Oscar Wilde – elu nagu kunstiteos

Tema tabavaid ütlusi, teravmeelseid aforisme ja sarkastilisi elutarkusi tsiteeritakse tänapäeval pea kõigis keeltes. Enam ei küsi keegi, millise minevikuga mees need tookord paberile pani. Oscar Wilde, kes nägi tubliduses kõige inetu juurt, oli ise suur nautleja, sest ta armastas ilusat ja ainult ilusat. Ja naudinguid. „Nauding on ainuke asi, mille nimel tasub elada. Mitte miski ei vanane nii kiiresti kui õnn.” Hoolimata oma triumfist teatrilaval ja nooblis seltskonnas, leidis ta õnne vaid üksikuteks silmapilkudeks, sest ajajärk ei võimaldanud tal olla selline, kes ta oleks tahtnud olla.

Moraal on see, mille me pöörame inimeste vastu, kes meile ei meeldi.
Naistel pole kunagi midagi öelda, kuid nad ütlevad seda nii võluvalt.

Oscar Wilde

Oscar Wilde sündis 16. oktoobril 1854 Dublinis silma- ja kõrvaarsti teise pojana. Tema ema oli pastori tütar – luuletaja, ajaviiteromaanide sepitseja ja suur kirjandusetundja.
„Hakata iseennast armastama – see on eluaegse romaani algus,” kirjutas ta hiljem. Tema armastus iseenda vastu algas juba lapsepõlves. Koolis käitus ta nagu tõeline snoob, oli uhke ja kõrk. Kaasõpilased ei sallinud teda mitte ainult sellise käitumise, vaid ka eeskujuliku õppeedukuse pärast. Ta oli lihtsalt paljudest üle ja seda juba ei andestatud.
Kui ta kahekümneaastaselt Oxfordi õppima läks, omandas ta lõplikult selle mõju oma kaaslastesse, mis jäi talle iseloomulikuks seltskonnas kuni languseni. Tema dekadentlik käitumine ja ekstravagantne riietus muutus peagi salongide kõneaineks.

„Varajane küpsus tähendab täiuslikkust,” armastas ta öelda ja selle deviisi all lõi ta suhted oma esimeste armukestega.
Kui Oscari isa 1876. aastal suri, polnud perekonna rahanduslik olukord kiita. Kuid Wilde ei mõelnudki mingit elukutset omandada. Ta müüs oma luuletusi ajakirjadele ja laskis ennast galantse kaasvestlejana lossidesse ja paleedesse külla kutsuda. Temast sai rikaste koosviibimistel tõeline salongilõvi. Pärast pikka reisi Itaaliasse sai ta 1878. aastal oma luuletuse „Ravenna” eest auhinna. Üha rohkem ajakirju hakkasid avaldama tema lühijutustusi. 1880. aastal valmis Oscaril tema esimene teatritükk „Vera”. Suur menu oli tal USAs, kus ta pidas loenguid. Euroopa hariduse ja kultuuri järele janunevad ameeriklased ei suutnud küllastuda elegantsest elumehest, lilleõiega nööpaugus. Tegelikult sõitis ta New Yorki lootuses, et tal õnnestub oma esimesele näidendile „Vera” lavastajat leida. Näidend jõudis lõpuks ka lavale, kuid sellel polnud edu. Euroopas pole seda näidendit lavastanud ükski teater.
Rahapuuduse tõttu abiellus Oscar 1884. aastal Constance Lloyd’ga, jõuka naisterahvaga ja kolis tema ruumikasse majja. Trükki jõudsid tema kuulsad muinasjutud. 1890. aastal ilmus „Dorian Gray portree”, mis on suurelt osalt Oscar Wilde enda autobiograafia. Kõik, kes kirjanikku isiklikult tundsid ja seda kriitikute jaoks nii paljuütlevat raamatut lugesid, aimasid, millega see kõik lõppeda võib.
Tõsi, Doriani ei kujutata homoseksualistina, kuid ta liigub ilusate ja teravmeelsete meeste seltskonnas ja tema suhe Lord Henryga on midagi rohkemat kui teejoomiseaegsed kohtumised. Wilde armus oma kirjanduslikku kangelasse sedavõrd, et püüdis oma elu seada nii, nagu see oli kujutatud raamatus.
Kuid on veel üks teinegi raamat, mis on paljudes Wilde’i loomingut käsitlevates artiklites täiesti mahavaikitud. „Teleny” on ülimalt homoerootiline teos, mis omal ajal ilmus anonüümselt ja mida müüdi ainult leti alt…
Sellal kui Wilde’i etendused „Lady Windermere’s Fan”, „A Woman of no Importance” või kuulus „Salome” said teatrites suure menu osaliseks, hakkas Wilde üha sagedamini kohtuma noorte meestega.
Ta tegi neile kingitusi, kutsus lõunasöögile, pani pealaest jalatallani riidesse. Oscar üüris sviite luksushotellides, et noormeestega segamatult meeletuid armuöid veeta. Oscari armukeste hulgas oli nii teenreid, tallipoisse kui ka jooksupoisse. Talle piisas, kui noormees oli ilus, et temaga veeta öö.

1891. aastal esitles luuletaja Lionel Johnson Oscarile 21-aastast lord Alfred Douglast. Alfred oli Queensberry markii kolmas poeg. 36-aastane Wilde armus blondi piltilusasse lordi juba nende esimesel kohtumisel. Kui Wilde poleks oma „Dorian Gray portreed” varem kirjutanud, oleks Douglas olnud selle romaani prototüübiks. Wilde ja Douglas muutusid lahutamatuks paariks. Oscar külvas oma armsama kingitustega üle ja lõpuks üüris kohtumiste jaoks maamaja. Nad hullasid seal nagu väikesed lapsed ja šokeerisid puritaanlikke naabreid alasti ujuma minnes. Wilde nimetas oma „ainukest armastatud poissi” hellitusnimega Bosi. Üks Wilde’i kiri lordile tegi lõpu nende õnnepäevadele. Keegi väljapressija ähvardas Wilde’i, et saadab tema hõõguvad värsid Douglase isale markii Queensberry’le, kui ta ei maksa 60 naela. Wilde keeldus. Douglase isa nõudis oma pojalt, et ta lõpetaks igasugused suhted Wilde’ga.
Douglas saatis isale telegrammi: „Oled sina aga veidrik.”
Kuigi markii Queensberry’l ei õnnestunud näidendi „Bunbury” esietendusel kaasavõetud lillekimpu Wilde’le näkku visata, solvas ta teda igal tekkinud võimalusel. Douglas nõudis, et Wilde võtaks tema isa vastutusele. 1895. aastal arreteeritigi lord Queensberry, süüdistatuna laimamises. Samal ajal lõbutses Wilde koos Douglasega Monte Carlos.
Kui aga peakriminaalkohtus algas protsess, kus Wilde esines tunnistajana, selgus varsti, et temast endast tehakse kaebealune. Hoolimata tema vaimukatest ütlustest, millele publik tormilise aplausiga reageeris, rääkis ta end kõrvuni sisse. Üha selgemaks sai, et tal on tõesti olnud keelatud suhted meestega. Vahepeal mõistetigi markii Queensberry õigeks ja esitati süüdistus Wilde’le.
22.–25. maini toimunud viimane protsess ruineeris Wilde’i majanduslikult täiesti. Kuigi tema etendused tõid palju sisse, hakati neid teatrite repertuaarist peagi maha võtma, kui saadi teada autori „ebanormaalsetest suhetest”. Paljud tunnistajad, kes esinesid kohtus, lausa janunesid näha seda boheemlast kannatamas. Wilde’i kohtutoimik mõjub ühe suure lauspealekaebamisena. Mida kõike Wilde’le ette heideti! Kõik need juveliirid, toapoisid, liftipoisid – kõik need, kes kunagi temast elatusid, temaga mürasid nii et maa must – mitte ükski neist kameeleonidest ei tahtnud astuda välja Wilde’i kaitseks! Hotelli töötajad rääkisid kohtus, kuidas nad olid tabanud Wilde’i ühe 16-aastase poisiga hotellivoodist. Tema, nautija, ei olnud isegi toaust lukku pannud. Kohtus kirjeldati, kuidas Wilde oli suudelnud kelnereid. Nii paljastati tema magamistoa saladused.
Protsessi lõppedes oli Wilde vaimselt murtud mees. Tema, kes oli elanud ilu ja naudingute nimel, sattus vanglasse. Siseminister, kellelt Wilde palus vabastamist, keeldus, kuid lubas tal mõned raamatud kongi kaasa võtta. Wilde’i hülgas ka tema parim sõber Bosi. Wilde kirjutas talle pika süüdistava pihtimuse, mis sai hiljem tuntuks „De Profundis” nime all ja mida peetakse Wilde mõjuvaimaks tööks.
Wilde vabanes vanglast 19. mail 1897. Veel samal päeval lahkus ta Inglismaalt ja reisis Põhja-Prantsusmaale, kus ta asus elama Dieppe’i lähedasse Bernevali linnakesse. Ta võttis endale pseudonüümiks Sebastian Melmoth. Aegamööda leidis ta uuesti tee teiste inimeste juurde. Tema külalisteks said enamasti kenad noored mehed, keda ta siis maasikakreemiga kostitas.
Wilde suurimaks probleemiks olid tema võlad. Douglas külastas mõned korrad Wilde’i. Ka nende kohtumiste ajal piinas Douglas sõpra oma raske, tujuka ja jonnaka iseloomuga. Pealegi ei lasknud vana markii neid silmist. Sõprade lahutamiseks kasutas ta kõige mõjuvamat vahendit – sulges poja pangaarve. Nüüd ei jäänud meestel muud üle kui lahku minna.
Wilde naine saatis talle aeg-ajalt raha. Järgnevad aastad aitas Wilde’i hädast välja ameerika kirjanik Frank Harris. Ta võimaldas tal reisida Itaalias ja Lõuna-Prantsusmaal. Kõigest hoolimata Wilde’i võlad aina kasvasid. Väikeses Pariisi hotellis taluti teda ainult sellepärast, et direktor tundis suure poeedi vastu kaastunnet. Ta laskis Wilde’le serveerida kaaviari ja šampanjat, kuigi viimane polnud nädalate viisi toa eest maksnud. Odav vein, see vedel mürk, mis oli juba mitu kunstnikku hukutanud, muutus peagi Wilde põhiliseks toiduks. Oma hingerahu ta enam tagasi ei saanud. 29. oktoobril 1900 tõusis ta veelkord üles ja jõi oma lemmikveini. Neli nädalat hiljem astus ta rooma-katoliku kiriku rüppe, ta ristiti.
30. novembril 1900 suri ta armetus olukorras. Tema meelekohtadele oli pandud verekaanid, et vähendada survet ajule, tema suust tuli vahtu ja verd. Räägiti, et ta suri süüfilisse. Kohutav lõpp sellisele esteedile nagu Wilde. Tema langust nägi ühiskond, kelle üle ta nii suurepäraselt keelt teritada oskas. Võib-olla polnud see silmakirjalik ühiskond ka Wilde’i väärt.

©Peter Hagen