„Praegu näeb Göttingen välja nagu põgenikelaager!“

See ajalehest „Die Welt“ tõlgitud intervjuu on väga õptelik, sest näitab väga kujukalt, kui kallutatud on praegusaegne „vaba“ saksa ajakirjandus. Ajakirjaniku küsimused on „pehmed“, valitsevale klikile, eelkõige aga kantsler Merkelile meelepärased. Bassam Tibi vastuseid ta ei kommenteeri ega esita ka täpsustavaid küsimusi. Selline on siis ühe suure päevalehe ajakirjanik, Merkeli pagulaspoliitika ees lömitaja!

Islamitundja Bassam Tibi (fotol) saaabus Frankfurti 18-aastasena. Täna 72-aastane mees (intervjuu avaldati 7. juulil 2016 Saksa ajalehes „Die Welt“) kardab suuri konflikte seoses paljude süüria põgenikega, kes on puruvaesed ja kellel on Euroopast valed ettekujutused.
Die Welt: Kui te 1962. aastal Fankfurdis maandusite, oskasite öelda vaid „Ma armastan teid, neiu“.  Miks te ei emigreerunud Ameerikasse või Pariisi, miks Saksamaale?

Bassam Tibi: See oli kismet, see tähendab saatus. Mu isa tahtis, et läheksin Saksamaale. Ma olen pärit ühest 17-st juhtivast sunniitide perest Damaskuses. „Me oleme aristokraadid, Saksamaa ei ole minu nivoo,“ ütlesin oma vanematele. Ma tahtsin USAsse ja mu silme ees terendas Harvard, kuigi ma olin alles 18-aastane. Mu isa laitis selle mõtte maha, sest ta tahtis, et ma semestri vaheajaks koju tuleksin. Aga lõppude lõpuks olen õnnelik, et ma tulin Saksamaale, vastasel juhul poleks ma kunagi Adornot ja Horkheimerit tundma õppinud.
Welt: Mitte ainult Adornot ja Horkheimerit, ka Mitscherlichi, Fetscherit. Blochi…
Tibi: Selle kaliibriga sakslasi enam pole. Need olid tõelised õpetlased. Kui ma veel õppisin, tsiteerisin Ernst Blochi. 85 üliõpilasest ei teadnud keegi tema nime. Adorno und Horkheimer Blochi ei sallinud. Niisiis kohtusin temaga salaja nagu abielumees armukesega. (naerab)
Welt: Millal te Blochi tundma õppisite?
Tibi: Ma elasin tollal üliõpilaste ühiselamus, kui üks doktorant kutsus mind vastuvõtule Suhrkampi kirjastusse. Ma olin siis 21-aastane. Ta esitles mind Blochile, kes ütles: „Te olete pärit hommikumaalt?“ Ta embas mind. Ta nägi välja nagu tõeline õpetlane. Ma olen üle 70, ma palvetan vahel. Kuid ma pole kunagi olnud ateist, vaid kümme aastat marksist. Ja ma armastan Blochi, sest ta oli juut. Ta ütles, et ehtne ateist on kristlane ja ehtne kristlane on ateist. (naerab). Bloch oli väga spirituaalne.
Welt: Te olete pärit jõukast perekonnast. Teid oleks võinud tulla lennuväljale saatma klanni 200 liiget ja ajalehed oleksid võinud avaldada loo 18-aastasest noormehest prealkirja all „Bassam Tibi lendas Frankfurti, et saada seal majandusdoktoriks“.
Tibi: Doktoritiitel oli määrav. Kui ma 1962. aastal Frankfurti saabusin, oli mu isa veel miljonär. Kuid ta polnud haritud, ta oli ettevõtja. Ta tahtis, et mind kõnetataks kui „dr Tibi“.
Welt: Muide, te saabusite Frankfurti, kui algasid esimesed Auschwitzi protsessid.
Tibi: Ma saabusin kui juudivihkja, mitte antisemiidina, vaid juudivihkajana. Nii oli mind Damaskuses kasvatud. Minu jaoks ei olnud Auschwitz mingi kuritegu. Kuid mõlemad juudi õpetlased panid mulle aru pähe. Ma lõpetasin oma akadeemilise karjääri esimese moslemina Washingtoni holocaustimuuseumis, kus ma olin aasta aega töötanud. Ma mõistan, mida Auschwitz endast kujutas ja ma tean: tänased süürlased on antisemiidid.
Welt: Pärast seda, kui teie perekond vaesus, pidide töötama isegi sidejaoskonnas nagu iga teinegi üliõpilane, et oma õpinguid finantseerida.
Tibi: Ma sain isalt 1000 marka kuus, see oli 1960-ndate aastate alguses suur raha. Õppimist ma tõsiselt ei võtnud, parema meelega läksin diskole. Alles siis, kui tuli ise hakata õpingute jaoks leiba teenima, hakkasin elu tõsiselt võtma.
Welt: Sõda on teie perekonna kõigi nelja tuule poole laiali pillutanud?
Tibi: Ma sattusin musta nimekirja. Viimati olin kodumaal 1965. aastal. Minu vanemad on surnud. Üks minu vendadest elab põgenikuna Rootsis. Osa minu pereliikmeid elab Prantsusmaal ja USAs. Assadi pooldajad on meid Damaskuses hävitanud. Nagu Bruddenbrookides, on kõik meie jaoks kadunud. Küll on aga Damaskuse ajalooraamatus terve peatükk Tibide kohta.
Welt: Kas te olete Göttingenis viibivate põgenikega rääkinud?
Tibi: Muidugi olen ma viimase poolteise aasta jooksul rääkinud väga paljude süürlastega, olgu siis Göttingenis, Frankfurdis, Berliinis või Münchenis. Dialekti järgi võib öelda, et suurem osa neist on pärit mitte Süüria linnadest, vaid maalt. Ja nende hulgas on väga palju antisemiite. Ma olen sellest kultuurist väga tugevasti võõrdunud. Muide, mitte ükski nendest süürlastest, kellega ma rääkisin, polnud arst või insener.
Welt: Kas te olete pahane, et nii palju inimesi tuleb?
Tibi: Damaskuses on ülerahvastumine. Kui minu lapsepõlves elas selles linnas 700 000 inimest, siis nüüd juba 3,5 miljonit. On palju tänavabandesid, kooli poolelijätjaid. Hiljuti rääkisin Göttingeni turul ühe naisega ja küsisin tema emakeeles, kas ta on poliitiline põgenik. Ta ei teadnud isegi selle sõna tähendust. Ta tuli Lõuna-Süüriast koos mehega. Põgenemise eest maksis ta suure summa. Mida nad siin peale hakkavad? Selle ees on mul hirm. Anthony Giddens räägib „etnilisest vaesusest“. Konfliktid on ette programmeeritud. Saksamaa eufooriaks ei ole tõepoolest mingit põhjust.
Welt: Seega te usute, et põgenikud tahavad siia tulla ainult sellepärast, et Saksamaal makstakse neile korralikku elatisraha?
Tibi: Ma tunnen somaalia perekonda, kes elas kunagi USAs Ohios. Isa kurtis, et Ameerikas peab tööd tegema, aga palk on väike. Tal õnnestus Ameerikast Saksamaale reisida ja saksa ametnikele sugereerida, et ta on just äsja Somaaliast põgenenud. Ameerika talle ei meeldinud. Ta valetas oma päritolu kohta. Nüüd on tal korter, neli last ja saab ühtekokku sama palju raha, kui mina pensionil oleva professorina. Ta elab Saksamaal juba kolm aastat ega räägi sõnagi saksa keelt. Ja seda ei kavatse ta ka kunagi õppima hakata. Sellistest juhtumitest peaks ometigi rääkima!
Welt: Eurooplasi teeb kõige murelikumaks moslemite migratsioon. Kas võiks öelda, et moslemid integreeruvad halvemini kui teised vähemused ja kas sellel kõigel on seos religiooniga?
Tibi: Kui president Roman Herzog andis mulle üle Bundesverdienstkreuzi (Liidu teeneteristi), nimetasin teda naljatades oma poliitiliseks imaamiks. „Ma alistun teile,“ ütlesin ma ja seda öeldes rikkusin ma moslemite seadust, sest järgida tohib ainult imaami. Moslem tohib ajutiselt mittemoslemite ühiskonnas elada, kuid ta ei tohi sellesse ühiskonda sulanduda. Nii on paljusid moslemeid kasvatatud.
Welt: Teie võtsite kasutusele mõiste „euroislam”.
Tibi: Õigupoolest tuleks islam reformida. Islam peab olema muudetav, kuigi paljud moslemid sellest visalt keelduvad. See on alati olnud minu nägemus, mitte eurooplaste diktaat, nagu paljud islamiteadlased väidavad. Iga religioon vajab ratsionaalsust ja reformatsiooni. Ja isegi siin Euroopas, kus moslemid võivad tunda ennast nii vabalt kui ei kusagil mujal, ei taheta kuigi rõõmsal meelel reformidest rääkida. Mina olen lootuse kaotanud, olen ka öelnud, et kapituleerun ja kardan, et me oleme teel veel suuremate ja paralleelühiskondade poole.
Welt: Sakslased uhkustavad sellega, et nad on praegusel ajal uskumatult modernsed ja dünaamilised. Teie aga, kes te olete siin elanud 54 aastat, väidate, et sellel maal valitseb ikka veel etniline-eksklusiivne kultuur. Kas te ei liialda?
Tibi: Ma olen teadlane, olen olnud professor Harvardis ja olen kirjutanud rahvusvahelist tunnustust leidnud raamatuid. Kuid Saksamaal ei ole mul hoolimata 50-st taotlusest õnnestunud Göttingeni ülikooli vahetada. Mind on välja sorteeritud kui välismaalast. Kuid loomulikult, selleks, et teid rahustada, ütlen, et see maa on muutunud ja kõigi nende aastate jooksul moodsamaks muutunud.
Welt: Jääb mulje, et te olete pettunud, et teid ei austata. Te ütlete, et passist ei piisa, ka keelest mitte. Mis veel puudub?
Tibi: Ma tahan kuuluvust, ma tahan kuuluda selle rahva hulka. See on see, mida ameeriklased nimetavad „sense of belonging’ks“. Jalgpallur Thomas Müller ütles hiljuti, et rohkem sakslased kui Özil ja Boateng ei saa olla. Nii nagu jalgpalliski, olen jäänud Lähis-Idast pärit õpetlaseks (naerab).
Welt: Te väidate, et sakslastel puudub identiteet?
Tibi: Iraagi sõja ajal olin USA armee nõunikuks ja elasin ühes laagris Washingtoni lähedal, kus kohtusin sudaanlaste ja pärslastega (mõlemad sündinud oma kodumaal). Hommikul laulsid nad üliemotsionaalselt hümni ja vandusid: „Ma sureksin Ameerika eest!“ Kas te kujutaksite ette türklast, kes ütleks midagi niisugust Saksa lipu all? Ma üritaksin meelsasti ennast sakslase olukorda seades seda kõike mõista. Ma olen selle riigi kodanik. Saksa identiteet ei ole loomulikult ainult natsi-identiteet, nagu paljud vasakpoolsed veel tänavpäevalgi väidavad. Taandada saksa identiteet ainult Hitlerile, oleks vägivald sakslaste suhtes. Kuid siin seda selgeks teha on raske. Cameron võib rääkida „britischness’st“. „Sisserändajad peavad meiebritischnessi aktsepteerima ja respekteerima“. Ma tahaksin meelsasti elada normaalses riigis. Kuid Saksamaa ei ole ikka veel normaalne.
Welt: Te rõhute „juhtivale kultuurile“ (saksa k Leitkultur – tõlkija märkus) ja olete vahetevahel skeptiline.
Tibi: See diskussioon on juba ammu kokkusulanud. Juhtivat kultuuri peetakse saksluseks kui hapukapsast ja väikekodanlust, eriti AfD poolt. Minu juhtiv kultuur on põhiseadus ja sellega seotud väärtused. Tuleb oma väärtuste eest seista. „Inimese väärikus on puutumatu.“ Milline maagiline ütlus.
Welt: Aga mida ütleks süüria talupoeg Saksa põhiseaduse kohta?
Tibi: Ma pidasin hiljuti loenguid Kairo Ameerika ülikoolis (American University of Cairo). Seal pole mingit demokraatiat. Politsei ütleb, mida tohib ja mida mitte. Kui egiptlased tulevad Saksamaale ja kohtavad sõbralikke, abivalmis politseinikke, siis nad arvavad, et see pole mingi politseinik, vaid kloun. Nad ei tunne ennast vabana, vaid kaotajatena.
Welt: Miks teie seda kaotust pole kogenud? Kuidas te leidsite tee Frankfurti Adorno ja Horkheimeri juurde?
Tibi: Mõlemad mehed õpetasid mind, ja see võib kõlada peaaegu rassistlikult, loogiliselt ja analüüsivalt mõtlema. Ja ma õppisin sakslaste hulgas, mitte süüria paralleelühiskonnas. Ma õppisin tundma saksa kombeid ja tavasid. Saksamaa oli minu jaoks kodumaa. Kõik need kümme aastat Frankfurdis tundsin ma ennast sakslasena, kuigi mul polnud veel kodakondsust. Mul oli naine ja laps. [—]
Kuid mul oli ka teistsuguseid kogemusi: minu araablastest sõbrad tulid ülikooli ja ütlesid pahaselt, et mu sõbranna istub koos teiste meestega. Ma ütlesin, et need mehed on tema sõbrad ja lõppude lõpuks on tegemist kõigest mensaga! Nad küsisid, kas mul autunnet ei ole. See ei olnud juba tollal minu maailm! Nende jaoks oli naine kas ema või seksiobjekt. Kõik on üleseksualiseeritud. Minu tollased sõbrad heitsid mulle ette, et ma käituvat nagu sakslane. Ma leian, et selline suhtumine on omane paljudele moslemitele ka praegusel ajal.
Welt: Paralleelühiskonnad on ühelt poolt instinktiivselt tekkinud, kuna paljud võõrad tahavad olla koos kaasmaalastega, seda tuleb ette ka saksa kogukondade juures välismaal. Aga millalgi muutub see ühesuunaliseks teeks.
Tibi: Sest ei suudeta Euroopa elulaadiga kohaneda. Ma tunnen liibanoni paralleelühiskonda Berliinis üsna hästi. Seal on väga palju kriminaalseid elemente. Türgi kogukonnad on paremini kohanenud, kuid ka türklased elavad sageli nii, nagu viibiksid nad ikka veel Türgis. Ja kui te nüüd näete, milline mõju on Erdoganil türgi päritolu saksa kodanikele, siis kuulete oma kõrvus lausa ööbikulaulu.
Welt: Kuid leidub siiski palju välismaalasi, keda me ei näe, kes on integreerunud, maksavad oma makse, saadavad oma lapsi kooli ega taha millegagi silma paista.
Tibi: Võib-olla viis kuni kümme protsenti moslemitest elavad nii nagu mina – euroopalikult. Selle eelduseks on kindlustatud materiaalne baas ja keeleoskus. Need on sageli keskklassi inimesed. Kuid ka see ei aita alati. Isegi süüria ja iraani päritolu arstid elavad Göttingenis omaette, ja kui nad peaksid sakslastega kokku puutuma, tunnevad sakslased ennast võõrastena.
Welt: Kuidas te näete Angela Merkeli poliitikat ainult ebaõnnestumisena ja ebademokraatliku diktaadina? Te toote ikka ja jälle mängu SDV-sotsialistid ja ütlete, et nad on „läänestumise“ vastu. Kas see pole rassistlik?
Tibi: On üks raamat, mis on minu jaoks demokraatia Piibliks, see on John Stuarti „On Liberty“. See oli pärastsõjajärgsetele sakslastele kohustuslikuks kirjanduseks. Saksa DV inimesed ei ole kasvatatud lääne vaimus. Merkeli otsus poolteist miljonit migranti riiki lasta muudab Saksamaad mõõtmatul määral. Seda on näha ainuüksi Göttingenis. Varem oli linn väga üliõpilaslik, 20 protsenti olid välismaalased, oli idülliline linn. Praegu näeb see välja nagu põgenikelaager. Siin tegutsevad afgaani või eritrea banded. Kõik see tekitab hirmu. Göttingeni kogukond on vapustatud. Ja kas on sel teemal toimunud ühtegi debatti Bundestagis?! Kõik see on vaid ühe naise (Angela Merkeli – tõlkija märkus) omapäi tegutsemise tagajärg.
Welt: Te räägite nagu AfD.
Tibi: Kui midagi kriitilist öeldakse, virutatakse kohe AfD-nuiaga! Me vajame siin lõppude lõpuks debatikultuuri, mis on ka oma nime väärt. See on demokraatia. Me ei pea kõige nõustuma. Kui ma aga vastu vaidlen, ei tohiks minu arvamust õelalt maha teha.
Welt: Mida te nüüd oma Göttingeni kirjeldusega peale hakkate?
Tibi: Ma leian, et olukord on talumatu. Siia tulevad harimatud ja puruvaesed inimesed. Nad näevad majanduslikult õitsvat ühiskonda. Kõik see on saavutatud ränga tööga. Seda kõike ei saa lihtsalt ära kinkida. Aja jooksul moodustuvad nendest gruppidest banded, kes tagavad oma heaolu kuritegelikul teel. Göttingen muutub üheainsa aasta jooksul kriminaalseks linnaks. Ja selle eest oleme tänu võlgu proua Merkelile.
See ei ole selline emigreerumine nagu Ameerikas, kus valitakse välja kvalifitseeritud immigrandid. Siin on tegemist demograafilise laviiniga, mis meid üle ujutab. Selle mõiste võttis kasutusele rahandusminister Wolfgang Schäuble, ja ta pole sellepärast isegi vabandanud. Miljonid ootavad juhust, et siia pääseda. Ma pole Egiptuses olnud viimased kümme aastat ja praegu on seal 15 miljonit inimest rohkem. Kõik tahavad siia tulla, kaasaarvatud ülikoolide professorid. Ma olen õpetanud Kamerunis, Senegalis, Nigeerias, ma tunnen Aafrikat väga hästi. Aafrikas pole ühtegi demokraatlikku riiki. Vaesus kasvab. Liibüa kaudu tulevad miljonid, kuid see ei lahenda vaesusega seotud probleeme.
Welt: Teid nimetatakse ikka veel „Saksa passiga süürlaseks“. Aga saksa pass, nagu näitas hiljutine küsitlus, on praegu kogu maailmas kõige ihaldatum pass. See on võimas ukseavaja.
Tibi: Pass tähendab heaolu, turvatunnet. Adorno pöördus 1950. aastal tagasi oma kodumaale, ja kui talt küsiti, miks, siis vastas ta, et tegemsit oli keele idendifikatsiooniga. Ma räägin mitut keelt, aga saksa keel on minu lemmikkeel. Oma akadeemilise karjääri tegin USAs. Ma olin 18-aastaselt Harvardis, seal on community (kogukond), mis elab tihedas kontaktis, nad söövad koos, pidutsevad koos. Göttingenis õpetasin ma 37 aastat, aga sellist ühtekuuluvustunnet ei ole ma siin kogenud. Alati, kui ma tgassi tulin, ütlesin ma: „Ma lähen tagasi Ulla juurde.“ Ulla on juba 40 aastat minu naine. Saksa keel, milles ma olen kirjutanud 30 raamatut ja Ulla on minu kodumaa.
Welt: See on ju imeline! Mida te veel oskaksite soovida?

Aprill 2017

 Vt ka internetis: List of Islamic Terror Attacks (al 2001. aastast)