Pendlid meis enestes

Kui sa pole nõus, et sentimentaalsed inimesed on julmad, et pehmeloomulised on äkilised ja et kergesti seltsivad on kõike muud, ainult mitte siirad; kui sulle hakkab vastu mõte, et sübariidid on kõige energilisemad ja hakkajamad inimkonna esindajad ja et huumorimeelega käib kaasas süngus ja kurvameelsus, kui sa arvad teisiti, siis tehkem juttu … karudest.

Ajaskaala rütmid
Kevadine näljane karu on ohtlik ja parem on temast eemale hoida. Ta on nii nõrk, et seisab vaevalt jalul. Kuid sellest hoolimata, niisama näljast ja tigedat põdrapulli jälitades, ületab ta pikki vahemaid: hea, leebe karu nõuab verd ja liha. Ning kui võitluses, kus jõud on enam-vähem võrdsed, jääb peale karu, sööb ta korraga ära 70 kilo põdraliha.
Suvi. Nüüd on mesikäpp hoopis teine: priske, lahke, arg ja taimetoitlane – marjad, mesi ja loomsest toidust vaid… sipelgad. Kuhu jääb kiskja väärikus? Kui ta kohtab väärilist vastast, eelistab ta kõrvale hiilida, ega tee seda hoopiski, kui avaneb võimalus vastaspoolega flirtida. Läheneb talv ja karu muutub järjest laisemaks. Ikka ja jälle passib ta kohta, kus oleks mugavam tukkuda. Siis pahvatab viimane energiapuhang, mille ta kulutab talvekoopa leidmiseks ja korrastamiseks. Kevadisest röövlist, suvisest vagurast taimetoitlasest saab nüüd unimüts. Nii kestab see järgmise kevadeni, kui vaid mõni juhuslik koertega jahimees teda ei tülita. Emakaru talveune aegu võib aga vahel juhtuda, et ta poegib, ilma et õieti ärkaks, poolunes imetab ta ning kasib oma järglasi.
Kust tuleb loomade elu niisugune tsüklilisus?
Võib-olla põhjustab selle valguse ja temperatuuri perioodiline muutumine aasta vältel? Jah. Kuid mitte üksnes see.
Jälgime euroopa orava elu ekvaatoril. Igal aastal muutub loomake mõne kuu jooksul laisaks, uniseks ja sööb vähe. Ometi jätkub ekvaatoril ohtralt kuumust ja päikest. Jääb vaid oletada, et aasta valguse ja temperatuuri muutuste rütmid jätsid jälje orava pärilikkuse programmi. Tuhandete aastate pikkune evolutsioon oleks nagu söövitanud välise looduse rütmid elusolendite sisemehhanismidesse. Nii see on ja seda ei saa keegi muuta.
Siiski! Kui süstida tujutule oravale kilpnäärme hormoone (laiskuse perioodil langeb selle hulk loomakese organismis), näeme taas suvist liikuvat oravat.
Nüüd vaadelgem meie endi ööpäeva aktiivsuse rütme: une ja ärkveloleku aegu, ka see on pärilikkuse mehhanismi avaldus, evolutsiooni „söövitava“ töö jälg. Võime küll muuta looduse poolt ette antud rütme, kuid nende võimusest ei pääse. Inimene, nagu loomgi, muutub külma, lumesaju ootel uniseks ja loiuks. Polaarkliimas võib asi niikaugele minna, et soov magada muutub omaette probleemiks, kusjuures on täheldatud, et naised kannatavad selle all eriti. Ja vastupidi unetus ilmneb (psühhiaatrite praktikas esineb seda sageli) ilma selginedes ja soojenedes, kuid on siis kergemini talutav. Unevajadus väheneb kevadel ja suvel, suureneb sügisel ja talvel. Niisugune on aga vaid üldine tendents, nii näevad välja unefunktsiooni põhitausta lainekujulised võnked aja suurel skaalal; samaaegselt katavad aga skaalat mitmesugused jooksvad kõikumised. Ka talvel juhtub, et veedame unetu öö. Vahe on vaid selles, et talvel võtab väsimuse välja – magamine rohkem aega ja uni on seejuures sügavam. Ka normaalse öise une puhul muutub rütmiliselt, umbes iga tunni järel, une sügavuse aste.
Unenäitest vast piisab, et selgitada, kui mitme rütmi (välistingimuste poolt ette kirjutatud, sisemehhanismidesse programmeeritud, aasta, kuu, ööpäeva ajaskaala rütmide jne.) koosmõjul kujuneb füsioloogilise ajafunktsiooni summaarse ühtse kõvera lõplik võnkepilt.
üldise aktiivsuse reguleerimise süsteem (uni – ärkvelolek) töötab pendli põhimõttel. Pendli töö kujuneb erineva järgu rütmide „kattumusest“, kuna „jooksvad“ rütmid ja „tendentsi“ rütmid mõjuvad üheaegselt. Kõrvalekaldumised ühes või teises suunas annavad alati märgatavaid tagajärgi. Kui mitu rütmi, kui mitu pendlit on inimeses?

Kas kannatajaid ootab õndsus?
Pendlid on kõikjal. Näiteks südamependel sunnib südant rütmiliselt ja aktiivselt kokku tõmbuma ja seejärel niisama aktiivselt lõtvuma. Hingamispendel; hingame õhku sisse ja välja. Veresoonte pendel, toonuse tõusu ja mõõna rütmilised kõikumised – ristlõike ava kitseneb, seejärel laieneb. Isegi soolestik pingestub ja lõtvub vahelduvalt. Ja ka igas tillukeses rakus peitub pendel.
Kõikjal täheldame erisuguse suurusjärguga, erisuguste ajaskaalade rütmide kattumist, millest kujunebki funktsiooni summaarne võnkekõver.
Ning kõikjal valitseb üks ja sama seadus: mida suurem on funktsiooni pendli hälve ühes suunas, seda suurem on järgnev hälve vastassuunas. Kui süda peksles mõnda aega, järgneb tingimata faas, mil pulss aeglustub (võrreldes normaalse sagedusega).
Iga füsioloogilise funktsiooni vaatlemisel avastame ikka ühe ja sama põhimõtte: pendli kõrvalekalle nõuab vastassuunalist kompensatsiooni.
Emotsioonide mehhanismis on see eriti täheldatav. Näiteks ärritati kasside aju negatiivsete emotsioonide neuronsüsteeme. Loomi hoiti mitu minutit viha ja hirmu seisundis. Mõne aja möödudes, kui negatiivsete emotsioonide „laine“ oli vaibunud, saabus vastupidine seisund – loomad muutusid eriti sõbralikeks. Seega on piibli ütlemisel: „Õndsad on need, kes kannatavad, sest nad saavad lohutatud“ teatud füsioloogiline tõde taga.
India armuõpetus näeb ette armastajatele „pettetüli“ rituaali. See on mõeldud ojaks, mil kire jõud hakkab kahanema.
Nüüd võib juba kaitsta artikli alguses toodud küllaltki küsitavaid teese. Mõelgem, kas iseloomu vastandlike nähtude põimumine ühes isikus ongi eriti haruldane? Kas pole see pigem reegel kui erandjuhus? Ja kas ei tule reegli juuri otsida füsioloogiliste pendlite „võnkemehhanismi“ olemuses?
Psühhopatoloogia kinnitab, et eriti kergesti solvuvale, haprale psüühikale kaasneb omapärane emotsionaalne tuimus ja tundetus, lipitsemise ja võltsmagususega käib kaasas aga julmus, kättemaksuhimu ja pikk vihapidamine.
Meenutagem mõnd ajaloolist isikut, kas või Julius Caesarit: ühelt poolt armastas ta ennekuulmatut luksust, teisalt aga, sõjaretkel, võis õige vähesega läbi ajada. Kirjandusest meenub pehme loomuline ja järeleandlik Pierre Bezuhhov, kes mõnikord, äkkvihas, oli meeletuseni raevukas; või siis Dolohhov, keda tunti julma, halastamatu ja toore inimesena, armastas oma ema ja õde peaaegu usulise hardumusega. Ja kuidas saavutavad „naerujumalad“ Gogol, Mark Twain, Charley Chaplin kõrgeimat valulävi kunstis? Mida on nende naljades rohkem – naeru või pisaraid?
Füsioloogia ei seleta kaugeltki kõike, palju jääb psühholoogia seaduste valdkonda. Psühholoogiline „kompensatsioonide“ mehhanism sünnitab kõige ootamatumaid polaarseid karaktereid. Poksitrenni tulevad tihti arad poisid. Nad tahavad saada julgeteks. Sageli on aga raske selget piiri tõmmata, millal on tegemist psühholoogilise „kompensatoorse“ polaarsusega ja millal füsioloogilise polaarsusega.

„Võnkumised“
Teeme taas juttu füsioloogilistest pendlitest. Arstid peavad arvestama nende võnkerütme: kui mõni aine avaldab mõju ajule ja psüühikale, kehtib seejuures pendli põhimõte. Siit tuleb otsida narkomaania juuri. Positiivsete emotsioonide kunstlik üleskütmine alkoholi abil, seega negatiivsete emotsioonide summutamine, korvub tingimata, kui mitte järgmisel päeval, siis kahe-kolme päeva pärast. Inimene tunneb rahutust, ärevust, rõhutust. Halb enesetunne sunnib teda uuesti jooma. Umbes samal ajal, mõni päev pärast viimast joomist, algavad alkohoolikute psühhoosid, hirm, sonimine, hallutsinatsioonid. Ka uinutite, rahustite ja närvisüsteemi stimulaatorite kasutamine pole muud, kui füsioloogiliste pendlite „hoo kiirendamine“. Arstid kasutavad seda sageli, mõned teadlikult, mõned alateadlikult. Näiteks sakslased rakendavad vahel unetuse „paradoksaalset“ ravi. Patsient saab uinuti asemel ergutavat rohtu, küll mitte vastu ööd vaid varahommikul. Tulemused on sageli head ja kergesti seletatavad: pendel „uni-ärkvelolek“ kallutatakse tugevalt „ärkveloleku“ poole ja ta annab iseenesest suurema hälbe „une“ piirkonda.

Ma olen ussike… ma olen jumal…
Füsioloogiliste pendlite töö ja nende poolt põhjustatud psüühika polaarsuse iseloomustamiseks sobib nn. „tsirkulaarsete“ psüühiliste haiguste, eriti maniakaaldepressiivse psühhoosi kirjeldamine.
Maniakaalse seisundi pilt: aktiivsus, erk ja tundlik reageerimine ümbritsevale elule, tormilisus, seltsivus, vali hääl, paljusõnalisus, mõtete voog, algatuste rohkus, enese väärtuse ülehindamine, suurushullustus. Depressiooni seisundis näeme sama isikut iseenese psüühilise antipoodina: rõhutud olek, aeglus, inimene kaebab, et ei suuda ümbrusele reageerida, arvab, et võime tunda on jäädavalt kadunud, aktiivsus ja initsiatiiv lähevad niivõrd käest, et on raske kõnelda, liikuda; otsuse vastuvõtmine on vaevaline, aeg oleks nagu seisma jäänud, sünge meeleolu, mõtted elu patususest, enese andetusest, perspektiivitusest ja tung enesetapu, kui ainsa väljapääsu poole.
Harilikult kestavad mõlemad seisundid nädal-paar, juhtub, et mitu kuud, mõnikord – aastaid. Seisundid kas vahelduvad või kiiluvad nende vahele enam-vähem kestvad tasakaaluperioodid. Ainult erandjuhul piirdub haigus mõne võnkega, harilikult võnked korduvad, aegamööda „kustudes“. Kui haigus algab varases nooruses, võivad võnked kesta kõrge vanaduseni. Vahel on täheldatud kõrvalekaldumisi ainult ühes suunas, kas maniakaalsuse või depressiivsuse poole – seda nimetatakse „perioodseks“ psüühiliseks haiguseks. Kui haige vabaneb depressioonist, avaldub tervenemisel mõnda aega maniakaalsus (nn. hüpomaniakaalsus) ja vastupidi. Ilmneb võnke „inerts“.
Võnked võivad olla „väikese amplituudiga“, nii et pendel ei jõua psühhoosi piirkonda, inimese käitumine ja töövõime väliselt ei muutu, küll aga muutub sisemine taust, psüühilise tegevuse subjektiivne värving. Psühhiaatrid nimetavad seda haigust „tsüklotüümiaks“. Autori üks tuttav, kelle juures ilmnevad tugevad ja pika kestusega võnked, iseloomustab seisundite üleminekut ühest äärmusest läbi tasokoaluperioodi teise äärmusse Deržovini värsireaga: „Olen uss, olen inimene, olen jumal…“
Tsüklotüümilised tõusud ja mõõnad peegeldavad arvatavasti aktiivsuse ja emotsioonide normaalsete rütmide teravnemist. Võib oletada, et rütmivõnked esinevad kõrkidel inimestel, kuid harilikult me neid ei taju, nad ei häiri üldist tasakaalu. „Tsüklotüümiline konstitutsioon“ on päritav, mõnel järglasel täheldatakse toonuse ja tuju kergeid kõikumisi, mõnel aga avalduvad need psüühika „tsirkulaarsete“ häirete näol.
Pakub huvi asjaolu, et tsüklotüümiküte tuju ja enesetunne on otseselt seotud ilmaga: hakkab ilm selgima, algab tõus, läheneb sadu, tuleb mõõn.
Sageli ilmnevad tsüklotüümilised tõusud ja mõõnad loominguliselt andekatel isikutel. Ja raske on määrata sõltuvust: kas inimene loob, kui pendel on aktiivsuse äärepiirkonda jõudmas, või kõigutab kunstipendli paigast loominguline pinge ja viimasest tulenev inspiratsioon. Puškini Boldini sügis jääb praegu mõistatuseks.

„Mida tähendab „olla vormis“?
„Pääsesin löögile…“
„Sain vormi…“
Kõik peaksid oma kogemustest teadma, millest on juttu: psüühika ja organismi optimaalsetest seisunditest; vahe on vaid kestuses, „ajaskaalades“. „Pääsesin löögile“ all mõeldakse edu, mis kestis mõni minut või mõni tund, „vormis“ võib inimene püsida nädalaid, kuid, aastaid.
Need seisundid toovad kaasa hea enesetunde, usu oma jõusse, maksimaalse produktiivsuse, maksimaalse edu. Nii on see igal inimesel, ükskõik mis alal ta tegutseb.
Need seisundid nõuavad kaht füsioloogilist eeldust: üldise aktiivsuse maksimaalset toonust ja positiivsete emotsioonide maksimaalset toonust.
Psühholoogilisel tunnetuspinnal algab aga „edu ahelreaktsioon“ või kui soovid — „inspiratsiooni ahelreaktsioon“. Süües kasvab isu. Saavutusjanu ja enesekindlus kasvavad koos edusammudega (kui pole soovi puhata loorberitel). Ja sobiv psühholoogiline häälestus tõstab omakorda füsioloogilist toonust, üldise optimismi taustal võtab inimene vastu ainult optimaalseid otsuseid, tegutseb optimaalselt. Kuid ka „ebaedu ahelreaktsioon“ kulgeb vastavalt. Inimesed on tähele pannud, et kui elus mõnda aega veab, järgneb aeg, mil minnakse järjest alt. Harilikult seostatakse seda paaride seadusega, küllap asi aga saab alguse psühholoogilistest „ahelreaktsioonidest“ ja põhjus juurte toiteallikaks on füsioloogiliste pendlite summarütmide tujukus.
Miks, tõepoolest, veab nagu õnneseentel „konstitutiivsetel hüpomaniakkidel“ ja isegi tõelistel maniakkidel maniakaalse faasi alguses, hüpomaniakaalses staadiumis, kui kriitiline meel pole veel kadunud, kui optimismi ja energia liig on veel reguleeritav? Ja miks niisama pidevalt ei vea „konstitutiivsetel depressioonikutel“ kellel on läbikukkumine, õnnetus, otse „näkku kirjutatud“?
Kas pole edukus äkki alateadliku, kavalalt töötava intuitsiooni funktsioon, sellesama intuitsiooni oma, mis ise, ilma et me sellest teaksime, ja meie suureks imestuseks viib meid sinna, kuhu vaja? Ja kas ei sõltu meie edu või ebaedu sellest, mil määral me üht või teist asjaolu tähele paneme ja sellele reageerime.
Organismi ja psüühika optimaalse seisundi kõige kummalisemaks jooneks on aga see, et seisundit on raske juhtida ja veelgi raskem tabada. Seisund ilmneb ootamatult ja kaob niisama ootamatult. Ta sõltub võrdsel määral nii välistingimustest kui ka sisependlite nihkekraadidest ja tekib mõlema mõjusfääri soodsal kattumisel.
Lasker olla öelnud: „Võidusoodsad positsioonid on kõige ohtlikumad.“ Sellel ütlemisel on mitu tähendust. Kui arvame, et „võidusoodne positsioon“ ongi optimaalne seisund, siis varitseb meid mitu ohtu: kaob ettevaatlikkus, edu paneb pea pööritama, vahel tabab meid paradoksaalne ehmatus edu puhul ning peale kõige muu – pole tippe ilma kuristikkudeta. Füsioloogi seisukohast pole niisugust võitu täna, mis ei tooks kaotusi tulevikus, sest kui me ka kõik välistingimused mängust välja jätame, piisab sisemistest: inimese edu ja ebaedu põhjused peituvad füsioloogiliste pendlite rütmi olemuses. Ja see on meie sisemise organisatsiooni objektiivne reaalsus. Inspiratsiooni, „vaimu pealetuleku“ tujukus ja tabamatus ongi just see, mis tõestab „vaimu“ – inspiratsiooni – materiaalset, füsioloogilist päritolu. Edukust on võimatu teisiti ette kujutada, kui väliste tegurite ja sisemiste rütmide „optimumtippude“ soodsat kokkusattumist.
Paratamatult tekib küsimus: kas inimene võib ise juhtida füsioloogiliste pendlite tööd?
Nõu anda on raske, igaüks peab ise leidma endale sobiva käitumisviisi. Kui tõusud ja mõõnad jäävad normaalsuse piiridesse, siis vast pole mõtet hoida end edusoodsal perioodil. Loodus on näidanud, et iga saagi korjamiseks on oma aeg. Ühe või teise käitumisviisi mõistlikkus oleneb seatud sihist. Kuidas aga käituda languse perioodil?

Eelkõige – meelt ei tohi heita!
Oma loomust vägistamata ei suuda ükski inimene pidevalt tõusuteed käia. Ja kui ei tule „vaimu peale“ ega eduahelat, jääb vaid üle: elada!
Ootamine ei tohi aga olla loid. Optimumi, inspiratsiooni ootel peab kas täielikult puhkama, tõmbuma kõigest eemale, lõdvestuma (muide, õppida puhkama, lõdvestuma, on raskem, kui õppida tööd tegema) või siis tugevdama tagamaid, tegema musta tööd. Keegi pole kindlustatud languste ega läbikukkumiste eest. Ometi on iga inimese võimuses saavutada optimaalne tase, optimaalne taust, mis reguleerib teatavates piirides paratamatute võnkumiste amplituudi. Õppigem vaid iseennast tundma.

MAAJA