Privileegideta armastus – Mihhail ja Raissa Gorbatšov(a)

Neist vaimustuti, neid vihati. Need, kes neid lähemalt tundsid, rõhutasid: see on ideaalne paar. Ent Gorbatšovid ise ei rääkinud kunagi armastusest – nad lihtsalt olid teineteise jaoks olemas. Kogu elu…
Mida me sellest paarist teame? Nende isiklik elu jäi alati kaadri, teleriekraani taha, nende armastus peitu kuivadesse ajaleheridadesse „Nõukogude Liidu president koos abikaasaga…” Nende õrnus ja ustavus teineteisele jäi hoomamatuks neid aastate kestel teraselt jälginud miljonitele inimestele.

Kui Raissa Maksimovna 20. septembril 1999 Saksamaal Münsteri ülikooli kliinikus leukeemiasse suri, ei keeldunud Gorbatšov (paljude imestuseks) ajakirjanikele intervjuusid andmast. „Tahate midagi teada saada?” küsis ta. „Venelastelt ei oodanud ma seda kunagi. Arvasin, et peab vahetuma terve põlvkond, enne kui nad aru saavad. Siiski näen, et ei minust ega Raissa Maksimovnast ole kirjutatud ainsatki halba sõna – nagu aidanuks meie valu korvama puudujäägi mõistmisest.”
Ei midagi imestusväärset: valu ja surm pehmendavad südameid. Kahjuks pole ei mõistmine ega kaastunne võimelised muutma minevikku, nagu ka väärama möödapääsmatut. Surm lepitab vaenlased, ent võtab vastutasuks meie armsad.
Raissa Titorenko ja Mihhail Gorbatšov tutvusid tantsuõhtul Moskva Riiklikus Ülikoolis. Teineteisega nad sel esimesel päeval ei tantsinud, ja tükk aega pärast seda puutusid kokku õige harva. „Minu lähenemiskatsetesse suhtuti külmalt. Tema isiklikus elus juhtus draama, suhtlemisse sekkusid vanemad, Raissa kannatas ja oli pettunud,” meenutas Gorbatšov. Pool aastat käisid nad kohtamas, alles siis söandas Mihhail Raissal käest kinni võtta. Ja enam lahti ei lasknud. Nõnda läksidki nad koos läbi elu, ikka käest kinni.

Raissa oli pere esimene laps, sündis 5. jaanuaril 1932 Altais, Vesselojarski külas. Raudteedeehitajast isa pani tütrele nimeks Raissa. Hiljem rääkis tütrele, et see nimi tähendas talle „paradiisi”. Koduperenaisest emal oli 25-ndaks eluaastaks kolm last (vend Raissast 3 aastat, õde 6 aastat noorem). Perekond elas üle sõja, kolis sageli, Raissal tuli korduvalt koole vahetada. „Läbi lapsepõlve, terve teismeliseaja saatis mind mingi sisemine surutisetunne, ahistus, enesessesuletus,” meenutas ta hiljem. „Aga „igavene uue õpilase” staatus kujundas välja ka kontaktsuse – ma lihtsalt pidin muutuma avatumaks.” Ta õppis alati hästi, kümme klassi lõpetas kuldmedaliga Sterlitamaki linnas Baškiirias, ja sõitis Moskvasse ülikooli astuma. Siis, 1950-ndate alguses, käis riigi sõjajärgne ülesehitamine. Vaevalt paranenud ühest sõjast, hakkas maailm valmistuma juba järgmiseks – USA-s ja Nõukogude Liidus loodud tuumarelv pani aluse aastate pikkusele vastasseisule. Ja nimelt nemad kaks, Mihhail ja Raissa Gorbatšova, teevad lõpu külmale sõjale, kuigi seni valmistub Raissa veel ülikooli-õpinguteks ja samal ajal jõuab Stavropolist Moskva ülikooli ründama ka Mihhail Gorbatšov.
Tudengite vana ühiselamuhoone asus Stromõnkal, Jauza kaldal. Tohutu neljakorruseline ehitis mahutas endasse toad tudengitele (8–12-kohalised), raamatukogu, klubi ja söökla. Õppuritel tuli kokku hoida kõiges, nii toidu kui transpordiga. Raha polnud peaaegu kellelgi, isegi mitte talveriideid. Aga Raissa ja Mihhail ostsid kõige odavamaid pileteid teatrisse, kuulasid rõdult Bizet’ „Carmenit” ja Tšaikovski Kuuendat sümfooniat, vaatasid „Don Quijote’i” Suures Teatris ja „Kolme õde” MHATis. Paljude aastate pärast kuulavad nad samas Suures Teatris, juba valitsuse loožis, Luciano Pavarottit… Raissa ootab „Ave Mariat”, ja Mihhail sosistab: „Tead, kui ta seda ei esita, laulan ma selle sulle ise, kohe siinsamas!”
Nad abiellusid tudengite ühiselamus Stromõnkal 1953. aasta sügisel, pool aastat pärast Stalini surma. Vanemaid ette ei hoiatatud, raha pulmakleidiks ja ülikonnaks teenis Mihhail kombainerina viljakoristusel. „Kingad laenasin grupiõelt,” meenutas Raissa Maksimovna, „aga kleit oli olemas – meie esimene koos ostetud asi.”

See esimene ühine ost sai nende kooselu alguseks. Samal aastal kolisid nad ümber ühiselamusse Lenini mägedes, ahtakesse toakesse, kus elasid ja õppisid. Viimastel õpiaastatel oli Raissa sageli haige. Angiin tõi tüsistusena reumatismi ja arstid soovitasid tal kliimat vahetada. Aga ta oli juba eksamid õiendanud ja läks üle aspirantuuri. Mihhailile pakuti valikut: jätkata õpinguid aspirantuuris või jääda Moskvasse tööle. Siiski otsustasid Gorbatšovid siirduda Mihhaili kodupaika Stavropolis. „Jõudsime sinna… püha jumal – nagu oleksime sattunud mitme sajandi tagusesse aega!” on Gorbatšov intervjuudes märkinud. „Aga tulime läbi kõigest. Selles esimeses, 11-ruutmeetrises toas, söe- ja puuküttega…”
Tolleaegne Stavropol kujutas endast patriarhaalset maakonnakeskust – asfalteeritud olid vaid mõned tänavad, keskkütet peaaegu polnud, joogivett võeti veevärgipaakidest. Sellises vaikses „jalakäijate” linnas algas Nõukogude Liidu tulevase presidendi karjäär. Rajooni prokuratuuris töötas juriidilise fakulteedi lõpetanud Gorbatšov täpselt 10 päeva, siis viidi ta üle maakonna komsomolikomitee agitatsiooni- ja propaganda osakonda. Ent Raissa ei suutnud rakendust leida, vaatamata sellele, et oli selles linnas peaaegu et ainus ülikooliharidusega naine. Mitte keegi ei tahtnud tööle võtta noort spetsialisti, olgu küll MRÜ diplomiga – tuleks ju elamine eraldada, jagada ümber õpetajapalgad… Stavropoli Pedagoogikainstituudi vanad olijad pelgasid võõraid, peale selle nõudis filosoofiakursuse lugemine NLKP-sse kuulumist ja selle komitee kinnitust. Jälle sattus Raissa „uue” rolli – mitte esimest ega mitte ka viimast korda elus.
Hiljem ta ikkagi võeti pedagoogiks, esmalt meditsiini-, siis põllumajanduse instituuti. Temast sai juhtiv õppejõud – ta luges ajaloo-, dialektilise materialismi, eetika-, esteetika-, religiooni ajaloo kursusi. Vähesed tollased juhid võisid toona hoobelda sedavõrd haritud naistega.

Noored, armunud ja lootustest tulvil Gorbatšovid hakkasid Stavropoliga kohanema. Mihhail käis sageli komandeeringutes ja kirjutas naisele pidevalt. Tema kirju, nagu enese omasid mehelegi, hoidis Raissa alles kogu elu, vedas kaasa nagu perekonna reliikviaid. Need olid absoluutselt teineteisele kuuluvate inimeste läkitused. Sellest, kuidas mees naise järele igatseb, mida ta oma sõitudel näeb, kõigest, millega tuleb tööga seoses kokku puutuda. Mõned katkendid neist avaldati hiljem Raissa raamatus. „Palun, kirjuta mulle – ootan su kirju nii väga, alati, nendega nagu tuleksid ise minu juurde. Aga vajaksin sind siin. Igaveseks Sinu Mihhail.” Suure pataka neist kirjadest põletas Raissa ära kohe pärast putši ja Forosest naasmist.
Toona, 19.–21.augustil 1991, president Gorbatšovi puhkuse ajal, lõid tema ministrid Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee (RESK), püüdes teha riigipööret. Foroses Gorbatšovid praktiliselt isoleeriti välisilmast: lülitati välja kogu sidesüsteem, kaasa arvatud valitsuse oma, ei töötanud ei raadio ega televisioon. Moskvast saabus nende juurde delegatsioon – nõudma, et Gorbatšov kirjutaks alla ukaasile erakorralise olukorra kehtestamisest ja annaks kogu võimutäiuse üle Jazovile. Kui Gorbatšov keeldus nõudmisi täitmast, paluti tal erru minna. Samal ajal teatati kogu riigile, et Gorbatšov on raskesti haige ega saa presidendina jätkata. Tervelt 73 tunniks jäi terve perekond isolatsiooni, täielikku teadmatusse riigis toimuvast. Putš kukkus läbi, ent kartes läbiotsimisi, põletas Raissa Maksimovna pärast Forosest naasmist ära kogu oma kirjavahetuse Gorbatšoviga. Ta hävitas peaaegu kogu 30 aasta jooksul kogutud arhiivi, sest ei tahtnud, et võõrad käed tuhniksid nende isiklikus elus. Ent see kõik juhtus hiljem…
Esialgu elasid nad ikka Stavropolis. Üüritoas, kuhu hädavaevu mahtus nende toonane vara: voodi, kaks tooli, laud ja paar kasti raamatutega. Toitu tehti koridoris, priimusel, aga samal aastal said nad esimese „riikliku, suveräänsete objektidega korteri” (nagu tuli seda käsitada), milles tuli „toetada diplomaatilisi suhteid suveräänsete institutsioonidega”.
1957. aastal sündis Gorbatšovide tütar Irina. Seoses tervisehäiretega ülikooli viimasel kursusel soovitasid arstid Raissal mitte sünnitada. Ent tema otsustas, et lasteta pole perekond tõeline. Tütar põdes sageli, aga Raissa püüdis mitte aina haiguslehte kasutada, võttis tüdruku sageli instituuti kaasa. „Ta istus kannatlikult,” meenutas Raissa Maksimovna, „mängis õppejõudude toas. Täiskasvanud esitasid talle küsimusi, ja tema vastas lapseliku vahetusega, šokeerides kõiki… Kelle moodi sa oled, tüdruk? – Isa moodi – meil on täiesti ühtemoodi peopesad. Mis su nimi on? – Zaharenõš. – Kas tõesti? Aga su ema nimi? – Zaharka…”

Zaharkaks kutsus Raissa Maksimovnat Mihhail. 18-aastane Raissa tundus talle Zaharkana Venetsianovi maalilt, ja perekonnas jäigi hüüdnimi talle külge. Isegi lapselapsed hüüdsid teda vahel Zaharikuks. Tema nimetas meest Minjaks ja oli väga hirmul tema karjääri pärast. Mitte kunagi ei armukadetsenud teda, ei esitanud mingeid küsimusi – vastastikune usaldus oli absoluutne. „Ta oli alati vaoshoitud,” meenutas Gorbatšov ühes intervjuus. „Ei saanud inimestega kergesti kontakti, ent kui sai, oli väga aus. Ei püüdnud meest perekonnas hoida parteibüroo toel. Kui ei, tähendab ei! Täpselt nii nagu minagi.”
Kraikomitee sekretäri palk oli 1000 rubla tollases vääringus. Isegi selle rahaga oli toonase defitsiidi (riiete, ravimite, toidu) tingimustes keeruline toime tulla. Aga igal võimalikul komandeeringul Moskvasse, Leningradi või piiri taha püüdis Mihhail naist millegagi rõõmustada.
Gorbatšov sai Krasnodari krais kiiresti autoriteediks. Seoses tema staatuse muutumisega sugenes uusi kohustusi ka Raissa Maksimovnale – osalemisel avalikel üritustel. Abikaasana pidi ta riietuma tagasihoidlikult, silmapaistmatult, vaikima ja püüdma mitte reporterite objektiividesse sattuda. „Meie elus oli kõik pooleks,” selgitas hiljem Mihhail Sergejevitš. „Tegime kõike koos – vedasime minu teise diplomini, Raissa dissertatsioonini. Ei ostnud televiisorit, et mitte lasta end kõrvalisele ahvatleda – neljakümnenda eluaastani pingutasime kurnatuseni, pärast seda veelgi enam. Ja nüüd peaks naine minust kolme sammu võrra tagapoole hoiduma? No ei, seda ei tule! Otsustasime oma suhte asjus mitte midagi muuta – selle väljakutse esitasime teadlikult.”
Gorbatšovi tööaastad kraikomitee sekretärina olid väga pingelised. Ta pole salanud, et talle enesele algas perestroika 1970-ndatel aastatel, just Stavropolis – lõpuks ometi sai ta võimaluse oma kodukandis millegi muutmiseks. Ent peale töö oli ju ka perekond ja õppimine. Mihhail sai teise, majandusalase kõrghariduse, Raissa maha dissertatsiooniga. Naine kõmpis sotsioloogiliste küsitluste tegemiseks jalgsi läbi hulga asulaid ja külasid. Valdavalt tuli vestelda vanamemmedega, kes vastasid küsimustele meelsasti ja haletsesid õblukest tütarlast. (Tütreke, miks sa nii kõhn oled? Meest vast pole? – Mis te nüüd, kõik on hästi, on meeski. – Siis joob, peksab? – Ei kumbagi, kõik on korras… – Petad, tütreke… Mina olen 100 aastat elanud ja tean – niisama hea pärast mööda taresid ei käida…)

Aga Raissa ei pagenud hea eest – seda naist tiivustas teadmistejanu, haritus ja kristalne ausameelsus. Käis need vanakesed läbi kummisaabastes, läbi lörtsi ja pori – nende vastustest sündiski dissertatsioon. Sotsioloogi tava – hoida arhiivid ranges korras –, säilitas ta kogu elu. Raamatud riiulitel tähestiku järjekorras, kirjad, päevikud ja märkmed alati käepärast. Samal põhimõttel hoidis ta kõiki mehe töösse puutuvaid dokumente. „Ükskord avastas Raissa, suvilas raamatuid korrastades, mingi toimiku. Selles oli ta säilitanud maksukviitungeid toiduainete eest Stavropoli tellimustelauas,” meenutas Gorvatšov. „Hoidis alles selleks, et mitte keegi, jumala pärast, ei kahtlustaks, nagu oleksime midagi varastanud või tasuta saanud. Alles hiljem, korteris, asutasin mina teise toimiku – registreerimaks kingitusi, mida tema sai, ja nende üleandmist riigiarhiivi. Ta nõudis, et kõik oleks alati allkirjadega kinnitatud. Aina pinnis mind: kes ostis talle ravimeid, kas mina tasusin tollele võla. Oli neis asjus äärmiselt pedantne…”
Harvadel juhtudel, mil õnnestus kahekesi jääda, läksid nad jalutama linnalähedasse metsa. Kord pidid stepis lumetormis eksima, pääsesid tänu linna viivale elektriliinile… Kord tulistati nende pihta metsast – tuli peitu pugeda… Neid matku ei korraldanud nad pelgalt loodusearmastusest – ainult nii oli võimalik omavahel vabalt rääkida. „Putukad” võisid ju olla paigutatud mitte üksi nende korterisse, vaid ka autosse.
1978. aastal valiti Gorbatšov NLKP Keskkomitee sekretäriks, mis tähendas ülekolimist Moskvasse. „Esimene, mida kogesin,” meenutas Raissa Maksimovna, „oli võõristus. Nagu olid olemas, aga polnud ka – ümbritsevatelt nägudelt polnud seda võimalik välja lugeda. Sind küll nähti, aga ei fikseeritud… Kokkusaamiste puhul polnud kohustuslikud isegi vastastikused tervitused. Imestati, kui pöördusid kellegi poole nime-isanime pidi. Kuidas – mäletad lausa isanimegi?!”

Paljud kadestasid nende välist imidžit, eriti Raissat. Tema tualette, ehteid, olmemugavusi, suvilat. Mõistmata, kuis on elada võõraste seinte vahel, Stavropoli kodu ja sõpradeta, kui ränk oodata meest koju hilistel tundidel. „Tema püüdis kogu seda kroonulikku, klaasist ja betoonist külmust muuta õdusaks koduks, ja sai sellega hakkama – koju tahtsin alati minna…” meenutas Gorbatšov. Naine ja kodu olid ta pidepunktiks, ta ei häbenenud seda tunnistada.
„Alguses elasime Moskvas kõik koos riiklikus suvilas,” jutustas tütar Irina. „Valitses pakane, nutsin terve esimese nädala. Tuli minna uude instituuti, sõpru polnud, alles ajapikku sugenes oma suhtluskond. Tänu sellele meie oma mehega nomenklatuursesse seltskonda üldiselt ei sattunudki.”
Järgneva seitsme aastaga Moskvas lõpetasid Irina ja tema mees Anatoli II  Meditsiiniinstituudi, mõlemad kiitusega. Aasta pärast nende Moskvasse saabumist sündis Gorbatšovide lapselaps Ksenia. Nime valis Raissa Maksimovna. Pärast Irina dissertatsiooni kaitsmist 1987. sündis teine tütar – Anastassia, kellele nime valis terve perekond. Kasvas pere, edenes Gorbatšovi karjäär.
1984. aastal lendas ta Inglismaale duuma-saadikute peana, Raissal lubati sõita temaga koos. Lääne press kiitis väga Gorbatšovide paari – nad meeldisid nii ajakirjanikele kui poliitikutele. Ent kodumaale naastes algas küsimustetulv: miks teid seal nii väga kiideti, kas te ei mõista, mida see tähendab? Millega te läänt nii kangesti võlusite?…

Nõnda algas see, mis neid edaspidi jätkuvalt jälitas: läänlaste jumaldamine ja omade umbusaldus. Raissa elegantsuse ja sarmi imetlemine ja… kadestavad pilgud, klatš, anekdoodid. Isegi see, et Gorbatšov võtab tõesti kuulda oma naise arvamusi, kutsus piiri taga esile imetluse ja vaimustuse. Mõelda vaid, et nõukogude poliitikutel on selliseid naisi! Aga N. Liidus kõneldi: Gorbatšov on pea, Raissa kael – kuhu viimane pöörab, sinna mees ka vaatab. Nende armastust, kiindumust, eriti aga vastastikust usaldust pandi neile süüks. Meest peeti pehmeloomuliseks, irvitati „perekondliku demokraatia” üle. Aga naine isegi ei helistanud mehele kunagi tööle, kõnelemata sellesse sekkumisest.
1985. aasta 10. märtsil suri Konstantin Tšernenko, NLKP KK peasekretär, riigi juht. 11. märtsil, poliitbüroo erakorralisel pleenumil, valiti peasekretäriks Mihhail Gorbatšov. Hilisõhtul koju saabudes tervitas teda kogu perekond, veel teadmata, mis ootab perepead ja neid kõiki.
Esimene, mida Gorbatšov tegi, oli partei järgmise kongressi kokkukutsumine. See sai pöördeks, perestroika alguseks. Muutus kõik, ent mis ilmseim – uus peasekretär erines kõigist oma eelkäijaist. Gorbatšov ei lugenud oma tekste paberilt – ta rääkis ja arutles ise, pakkus kõigile võimaluse oma arvamuse väljaütlemiseks. Sõitis riigis ringi, rääkis inimestega, kuulas neid, pidas nendega nõu. Ta suhtlemismaneer oli uudne, harjumatu. Liikus lausa anekdoote isegi tema harimatusest, aga tema muudkui rääkis…
Samal 1985. aastal tegi ta ametlikud visiidid Euroopasse ja Ameerikasse, kohtus USA presidendi Ronald Reaganiga ja suhtles ajakirjanikega otse-eetris. See oli pretsedenditu, midagi mõeldamatut. Ta hakkas kohtumiste protokollidesse sisse viima muutusi, muutis vastuvõttude saale ja nende stiili, vastavalt sellele ka peasekretäri abikaasa staatust. Seni polnud viimased ju ajakirjanikega ei suhelnud, osalenud abikaasade töises elus. Lennukitesse sisenesid nad tagavarapääsu kaudu, et mitte ekraanidel välgatada…

Raissa Gorbatšovast sai esimene nõukogude esimestest leedidest, kes söandas end näidata peasekretäri kõrval, ja mitte vaikiva saatjana, vaid võrdse partnerina. Ta küsis mehelt, kuis ta nüüd käituma peaks, ja sai vastuseks: nagu seni – olema kõrval, toetama ja aitama. Seni oli Raissa jätkanud doktori-dissertatsiooniks materjalide kogumist, pidas loenguid, käis seminaridel ja kongressidel, ent nüüd seisis ta silmitsi dilemmaga. „Doktoritöid kirjutavad ka teised, minuta,” otsustas ta. „Ma ei kahetse oma valikut – nii on vajalikum nii mulle kui perele.” Ta jäi oma mehe kõrvale, kõigile nähtavaks. „Esimene Kremli naistest, kes kaalub oma mehest vähem!”… „Kommunistlik leedi Pariisi šikiga!”… Selliste pealkirjadega osutas välismaine meedia Gorbatšovide visiitidele.
Nõukogude riigi juhtide naiste jaoks oli Raissa Maksimovna harjumatult elegantne. Ta suutis suhelda inglise keeles, osales ühiskondlikus tegevuses ja huvitus kultuurist. Kuigi tal polnud diplomaatilisi eriteadmisi ega kogemusi, sai ta esimese leedi kohustustega suurepäraselt hakkama. Sealjuures ei armastanud ta poolametlikke üritusi, hoidis kõrvale võimustruktuuridest. Hoopis suurema naudinguga läks Soomes vaatama Kaljukirikut, USAs hiina-linnaosasid. Inimesed tänavail tundsid ta ära, ta suhtles nendega, jõi kohvikus kohvi koos prantslannadega, käis väikestes poodides, jäädes igas olukorras naiselikuks ja elegantseks. Küsimusele, kas on kerge olla presidendi ja Keskkomitee peasekretäri naine, vastas ta: „Kergem kui olla president või KK peasekretär! Mina ei võta vastu riiklikke ja poliitilisi otsuseid, ei osale nende ettevalmistamises ega kanna nende eest vastutust. Minu tegevus on pelgalt ühiskondlik. Aga president ja peasekretär on mu abikaasa – tema elu on minu elu, tema mured minu mured.”

1987. aastal valis viis miljonit inglise ajakirja „Women´s Own” lugejat Raissa Gorbatšova Aasta Naiseks, põhjendades tunnustust tema rahvusvahelise tegevusega. Sajad pered Itaalias, Brasiilias ja USAs panid oma tütardele tema nime. Ent kõigil aastatel, mil Gorbatšov oli võimul, räägiti Venemaal ja N. Liidus, et naine „sekkus asjadesse, mis temasse ei puutu”, et ta on „Kremli salarelv”, teda nimetati „keisrinnaks” ja „Josephine’iks” (pidades silmas Napoleoni naist). Kõik tänu sellele, et ta julges end ilmutada! Raissa Maksimovna püüdis sellistele etteastetele mitte reageerida ega vastata, ent kannatas väga, alati. Ja vastas oma raamatus lõpuks siiski neile, kes temasse aastaid kahtlustavalt suhtusid. „Üldiselt on tsiviliseeritud maailmas riigijuhi naise seisund, õigused ja kohustused ju kuidagi määratletud. Valges Majas näiteks eksisteerib presidendi abikaasa jaoks vastav abipersonal: oma kantseleiülem, „oma territoorium”. Minu käsutuses oli ainult üks traditsioon, pärit Stalini ajast: õiguse puudumine avalikuks, ametlikuks olemasoluks.”
Ta lülitus ühiskondlikku tegevusse: toetas leukeemiat põdevate laste haiglaid – hankis sisustust, korraldas kõige raskemate patsientide saatmist välismaistesse kliinikutesse, asutas rahvusvahelise fondi „Maailma hematoloogidelt lastele”, rajas luuüdi esimese transplantatsioonikeskuse Venemaal (mida nüüdseks on viis), 11 laste hematoloogia ja onkoloogia keskust teaduslike uurimisinstituutide juurde.
Mihhail Gorbatšovi rahupreemiast annetasid nad 100 000 dollarit haigete laste toetamiseks, nagu ka Raissa Gorbatšova raamatu „Ma loodan…” honorari. Ta sai tuhandeid kirju, tänuks neilt, keda aitas, ja teisi – abipalvetena. Ta aitas arstidel päästa leukeemiast sadu lapsi – veel aimamata, et peagi langeb ise selle hirmsa haiguse küüsi.

Pärast 1991. aasta augustiputši hakati Gorbatšovi igal moel võimust eemale tõrjuma. Nõukogude Liit lakkas juba olemast, ja Nõukogude Liidu president pidi oma postist loobuma. Gorbatšovide perekond tõsteti 24 tunni jooksul välja ametikorterist ja suvilast, uut aastat tervitas endine president üksnes perekonna rüpes. Algas uus elu – unustuses… Raissa Maksimovna elas mehe errusaatmist raskesti üle. Ta tundis end halvasti juba pärast Forost – vasak käsi ei kuuletunud, mikroinsult, ja varsti pärast Gorbatšovi taandamist haigestus lõplikult. Diagnoosi ei osatud kohe panna, ja kui pandi, osutus see kõige rängemaks – verevähk, leukoos kõige ohtlikumas staadiumis. Mõne aasta võitlesid nad haigusega Venemaal, kuni 1999. aasta juunis sõitsid kaheks kuuks Saksamaale, mis – erinevalt Venemaast –, armastas Gorbatšove. Inimesed teadsid, et Raissa Maksimovna on tõsiselt haige, vältisid tema mehe koormamist üleliigse tähelepanuga. Jälgisid, saatsid lilli ja suveniire, aga mehe silmis olid pisarad, ta kuhtus murest. Ta istus tundide viisi haiglas naise kõrval, ja leidis pärast seda ometi jõudu ajakirjanikega suhtlemiseks, nagu tahtnuks kõigile rääkida oma armastusest, kuni Raissa veel elus on. Ta luges talle ette kirju: inimesed palusid Raissalt vabandust talle aastaid ilmutatud põlguse eest, soovisid paranemist. Saatsid imepalsameid Altaist, süütasid kirikutes küünlaid. Raissa kuulas meest ja nuttis: „Kas tõesti pean surema kõige selle eest, mis nüüdseks kätte tulnud…?”
Nad võitlesid meeleheitlikult. Raissa tegi läbi teraapia, ja arstid alustasid ettevalmistusi luuüdi siirdamiseks. Aga ootamatult Raissa seisund halvenes, ja 20. septembril 1999 ta suri. Süda seiskus, arstid ei suutnud enam midagi teha.
„Tema lahkumisega kaotasin peamise – elu mõtte. Seitse tundi istusin ta surivoodi juures… Arstidki rõhutasid – noor, terve organism. Valu ta enam ei tundnud, aga mida temaga tehti, mis temas toimus, ei suutnud ma vaadata – see olnuks talumatu! Läksin palatisse, aga ei kannatanud välja…”

Kui Raissat enam polnud, soovis Gorbatšov ainult ühte – lakata elamast. Ent talle jäi tütar, tütretütred, ta mõistis, et nende mahajätmine oleks reetmine. Raissa Maksimovnat enam polnud, aga Mihhailile jäid tema fotod, raamatud ja mälestused. Raissa armastas kanget kohvi, bordoopunast värvi ja Gruusia punast veini, tal olid ilusad käed ja imetlusväärne plastika. Ta oli kristalselt aus inimene. Neil polnud partei kulda, ei majakest Prantsusmaa lõunarannikul, millest vaid unistasid. Kunagi, juttude peale nende rikkusest, märkis Mihhail Gorbatšov: „See, kes ära tõestab, et mul on kuskil mingi eraomand, saab selle otsekohe endale!” Süüdistused lakkasid…
Raissa Maksimovna kabinetis pole Gorbatšov lubanud midagi muuta, kõik on tänini nii nagu tema ajal, seinal Raissa portree. Aga Mihhail käib selles harva. Ta töötab rohkem kui iial enne, püüab täita seda tühjust, mis jäi pärast armastatud naist. Veedab palju aega välismaal, peab loenguid – põhiliselt sellest elatist teenibki.
Enam kui 40 aastat tegi Raissa mehele sünnipäevaks ühe ja sama kingituse – kimbu kannikesi. Leidis neid alati ja kõikjal, kus iganes. Nüüd kingib mees talle igaks sünnipäevaks tema lemmiklilli – tumeda bordoo karva roose.
Aegade kestel vaidlesid nad sageli: kummal vedas rohkem – kas Mihhailil naise või Raissal mehega. Selgust ei saanudki. Aga ühte võib kindlasti väita: selle abielu sõlmis jumal…
Mihhail Gorbatšov suri 30. augustil 2022.

Tunnuspildil: Mihhail ja Raissa suurel Hiina müüril.

©Peter Hagen