Freddie Mercury – Show must go on!

10 minutit lugemist

Ma elan hirmu ja valedeta. Ma vahetan meelsasti rolle ja pooldan seksivabadust. Ma olen valmis selle nimel pingutama, et mu tunded ei nürineks.

Freddie Mercury

Tema lemmikjook oli šampanja. Peale kihiseva prantsuse märjukese armastas Freddie Mercury kitsaid nahkpükse, paljast ihu, vuntse, suuri peegleid, T-särke, pakse naisi ja seksikaid, suurte väntadega mehi. Queeni solist oli rockistaaride hulgas kõige suurem nartsiss, ületades oma ohjeldamatu eneseimetluse poolest isegi Mick Jaggerit. Mercury jaoks oli alati kõige tähtsam olla tähelepanu keskpunktis. Tema moto kõlas: „I’m the champion!” Tervelt 20 aastat oli ta oma bändi juhiks, luues aja jooksul omaenda kuningriigi.
Mis teeb selle pähklipruunide silmade, täidlaste huulte ja hoolitsetud kätega mehe nii kütkestavaks? Eelkõige tema hääl, selles pole kahtlust. Mercury aura on nagu laserikiir, mis igaühest läbi tungib. Laval väänles ta meeletus tempos, hööritades väljakutsuvalt puusadega, neid alati ettepoole surudes. Selline oli Freddie, the King.

„Ma ei ole midagi õppinud,” avameelitses ta kord laserikiirtest üleujutatud Müncheni homode lokaalis, „kõik see, mida ma teen, on intuitsioon.” Freddie filosofeeris: „Kolm tundi kestvat kontserti pole võimalik viimse detailini ette valmistada, vähemalt žeste mitte. Kõik see, mis laval toimub, on osake minu verest, minu loomusest, mida ma välja elan. Ja alles siis, kui kõik kuulajad hakkavad mu ümber näppu viskama, tunnen ma ennast oma elemendis.”
Freddie Mercury, õige nimega Farookh Bulsara, sündis 5. septembril 1946 Ida-Aafrikas Sansibari saarel, mis oli omal ajal Saksamaa koloonia ja mille sakslased vahetasid inglastega Helgolandi saare vastu.
1952. aastal sündis Freddie õde Kashmira. Isa Bomi Bulsara oli riigiametnik, kes pidi oma töö tõttu kogu aeg ringi rändama. Seepärast tuli 8-aastasel Freddiel lahkuda paradiislikult saarekeselt ja asuda elama Indiasse. Freddie jätkas oma kooliteed Bombayst umbes 50 miili kaugusel asuvas Panchganis St. Peteri internaatkoolis. Seal hakkasidki sõbrad Farookhi Freddieks hüüdma ning ka pereliikmed võtsid selle omaks. Kooli juhataja märkas Freddie muusikalisi võimeid ning saatis tema vanematele kirja, milles palus Freddie koolirahale pisut juurde maksta, et võimaldada poisile korralikke muusikaõpinguid. Vanemad olid nõus ja nii hakkaski Freddie klaverimängu õppima, laulis hiljem kooli kooris ja lõi kaasa näitemängudes.
1963. aastal sai Sansibar iseseisvaks riigiks ning aasta hiljem pidid britid valitsusohjad lõplikult Araabia sultani kätte andma. 1964. aasta alguses muutus olukord saarel mõneti pingeliseks ja paljud inglased ning hindud lahkusid Sansibarilt. Lahkujate hulgas oli ka Bulsarite pere. Kaasas vaid hädavajalikud asjad, sõideti Inglismaale.
Perekond leidis endale ulualuse Felthamis sugulaste juures, kuni neil läks korda sealsamas lähedal endale väike ridaelamuboks leida.
Freddie ei tundnud end autsaiderina: „Minu seltskonda ei põlatud. Ma sain poistega kiiresti sõbraks.” Tema seltsivus ja oskus inimestele meeldida aitasid tema edule olulisel määral kaasa. Freddie oli inimene, kelle kohta öeldakse, et teda on muusa puudutanud.
1970. aastal astus kunstiüliõpilane Freddie oma naabri Brian May rockibändi. Asjaosalised panid ansamblile nimeks Smile. Üks bändi liikmetest oli Roger Taylor, kes õppis hambaarstiks. Roger ja Freddie olid Londonis, selleks et taskuraha teenida, avanud väikese poekese, kus müüdi kõike: kelli, jalatseid, heliplaate ja igasugust muud kola. Kui nendega ühines ka veel John Deacon, oli punt koos ja pandud alus tulevasele kuulsusele. Sellest ajast peale moodustasid Freddie Mercury, Brian May (sünd. 19. juuli 1947), Roger Taylor (sünd. 26. juuli 1949) ja John Deacon (sünd. 19. aug. 1951) ustava vennaskonna. Kõik ansambliliikmed peale Freddie olid abielus ning neid nende šefi homoseksuaalsus ei häirinud. Sama aasta suvel vahetas Freddie ka oma perekonnanime, valides uueks nimeks kõlavama Mercury, mis pidi viitama muistsete jumalate müütilisele käskijale.
Queen – see oli nimi, mis mõjus Inglismaal lausa pommiplahvatusena. Kui alguses seostati ansambli nime nelja rokkariga, siis hiljem ainult Freddie Mercuryga. Muide, Freddie nimevalik oli kindla tagamõttega, sest queen tähendab inglise homode kõnepruugis aktiivset homoseksualisti. Freddie ise sai aga „asjassepühendatute” ringkonnas hüüdnimeks Melina.
Queen oli elustiil, soov olla alati tipus. Ansambli „lahinguhüüe” „We are the champions” kõlab ka praegusel ajal iga nädal tuhandetest kõridest nii jalgpalli- kui ka jäähokistaadionite tribüünidel.
Vaevalt oli Queeni hitt „Keep Yourself Alive” kuulajate südamed vallutanud, kui kõmupress hakkas lugejatele Freddie „kalduvusi” tutvustama. Freddiet kui paadunud homot jättis see paljastamine külmaks. Tema karjääri polnud enam võimalik mingisuguse „tõe avalikustamisega” kahjustada. Pärast oma esimese LP väljaandmist tegi „Queen” turnee läbi Inglismaa, Austraalia ja USA. 1974. aastal esines Mercury esimest korda Saksamaal. Bändi tollane hitt oli „Killer Queen”.
1975. aastal abiellus basskitarrist John Deacon ja kogu bänd sõitis Havaiile puhkust veetma. Freddie nautis šampanjat ja aeles ringi nägusate pärismaalastega.
Ta oli jõudnud endale imidži luua, mis üksvahe ületas isegi Mike Jaggeri oma. Asi oli selles, et Freddie oskas meeldida mõlemast soost kuulajatele. Kuningaks sai ta juba 1975. aastal oma hitiga „Bohemian Rhapsody”. Laval kargas ta ringi liibuvates valgetes pükstes, palja ülakehaga, hermeliinmantli, krooni ja tsepteriga — vuntsidega kuninganna! Freddie loopis sageli oma rõivaid publiku hulka — ilmselt selleks, et leida sobivat ettekäänet ülakeha paljastamiseks.
„Minu seksapiil on võrreldav elektrilöögiga,” selgitas Freddie ise oma fenomenaalset mõju mõlemale soole. Kuid sekspartnerina huvitasid teda ainult mehed: „Kahjuks olen ma väga valiv ega lase igaüht endale ligi.”
Et meestega koos pidu panna, ei olnud tal kunagi kahju ajast ega rahast.
Pärast 31. oktoobril 1978 New Orleansis toimunud show‘d korraldas ansambel 100 000 dollarit maksma läinud peo hotellis New Dreams Fairmount. Ansambel kutsus kohale üle 400 külalise, kelle hulgas oli nii ajakirjanikke kui ka mõlemast soost litse. Pidu algas keskööl. Külalisi lõbustasid mudamaadlejannad, kääbused, tuleneelajad, džässiansamblid, aafrika tantsijad, striptiisitarid, transvestiidid ja üherattalisel rattal kihutavad akrobaadid. Lõpuks juhatati meeskülalised tagaruumi, kus üks naine neile mõnusat suuseksi tegi.
Pidu ise aga läks rocki ajalukku kui ansambli peotraditsioonide kõigi aegade tippüritus. Ameerika ajalehtedes leidis see üleriigilist kajastamist ning aeg-ajalt tehti sellest juttu kogu maailma meedias.
Ka Müncheni homomaailm ei jätnud Freddiet külmaks. 1980. aastate alguses tegi ta Baieri pealinnas oma „kuningliku karavaniga” peatuse. Ajakirjanikele seletas ta, et tahab Münchenis maha saada oma uue plaadiga „The Game”, kuna Musiclandi stuudiotes on oivaline tehnika. Tegelikult köitsid Freddiet hoopiski baieri nahkpükstes mehed. Ei möödunud ühtegi ööd, mil Freddiet poleks nähtud homode lemmiklokaalis „Mrs. Hendersen”. Alates kella kolmest öösel lantis ta aga „Friscos”.
Ükskõik, kas Freddie läks „kalale” kolm päeva ajamata habemega või siledaks raseerituna või kauboisaabastes, „saagita” ei jäänud ta kunagi.
5. septembril 1986 pidas Freddie homode klubis „Mrs. Hendersen” oma järjekordset kõmulist ja suurejoonelist sünnipäevapidu. Pidu kujutas endast värvikirevat transvestiitide balli. Sünnipäevalaps kutsus peole kõik oma saksa ja inglise sõbrad-voodikaaslased ning maksis kinni nende lennupiletid ja hotelliarved. Peatuspaigaks oli hirmkallis Hiltoni hotell. Kõik külalised pidid riietuma transvestiitidena ning riietuse järgi oli üsna raske aru saada, mis soost keegi oli. Ainult Freddie ise oli meheriietes. Väike klubi oli külalisi lõhkemiseni täis ning kogu oleng jäädvustati filmilindile, kuna Freddie tahtis osa sellest filmist oma viimase soolosingli videos ära kasutada. Kuid plaadikompanii CBS keelas video näitamise ära…
„Mulle meeldib rolle vahetada,” põhjendas Freddie ise oma jalatsite ja rõivaste kogumise maaniat. Riiulid tema kappides olid lookas kasukatest, lipsudest, siidsärkidest ja kauboisaabastest.
Freddie „meestekollektsiooni” kuulus ka omaaegne kuulus balletitantsija Rudolf Nurejev, kellega ta sõbrutses kuni oma surmani. Nende vahekord kestis mitu aastat. Mõlemad miljonäridest staarid võisid maakera teise otsa lennata vaid selleks, et kasvõi paar tundi teineteise seltskonda nautida. Ühest Nurejevi kirjast selgub, et kord palunud ta mänedžerilt nädalast puhkust, mida põhjendanud ülepinge ja väsimusega. „Puhkuse” tegelikuks põhjuseks oli aga Mercury, kellega ta nädal aega müras. Nurejev rääkis oma kirjades ka sellest, kuidas Freddie tavatsenud ette hoiatamata ilmuda tema magamistuppa Londoni Kew Gardenis. „Ühes käes oli tal pudel konjakit „Camus”. Teel minu magamistuppa kiskus ta endal riided seljast. Jumaldasin neid varahommikusi üllatusi,” kirjutas Nurejev.
Kus kaks kuulsust ka ei viibinud, alati leidsid nad aega teineteisele helistamiseks. Kord helistas Freddie siis, kui Nurejev parasjagu koduuksest sisse astus. Freddie oli lennukis teel Mehhikost Londonisse. „Pidin helistama,” ütles Freddie. „Nagu alati, ei saa ma süüa, juua ega magada. Ma ei saa ilma sinuta elada. Kuid olen teel sinu juurde.”
1983. aasta lõpus tutvus Freddie Londonis Savoy hotellis meestejuuksurina töötanud iirlase Jim Huttoniga. Tollal kohtles Freddie Jimi üsna ebaviisakalt ning käskis tal minema kerida.
Ühel 1985. aasta märtsiööl kohtusid nad taas ühes Londoni homolokaalis. Meeste vahel sugenes vestlus ning ajapikku said nendest sõbrad.
Oma raamatus „Freddie Mercury ja mina” pajatab Jim Hutton avameelselt staari eraelust. 217 lehekülge ilustamata, aga ka šokeerivat teksti rohkete intiimsete üksikasjadega. Nii olevat Freddie küsinud igalt talle huvi pakkunud mehelt kõigepealt andmeid tolle suguti mõõtmete kohta (tõelise asjatundjana eelistas Freddie suuri ja jämedaid suguteid). Märksa tagasihoidlikumalt valgustab aga staari tegelikku eraelu 1995. aastal eesti keeles ilmunud Jacky Gunni ja Jim Jenkinsi raamat „Queen – nii, nagu kõik algas”.
Veel meenutab Hutton: „Ma sain temalt kunsti, mööbli ja portselani kohta rohkem teadmisi, kui seda oleksid mulle andnud ülikooliloengud.”
1980. aasta alguses ostis Freddie poole miljoni naelsterlingi eest Kensingtoni südames asuva Victoria-aegse maja, mis asus kaunilt kujundatud veerandaakrise aia keskel. Freddie majja kolis ka Jim Hutton, kes võttis endale aedniku kohustused…
„Queen” oli tipus ka pärast 17-ndat LP-d ja Freddie tundis end endiselt vedurina. Tema muusika on särav kokteil kõigist kaasaja popmuusika liikidest. Freddie ise ütles oma loomingu kohta nii: „Me teeme minisümfooniaid, muusikat, mis läheb inimestele hinge.”
Freddie armastas üllatusi. Ühel päeval teatas Freddie, et ta saab isaks. Tema ammune hea heterosõbranna Mary Austin, kes laskis ühel sisearhitektil endale lapse teha, palus Freddiel „kasuisaks” hakata. Loomulikult ütles Freddie „jah”, sest „tema” laps oli ju lõppude lõpuks poiss!
14. oktoobril 1991 ilmus Suurbritannias „Queeni” 40. singel „The Show Must Go On”, mille B-poolel oli ansambli esimene singelpala „Keep Yourself Alive”. Jah, show peab kestma, kuid Freddie päevad olid loetud. Freddie ohjeldamatu meestejaht ei saanudki teisiti lõppeda. Freddie kurnatud välimus viimastel kuudel andis alust oletada, et staar on raskesti haige.
23. novembril 1991 tegi Freddie oma maja ukse ees ajakirjanikele avalduse, teatades, et põeb aidsi. Ta tunneb, et kätte on jõudnud aeg, et ta sõbrad ja austajad saaksid tõe teada ning ta loodab, et fännid talle ja arstidele haiguse vastu võitlemisel pöialt hoiavad. Järgmise päeva ajalehed teatasid sellest uudisest esikülgedel. Selle uudise varjutas aga järgmise päeva sündmus.
24. novembril 1991 suri Freddie aidsiga kaasnenud bronhiaalsesse kopsupõletikku.
„Ta tahtis surra üksinda. Mäletan, et sadas vihma ja ma nutsin lohutamatult tema suure ja kõleda Londoni-maja koridoris. Ta suri vaikselt, ilma valudeta,” meenutas Nurejev. Ta teadis juba tollal, et järgmisena viib vikatimees kaasa tema. 1993. aastal suri ka Nurejev aidsi.
Freddie põrm tuhastati Lääne-Londoni krematooriumis 27. novembril. Kurvast sündmusest võtsid osa ainult Freddie perekond ning mõned lähemad kutsutud sõbrad, sealhulgas Elton John ja Dave Clarke. Matusetalitus viidi läbi pärsia usundi zoroastrismi kohaselt.
1992. aastal tõid Freddie plaadid sisse 15 miljonit dollarit. Kuna ta ei teinud testamendis oma surmajärgse tulu kohta mingit märkust, oli tema heteroarmastusel Maryl ning arvukatel sõpradel ja sugulastel kadunukese teenitud raha pärast küllaga jagelemist.

©Peter Hagen