„Rändekriis” – kainestavad arvud ja faktid

Iga vähegi mõtlev ja analüüsiv inimene on juba ammu tähele pannud, et pagulasteteemat käsitletakse mitte ainult meil, vaid eelkõige Saksamaal kallutatult ja sageli äärmiselt ebaobjektiivselt. Nii see ongi. Hamburgi Hamburger Media Schooli (HMS) läbiviidud uurimus näitab, et 82% asüüliproblemaatikat käsitlevad artiklitest ja teadetest on positiivses valguses, 12% neutraalsed ja ainult 6% osutavad probleemidele või on koguni kriitilised.

2015. aasta suvel, kui järsult suurenes Saksamaale saabuvate immigrantide hulk, vaatas rohkem kui 60% saksa meediaväljaannetest teemast lihtsalt mööda, söandamata tunnistada, et nii suure hulga migrantide vastuvõtmine nii lühikese aja jooksul tekitab lähitulevikus suuri probleeme. Eksplikatiivselt kajastas põgeniketeemat 40% „Spiegeli“ artiklitest, päevauudised „Tagesschau“ (20%) ja ajaleht „Die Welt“ (kõigest 15%).
See asjaolu viis selleni, et paljude lugejate jaoks ei olnud televisioon ja ajalehed-ajakirjad enam usaldusväärsed infoallikad. HMS analüüsis aastatel 2009–2015 avaldatud 34 000 artiklit.
2015. aastal (jaanuarist augustini) Saksamaale saabunud pagulastest moodustasid 27,2% süürlased, 6,7% Iraagist, 8,0% Afganistanist, 14,6% Albaaniast, ja 43,5% teistest riikidest.
2015. aastal pandis Saksamaal toime 137 pagulaste varjupaiga süütamist, kusjuures kõige rohkem süütamisi pandi toime oktoobris, ajal, mil Saksamaale saabus kõige rohkem pagulasi.

Saksa raudeejaamades toimepandud tasku- ja pagasivargused 2015. aastal
25% alžeerlased
16% marokolased
5% teised Põhja-Aafrikast pärit pagulased (ühtekokku 46%)
14% sakslased (pagulaste hulk Saksamaal on 7,3%!)
40% teistest rahvustest inimesed (ühtekokku 54%)

Asüülitaotlejad protsentides 1000 elaniku kohta
Ungari 17,9%
Rootsi 7,5%
Austria 6,6%
Saksamaa 3,6% (!)
Soome 3,3%
Eesti 0,01%

2015. aastal uppus Vahemeres
Hispaania lähistel 106 pagulast
Vahemere idaosas (Kreeka lähedal) 805 pagulast
Vahemere keskosas (Itaalia ja Malta lähedal) 2892 pagulast

Elanike arv riikides, kust saabub kõige rohkem pagulasi
Albaanias 2,9 milj
Türgis 75,9 milj
Liibanonis 4,5 milj
Süürias 22,2 milj
Iraagis 34,8 milj
Afganistanis 31,6 milj
Pakistanis 185 milj
Egiptuses 89,6 milj
Liibüas 6,3 milj
Alžeerias 38,9 milj
Marokos 33,9 milj
Tuneesias 11 milj
Ühtekokku elab riikides, kust saabub kõige rohkem migrante 285 miljonit inimest

Asüülitaotluste rahuldamine Saksamaal 2015. aastal
Saksa põhiseaduse järgi 0,7%
Genfi põgenikekonventsiooni järgi 47,8%
Asüülitaotlusest keeldumine (32,4%)
Väljasaatmisest keeldumine 0,7%
Asüülitaotlusest keeldumine muudel põhjustel 17,8%

Pagulaste haridustase
Kahe kolmandiku Süürias koolis käinute testi tase on alla PISA I ehk teisisõnu: nende teadmised piirduvad lugemise ja kirjutamise oskusega. Inimene, kelle teadmised matemaatikas on alla PISA I taseme pole võimeline töötama alal, kus on vaja arvutamisoskust.
46% Türgi põgenikelaagrites asuvatest süürlaste testi tase on alla PISA I
16% Saksamaale saabunud pagulastest on kirjaoskamatud.
70% kriisikolletest pärit immigrantidest, kes kaks aastat tagasi alustasid õpinguid Baieris, on kooli pooleli jätnud, sakslastest kooli poolelijätjaid on 25%.
Pagulaste tegelik haridustase jääbki ilmselt pikaks ajaks teadmata, kuna paljud immigrandid on oma isikut või haridust tõendavad dokumendid hävitanud või need lihtsalt puuduvad. Jääb ainult üle uskuda pagulase enda andmeid tema haridustaseme kohta. Teatud testide abil võib aga siiski umbkaudugi öelda, kas see või teine „neurokirurg“ või „tuumafüüsik“ on ikka teisest või kolmandast klassist kaugemale jõudnud. Pealegi leiab haritud inimene legaalse võimaluse, et mõnes välisriigis tööd otsida. Selleks ei pea Ungaris okastraataedade alt läbi roomama. Kui aga uskuda statistikat, siis on kuuel protsendil pagulastest ette näidata ülikooli diplom. Kuid ka see ei ole mingi näitaja, sest spetsialistina tööle asumisel on vajalik sorav saksa keele oskus.

Tööhõive ja sotsiaalabiga seotud kulutused
8% nn esimese põlvkonna migrantidest töötab aasta pärast Saksamaale saabumist, 50% töötab ka 5 aasta pärast, 70% pärast 15 aasta möödumist.
1 miljon põgenikku läheb kogu nende elu jooksul Saksamaale maksma 450 miljardit eurot (450 000 eurot ühe pagulase kohta).
Pagulased moodustavad Saksamaa elanikkonnast 7,3%, kuid saavad 25,2% kogu sotsiaalabist, Harz IV sotsiaalabist 18% ja töötute abirahadest 12%. 80 protsendil kõigist immigrantidest pole mingit elukutset, (kodu)sõjakolletest pärit pagulaste hulgas on see protsent koguni 87.
Saksa valitsuse ja peavoolu meedia väited selle kohta, et pagulased aitavad tulevikus sakslastele pensione teenida on sulaselge vassimine, tegeliku olukorra silmakirjalik ilustamine ja pagulaspoliitika häbematu õigustamine. Tegelikkuses hakkab toimuma äärmisel juhul tulude-kulude ümberjaotamine, ei enamat. Ja veel tahaks küsida: kas pagulased jäävad igavesti nooreks või vananevad ka nemad, muutudes mingil hetkel riigile koormaks? Kuna suurem osa pagulastest hakkab tõenäoliselt teenima miinimum- või alla keskmist jäävat palka, siis nende töötasudelt laekuv sotsiaalmaks saab olema tühine. Paljud pagulaste naised aga jäävadki koduperenaisteks-sünnitusmasinateks, kasseerides kopsakaid summasid lastetoetuseks. Pealegi ei tea keegi, kui paljud immigrandid hakkavad mustalt tööle. Ka pole keegi kokku arvutanud, kui palju läheb Saksamaale maksma harimatute noorte meeste (pea iga teine pagulane on noorem kui 25 aastat ehk 55% pagulastest) keelekursused, ametialane väljaõpe või kui palju see kõik aega võtab.
2015. aastal saabus Saksamaale 42 000 üksikut alaealist pagulast. Kui palju läheb nende ülalpidamine maksma (lastekodusse paigutamine, koolitamine, arstiabi jne), enne kui nad jõuavad töömeheikka? Ka ei tea keegi, kas ja millal õnnestub nende vanemad üles leida (kindlasti ei ole nad kõik orvud) ja kas vanemad kolivad Saksamaale või saadetakse alaealine tagasi tema kodumaale vanemate juurde. Esimene variant on siiski tõenäolisem.
Väites, et pagulased aitavad Saksamaal luua uusi töökohti, on siiski oma iva, kuigi groteskne. Seoses pagulaste tohutu laviiniga kavatseb Saksa valitsus võtta lähiajal täiendavalt tööle 15 000 politseinikku. Vaja oleks vähemalt 20 000 saksa keele õpetajat ja otsatu hulk tugiisikuid ja tõlke, kes aitaksid pagulastel vajalike ametkondadega suhelda. Alustuseks tuleb aga pagulastele selgeks teha ladina tähestik, sest paljud ei oska lugeda isegi bussipeatustes olevat infot busside liikumise kohta. Mis puutub aga ideesse pagulaste abil Saksamaa vananevat rahvastikku noorendada, siis on see äärmiselt rumal ja lühinägelik suhtumine. On välja arvestatud, et selline saksa rahva „noorendamiskuur“ avaldaks mõju alles siis, kui riiki saabuks 30 miljonit pagulast. See oleks aga pikemas perspektiivis täiesti absurdne!

Miinimumpalka saavad
Läänesakslased 10%
Idasakslased 20%
Migrandid pärast 2007. aastat 40%
Migrandid, kes on pärit väljastpoolt Euroopat (pärast 2007. aastat) 49%

Rahvusvahelised kokkulepped ja riigi õigused oma piire kaitsta
Saksamaa pagulaspoliitika õigustajad nii Saksamaal kui ka teistes riikides armastavad viidata kõikvõimalikele rahvusvahelistele lepetele, ÜRO põhikirjale ja Saksa põhiseadusele. Sealjuures unustatakse ära, et igal riigil on õigus ka asüülitaotleja juba piirilt tagasi saata. Sõjapõgeniku vastuvõtmine on igal riigil vabatahtlik, mitte kohustuslik. Ja sedagi eeldusel, et inimene juba piiril või interneeritute laagris tõestab, et on sõjapõgenik, poliitilistel või usulistel põhjustel tagaikiusatu.
On üllatav, et 2015. aasta sügisel lubasid Saksa võimud sadadel tuhandetel inimestel riiki siseneda, tundmata vähimatki huvi selle vastu, miks immigrandil ei ole dokumente ja millega on üldse tõestatav, et ta on pärit kriisi- või sõjakoldest. Nii lubati Saksamaale tohutu hulk inimesi, kelle taust ja piiri ületamise tegelik eesmärk on paljudel juhtudel tänini teadmata. Asüülist keeldumine toob omakorda kaasa hulga probleeme, sest migrandi tagasisaatmine on äärmiselt keerukas ja kulukas ettevõtmine. Ja mis saab siis, kui pagulase kodumaa (kui ta ikka oma õige kodumaa nimetas) keeldub teda tagasi võtmast?
Ja nii kaovad tuhanded asüüli mittesaanud tegelased kõigi nelja tuule poole, üritades n-ö omal käel Saksamaal või mõnes teises Euroopa riigis läbi lüüa.
Küsigem nüüd, kuidas on näiteks Hispaania suutnud pagulastetulva ohjes hoida? Vastus on lihtne: vastavalt kokkuleppele Marokoga on Hispaanial õigus Marokost saabunud illegaalid Marokosse tagasi saata. Vähe sellest, Hispaania politseil on õigus jälitada inimsmugeldajaid ka Maroko territooriumil.
Väga kummaliselt tegutsevad aga Itaalia ja NATO sõjalaevad Vahemerel. Selle asemel, et merehätta sattunud migrandid Aafrika rannikule tagasi toimetada, tuuakse nad Itaaliasse. Selline arulage heategevus ei saa lõpmatuseni kesta, terve Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida ümberasumine Euroopasse ei ole mõeldav. Tarmukad poliitikud väidavad, et teatud riikidele tuleks anda majanduslikku abi. Kuid ka see ei oleks mingiks imevahendiks, sest kui lõunamaade rahvad ikka ei taha tööd teha, siis pole võimalik nende majandust mingite toetustega turgutada. Kui palju ka Lähis-Ida või Aafrika riike toetada, ei vähendaks see kübetki nende piirkondade elanike suurt huvi jõuka Euroopa ja jõukates riikides pakutavate sotsiaaltoetuste vastu.
Suure karuteene Euroopale on teinud Schengeni viisavaba ruum. Idee iseenesest pole ju paha, kuid keegi ei mõelnud sellele, et ei Itaalia ega Kreeka (pealegi on Kreeka vetes umbes tuhat saart) pole võimeline oma merepiiri tõhusalt kaitsma. Ja mis veelgi hämmastavam: Kreeka kuulub Schengeni ruumi, kuid Austria ja Kreeka vahel asuvad Albaania, Makedoonia, Hertsegovina, Bosnia, Serbia ja Kroaatia, kes arusaamatutel põhjustel on kohustatud põgenikke oma riigist läbi laskma.
Tõsi, Saksamaa otsustas nn sõjapõgenikud vastu võtta humaansetel kaalutlustel, mõtlemata üldse sellele, kas selline heategevus on Saksamaale hea või mitte. Saksa naised tormasid loosungitega, enda küpsetatud keekside ja mineraalveepudelitega Müncheni pearaudteejaama vastu. Nüüd siis on saabunud kainenemine, abistamishullusest ärkamine. Ja mis puutub arengumaade abistamisse, siis tasuks siinkohal meenutada kadunud India peaministri Indira Gandhi (1917–1984) sõnu: „Kõik India sotsiaalsed saavutused upuvad rahvastiku juurdekasvu.“
Tõepoolest, kas on mõttekam suure sigivusega nn kolmanda maailma riikidesse investeerida majandusse, haridusse või lihtsalt jagada tasuta kondoome ja rasestumisvastaseid pille? Aga võib-olla ehitada mõõrid piirifel kõrgemaks. Hiina müür on ju parim eeskuju!

Vt ka internetis: List of Islamic Terror Attacks (al 2001. aastast)

NB! Loe ka:
Ema Angela: „Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete, mina tahan teile hingamist saata.”
Euroopa ei ole 2015. aasta migratsioonikriisist midagi õppinud
Euroopa tsivilisatsiooni loojang
Ja teid saagu palju…
Meid ootab ees suur kaklus