Pronksiöö Tallinnas 2007. aastal ehk Vene impeeriumi viimane lahing Eestis

26. aprilli õhtul 2007 oli Tallinna kesklinnas Tõnismäel õhk paksult elektrit täis, sattusin sinna ise umbes kella 18 paiku ja olin kindel, et läheb märuliks. Mingil hetkel pidid ju impeeriumimeelsed tiblad auru välja laskma. Kuigi venkud ei märatsenud Eesti taaasisesisvumise väljakuulutusamise aegu ega sellele järgnenud aastatel, oli ilmselge, et Eesti Nõukogude Liidust lahkulöömine siinsetele venelastele sugugi ei meeldinud. Nad arvasid tõemeeli, et nõukogude võim on igavene ja tiblade kari NLKP vääramatul juhtimisel sammub koos teiste vennasrahvastega ühises rivis jätkuvalt kommunismi poole.
Ma ei andesta kunagi venelastele seda, et see suur rahvas hakkas idiootlikku kommunismi ehitama – vaba valik, nagu öeldakse. Kuid mis õigusega sundisid venelased diktaator Stalini eestvedamisel debiilset kommunismi ehitama kümneid rahvusi ka väljaspool Venemaa piire. Kui see rahvas on loll, siis olgu loll oma suurel kodumaal! Vaadake mis toimub tänases Ukrainas. Vene Föderatsiooni telekanalid mõnitavad Ukrainat täiega ja erilise mõnuga. Arusaadav, ilma Ukrainata ei ole ju ka Vene impeeriumi. Kui Ukraina oleks endiselt Venemaa koosseisus, siis oleksid kõik need Ukraina üle ilkujad vakka.
Ja mida andis Vene impeerium (hilisem NSVL) oma alamatele? Üks näljahäda järgnes teisele (loe „Tsaar-Nälg – Venemaa põline valitseja”). Kuid see pole oluline. Vene inimese elufilosoofia võib nende endi sõnadega võtta kokku väga lühidalt: „Sõja võitsime, esimese inimese kosmosesse saatsime. Peaasi et sõda ei oleks.” Ah, oleks ka veel sm Stalin elus, siis oleks elu Venemaal lust ja lillepidu – viina, hapukurke ja barankasid jätkuks kõigile – rohkemat pole vaja! Kui Vladimir Putin nimetas Nõukogude Liidu lagunemist 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks, siis on see tema isiklik tragöödia. Keegi ei keela ju venelastel jätkata oma kodumaal kommunismi ehitamist, Lenini ja Stalini kujude suudlemist! Jõudu neile selleks!

Peter Hagen

Hoolimata võimsast politseiväest ja võimude üleskutsest rahulikult koju jääda hakkasid vene pätid 27. aprilli hilisõhtul 2007 taas autosid ja majaaknaid lõhkuma ning poode rüüstama.

Kui Eesti võimud lootsid veel 26. aprilli keskpäeval, et reedeöine mäss pealinnas ei kordu, selgus juba enne päikeseloojangut, et pööraseks aetud vene noored ei kavatsegi taltuda ning vähemalt 50 miljonit krooni maksma läinud hävitusöö tõotab taas korduda.

President üritas rahvast rahustada ja taltuma panna

27. aprilli keskpäeval nimetas president Toomas Hendrik Ilves telepöördumises linnarüüstajaid kurjategijateks, kes vastutusele võetakse. (Sittagi! Kedagi ei võetud vastutusele, kedagi ei pandud midagi välja maksma. Eesti võimud eelistasid väriseva sabarootsu jalge vahele tõmmata.) Nii riigipea kui ka teised võimukandjad manitsesid noori mitte kaasa minema üleskutsete ja provokatsioonidega, kuid sellest hoolimata hakkasid moskaalide noortekambad pärastlõunal taas südalinna koonduma.
Kell 17 oli seis juba sedavõrd pingeline, et võimud saatsid südalinna kohale olukorda jälgima piirivalve kopteri. Selleks ajaks oli Kaarli puiesteele koondunud ligi 300 noort moskaali. Eestlased ja venelased hoidsid eraldi, kuid hetketi kiskus vähemaks nägelusekski.
Samal ajal oli rahutuid noori kogunenud ka Toompea lossi ette ning peagi sulges politsei liikluse Toompeale raudaedadega. Takistusteks tariti kohale veel ka väiksemaid betoonpaneele.
Tund aega hiljem oli Vabaduse platsi vabaduskella poolses servas noorte moskaalide jõuk kasvanud 200–300-liikmeliseks ning eestlaste väiksem kamp lõi vedelaks ja plagas laiali. Loosungitega vehkivaid ning valjult lärmavaid vene noori jagub Toompea jalamile ning märulipolitsei suleb lõplikult tee Toompeale. Politseinikud moodustavad ühisrinde ning liiguvad aeglaselt edasi, sundides lärmakaid noori moskaale edasi mööda Harju tänavat Raekoja platsi poole. Kohati muutuvad protestijad vaenulikuks ning mitu korda läheb neil mundrimeestega madinaks, kuid marodöörid surutakse sillutisele ning käed lüüakse raudu.

Eestlased liiguvad lippudega
Politseiliin sunnib noored tigedad tiblad Vabaduse väljakult lahkuma Pärnu maantee poole, kus samal ajal Jaani kiriku vitraažaknaid kaitsvate puitplaatidega kaetakse. Politsei suunas lendab juba mitu klaaspudelit ning õhkkond on vaenulik.
Mõne aja pärast liigub Pärnu maantee politseimaja poolsele tänavapoolele Eesti lippude kandev ning rahvuslike laule laulev eestlaste kamp, keda juhib lippu kandev Kalev Rebane. Tekib vastasseis, kus ühel pool teed on sadakond noort moskaali ning teisel pool eestlased ning nende vahel politseinike kett. Olukord on siiski üllatavalt rahulik ning tundub, et agressiivsemad tiblad on liikunud Viru keskuse poole.
Märkimisväärne on, et sel ajal on mõlema poole häälekate protestijate seas valdavalt lapseohtu neiud ja noormehed. Eestlased hüüavad vahele: „Minge tagasi Venemaale” ning muid „natsionalistlikke” hüüdlauseid. Peagi suunab politsei eesti noored Estonia puiesteele. Samal ajal on suuremad politseijõud suunanud noored moskaalid mööda Pärnu maanteed Tammsaare parki.
Grupeerunud eestlased marsivad mööda Estonia puiesteed Kaubamaja esisele ning kaovad peagi silmist. Samal ajal tekib Tammsaare pargis üha rohkem konflikte politsei ning noorte vene tiblade vahel ning kümneid korrarikkujaid peetakse kinni ning jäetakse valve all näod vastu maad ja käed seljataha kinni seotuna lamama.
Politsei on selgelt võtnud väga selge taktika kiiresti kõrvaldada agressiivsemad vaenu õhutavad moskaalid. Ehe näide sellest on Tammsaare pargis istuvad tiblad, kes on vahepeal kohale saabunud suurte märulipolitsei jõudude poole Venemaad ülistavaid ning peaminister Ansipit solvavaid lauseid hüüavad.

Politsei ajab korduvalt jõugu laiali
Kohe tormab rühm märulipolitseinikke noortekambale kallale ning surub pätid näoli vastu maad. Tiblade käed seotakse kinni ning ka nemad jäävad ootama politseibussi. Politsei taktika tundub olevat suurematesse jõukudesse kogunevad moskaalid laiali ajada ning agressiivsemad protestijad kinni võtta.
Samal ajal selgub, et keegi on rikkunud Tammsaare pargis A. H. Tammsaare kuju. See on määritud valge värviga ning rinnale on maalitud haakrist. Kuju alla on maalitud peaminister Ansipit solvav tekst.
Noorte tiblade hulk kesklinnas aga üha kasvab ning peagi on Draamateatri ees ligi 500 moskaali, kes sulgevad Pärnu maantee. Politsei moodustab kohtumaja juurde ligi 30 korravalvajast koosneva inimmüüri ning kõrval on valmis ka märulipolitsei üksused.
Peagi muutuvadki moskaalid väga agressiivseks ning politseinike pihta loobitakse pudeleid ning mune. Ootamatult antakse politseinikele käsk rünnata ning nad tormavad, kumminuiad püsti, rahvasummale peale. Jõuga võetakse kinni umbes 10 vankat, kes surutakse keset Pärnu maanteed näoli maha.
Politsei on suutnud taas suure seltskonna laiali ajada, kuid poole tunni jooksul koonduvad noored taas Musumäe, Tammsaare pargi ja Viru väravate piirkonda. Peagi ajab märulipolitsei taas tiblad laiali, kes jooksevad tormi politseinike eest ära. Musumäelt lendab politseinike pihta kivirahe, mis tabab tänaval seisvat autot. Sama kordub umbes iga poole tunni tagant ning röökivate kommunismiehitajate hulk ei vähene.

Pätid peksid sodiks Estonia teatri aknad

Pigem tuleb lapseohtu moskaalide asemel juurde veidi vanemaid ning agressiivsemaid tiblasid ning aeg ajal kostub sellest piirkonnast kõrvulukustav kisa (venelastele on alati meeldinud röökida, seda tegid nad juba 1917. aastal). Kella 22 paiku on kesklinnas 500–600 noorest moskaalist koosnev lärmakas ja agressiivne kamp. Tiblad lõhuvad bussipaviljone ja prügikaste.
Südalinna kohal tiirutab ka öötaevas helikopter ning politseiautode sireenid kaiguvad vahetpidamata.
Südaöö eel hakkab olukord politsei kontrolli alt väljuma. SL Õhtulehe fotograafid on sunnitud südalinnast põgenema, sest märatsevad tiblad-kommunismiehitajad ähvardavad nende kallid fotoaparaadid puruks peksta. Ühele teleoperaatorile tungitaksegi kallale ning tema kaamera lõhutakse ära.
Politsei teatab vähemalt kümnest vigastatust, kellest üks jäeti haiglaravile. Kella 23 paiku pekstakse puruks Rävala puiesteel endises ametiühingumajas tegutseva Armani rõivapoe aknad ja uks ning moskaalid tassivad kalleid rõivaid ärist välja. Riidepuid on tänavale pillutatud paarisaja meetri raadiuses.
Estonia puiesteel Keskraamatukogu ees põleb samal ajal suure leegiga lõke ning leeke on märgata ka Vabaduse platsil. Puruks pekstakse Estonia teatri ning kunstiülikooli aknad.
Hilisõhtul tõttavad politseile appi ka abipolitseinikest kaitseliitlased.

Ka Jõhvis läks eile õhtul mölluks

27. aprilli õhtul levisid rahutused ka Jõhvi, kus ligi 1000 kommunismiehitajat ründasid südalinna kaubanduskeskust, pekstes sodiks vitriinaknaid ning tungisid häbematult kallale ka politseinikele, keda linnas selgelt nappis.
Kell 21.30 kogunes ligi 100 inimest Jõhvi keskväljakule. Alguses seisti rahulikult ning jõuku valvas paarkümmend politseinikku. Rahvast lisandus aga pidevalt ning üks kisakõri kutsus kõiki üles sulgema linna peatänavat.
Mõni aeg hiljem suundus noorte moskaalide jõuk viaduktile, kus hakati autosid lõhkuma ja teepiirdeid lammutama. Sodiks peksti ka sõitjaid täis liinibussi aknad. Seejärel liikus hullunud tiblade jõuk tagasi kesklinna ning ründas kaubanduskeskust. Seal lõhuti hulk aknaid ning rünnati kõiki, kes üritasid pätte filmida või pildistada. Puruks peksti ka uue kortermaja aknad ning lõpuks tungiti koguni kallale politseinikule. Kolleegid suutsid siiski mundrimehe marodööride käest päästa. Kõige tipuks näis politseinikel nappivat kilpe-kiivreid ja muud erivarustust ning tiblade hordidele mindi vastu kõigest kumminuiadega. Massirahutusega pistis rinda ainult umbes 40 politseinikku, sest suurem osa korravalvureist oli ilmselt pealinna mässajaid taltsutama saadetud.

27. aprill 2007

01.00. Kesklinn on inimestest ja autodest praktiliselt tühi. Ka Tammsaare park, kus tänased rahutused ja politseirünnakud toimusid on tühi. Politsei blokeerib teid, mis kesklinna viivad.

Üksikuid inimesi surutakse veel maha. Vanalinnas võib kohata väikseid märuliseltskondi, kuid suuri masse enam tänavatel ei näe. Liiklussilte- ja märke on lõhutud.
Politsei on tõkestanud Maneeži tänava. Tundub, et politseil on olukord kesklinnas kontrolli all.
00.30. Politsei sõidab Tammsaare pargi poole, kus toimuvad väikesed rahutused. Aeg-ajalt surutakse keegi jälle vastu maad. Moskaalid käivad ringi ja skandeerivad. Linna peal on kaos. Prügikastid, lillekastid on ümber pööratud. Lõhutud on Kaubamaja ja teiste poodide vaateaknad. Pärnu maantee ja Liivalaia tänav on autoliikluseks suletud.
23.50. Politsei on tõkestanud tee Viru tänavale. SL Õhtulehe fotograafile tulid Viru tänavalt vastu vene tüdrukud, kelle käes olid lilled. Ilmselt rüüstati seal lillepoodi. Tammsaare pargis toimub järjekordne politseirünnak.
23.46. Umbes 50 politseinikku alustasid tormijooksu Tammsaare pargile ja tõrjuvad sealt moskaale välja.
23.40. Trammid ja trollid enam ei sõida.
Elektritranspordist on ainsana käigus Mustamäe ja Balti jaama vahelise liini trollid. Tallinna kesklinnas võeti trollide ja trammide liinidest vool välja, ainsana jäävad käiku Mustamäe ja Balti jaama vahelise 1. liini trollid.

Lõhuti Estonia teatri aknad.
Umbes kella kümne paiku hakkas Vabaduse väljaku juurest eemale tõrjutud ligikaudu 500-pealine moskaalide kamp liikuma Kaubamaja ja Radissoni hotelli poole. Oma teel lõhutakse kõike, mis ette jääb, kõigepealt alustati lõhkumist Tallinna Linnavalitsuse infosaali akendest. Teel kaubamaja poole purustati ka Estonia teatri ja Kunstiakadeemia aknad. Kaubamaja juures rüüstati alkoholipoodi.

Rahutused algasid ka Jõhvis.
Tiblad vanuses 18-19, sulgesid Jõhvi kesklinnas Narva maanteel liikluse, seejärel suleti ka viadukt.
23.05. Pärnu maantee politseiosakonna ees on noorte moskaalide jõuk, kes püüab politseinikke kividega loopida. Politsei käitub agressiivselt ning arreteerib poisse. Kohalviibinud tüdrukud-kommunismiehitajad hakkasid tuttava poisi arreteerimise pärast nutma ning väitsid, et noormees ei teinud ju midagi. Kuid arreteeritu taskutes leiti terve hunnik kive.

Mässajad on jõudnud Radissoni ette.
Eesti raadio teatel liigub alkoholijoobes kommunismiehitajate jõuk Kaubamaja juurest Radissoni hotelli poole, purustades oma teel vaateaknaid.

Rävala puiesteel on K-komando.
Tundub, et Armani poe juures on rahvast laiali aetud veekahuritega. Lõhutud on poe uks ja vaateaken. Kõnniteel vedelavad plastikust riidepuud kuni Maakri tänava otsani. Tänavapiirded City Plaza maja ees on väänatud keset sõiduteed. K-komando on suundumas hetkel mööda Rävala puiesteed Radissoni hotelli poole. Politsei kasutas Pärnu maantee piirkonda kogunenud moskaalide bande laialipeletamiseks veekahurit. Tiblad kasteti korralikult märjaks, et kommunismiideed saaksid nende peakestes taas idanema hakata.

22.30. Politseijõud ja noorte tiblade massid seisid vastakuti Vabaduse väljakul, nende vahe on umbes sada meetrit. Aeg-ajalt üritavad osad meeleavaldajad liikuda politsei poole, mispeale aga tõrjutakse nad kiiresti tagasi. Kõike seda saadavad moskaalide hüüded „Pozor!“ ja „Rossija!“. Korravalvurite seas on näha ka märulipolitseinike rühmi, kuid suurem osa on tavapolitseinikud.
22.00, SL Õhtulehe fotograafid lahkusid sündmuskohalt, sest rahvahulk ähvardas profikaamerad katki lüüa. Piltnikud vahetavad kaamerad väiksemate vastu ning suunduvad tagasi. Tammsaare pargis mässanud noored purustasid telekaamera. Ilmselt välismaalasest naisoperaator läks filmima läbipekstud noorukit, kui talle selja tagant lähenes noormees ja lõi vastu kaamerat, nii et kaamera kukkus vastu asfalti ja purunes, kirjeldab pealtnägija.
21.45. Tiblade hulgad Tammsaare pargis ja Musumäel pigem kasvavad, vaatamata sellele, et politsei kogunemisi pidevalt laiali ajab. Musumäele kogunenud tiblad loobivad politseinikke kivide ja aegsasti kaasa varutud kanamunadega. Kividega on pihta saanud ka lähedal olnud autod. Kuulda on autosignalisatsiooni üürgamist.
21.40. Pinged pigem kasvavad kui kahanevad, tiblasid tuleb pigem juurde, kui ära läheb. Ja kui päeval võtsid rahutustest osa teismelised, siis nüüd on need asendunud peaasjalikult üle 18-aastaste moskaalidega. Märulipolitseid pillutakse munade ja kividega ning tiblad skandeerivad Draamateatri ees: „Rossija, Rossija.“
21.15. Tiblad kogunevad taas Musumäele. Umbes 300 noort kommunismiehitajat skandeerivad „Rossija, Rossija!“
21.09. Pärnu maanteel kesklinna piirkonnas hakati taas sõidukeid läbi lubama.
21.08. Liiklus Pärnu maanteel Tammsaare pargi piirkonnas on käimas oleva politseioperatsiooni tõttu katkenud. Mäslejad on mööda Tammsaare pargi servi ja vanalinna piirkonda laiali aetud. Politsei toimetab vahistatuid minema.
Mõlemas suunas on näha suuri ummikuid. Seisab kogu ühistransport, Viru poolt neli trammi ja terve rodu autobusse, muudest sõidukitest rääkimata.
20.50. Kohtumaja ees läks tõsiseks märuliks. Tiblad hakkasid 30–40 politseinikku kohtumaja ees loopima. Politsei ründas märulisi. Pärnu maanteel on inimesed pikali, nende käed pannakse raudu. Politsei moodustab kiiresti uut rinnet, et takistada moskaale Vabaduse väljakule minemast.
20.47. Ligi pool tuhat moskaali liigub mööda Pärnu maanteed Tammsaare pargist Vabaduse väljaku poole, ütles meie allikas kohapeal. Politsei on moodustanud aheliku kohtumaja juurde. Noortehulgad on hõivanud kogu tänava, autod kohtumajast edasi ei pääse.

20. 44. Tiblad on kogunenud Draamateatri ette. Seal võib olla umbes 300–400 kommunismiehitajat. Politsei on neid üsna efektiivselt laiali ajanud, mistõttu jõuk peab pidevalt mööda linna ringi liikuma. Hesburger ja McDonalds on suletud. Poed on vaateaknad kinni katnud.
20.30. Märulipolitsei tegutseb Tammsaare pargis. Iga minuti tagant tehakse äkkrünnak. Kõik, kes ropendavad või muidu agressiivselt käituvad, surutakse vastu maad. Väikesse politseibussi pandi viis inimest. Tammsaare park on noori moskaale täis. Kõik nad skandeerivad: „Rossija, Rossija!“ Eestlased lähenevad tibladele Eesti lipuga. Märulipolitsei seisab nende vahel. Eestlased võtsid kätest kinni ning tekitavad inimketti. Varsti hakati üksteist kividega loopima. Politsei kadus ära. Arad eestlased põgenesid Aia tänavale. Liiklus seisab. Kostub aknaklaaside klirinat. Ilmselt käib kaklus.
20.00. Viru Keskuse juures ja Tammsaare pargis toimuvad politseihaarangud. Mitu noort moskaali on Tammsaare pargis vastu maad surutud. Viru Keskus on suletud. Täna on politseinike nimesildid kinni kaetud. Nüüd inimesed ei näe ega tea, kes neid ründab, ega saa konkreetse isiku vastu süüdistust esitada. Noored moskaalid on Vabaduse Väljakult minema aetud. Venelased on mööda linna laiali jooksnud.
20.00. Kogu moskaalide mass kulgeb Vabaduse platsilt Viru keskuse juurde. Tammsaare pargis liigub eesti noorte hulgas ringi ka legendaarne Kalev Rebane.
19.45. Eesti ja vene noored on sajaliikmeliste hulkadega jagunenud kaheks. Eesti noored sinimustvalgete lippudega on Jaani kiriku juures, nende vastas üle tee on tiblad. Noorte vahel on politseiahelik.
19.35. toimus esimene kokkupõrge eestlaste ja tiblade vahel Inglise kolledži ees. Vene noored haarasid eestlaste käest Eesti lipu ning hakkasid seda rüvetama. Politsei seisab eestlaste ja venelaste vahel. Püüab eestlasi venelaste juurest eemale hoida.
19.30. Politsei on suutnud moskaalid Vabaduse platsilt välja suruda, kuid politseile avaldatakse ägedat vastupanu. Samal ajal kaetakse ka Jaani kiriku aknaid ning õhust hoiab sündmustel silma peale õhujõudude helikopter.
19.25. alustas märulipolitsei äkkrünnakut Vabaduse Väljakul, kohvik Moskva ees. Märulipolitsei ründab tavalisi inimesi. Arreteeritakse valimatult inimesi. Nii eestlasi kui venelasi. Politsei püüab kõik inimesed Vabaduse Väljakult minema ajada. Kuku kohvik on inimestest tühjaks aetud. Moskva kohviku külastajad ei saa aga sealt välja. Eestlased küsivad märulipolitseinike käest: „Mida te teete, mida eestlane teile tegi?“ Moskaalide mass liigub Pärnu maanteel asuva politseijaoskonna ette ning teevad seal igasuguseid lollusi. Hüppavad sõiduteele, segavad liiklust.
19.17. Olukord Harju tänaval on pingeline, kuid kontrolli all. Kohal on suured politseijõud, kes suruvad 200–300-st noortest tibladest koosnevat inimhulka Raekoja platsi suunas. Politsei on sunnitud kasutama ka kumminuiasid. Politseinike loobitakse pudelitega. Agressiivsete moskaalide arv muudkui kasvab, samas on Vabaduse väljak politseinike poolt sisuliselt ümberpiiratud.
18.25. Vabaduse Väljakul on eestlased ja nende vastas noored moskaalid, kes skandeerivad: „Häbi fašistidele ja natsidele.“ Eestlastel on käes sini-must-valged lipud. Märulipolitsei tegutseb Harjumäel. Liiklus seisab. Mustamäe poole ei saa. Harju tänava alguses on umbes 200–300 kommunismiehitajat. Politsei on moodustanud rinde.

Kingaga lauale, kiviga aknasse
Uudis, et Vene Föderatsioon on otsustanud Eesti Vabariigi ühe ausamba asetuse küsimuse tõstatada mitmetes organisatsioonides, sealhulgas ka ÜRO-s, tõi mulle kohe silme ette Hruštsovi ja ta kinga, millega ta maailma üldsuse silme all oma väidete tõestuseks vastu lauda tagus.

Pilt on jätkuvalt paljuütlevalt groteskne, tekitades samas ka sügavat kõhedust. Nõukogude Liidu juhid, nende abikaasad ning saatjaskond mõjusid alati, aga eriti välisreisidel, kõik ühtmoodi kohmakalt ja naeruväärselt. Arvan, et üks põhjus, miks meie siin nende võimuga lihtsalt ei saanud ära harjuda ega kohaneda, on ka see tõsiasi, et sel võimul puudus alati, ka tipphetkedel, vähimgi esteetiline külgetõmme ja veetlus. Kommunistlik diktatuur, venelaste võim oli ka oma välises vormis – alates kirsadest ja lõpetades parteiladviku kaabudega – lihtsalt kole.
See, et ka meil nendega vaba maailma silmis midagi ühist oli, et me nende võimu alla kuulusime, tekitas masendavat ja pidevat piinlikkust. Jõhkrusega, vabakäiguvangi eluga hakkasid inimesed ära harjunuma, aga labasusega, halva maitsega leppimine ei edenenud meil kohe mitte kuidagi.
Sisemiselt mäda kord kuldas kunagise vabaduse pildid ja seal nähtavad euroopalikud inimesed alati erilise säraga ning ei lasknud meie kaotusvalul õnneks kunagi tuhmuda. Ennast muidugi kaitsti anekdootide ja naeruga, aga nõukoguliku ühtekuuluvuse alandustunne oli siiski ränk ning ehk ka selle tõttu mõjusid pronkssõduri ümber koondunud, seal aasta-aastalt kasvava hulga ja ikka suurema lärmiga oma pidu pidavad inimesed just esteetiliselt nii jubetuttavlikult ja väljakannatamatult. Jalutasin veel eelmisel aastal nende keskelt läbi, osaliselt protestist ja osaliselt soovist seda võimalikult täpselt fikseerida, meelde jätta, ning pronkssõduri ette kogunenud inimeste ähvardav inetus mõjus üsna rängalt. Ja seda just nimelt esteetilises mõttes.
Platon ütleb, et inetus tuleb ilu puudumisest, mitte inetuse ideest, viimast pole olemaski, aga ometi seal nad kõik olid, ning mis mind nüüd, uute sündmuste taustal parajalt vapustas, oli tõsiasi, et need Hruštsovi kingades tammujad, lärmakalt üliagressiivsed vanurid võivad nii paljudes meie kõrval elavates kaaskodanikes piinlikkusetunde asemel hoopis hardust tekitada.
Marodööride puhul oli üllatus ju ikkagi vaid see, et neid tegelikkuses nii palju ei olnudki, kui naaberriigi ettevalmistustööd ja selleks kulutatud finantsid ette nägid; aga see, et meiega koos taas Euroopasse kuuluvad vene inimesed end sellest kõigest viisakalt distantseerida ei saa, ei taha ega suuda, teeb vähemalt mulle muret. Aga ehk ongi just see, et minevik oli kõiges oma kunagises ähvardavas võimus ja kuritegudes ka veel naeruväärne, üks põhjus, miks on nii raske fakte aktsepteerida ning miks see nii raevukaid reaktsioone esile kutsub.
Samas on muidugi selge, et kui rahutused poleks toimunud nüüd, pronkssõdurit ettekäändena kasutades, oleks meid oodanud ees eestikeelse koolireformiga seonduvad probleemid, millest meie naaber kõik vastuargumendid (ning Lätit meenutades hoopis suuremad märuli võimalused) täies mahus oleks realiseerinud. Nüüd osutub see neil tunduvalt raskemaks.
Olen veendunud, et see kannatamatus ning sellega seotud valearvestus tekitab Venemaal võimukoridorides parajasti tõelist frustratsiooni, ennustades mõne tegusa mehe langust, ja seda mitte ainult teispool piiri, sest hetkel on selge, et kogu riikliku võimsusega teostatud Eesti-vastane rünnak on neid järjekordselt maailma ees naeruvääristanud. Ja kuidas nad meid selle eest nüüd kiruvad.
Kui aga hakata arutlema, et keda on kõige rohkem petetud, alatult ära kasutatud, on see just nimelt meie venekeelne elanikkond. Just nendel on väga raske, sest on selge, et Venemaal oli ja on neid vaja vaid üheks eesmärgiks, ning sellest aru saades peaks avanema iga mõtleva inimese silmad. Sest mis väärtusi on pakkuda Putini suukorvistatud Venemaal, kus vanas heas Mao Ze Dungi vaimus vormitakse kõrgeima võimu poolt uusi hungveipinge, orjameelseid noori laamendajaid, keda esimesel vajadusel pöörata ka oma rahva vastu.

Eeva Park

2007. aasta kevadel oli käimas tüüpiline ususõda
Probleemi juured olid argimütoloogiate põrkumises ja vene noorsoo getostumises Eestis. Samasugused probleemid olid ja on getodes nii Pariisis kui Malmös. Kui sotsiaalpoliitika ei parane ja slummid kasvavad, on kokkupõrkeid oodata veelgi rohkem.
Kui getos on tekkinud sotsiaalne kiht, kellel pole midagi kaotada ja kes kuulub põhikultuurile võõra argimütoloogia mõjusfääri, on rahutused kerged tulema. Sama muster kordub läbi sajandite eri kultuurides.

Usukonfliktile tüüpiliselt on mõlema poole vaatevinklist omadel õigust küllaga. Mõlemad põhjendavad oma õigustuse enda kultuuri vaatevinklist, oma mütoloogiale põhinedes. Mõlemad pooled usuvad oma poole õigsusesse fanaatiliselt, ja suudavad seda ka põhjendada, oma vaatevinklist loomulikult. Tulemusena on tüüpiline ususõda. Mõlemad pooled räägivad üksteisest täielikult mööda, seda tähele panemata, näitena kõlbab nii Iraak kui Afganistan.
Pronkssõduri olukorras usub vene pool siiralt, et talle on liiga tehtud, eesti pool jällegi usub siiralt, et tema poolt on faktid. Mõlemal on õigus. Tuleb arvesse võtta , et vene ühiskonnas ei maksa mitte seadus, vaid hierarhia, ja faktide asemel on ühiskondlik müüt. Vene müüdi seisukohast on eestlased pahad, sest nad panevad kahtluse alla venelaste suure Isamaasõja müüdi. Faktid on antud juhul teisejärgulised. Oluline on see, mida vene hing tunneb! Suure Punaarmee ja kogu maailma päästmise müüt on üks vene identiteedi alustalasid, seda kõigutama minnes ei võigi oodata muud kui rahutusi.
Venemaaga tuleks suhelda nagu fundamentalistliku islamiriigiga. Aluseks peab olema vene hierarhia ja vene argimütoloogia austamine. Suhtumine Venemaasse kui seaduste alusel töötavasse õigusriiki on viga ja kõlbmatu diplomaatia alus.
Eesti on antud juhul eksinud nii vene hierarhia kui ka mütoloogia suhtes. Pronksmees võeti maha Moskva vastuseisust hoolimata, samas haavati vene identiteedi alustalasid, Teist maailmasõda. Kohalik venelane on haavatud, segaduses. Hierarhia ei tööta, mütoloogia samuti mitte, venelane on nurka aetud kiskja ja käitub selle kohaselt.
On muidugi eestlasele kohane oma jonni ajada, aga riigimeestelt ootaks rohkem kavalust ja diplomaatiat. Ei oleks tarvis muud kui vastasmängija taktika läbi näha ja üle mängida. Praegu on eestlased on valinud „aga mul on ju õigus”-taktika, millest võib sündida pikaajalist kahju, eriti konflikti nõrgemale osapoolele, st Eestile.

Huvitav teada!

Mis riike maailmas vihatakse?
Maailma kõige ebapopulaarsemate riikide edetabelit, mis Briti meediakompanii BBC tellimusel koostati, juhivad Iraan, Ameerika Ühendriigid ja Venemaa.
Kompanii Globescan ja Marylandi ülikooli sotsioloogid küsitlesid ajavahemikus 2005. aasta oktoobrist 2006. aasta jaanuarini ligi 40 000 inimest 33 riigis. Küsitletute meelest avaldab maailmasündmustele kõige halvemat mõju Iraan. Nii arvatakse kõigis riikides, kus küsitlus läbi viidi, peale Iraani enda. Sel arvamusel on keskmiselt 47% küsitletutest. Teisel kohal ebameeldivate riikide edetabelis on USA, kelle populaarsus on langenud ka Ameerika liitlaste hulgas. USAsse suhtub halvasti 65% Prantsusmaal ja 57% Inglismaal küsitletud inimestest. Venemaa platseerus vihatud riikide edetabelis kolmandale kohale. Venemaasse suhtutakse eriti halvasti Soomes (65% eitavaid hinnanguid), Prantsusmaal (62%), ja Poolas (56%).

Venelased ise räägivad, et Venemaal on läbi ajaloo olnud kogu aeg olukord ärev. Läbi ajaloo kogu aeg. Mina arvan, et Eesti ärimehed ei peaks investeerima Venemaale, nad peaks Venemaast üldse eemale hoidma, sest Venemaa oli, on ja jääb vaenlaseks. Investeerimine Venemaa majandusse tähendab vaenlase abistamist, et ta suudaks veel rohkem kultiveerida oma kõrilõikajalikku tegevust. Vahepeal tundus, et Venemaa tahab saada tsiviliseeritud Lääne riigiks, räägiti isegi viisavabadusest Euroopa Liiduga, aga asi pöördus kiiresti teiseks. Meile meeldis petta ennast mõttega, et Venemaast saab asja, aga juba pronksiöö kainestas ning järgmised teod Lõuna-Osseetias ja Krimmis ja kus kõikjal veel ei jätnud enam illusioonidele ruumi.

Jüri Mõis, „Õhtuleht” 28. sept. 2019

NB! Loe ka:
NSV Liidu lõpp (2 galeriid)

NB! Vaata ka YoutTube:
Эстония: самая развитая страна бывшего СССР | Стартапы, электронная демократия и лесные братья
Россия: почему люди хотят назад в СССР | Ностальгия по Союзу, дешевая колбаса и политика Путина (lisatud on inglise- ja venekeelsed subtiitrid)