Võitlus elu ja surma peale – „La Bourgone“ hukk (1898)
Esimesena lahkuvad uppuvalt laevalt naised ja lapsed – see seadus on nii püha, et selle rikkujatele jääb kogu eluks häbiplekk külge…
Laevade surnuaia juures
1898. aasta 2. juuli varahommikul väljus prantsuse kompaniile „General Transatlantic“ kuulunud reisilaev „La Bourgogne“ New-Yorgist ja suundus Le Havresse. Tema pardal oli 725 inimest, nendest 128 meeskonna liiget, ülejäänud – reisijad. Reisilaeva komandöriks oli kapten Delonkle – kogenud ja lugupeetud sõjakampaaniatest osavõtja, keda oli autasustatud Auleegioni ordeniga ning kes oli kaptenisillal seisnud juba mitmeid aastaid. Seepärast on praegu väga raske seletada, mil moel osutus laev 160 miili põhja poole „koridorist“, mis oli ette nähtud Ameerikast Euroopasse kulgevate laevade jaoks, ning osutus faktiliselt „vastassuunalisel joonel“ olevaks – piirkonnas, mis oli eraldatud Euroopast Ameerikasse minevatele laevadele. Kuid just sellest algas edasiste traagiliste sündmuste ahel.
Niisiis, reisilaev „La Bourgogne“ suundus Euroopasse, kaldudes põhilisest kursist kõrvale nii palju, et oli sunnitud minema mööda kurvalt kuulsast „laevade surnuaiast“ – Sable saarest. 4. juuli varahommikul kattis laeva udu, mis oli nii tihe, et vahimadrused ei näinud kaugemale kui 30 meetrit. Vahetpidamata oma olemasolust sireeniga märku andes ja sisselülitatud käigutuledega liikus laev täiskäigul edasi, teadmata, et talle vastu liigub briti terase parklaev „Cromantishire“.
Terasest purjelaev
Kell viis hommikul teatas „La Bourgogne“ ettevaataja tekile, et kuuleb vastutuleva laeva sireeni. Hiljem kirjutas kompanii General Transatlantic komandör Auber oma raportis Prantsuse mereministrile: „Ei ole mingit kahtlust, et parklaev ilmus udust välja kohe peale seda, kui „La Bourgognel“ kuuldi selle udupasuna heli. Laeva ilmumise ootamatus oligi peamiseks kokkupõrke põhjuseks, kuigi reisilaeval võeti koheselt kasutusele meetmed selle vältimiseks. Kuid kõik järgnev juhtus nii kiiresti, et mingisuguseks manöövriks ei olnudki võimalust. Vahitüürimehe poolt kasutusele võetud ettevaatusabinõud annavad selgelt tunnistust meeskonna tähelepanust olukorra suhtes, kuid kahjuks kokkupõrget vältida ei õnnestunud“.
Võimas terasest pukspriit „Cromantishire“ läbistas reisilaeva kaptenisilla nagu konservinuga. „La Bourgogne“ vahitüürimees, ettevaataja ja roolimees said surma kohapeal, lõhest tungis sisse vesi, ujutades üle masinaruumi ning laev hakkas aeglaselt paremale küljele vajuma. Briti purjelaeval ei kannatanud keegi, see jäi vee peale, kuid vigastuste tõttu ei kuulanud rool sõna. Ookeani pinnale tardunud purjelaeva meremehed jälgisid, kuidas „La Bourgogne“ täiel kiirusel liikudes pikkamööda udusse kadus…
Kui kapten Delonkle temale usaldatud laeva kahjustustest teada sai, taipas ta, et laeva päästa ei õnnestu. Ainukene võimalus oli venitada Sable saareni ning seal madalikule ajada, siis on kasvõi inimestel võimalus pääseda. Sable saareni jäi 60 miili, ning vesi ulatus juba kateldeni. Neid võis päästa ainult ime, kuid seda ei juhtunud: kümme minutit peale avariid lõhkesid aurutorud, masinad jäid seisma ning uppuval laeval kustus valgus.
Veresaun päästepaatides
Mereõnnetuste kroonikas nimetatakse seda katastroofi „Pärtliöö hommikuks“ – kõige verisemaks laevahukuks ajaloos.
Ammu enne seda, kui laev seisma jäi, algas tekkidel paanika. Hullunud reisijad tormasid ühe paadi juurest teise juurde, kuulamata mingisuguseid juhiseid ning pööramata tähelepanu ohvitseride käsklustele. Tuleb öelda, et põhiline reisijate kontingent olid deporteeritud itaalia emigrandid ning austria auriku meeskond, kes oli alles kuu aega tagasi üle elanud laevahuku ameerika rannikul. Surmahirmu äsja üleelanud inimesed sattusid uuesti analoogsesse olukorda ning kaotasid seepärast täielikult inimliku näo. Emigrantidel aga ei olnud midagi kaotada.
Paljude käes helkisid noad, paatide läheduses kõlasid lasud. „La Bourgogne“ madrused nakatusid samuti selle hullumeelsusega. Reisilaeva ohvitserid tõrjusid kogu jõust hullumeelseid inimesi, püüdsid panna päästepaatidesse naisi ja lapsi. Kuid metsistunud rahvahulk tappis ohvitserid, austerlased ja itaallased viskasid naised ja lapsed paatidest välja ning hõivasid nende kohad. Ülekoormatud paadid keerasid kummuli ning läksid põhja. Hiljem rääkis üks reisijatest kohtus, et tema silmade all tapsid itaallased kolm või neli naist, kes püüdsid paati minna ning tõukasid jalgadega nende kehad vette. Teine reisija demonstreeris kohtus noahaavu vasakust kõrvast kõrgemal ja laubal, mille tekitas talle keegi „La Bourgogne“ meeskonnast. Mõistuse säilitanud madrused jagasid tekil päästeveste, püüdes selgitada inimestele, kuidas neid kasutada, kuid neid ei kuulanud keegi. Hullunud kari turskeid mehi pühkis oma teelt madrused, ähvardades neid relvaga. Metsistunud inimesed haarasid üksteise käest päästeveste, tõmbasid endale selga ning hüppasid vette. Selle eest maksid paljud oma eluga – juhiseid kuulamata sidusid nad need vöö kohalt kinni, selle asemel, et kinnitada need rihmadega rinna kohalt. Hiljem leiti laevahuku kohalt kümneid laipu, kes ujusid jalad ülespoole.
Mõrvad jätkuvad
Võitlus elu eest kestis viimase minutini ning kõige sagedamini lõppes see just surmaga. Madrused püüdsid alla lasta viimast, inimestega täidetud ja terveks jäänud päästepaati. Kuid paaditali kiilus kinni, ning selle parandamiseks pidid kõik sellest välja tulema. Kuid mingisugused veenmised ega selgitused ei aidanud: mitte ükski inimene selles paadis isegi ei liigutanud – kõrval seisis rahvahulk, kes oli sekundi jooksul valmis nende kohti hõivama. Nii ei väljunudki keegi paadist ning see läks koos laevaga põhja…
Võitlus kohtade pärast paatides ja parvedel jätkus veel mitu tundi peale seda, kui „La Bourgogne“ oli põhja läinud. Vette sattunud inimesed ujusid parvede juurde, haarasid äärtest, kuid neid löödi halastamatult aerudega pähe, tambiti sõrmedel. Ühel reisijatest, itaallasel Mechelini Secondol, õnnestus siiski veest ülekoormatud paati ronida. Kuid selles olijad ründasid teda raevukalt. Raskeid lööke saanud Secondo oli üleni verega kaetud. Kuid ta tõstis aeru tüki ja hakkas oma peksjaid tagasi lööma. Asi lõppes sellega, et selle aerutükiga tappis ta viis inimest.
Prantsusmaa häbi
Kaks päeva pärast „La Bourgogne“ hukkumist ilmus New-Yorgi ajaleht „Times“ pealkirja all: „See oli prantsuse laev, ning sellelt pääses ainult üks naine“. Prantsusmaa suureks häbiks oli see vaieldamatu fakt. Kahesajast naisest, viiekümnest rinnalapsest ning kolmekümnest vanemast lapsest õnnestus ellu jääda ainult ühel naisel. Kokku pääses laevalt 59 reisijat (üks kümnendik) ja 105 (128-st) meeskonna liiget. Hukkunud reisijate hulgas oli ka kuulus vene maadleja Jussupov, kes pöördus peale USA-s esinemist koju.
Ainukene asi, mis võis natukenegi rehabiliteerida prantsuse laevaomanikke maailma üldsuse silmis, oli fakt, et teenistuskohuste täitmisel hukkusid kõik (peale ühe) reisilaeva ohvitserid. Pääsenud ohvitseriks osutus üks tüürimeestest. Kuid tema pääsemine oli juhuslik – tüürmehe aadressile ei tulnud katastroofi tunnistajatelt ühtegi etteheidet.
Tunnuspildil: „La Bourgogne“ u. 1895. aaasta paiku.
