Salajane migratsiooniplaan

15 minutit lugemist

Eestikeelse väljaande eessõna

HEAD LUGEJAD,

Selle raamatu autor Frederike Beck suri 28. mail 2017. aastal vaid 54-aastaselt. Kuigi raamatu esmatrükk ilmus juba 2016. aasta augustis, on tekst päevakajalisem kui kunagi varem. Raamatus on juttu rahvusvahelistest lobiorganisatsioonidest nagu Sorose fondidest ja nende abilistest ning muudest asutustest, mida migratsiooni õhutavad poliitikud ära kasutavad.

Parim „nõukogudevastane” raamat, mis viimasel ajal eesti keeles ilmunud!

Piltlikult väljendudes kasutasid nimetatud võrgustikud migrante taraanina, et murda maha väravad oma migratsiooniplaani elluviimiseks, arvestamata sealjuures vähimalgi määral migratsiooni transiit – ja sihtriike. Kahjuks tuleb tunnistada, et siiani on elitaarsete võrgustike tegevusplaan toiminud. Just Euroopa riigid eesotsas Merkeli Saksamaaga on lasknud end nurka suruda. Tehtud on järeleandmisi, mida ratsinaalselt mõtlevad poliitikud ei oleks kunagi lubada tohtinud. Rahvas on pandud fakti ette, ent migratsiooni tegelikke eesmärke varjatakse avalikkuse eest edasi või pehmendatakse ränki tagajärgi igal võimalusel.
Nii töötati vaid kahe aastaga Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni egiidi all koos ÜRO põgenikeagentuuriga (UNHCR) välja „New Yorgi deklaratsioon pagulaste ja sisserändajate kohta“ ning „Pagulasküsimusega laiahaardelise tegelemise raamistik“, millest sündisid nii „Ülemaailmne kokkulepe pagulaste kohta“ kui ka „Globaalne raamistik ohutu, korrastatud ja reeglipärase rände jaoks“ (lühidalt: globaalne ränderaamistik).
„Globaalse põgenikeraamistiku“ lõplik tekst valmis alles 26. juunil 2018. aastal ja selle üle toimus hääletus juba 13. novembril 2018. 17. detsembril 2018 võttis ÜRO Peaassamblee globaalse põgenikeraamistiku ametlikult vastu.
„Globaalse ränderaamistiku“ tekst, mis valmis 2018. aastal juulis sai 10.—11. detsembril Marrakechis suurema osa riikide toetuse. ÜRO Peaassamblee võttis selle 19. detsembril ametlikult vastu.
Lepingutekstide valmimise lühike periood ja tõlke valmimine alles tänu korduvatele nõudmistele muutsid sisulise arutelu parlamendis ja kogu ühiskonnas suuresti võimatuks. Seetõttu pidid huvitatud kodanikud ja parlamendisaadikud leppima viimase hetkeni üksnes ingliskeelse tekstiga.
Ka rahvusvahelisel tasandil valmistasid eksperdid mõlema raamistiku käsitlemise ette nii peenelt, et need õnnestus enamasti läbi suruda ilma suurema tähelepanuta ja avalikkust kaasamata. Nende teemade kajastamisel ei esitanud ka meedia eriti kriitilisi küsimusi, sest peaaegu keegi ei olnud raamistike tekstidega kursis. Eestis käisid asjad samamoodi. „Globaalse põgenikeraamistiku“ kohta ei toimunud mingisugust arutelu. Alles „Globaalse ränderaamistiku“ üle tekkis mõni nädal enne selle Marrakechis allkirjastamist avalik diskussioon. Vaikus valitses seepärast, et puudusid lõpptekstide tõlked eesti keelde ning teemat püüti isegi poliitikute jaoks pikka aega esitleda formaalsusena, mis meid sisuliselt ei mõjuta. Kuid ka neid arutelusid ei pidanud leppe eestvedajad omal algatusel, vaid need algatas Eesti Konservatiivne Rahvaerakond Riigikogus, kutsudes inimesi salatseva rändeleppe läbisurumise vastu meelt avaldama. Rahvas tuligi hulgaliselt oma meelsust näitama, ent ajakirjanduses kiideti lepet edasi, kui üksikud kriitikud nagu advokaat Helen Hääl välja arvata. Leping põhjustas tüli ka valitsuses, ent lõpuks sai see enamushäältega siiski valitsuse heakskiidu. Kui lepingutekstidest olid lõpuks tõlked valmis saanud, selgus, et kõige tähtsam sõna „Globaalses ränderaamistikus“, nimelt „kohustus (seda kasutatakse tekstis 86 korda) on eestikeelses tekstis tõlgitud hoopis „pühendumiseks“. Tegelikult kehtib ikkagi teksti inglisekeelne lõppversioon, mitte Eesti välisministeeriumi pehmendatud versioon.

Tema pühadus Saksamaa ja kogu Euroopa ülemajatolla Angela Merkel on arusaadavatel põhjustel huvitatud Saksamaa ja Euroopa islamiseerimisest.

Vaid loetud nädalad pärast „õiguslikult mittesiduva“ globaalse ränderaamistiku vastuvõtmist hakkasid Euroopa Liit ja ka Ühinenud Rahvaste Organisatsioon selles sätestatud poliitilisi eesmärke ja kohustusi ellu viima. Kui need tegevused jätkuvad, tekib nn rahvusvaheline tavaõigus, mida riikidel ei ole enam võimalik eirata. „Pehmest õigusest“ saab läbi tagaukse samm-sammult „kõva õigus“. See kahandab rahvuslikku enesemääramisõigust ja iseseisvust ning riikide parlamendid peavad selle oma siseriiklikku õigusesse sisse viima.
Kas Riigikogu liikmed said nii vale tõlke ja tahtlikult moonutatud asjaolude puhul anda leppele objektiivse hinnangu? Võib-olla seda ka ei soovitudki? Selle peaks selgeks tegema täiendav uurimine. Siiski on juba täna selge, et leppe eestvedajad ei näinud Eestis vähimalgi määral vaeva, et „migratsioonikavaga“ seotut adekvaatselt tutvustada.
Me liigume praegu ÜRO rändeleppe alusel selles suunas, et õigus välja rännata ja teise riigi territooriumile kolida ükskõik kust tahetakse võrdsustada inimõigustega. ÜRO inimõiguste ülemkomissar juba räägibki sellisest uuest inimõigusest.
Nii „Globaalset raamistikku ohutu, korrastatud ja reeglipärase rände jaoks“ kui ka „Globaalset põgenikeraamistikku“ läbib juhtmõte, et migratsioon on pagulasi vastuvõtvatele riikidele „heaolu, innovatsiooni ja säästva arengu allikas“. Deklaratsioonide igal leheküljel kirjeldatakse migratsiooni üksnes positiivselt. Kuid Euroopa riikide viimaste aastate kogemused massiimmigratsiooniga näitavad vastupidist. Selgub, et massiimmigratsioonil on ülimalt negatiivsed tagajärjed.
Migratsioonil on ka surmavaid kõrvalmõjusid. Massiimmigratsiooni sihtriigid on mattunud migrantide kuriteolaviini alla. Solvan­gud ja ähvardused põliselanike vastu, brutaalsed noarünnakud ja seksuaalkuritegude uskumatu kasv räägivad hoopis teist keelt.

19. detsembril 2016 sõitis araablasest kultuuririkastaja, 24-aastane Anis Amri Berliinis keiser Wilhelm I mälestuskiriku juures toimunud jõululaadal ärandatud rekkaga (juhi oli ta eelnevalt tapnud) rahva sekka. Hukkus 11 inimest, 55 sai vigastada. 23. detsembril laskis üks politseinik kultuuririkastaja Itaalias Sesto San Giovannis maha.

Kes kaitseb kolmanda maailma immigrante lahkelt vastu võtnud riikide elanikke „abiotsijate“ kriminaalse surve eest? Turvatunne kaob kiiresti.
Vaid mõni päev pärast ÜRO rändepakti vastuvõtmist Marrakechis tapeti seal kaks turisti – 28-aastane norralanna Maren Ueland ja 24-aastane taanlanna Louisa Vesterager – kõige brutaalsemal viisil. Nende peade maharaiumisest tehti video. Neli peamist kahtlusalust vahistati Marrakechis. Sedasorti mõrvarid võivad igal ajal Euroopasse reisida, esitada uut identiteeti kasutades asüülitaotluse ning nautida muretut elu Euroopa põlisrahvaste kulul. Kes saaks neid tänase asüülipraktika juures takistada? Saksamaa jõuluturul 2016 terrorirünnaku korraldanud Anis Amri organiseeris endale Saksamaa erinevates liidumaades kokku 14 erinevat identiteeti.
Hiljuti teatas Austria siseministeerium: „Kurb rekord, peaaegu iga neljas asüülitaotleja on saanud kahtlustuse.“ Nagu ministeerium lisas, esitati 2018. aasta jaanuarist oktoobrini süüdistus täpselt 16 365 asüülitaotlejad Austrias on asüülitaotlejate koguarv 67 802. Tänaseks on seega 24,14 protsenti neist süüdistatud kuriteo toimepanemises. Kuidas on aga lugu kuritegudega, mille puhul kahtlustatavaid ei ole veel tuvastatud? Seega võib kurjategijate protsent „põgenike“ hulgas veel hüppeliselt suureneda. Võrdluseks: põlisausterlaste hulgas oli kuritegudes kahtlustatavate protsent samal ajal vaid 1,9%. Kui arvestada, et asüülitaotlejate hulgas on ka naisi ja lapsi, võib kokku lugeda, kui kõrge on meessoost sisserändajate tegelik kuritegevusprotsent. Hiljuti püstitati Austrias uus kuritegevusrekord. 2019. aasta esimese 40 päeva jooksul on migrandid mõrvanud juba 10 inimest. Igal neljandal päeval on hukkunud üks inimene. Ka Jaapan on viimastel aastatel vastu võtnud 60 põgenikku. Paraku istuvad nendest 43 juba vanglas.

Kultuuririkastajatevastane tõke Berliinis.

Pildikesed põgenike perekondadest, ühes naiste ja lastega, kes on ületanud mitu hoolega valvatud riigipiiri, on immigratsiooni mahitajate loodud pettekujutlus. Üle 70% saabuvatest migrantidest on noored vallalised mehed, parasjagu relvakandmiseks sobivas vanuses ja enamasti moslemi taustaga. Nad tulevad hariduslikult mahajäänud ja eurooplastele üdini võõra kultuuriga maadest, kus šariaat on seadus ja sundabielud, aumõrvad, naistest abielurikkujate kividega surnuksloopimine ning naiste allasurumine argipäeva osa.
ÜRO rändelepet läbi suruvad poliitikud ei ole arutlenud paljude oluliste küsimuste üle. Islamiriike on maailmas 57 ning neil on kokku suurem territoorium kui Euroopa Liidul. Huvitav, miks moslemid just kristlikesse maadesse põgenevad? Miks rikkad islamiriigid oma usuvendi ise vastu ei võta?

Tuntud saksa psühhiaater doktor Christian Dogs sõnastas selle nii: „Tulevad inimesed, kellel on erakordne agressiivne potentsiaal, kuna nad on üles kasvanud sõdade keskel. Tegu on Saksamaale saabunud viitsütikuga pommiga, sest nad ei suuda üldse meie väärtusi mõista,“ hoiatab psühhiaater. Need on mehed, keda näiteks Saksamaa Kaubandus-Tööstuskoda kirjeldab kui „kutseõppeks sobimatuid, õpihuvita inimesi“. Kas pole nii, et see, kes laseb massiliselt oma maale kolida arengumaadest pärit inimestel, muutub ühel päeval ise kolmandaks maailmaks?

Suurte migrandihulkade edukas integreerimine jääbki illusiooniks. See on ka Eestis läinud üle kivide ja kändude. Lääne- Euroopa riigijuhid peaksid Eestisse tulema ja siin okupatsiooniaegse massilise migratsiooni tagajärgi uurima. Eesti ja Läti on siiani kõrgeima välispäritolu rahvastiku määraga riigid Euroopas. Eesti kogurahvastikust moodustavad nad tervelt neljandiku.

Külakostiks tõid araablased Euroopasse oma sõjad ja konfliktid.

Migratsiooni sihtriikide haridustase on kiires languses. Kuidas peaksid õpetajad tunde andma, kui paljudes Lääne-Euroopa linnades ei oska juba suurem osa õpilastest kohalikku keelt?
Tänaseni pole Eestis väga paljud okupatsiooniajal saabunud sisserändajad eesti keelt selgeks saanud ning igal pool ei saa isegi poes eesti keelega hakkama. Miks peaks see Lääne-Euroopas teisiti minema?
Õpilastele mõeldud matemaatikaolümpiaadide „Trends in International Mathematics and Science Study – TIMSS“ tulemused kinnitavad seda üheselt. Tulemusi pole suudetud migrantide hulgas oluliselt parandada, vaatamata usule, et küll kõik laabub, kui ainult raha sisse pumbata.
Nii Eestis kui ka Saksamaal sisendatakse, et tööjõudu on vaja hädasti sisse vedada, vastasel juhul hakkab majandus kiratsema. Samas unustatakse, et Eestis on 30 000 noort, kes ei õpi ega tööta. Ka Saksamaal koondab Siemens 7 000, autotootjad Opel 4 000 ja Volkswagen 23 000 töötajat. Mis on pildil valesti? Kas selle info taustal ikka on vaja hariduseta abiväge kolmandast maailmast? Sellises olukorras ei saa küll oskustööliste puudusest rääkida.
Põlissakslased on hakanud juba kodumaalt välja rändama. Saksa Statistikaameti andmetel on alates põgenikekriisi algusest 2016,- 2017. aastatel Saksamaalt lahkunud kokku 217 842 sakslast. Täiesti võõrastest kultuuriregioonidest on Saksamaale 2015. kuni 2017. aastani igal kuul sisse rännanud üle 60 000 välismaalase. Kokku on Saksamaale saabunud üle 2 miljoni migrandi. Selliste inimmasside integreerimine ei ole lihtsalt võimalik. Samas polnud isegi need gigantsed arvud kunagise ÜRO eriesindaja Peter Sutherlandi jaoks piisavad. Ta arvutas välja, et järgmise 30 aasta jooksul saabub igal aastal Saksamaale 1,5 miljonit migranti. Kokku seega 45 miljonit migranti. Sutherland ei varjanud kunagi oma viha rahvusriikide ja kõige rahvusliku vastu. Ta esitas ÜRO-le isegi üleskutse: „Euroopa Liit peaks andma endast parima, et „aja jooksul kaotada Euroopa Liidu liikmesriikide etniline homogeensus“.

Misa jama see on? Enam ei saagi haagisvedukiga rahva hulka sõita?! Milline julm inimõiguste piiramine!

Kolmanda maailma põhiprobleemiks on rahvastiku plahvatuslik juurdekasv. Aafrikas sünnib üksnes kahe nädala jooksul juurde umbes miljon inimest. Seda meeletut ülerahvastatust vaadates oleks pidanud maailma riigid vastu võtma hoopis mõne muu rahvusvahelise leppe. Näiteks „Globaalne raamistik kolmanda maailma rahvastiku plahvatusliku juurdekasvu lahendamiseks. Selle rahvastikuplahvatuse jaoks ei ole ÜRO-1 ega Euroopa Liidul aga mingeid ideid. Aafrika rahvastiku juurdekasvu kiiruse juures seal isegi ei märgataks, kas Euroopa võtab aastas vastu kaks või kolm miljonit põgenikku. Ent Euroopale toovad sellised sisserändajate massid raskeid tagajärgi.

Kesk-Euroopa destabiliseerimine massimigratsiooni abil toimub juba pikemat aega. Riigiasutuste töötajad, linnade ja omavalitsuste ametnikud, õpetajad, arstid, haiglate personal, politsei ja julgeolekuasutused – kõik nad on üle koormatud. Saabuvatest inimestest ei saada enam aru – erinevate keelte virrvarr on vastuvõtjatel täielikult üle pea kasvanud. Berliinis elas 2018. aastal 3,6 miljonit inimest, kes kuuluvad 193 eri rahvusesse. Kuigi riigivõimud lubavad pidevalt kuritegelikule teele läinud illegaale välja saata, vaadatakse nendele lubadustele läbi sõrmede. Praegu on Saksamaal üleval üle 150 000 vahistamisorderi, ent poliitilise tahte puudumise tõttu ei toimu midagi. Juba mitmeid aastaid liiguvad Saksamaal rahumeeli ringi ligi 250 000 põgenike sildi all saabunud inimest, kes pole asüüli saanud ning ei kujuta endast muud kui illegaalseid immigrante. Neil pole kehtivat elamisluba ja nad on kohustatud Saksamaalt lahkuma. Ometi varustavad võimud neid kõige eluks vajalikuga. Kuhu on Euroopa riikidest kadunud politsei, julgeolekujõud ja sõjavägi, kes selle seadusetuse lõpetaksid? Pigem toimuvad sellised vasakaktivistide raevukad aktsioonid nagu Rootsis või Soomes, kus nad takistavad isegi lennukite õhkutõusmist, kui mõndki illegaali või kriminaali koju saadetakse.
Rändeleppe ja kvoodipagulaste pooldajad peaksid endalt küsima: kuidas me oleme jõudnud nii kaugele, et isegi Tallinna jõuluturg on tugevdatud politseivalve all?
Me ei tohi faktide ees silmi sulgeda, vaid peame vaatama, mis toimub meie kõrval Rootsis ja Soomes.

Araabia kultuuririkastajate vastane tõke Lääne-Berliinis keiser Wilhelm I mälestuskiriku juures. Berliin näeb kohati välja nagu 1945. aasta aprillis. Sõda – seekord nähtamatul rindel – jätkub!

Aastal 2015 toimus Rootsis migratsiooniplahvatus, sest Statistikaameti andmeil saabus riiki 162 877 asüülitaotlejat. 151 000 taotlust rahuldati. Ametlikel andmeil oli aastal 2016 taotlejaid 29 000, järgmisel aastal aga 25 666 ning 2018 oli saabujaid 23 000. Skandaal tekkis siis, kui selgus, et ametlikud andmed olid võltsitud. Tegelikult saabus asüülitaotlejaid aastal 2017 mitte 25 666, vaid hoopis 144 000. Taotlus rahuldati 135 000 sisserändaja puhul.
Asüülitaotlejatele lisandub nende lähikondsete sisseränd, mis aastal 2017 ulatus üle 48 000. Aastal 2018 tõusis sisserändajate arv juba üle 56 000. Lähema paari aasta vältel tõusvat see arv praeguse sotsialistliku valitsuse plaanide kohaselt üle 300 000. Erinevate hinnangute alusel viibib Rootsis ka 100 000 – 300 000 illegaalset migranti. Alates aastast 2017 maksab sisseränne ametlike kinnituste kohaselt 70 miljardit aastas. Ametlike numbritega pole nõus majandusteadlane Jan Tullberg, kes oma raamatus näitas, et juba aastal 2013 (seega enne nn sisserändekriisi) ulatusid kulud 250 miljardi Rootsi kroonini, mis hõlmab 7% rahvatulust. Sotsiaaldemokraadist rahandusminister Magdalena Andersson hakkas rääkima maksude tõstmisest, et üha kasvavaid kulusid kanda. Nii on Rootsi vanurite sotsiaalhoolekannet kõvasti kokku tõmmatud, jaotades kunagi riiki üles ehitanud seenioridele mõeldud raha hoopis migrantidele. Väliskurjategijate arvukust on Rootsi valitsused alates aastast 2005 süstemaatiliselt varjanud. Immigrantide kuriteod ületavad tavarootslaste kriminaalsuse mitmekordselt. Rootsi etnoloog Karl-Olov Arnstberg, kes on kirjutanud raamatu „Sisseränne ja varjamine“ rõhutas, et poliitikud petavad avalikkust ning selle varjus tekib oht, et riigis vahetatakse elanikkond välja.
Massiimmigratsioon on endaga kaasa toonud ka terrorismi. Mitmed terroristid on Euroopasse imbunud pagulasena ning peatselt on nende ohvriks langenud sadu pahaaimamatuid eurooplasi. 2017 aasta 5. aprillil sõitis pagulasstaatust soovinud terrorist Stockholmi kesklinnas veoautoga rahva sekka, tappes 5 ja vigastades 14 inimest. Võimud ei teinud sellest mingeid järeldusi, vaid massiimmigratsioon jätkus samas tempos. 18. augustil 2017 tabas terrorirünnak Soomet, kui radikaliseerunud moslem pussitas „allah akbar“ karjudes Turu kesklinnas kümmet inimest, sealhulgas lapsevankrit lükanud ema. Soome kaitsepolitsei jälgib praegu 370 radikaliseerunud isikut. Igaühele siiski politseinikku sappa ei pane. Ka Strabourgi jõuluturu mõrvar oli pikalt politsei huviorbiidis, ent mõrvu see ära ei hoidnud. 12. oktoobril 2015 toimus Pariisis ohvriterohke terrorirünnak, milles hukkus 129 inimest ja haavati 300. Rünnakutes kasutati nii automaate, käsigranaate, kui ka pommivöid. Terroristide tabamiseks kaasati 115 000 julgeolekutöötajat. Prantsusmaal on relvastatud sõdurid tänavanurkadel ja eriolukorrad „uus normaalsus“. Ka Eesti on terrorismi läbi kandnud oma esimesed ohvrid. 2016 aasta Prantsuse rahvuspüha tähistamise ajal 14. juulil kihutas

Niikaua kuni targem annab järele, annab kavalam peksa. Atentaat Nices.

Nices rahvamassi sekka 31-aastase tuneeslase juhitud veoauto. Rünnakus hukkus 86 inimest ja 434 sai vigastada. Hukkunute seas oli kaks Eesti kodanikku, nende hulgas 21-aastane Tallinna Tehnikaülikooli tudeng Rickard Kruusberg.
Soome toodi pagulaskriisi ajal üle 50 000 inimese kolmandast maailmast. Nende ülalpidamiseks kulutati lühikese ajaga üle 700 miljoni euro. Samal ajal seisavad paljud põlissoomlased tundide kaupa toiduabi järjekordades. Oulus toimunud seksuaalkuritegude laine ajal tunnistas isegi üks sotsiaaldemokraadist parlamendi liige, et pooled sisserändajad on illegaalid.
Marrakechi rändepakti vari on tõusmas kõigi seda heaks kiitnud riikide kohale ka sõnavabaduse ahistamise kaudu. Näiteks käivitas ÜRO peasekretär Antonio Guterres’ uue üleilmse strateegia vihakõne vastu, mis olevat tema sõnul „mürgitamas“ debatti rände teemal. Antonio Guterres unustas ütlemata, et rändepaktiga kaasneb nõue, mille kohaselt sihtriigid peavad oma ühiskonna migrantide järgi ümber kujundama. Kriitika mahasurumine eluliselt tähtsates küsimustes takistab rahval migratsioonist tulenevatest ohtudest arusaamist.
Ka Eestis on aastaid püütud „vihakõnet“ kriminaliseeriva seaduse abiga moodsat tsensuuri kehtestada. Õnneks on seadus seni pidama jäänud Justiitsministeeriumi lauasahtlisse.
ÜRO peasekretär on teadlikult vastu Euroopa riikide soovile kaitsta oma traditsioonilist ühiskonda repressiivse rändesurve eest, mida suunavad vasakliberaalid.
Lääne-Euroopa jõuluturud näevad juba mitu aastat välja justkui pioneeripataljoni harjutusväljakud – betoonplokkide read, mille taga jõuluvana ja lapsed vanu kombeid harrastavad. Neile, kes ohu eest hoiatavad, on kleebitud hulk silte – vihakõnelejad ja hirmutajad.
Põliseurooplased tahavad turvatunnet tagasi. Euroopa rahvad on ärkamas ning see annab lootust, et ühiskonnal õnnestub vabaneda ennasthävitavast võltssallivusest, mis on Euroopa piirideta jätnud. 2015 aasta juunis andsin Riigikogu esimehele üle kasti ligi 40 000 allkirjaga, mis koguti Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna eestvõttel selleks, et immigratsioonipoliitika jääks eesti rahva kontrolli alla.

Loodan, et ka käesolev raamat annab sellesse oma panuse.
Teie ANTI POOLAMETS

Fiderike Beck, Salajane migratsiooniPLAAN. Kirjastus Milestone media, 2019. Hind APOLLO kauplustes 25,95 €.

0

Your Cart