Papa Denke – Münsterbergi inimsööja

Ühel 1924. aasta aprillihommikul istub Karl Denke (s 12. aug. 1870) oma kööktoas. Tema ees laual on kooritud pajuoksad, mis äsja vees ligunenud ja seetõttu hästi painduvad. Denke punub osavalt kokku leivakorvikesi, mida ta nädalalõpul turul müümas käib. Denke on jõuline, väikest kasvu, hallide juuste ja korralikult pügatud täishabemega mees. Ta elab Sileesia väikelinnas Münstenbergis tagasihoidlikus ühetoalises korteris. Maja, kus Karl üürnikuna elab, asub linnaservas. Maja tagant algavad aasad ja metsad. Peale Denke elab majas veel õpetajanna oma perega ja vanem töölistest abielupaar.
Denke katkestab töö. Ta lükkab pajuoksad kõrvale, võtab plekktoosist tüki leiba ja lõikab sellest viilaka. Seejärel läheb ta toanurgas asuva puutünni juurde ja õngitseb sealt suure tüki soolatud liha. Ühes käes leivaviilakas, teises fileetükk, hammustab ta isukalt suuri suutäisi. Määrdunud klaasist rüüpab korvipunuja peale õlut ning ümiseb omaette ahtelaulu, mida talupojad pärast lojuse tõurastamist õhtuti söögilauas laulavad: „Fleesch und Blutt, doas schmackt gutt. Und a Kännla Bier dazune, doas schmackt gutt.” (Liha ja veri, see maitseb hästi. Ja kann õlut sinna juurde maitseb hästi.)
Denkele on liha alati maitsenud, talle ei valmista mingeid raskusi korraga terve kilo liha ära süüa. Viimastel aastatel on tema lihatünnid alati täis olnud. Isegi õpetajast naaber ei saa lubada endale nii palju liha kui tema. Veel aasta tagasi, hüperinflatsiooni haripunktil, maksis kilo liha mitu miljardit marka.

Isu täis söönud, paneb Denke õlleklaasi lauale ja jätkab poolelijäänud tööd.
Äkki kuuleb ta esikust hääli. Kuna uks avaneb otse koridori, on iga sealne heli tuppa kuulda. Denke teritab kõrvu. Juba koputabki keegi uksele. Võib-olla klient, mõtleb Denke, tõuseb ja avab ukse. Ta näeb seljakotiga meest ja tema kõrval õpetajannast naabrinaist. „Hommikust, härra Denke. Ma andsin talle juba kaks penni,” ütleb naabrinna ning lausub mehe poole pöördudes: „Härra Denke ei jäta kedagi ukse taha.” Seejärel läheb õpetajanna oma korterisse tagasi. Denke silmitseb meest: selge, hulkur! „Hästi, tulge korraks sisse,” ütleb ta sõbralikult. Samal ajal kui mees tuppa astub, lisab Denke: „Te võite kohe terve krossi teenida.” Siis suleb ta vaikselt ukse, nihutab tooli laua äärde ja pakub mehele istet. Nii armastusväärse vastuvõtuga harjumata külaline võtab kõheldes istet.
„Valmistasin just äsja teise hommikueine,” räägib Denke. „Kas te soovite ka suutäie?”
Mees noogutab rõõmsalt. „Ma pole isegi oma esimest hommikusööki veel söönud, härra Denke.”
„Soolatud või keedetud liha?”
Mees on üllatunud. Liha hommikusöögiks! Ja ta tohib isegi valida! „Keedetud, kui tohib paluda,” lausub ta ebalevalt.
„Otsekohe teie teenistuses, mu härra,” naljatab Denke ja õngitseb kahvliga pajuokste kuhila taga olevast potist tüki liha, asetab selle taldrikule ning valab kannust pisut kastet peale. „Peenim kooresoust,” ütleb ta, toob noa, lõikab viilaka leiba ja soovib külalisele head isu.
Kaastundliku pilguga jälgib ta näljast külalist. „Kuidas teie nimi on?” pärib Denke.
Mees kugistab kiirustades suutäie alla ja vastab: „Kaspar Hubalek.”
„Kas te tulete Böömimaalt, härra Hubalek?”
„Jah, Böömimaalt.”
„Ma märkan seda teie keelepruugist. Ja kui vana te olete?”
„Viiskümmend neli.”
Denke noogutab. Ta keerab tindipotilt korgi, kastab sule potti ning kirjutab midagi kontoriraamatusse. „Ma pean nimelt külalisteraamatut,” selgitab ta naerdes. „Ja teie elukutse?”
„Tööline. Hetkel rändur. Otsin tööd.”
„Ahaa, mul oleks teile üks väike tööots. Võtab mõne minuti ja toob sisse kaks krossi.”
Hubalek vaatab Denkele ootusrikkalt otsa. Kaks krossi on pärast rahareformi juhutöölisele suur summa.
„Te oskate ju kirjutada, härra Hubalek?”
„Loomulikult.”
„Minu sõrmeliigeseid vaevab reuma. Palun kirjutage üks kirjake, mille ma teile dikteerin.”
„Loomulikult.”
„Hästi, kui te olete söömise lõpetanud.”
„Mul on juba kõht täis, härra Denke.” Hubalekil ei ole enam tahtmist süüa, sest valkjas lihatükk taldrikul on karvadega. Teda valdab jälkus ja ta paneb kahvli taldrikule tagasi. „Minupärast võib alustada, härra Denke.”
Denke viib taldriku minema, pühib laua puhtaks, asetab sellele paberilehe ning ulatab Hubalekile sulepea. Hubalek silmitseb hetke terassulge, pistab selle tindipotti ja vaatab Denkele küsivalt otsa. Korvipunuja käib mööda tuba edasi-tagasi, nagu mõtleks ta järele.
„Niisiis, kirjutage,” ütleb ta lõpuks.
Hubalek kummardub paberi kohale. Denke seisab nüüd tema taga ja dikteerib: „Sa vana paksmagu…”

Kaugemale ta ei jõua. Denke haarab väikese kirka ning lööb selle sügavale Hubaleki kolpa. Hääletult vajub ohver kokku. Denke kahmab Hubaleki juustest ning suunab haavast väljavoolava vere ämbrisse. Kui verejooks on lakanud, asetab Denke laiba põrandale ning võtab tal riided seljast. Seejärel lohistab ta surnukeha voodi kõrval asuvale detsimaalkaaludele ning asetab raskused hoolikalt kangile: üks 5-kilone, üks 2-kilone ja üks 200-grammine raskus. Kogukaal 72 kg. Siis läheb ta laua juurde ja kirjutab kontoriraamatusse Hubaleki nime taha: „Alasti 144 naela.”
„Fleesch und Blutt, doas schmackt gutt,” ümiseb Denke omaette. Ta on heas tujus, kuigi tal seisab ees pingutav tööpäev. Mees läheb maja tagaukse kaudu hoovi ja toob oma kuurist suure puusae, ühe väiksema sae, kaks haamrit ja mitu ämbrit. Pöördunud tagasi tuppa, võtab ta jaki ja päevasärgi seljast, turgutab ennast kannu õllega ning asub asja kallale. Kirve ja saagidega tükeldab ta laiba, eemaldab pea, käed ja jalad kere küljest ning lõikab lõpuks ka torso mitmeks tükiks. Keskpäeva paiku katkestab ta töö, lõikab jällegi paar viilu leiba, määrib nendele merevaigukarva rasva ja turgutab end õllega.
Hiljem hakkab Denke terava noaga üksikuid lihatükke töötlema. Ta eemaldab kontidelt liha, peenestab kirvega luud ning viskab need ämbrisse. Siseorganid asetab ta teise nõusse. Kõige vaevarikkam ettevõtmine on kolba tükeldamine. Saagide, haamri ja peitliga tegutsedes püüab ta jälgida, et üla- ja alalõualuu ei saaks viga — neid vajab ta veel ühel üsna iseäralikul otstarbel.
Denke asetab kontidest ja kõõlustest puhastatud lihatükid kummimantlile ja seejärel kaalule. Oma kontoriraamatusse märgib ta puhta liha kaalu.
Öö on juba kätte jõudnud, kui Denke oma töö lõpetab. Ämbrisse kogutud vere tühjendab ta hoovis asuvasse uurdesse. Nüüd järgneb töö peenem osa. Koldes praksub juba suur tuli ja vesi kahes päratus katlas on keema läinud. Denke täidab katlad lihatükkide ning purustatud kontidega. Pärast seda kui ta on maitsnud värskelt keedetud liha, kontrollib ta üle, kas üla- ja alalõualuu on juba lihast paljaks keenud. Ta noogutab rahulolevalt, asetab lõualuud lauale ning loeb üle neis olevad hambad. Mõned puuduvad, mõned on lagunenud ning neid saab palja käega eemaldada. Ülejäänud tõmbab ta tangidega välja ning asetab ajalehele kuivama. Kesköö paiku jõuab Denke oma tööga lõpule. Liha on keedetud ja tünni pandud. Laiba mittesöödavad osad kotti pakitud. Ta avab akna, et imal lõhn võiks haihtuda. Tuppa tungib aprillikuu jahe õhk.
Denke lahkub majast. Villane müts peas, seljakott seljas — nii sarnaneb ta jõuluvanaga. Ta läheb mööda inimtühja tänavat linnaservas kasvava metsani. Puude ja põõsaste vahel puistab ta seljakoti sisu maha, vahel matab mõne ohvri jäänused maasse.
Jõudnud tagasi koju, puhastab ta ennast ja tööriistu ning heidab väsinult voodisse. „Lõppude lõpuks olen ma juba kuuekümne kahene,” mõtleb ta, „ja homme on mul lihased suurest hakkimisest ja saagimisest haiged.”
Järgmisel hommikul tõuseb Denke hea tujuga. On ilus kevadpäev, kirsipuud täis õisi. Kuid ka täna jätkub tegevust. Keedetud liha tuleb sisse teha, puljongist koorekaste valmistada. Selle juures läheb Denkel kõht tühjaks ning ta pistab jälle nahka suure käntsaka liha, sellele soola peale riputades.
Hubaleki riided on nii viletsas seisukorras, et nendega pole enam midagi peale hakata. Ilmselt ei õnnestu neid täiturul maha müüa. Denke lõikab rõivad tükkideks ning seob nad puntrasse.
Nüüd seisab tal ees eriti meeldiv tegevus. Ta võtab riiulilt kaks plekkpurki. Ühel on kiri „Sool”, teisel „Pipar”. Kui ta purgid lauale asetab, kostab kerget klirinat, mida ei saa tekitada ei sool ega pipar. Purkides on inimeste hambad. Ühte neist viskab ta ka Hubaleki omad. Nüüd ei suuda Denke vastu panna kiusatusele hambad uuesti üle lugeda. Ta kallab hambad lauale ning asetab need kümnekaupa ritta. Võta või jäta, kokku 420 hammast. Denke võtab oma kontoriraamatu, kus on kõik pedantselt kirja pandud: „Nr. 30. 20. aprill 1924. Kaspar Hubalek. Tööline. Sündinud 10. jaanuaril 1870 Böömimaal.”
Kolmekümnes! Ümmargune arv. Seda peaks õigupoolest tähistama, kuid Denkel ei ole kedagi, kellega klaase kokku lüüa. Ta on veidrik, üksik erak, ilma sõpradeta, ilma naiseta, sugulaste poolt põlatud. Kuid hea seegi, et naabrid temasse hästi suhtuvad. Denke on alati viisakas, kadestamisväärselt töökas mees, kes ennast vaevaliselt korvipunumisest elatab. Vaesusest hoolimata on ta kerjuste ja hulguste vastu nii kaastundlik. Armas papa Denke!
Poole aasta pärast üritab papa Denke taas kord tõestada oma kaastundlikkust hulkurite vastu. Tema kontoriraamatus on küll kirjas: „Nr. 31”, kuid lahtrid selle taga on veel tühjad. On aeg teha sissekanded, sest lihatagavarad on otsakorral.
Pühapäeval, 21. detsembril 1924 koputab keegi mees Denke uksele ning palub paar penni söögiraha.
Ka nüüd loodab Denke, et kõik sujub sissetöötatud stsenaariumi järgi: kutse hommikusöögile, kirja kirjutamise eest kahe krossi pakkumine, kirkahoop, lihatöötlemine.
Alguses läheb kõik plaanikohaselt. Sellal kui külaline sööb, pärib Denke tema nime. Selgub, et 41-aastane Vincenz Olivier on töötu kivimurdja ning rändab kerjates mööda Sileesiat.
Denke silmitseb heatahtlikult Olivieri ikka veel jõulist kuju. Kuid teda teeb rahutuks see, et külaline on kaabu pähe jätnud.
„Võtke ometi kaabu ära, see segab teid kirjutamisel.”
Olivier võtab kaabu peast ja asetab selle kummutile. Seejärel antakse talle paberileht ja pliiats. Denke seisab nüüd Olivieri selja taga. „Kõigepealt dikteerin ma teile pöördumise,” ütleb ta. „Adolf, sa vana paksmagu!”
Olivier hakkab kirjutama: „Adolf, sa…” ning hakkab äkki naerma. Naerdes pöördub ta Denke poole, näeb midagi õhus vihisemas ning tunneb tugevat lööki vastu parempoolset oimukohta. Hirmust ja valust aetuna kargab ta püsti. Denke võtab kirkaga uuesti hoogu, kuid Olivier püüab tal seda käest võtta. Denke hoiab kirkat raudses haardes. Võitlus kulgeb tasavägiselt, laud paisatakse ümber, klaasid kukuvad klirinal põrandale. Olivieril on küllalt jõudu, et äkilise liigutusega kirka vanamehel käest väänata. Kuid Denke ei anna alla. Ta sööstab uuesti Olivierile kallale, et tapariista tagasi saada.
Olivier hoiab kirkat oma pea kohal. Väikest kasvu Denke ei ulatu selleni.
Hulkur tahab põgeneda ja jookseb ukse juurde. Denke tormab talle järele ning haarab Olivierist kinni, et teda ukse juurest eemale tirida.
Olivier raputab ta enda küljest lahti ning avab ukse. Denke klammerdub taas tema külge.
Olivier karjub koridori: „Appi! Ta tahab mind tappa!”
Ühest korterist kargavad välja kaks noort meest ja vabastavad Olivieri Denke haardest. Olivier karjub kähisedes: „Ta tahtis mind tappa! Kirkaga!” ja ulatab meestele kirka. Denke läheb sõnalausumata oma tuppa.
„Mis siin õigupoolest juhtus?” küsib üks meestest.
Olivier pühib verd meelekohalt. „See vanamees on hull. Ta tahtis mind tappa.”
„Papa Denke? Teid tappa?” Mees naeratab uskumatult. „Papa Denke ei tee ju kellelegi halba.”
„Ma nägin seda, mida nägin,” ütleb Olivier kangekaelselt. „Minu kaabu on veel seal. Üksinda ei julge ma tagasi minna.”
Vastumeelselt järgneb noor mees Olivierile Denke tuppa.
Denke seisab keset tuba, käed jõuetult rippu, ning väriseb kogu kehast. Tema nägu on tumepunane. Vaikides jõllitab ta Olivierile otsa. Olivier kuuleb, kuidas Denke hambaid krigistab.
Naabrimees paneb kirka käest ning küsib kaastundlikult: „Mis lahti, papa Denke?”
Denke pomiseb mokaotsast: „Ta tahtis mind röövida, see kerjus. Ma pidin ennast kaitsma.”
Mees vaatab etteheitvalt Olivierile otsa ning lausub: „Kaduge parem siit, muidu ma kutsun politsei.”
„Politseiga ei taha ma tegemist teha!” ütleb Olivier, võtab oma kaabu ja tahab toast lahkuda.
„Ahaa, must südametunnistus!” hüüab naabrimees võidurõõmsalt. „Või papa Denket mustama! Nüüd tulete meiega kaasa. Politsei selgitab kõik.”

Olivier oli sunnitud kahele mehele järgnema. Politseijaoskonnas kuulatakse vaikides Olivieri tunnistust. Papa Denke on teinud mõrvakatse? Uskumatu! Papa Denket pole mitte kunagi mitte milleski süüdistatud. Meie linnakese vaene aga ontlik kodanik. Ja teie, Olivier? Kodutu kerjus! „Aga haav minu peas?” küsib Olivier. Talle vastatakse, et see pole mingi argument, haava püüab ta kirjutada oma röövkallaletungi tagajärje arvele.
Olivier võetakse vahi alla. Järgmisel päeval mõistab kohus ta kerjamise ja hulkurluse eest kaheks nädalaks arestikambrisse. Röövkallaletungi üksikasju tuleb alles uurima hakata ning Denke tunnistajana üle kuulata.
Olivier protesteerib südilt otsuse vastu. Ta jõuab niikaugele, et võib üleelatut kõigis üksikasjades kirjeldada.
Võib-olla panid just need detailid kohtuniku mõtte liikuma. Kas selline pikaldane kivimurdja on suuteline kogu lugu välja mõtlema? Kohtunik muutub ebakindlaks. Lugu on segasem, kui alguses paistis. Ta annab korralduse Denke vahistamiseks.
Denke arreteerimine kujuneb väikelinnas tõeliseks sensatsiooniks.
Papa Denke vahistatud, kuna mingi hulgus on tema peale kaevanud? Naabrid ja linnaelanikud liituvad ning nõuavad Denke kohest vabastamist. Kohtunik on sunnitud tunnistama, et põhjendatud kahtlust Denke suhtes veel ei ole, kuid varsti teda küsitletakse ning kõik selgub. Mõni tund hiljem saadetakse valvurid Denket kongist välja tooma, et alustada ülekuulamist. See jääb ära, sest Denke on jõudnud endalt elu võtta. Ta on teinud taskurätikust silmuse, kinnitanud selle kongi seinas oleva rõnga külge ning ennast lamavas asendis üles poonud.
Vaene papa Denke! Oletused, kuuldused ja ebaõiglane vahistamine olid tõuganud vanamehe vabasurma.
Papa Denke tuleb nüüd maha matta, kuid kes tasub matusekulud? Denke sugulased keelduvad kulusid kandmast, nad ei ole aastaid vana põikpeaga suhelnud. Linnaisad leiavad lahenduse: ehk on Denke jätnud endast maha nii palju vara, et selle müümisega saaks katta matusekulud.
Kohus annab välja orderi Denke korteri läbiotsimiseks.
Kui ametnikud astuvad Denke tuppa, lööb neile ninna iiveldama ajav imal-hapukas hais. Ruum on räämas ja segamini. Siin elas, töötas, keetis ja magas papa Denke. Laual on pesemata nõud. Lauaserval kiri, millel esimesed sõnad „Adolf, sa…”, voodi kõrval aga puutünn sissetehtud lihaga. Nurgas on detsimaalkaalud, teises nurgas kokkuseotud kaltsupuntrad ning kapis terve patakas rändkäsitööliste isikutunnistusi. Hoovis asuvas tööriistakuuris on veel teine tünn lihaga, mille hulgas tükk karvast meherinda, osa inimese alakehast ning tuharast. Seoses õudse leiuga kutsuvad ametnikud kohe kohale arsti, kes kinnitab, et tegemist on tõepoolest inimkeha osadega. Ka toas pottidest leitud liha kuulub inimesele. Ühes keskmise suurusega potis on koorekastmetaolises soustis keedetud liha, mis on osaliselt nahaga kaetud. Seest on liha õrnroosa. Arsti arvates on lihatükk pärit istmikust. Ühes teises potis on nahatükid ja aordijäänused kleepunud sültjaks massiks. Pesukausis on merevaigukarva rasv, mis hilisemal uurimisel osutub inimesele kuuluvaks. Pärast sündmuspaiga esialgset ülevaatust on ametnikud veendunud, et nad asuvad tõelises inimsööja koopas. Järgnevalt otsitakse läbi kogu maja, hoov, kuurid ja Teichstrasse ümbrus. Selle tulemusena leitakse uusi tõendeid kannibalismi kohta.

Breslau kohtuarst dr. F. Pietrusky ütleb oma aruandes muu hulgas: „Ühes puutünnis oli soolvees viisteist inimlihatükki koos nahaga, kaks neist karvased rinnatükid. Ühel kõhutükil oli naba veel äratuntav. Teised tükid olid võetud seljast. See liha on pruunikaspunane, kehast ei olnud enne tükeldamist kogu veri välja voolanud. Üks kuuris asuv tünn sisaldas keedetud ja lihast puhastatud inimluid. Ka leiti kümneid käe- ja labajalaluid. Maja taga asuvast lombist leiti säär. Ka linna ääres asuvas metsas satuti arvukatele luudele, millest osa olid otse maapinnal, osa õhukese mullakorra all.”
Kohtumeedikud leidsid ühtekokku 480 luud või luutükki ja tegid kindlaks, et need kuulusid vähemalt kahekümne viiele inimesele. Jälgede järgi luudel võis väita, et neid oli peenestatud sae ja kirvega ning liha eemaldatud terava noaga. Samuti leiti lihunikutööl kasutatud tööriistad, nende hulgas kaks saagi, mille küljes oli luupuru ja inimnaha tükikesi. Leitud hammaste uurimine näitas, et tegemist on umbes 25 inimesega. Luud ja hambad võimaldasid määrata ka ohvrite vanuse. Noorim oli kuueteistkümnene, enamik aga neljakümne ümber.
Kuid Denke ei olnud oma ohvreid ainult mõrvanud ja söönud. Korteri läbiotsimine tõi päevavalgele tema teisigi perverssusi.
Enne kui Denke laibad tükeldas, lõikas ta nende nahast välja pikki ribasid, parkis need ning valmistas neist püksitrakse ja saapapaelu. Kongist surnuna leitud Denke kandis ka ise inimnahast tehtud trakse. Naharibasid oli ta kasutanud ka oma ohvrite rõivaste pampusidumiseks.
Eriti markantne oli Denke komme oma ohvreid registreerida. Kontoriraamatust võis lugeda tapetute kohta pedantse täpsusega esitatud nimekirja. Iga ohver oli nummerdatud, märgitud ees- ja perekonnanimi, sünniaeg ja -koht. Üles oli tähendatud ohvri kaal koos riietega ja ilma ning „tõurastatud” isiku tapakaal ehk puhta liha kaal, mis läks katlasse. Nimekiri lõpeb numbriga 30. Nr. 31 on juba kirja pandud, kuid korvipunuja ei olnud jõudnud üles märkida andmeid Vincenz Olivieri kohta.
Niisiis olid ametnikud paljastanud papa Denke kui sarimõrvari. Inimsööja Saksa väikelinnas! Kannibal ausate linnakodanike hulgas. Veel käivad suust suhu jutud Haarmanni kohutavate mõrvalugude kohta, veel teatab Haarmann ülekuulamistel üha uutest tapatöödest, kui juba on tagahoovist tõusnud esile uus maniakk. Kõige hämmastavam kogu loo juures on see, et hõbehallide juustega vanahärra ei vastanud kuidagi inimeste kujutlusele massimõrvarist.
Münsterbergis ei osanud keegi aimata, et Teichstrasse 10 on mõrvamaja, mille üks elanikest tegeleb inimsöömisega. Seepärast pidid Denke naabruses elavad inimesed jääma vastuse võlgu küsimusele, kas nad tõesti midagi ei märganud? Kas neil kordagi ei tekkinud vähimatki kahtlust, et selle vaikse ja abivalmis papa Denke juures kõik ei klapi? Kas keegi ei märganud, et tema tuppa sisenes aeg-ajalt inimesi, kes sealt enam ei väljunud?! Mingit kahtlust ei paistnud külvavat ka talumatu halvaks läinud liha lehk, mida suviti Denke korterist imbus. Ka see ei muutnud inimesi valvsaks, kui aastaid enne maniaki tabamist keegi verest nõretav hulkur Denke kööktoast paanikas põgenes. Tähelepanuta jäi ka ühe naabri väide, et vanamees oli üritanud teda kägistada. Kas tõesti ei sattunud keegi kordagi peale, kui Denke uurdesse ämbritäit verd tühjendas? Ja kedagi ei pannud imestama, miks Denke pesukausid olid kuhjaga liha täis ajal, mil liha oli defitsiitne ja väga kallis. Kas tõesti usuti, et tegemist on koera- või kassilihaga, hoolimata sellest, et nende loomade tapmine oli seadusega keelatud.

Huvi ei suutnud äratada ka korvipunuja Denke öine, sageli üsna kärarikas tegevus: saagimine, vasardamine, kirvega raiumine. Kas ka seda peeti tavaliseks, et Denke öösiti täis seljakotiga metsa läks ning sealt tühja kotiga tagasi tuli. Ka see ei äratanud kahtlust, kui metsast leiti ikka ja jälle luid, mis ei saanud kuuluda loomadele. Kõigile neile küsimustele andsid Denke naabrid stereotüüpse vastuse: Me ei osanud midagi mõelda. Seega totaalne mõtlemisvõimetus! Muide, tüüpiline väikekodanlik mentaliteet: nii kaua kui minu kõri kallale ei tulda, on maailmas kõik kõige paremas korras! Tekib küsimus, kust läheb tolerantsuse ja usaldamatuse piir naabrite vahel? Kuigi küsimus jääb siinkohal vastuseta, võib öelda, et vaimupimedus, ükskõiksus ja hoolimatus kaasinimeste suhtes võib viia kuritegude tahtmatu mahitamiseni või süütute jälitamiseni. Tõsi, alles siis, kui ilged mõrvad olid päevavalgele tulnud, hakkasid inimesed oma seniseid tähelepanekuid Denkega seostama. Teisisõnu, mosaiik võttis kuju.
Denke sai oma mõrvu nii kaua karistamatult sooritada, kuna ta ei valinud oma ohvreid kindla elukohaga inimeste seast. Kõik mõrvatud olid kas hulgused, kerjused, töötud või autsaiderid. Seetõttu ei hakanud nende kadumine kellelegi silma. Kui aga keegi siiski mõne inimese kadumise avastas ning teda otsima hakati, jooksid kõik jäljed liiva
Erinevalt sarimõrvaritest Kürtenist ja Haarmannist, kes koostöövalmilt oma kuritegudest rääkisid ning nendega isegi hooplesid, võttis Denke endalt elu veel enne, kui oli jõudnud ainsatki tunnistust anda. Seepärast saab tema tapakire tagamaid üksnes oletada.
Dr. Pietrusky üritas välja selgitada Denke kogu eluloo. Denke isa oli väiketalunik, Karl oli tema kolmas poeg. Pereliikmete omavaheline läbisaamine oli normaalne, vaimuhaigusi ja alkoholismi perekonnas ei esinenud.
Karl oli aeglase arenguga laps, vähese intellektiga ja kõnehäirega. Esimesi sõnu suutis ta öelda alles kuueaastaselt. Uskumatu, kuid vanemad saatsid ta kooli, kus õppimine oli poisile tõeline piin. Õpetaja nimetas teda idioodiks. Poiss liigutas end nagu aegluubis, tema kõne oli arusaamatu, edusammud õppimisel minimaalsed. Karli vaimsed ja kehalised vajakajäämised ehitasid tema ja välismaailma vahele barjääri. Poiss oli ja jäi endassetõmbunud nohikuks. Teda peeti tusaseks ja kontaktivõimetuks. Karl vihkas kooli, kus teda pidevalt alandati. Vennal tuli koos ühe klassikaaslasega teda sageli lausa väevõimuga koolitundi vedada. Kõnehäiretest ei vabanenud ta kunagi, pikka aega tegi ta ka alla. Tänapäeval oleks teda peetud autistiks. Kinnise ja osavõtmatuna ei tahetud teda ühelegi tööle ja näis olevat võimatu õpetada talle mõnda elukutset. Lõpuks pani isa poja talus tööle. Kord kadus aga Karl terveks aastaks, et töötada kivimurrus. Pärast vanemate surma jätsid õed-vennad Karli enda juurde, sest nad kartsid, et ta ei tule iseseisva eluga toime. Denke ei tundnud vähimatki huvi naiste vastu ja keegi oli isegi väitnud, et Denke ei ole ei mees ega naine. Seega kujutas Karl endast ilmetut sootut olendit, kelle süngest mõttemaailmast polnud kellelgi õrna aimugi. Kui Karl sai kätte oma päranduseosa, ostis ta Münsterbergis maja, kuid sattus siis peagi rahalistesse raskustesse. Õed-vennad tahtsid hakata tema eestkostjateks, kuid see ainult tugevdas Karli usaldamatust nende vastu, nii et ta muutus veelgi üksildasemaks.

Märkimisväärne oli Denke suhtumine ümbritsevasse maailma. Raev või äkkviha olid talle võõrad. Teda peeti tubliks, heasüdamlikuks ning leebeks. Küll aga oli tuntud tema suur söögiisu, mõnikord nimetati teda isegi õgardiks, sest ta võis korraga mitu naela liha nahka pista. Heatahtlik pilge varjas tookord veel tema söögiisu sügavamaid põhjusi. Selline õgardlus on ilmselge reaktsioon millegi puudumisele, aseaine kaotatule, hingelise tühjuse täitmine. Õgimine on neelamine ja neelatu korvab õgardile kõik selle, millest ta on ilma jäänud, olgu siis tegemist kas kehaliste või vaimsete vajakajäämistega. See, kellele elu ei paku muud lõbu, püüab leida naudingut õgimises ja nii muutub söömine tõeliseks kireks.
Seletamatuks jääb aga asjaolu, kuidas suutis Denke ületada tabubarjääri ja süüa inimliha. Pärast Denke kuritegude ilmsikstulekut tõstatas psühholoog prof. R. Herbartz küsimuse, kas kannibalismi tsiviliseeritud riigis on üldse võimalik psühholoogiliselt selgitada. Herbartz uuris Denke juhtumit süvapsühholoogia vaatevinklist. Tema arvates oli Denke perversne psühhopaat, kuid perversse ja normaalse inimese vahel pole teravat piiri: „Üleminek normaalsuselt perverssele ei ole üleminek teise liiki ehk teisisõnu perverdi hingeelus ei avaldu põhimõtteliselt uusi, normaalsele inimesele tundmatuid ilminguid.” Perverssuse puhul pääseb mõjule sugutungi üks tahke: püüd naudingu järele, olgugi et väärastunud vormis. Seega on perverssus sugutungi loomuvastaste komponentide domineerimine.
Inimene hakkab väärastunud sugutungi realiseerima siis, kui tema sundmõtted muutuvad nii tugevaks, et ületavad moraalse pidurdusläve. Denke sundmõtted olid regressiivse iseloomuga – regress kannibalismi.
Regress tähendab indiviidi langemist varasemasse arengustaadiumi. Sellisel juhul kordab indiviid vastavalt biogeneetilisele arenguseadusele kokkusurutult kogu liigi arengut. See ei kehti mitte ainult kehalise, vaid ka vaimse ja psüühilise arengu kohta. Seega võib indiviid langeda tagasi omaenda või kogu inimkonna varasemasse arengustaadiumi. Esimest juhtumit nimetatakse infantiilsuseks, teist atavismiks. Kannibalism on tagasiminek ürgaega.
Võõristavalt mõjub ka Denke koostatud tapetute nimekiri, ilma milleta poleks suudetud kindlaks teha ei mõrvade täpset arvu ega ohvrite isikuid. Selles pedantses raamatupidamises avaldus mõrtsuka eriti markantne omadus.
Psühhoanalüütik Theodor Reik osutas juba tollal sellele, et taolise dokumentatsiooni koostamine annab tunnistust mõrtsuka sisemisest heitlusest: ühelt poolt tahab maniakk oma tegusid varjata, teisalt aga soovib neid kõigile paljastada. Siin astub mängu irratsionaalne moment: seletamatu tung kõike teoga seonduvat kirja panna. Mõnikord peab maniakk piinliku täpsusega päevikut, oma kuritegude täielikku kroonikat.
Denke „äriraamatule” võib anda täiesti ratsionaalse seletuse: ta toimis nagu lihunik, kes peab oma tõurastamiste kohta arvet. See aga puudutab ainult Denke kuritegude teadlikku külge. Teisalt tõusis tema primitiivse alateadvuse sügavustest esile ürgne sadistlik tapahimu. Tõenäoliselt luges Denke oma ülestähendusi korduvalt, tundes sealjuures nii üleolekutunnet kui ka perversset erutust. Arusaadavalt tekkis ka Denke juhtumit uurinud psühholoogidel küsimus, kas ja mil määral oli tema mõrvadel seksuaalne ajend? Dr. Pietrusky põhjendas oma vastavat oletust faktiga, et Denke oli eraldanud oma ohvrite kehalt nahka koos rinnanibudega ning häbemepiirkonnaga. Kuid tõenäolisem on siiski, et nii kõnealused nahatükid kui ka ohvrite hambad teenisid maniaki fetišistlikke eesmärke. Nende võigaste reliikviate näol jäid tapetud pikkadeks aastateks temaga. Nii, elades koos nende omapäraste tootemitega, sai Denke ikka ja jälle tunnetada oma üleolekut.
Dr. Pietrusky ekspertotsus ütles Denke kohta muu hulgas järgmist: „Kord kannatlik, rahuarmastav ja heasüdamlik vana veidrik, siis jälle tapmishimuline elajas. Tema vagur silmnägu varjas mõtete ja tunnete verist orgiat. Kuid hoolimata nendest jõledatest tegudest ei pea me temas nägema jälestusväärset koletist, vaid õnnetut olendit, kes oma eksistentsi raudsete seaduste haardes pidi tegutsema haiglaste sundmõtete ajel.”

©Peter Hagen