Operatsioon „NORSK HYDROS“ ehk miks natsid ei suutnud tuumapommi valmis saada
4. juunil 1942 korraldas relvastusminister Albert Speer Berliinis U-projekti alase laiendatud nõupidamise. Peale füüsikute Hahni, Hartecki, Heisenbergi ja Diebneri võtsid sellest osa feldmarssal Milch, kindraloberst Fromm, kes juhtis lahingutehnika tarnimist Wehrmachtile, sõjaväe relvastus valitsuse ülem kindral von Leeb jt.
Natsliku sõjaväeladviku taastärganud huvi U-projekti vastu polnud juhuslik. 1942. aasta suveks oli selge, et Nõukogude Liidu vastu plaanitsetud välksõja plaan on ebaõnnestunud. Saksa väed olid Leningradi all peatatud ja Moskva lähistelt tagasi löödud.
Talvekampaania ebaedu kirjutati „kohutava vene pakase“ arvele. Kui saabus suvi, ei olnud Wehrmacht enam suuteline andma lööke kogu rinde ulatuses. Isegi lõunas, kuhu olid paisatud peajõud, soikusid rünnakud ühtelugu ning seal vajati üha uut täiendust. Jäi üle loota vaid mingile „imerelvale“, mis aitaks hitlerlastel tagasi saada minetatud strateegilist initsiatiivi.
Riigiminister Albert Speer alustas ilma sissejuhatuseta: „Reichi sõjaväejuhtkond,“ lausus ta, „tahab „Projekt U-”ga tegelejailt saada vastust kahele küsimusele. Esiteks, kas aatomipommi loomine on võimalik? Ja teiseks, millal?“
Werner Heisenberg kandis ette kolm aastat kestnud uurimistöö tulemustest. Ta alustas sellest, et tuumaahelreaktsiooni saavutamise teel on olnud märksa rohkem takistusi, kui saksa füüsikud olid esialgu oodanud.
Edasiminekut olevat siiski märgata. Eksperimentaalselt on tõestatud sellise uraanikatla [tänapäeval nimetatakse seda reaktoriks] loomise võimalikkus, kus neutornite aeglustajana kasutatakse rasket vett. Teoreetiliste arvutuste põhjal on jõutud järeldusele, et sellises katlas hakkab tekkima uus element, mille aatommass on 239, ja et see aine, nagu ka 235U, võib olla kasutatav tuumalõhkeainena, kuid seda on kergem keemilisel teel toota.
Nagu ettekandest ilmnes, nägid saksa füüsikud ennekõike oma ülesannet aeglaste neutronitega uraanikatla loomises. Nad arvasid, et lõpptulemusena on võimalik konstrueerida ka niisugune kompaktne katel, milles uraanituumade lõhustumine kasvaks laviinitaoliselt. Järelikult pidi aatomipomm nende ettekujutuses olema lihtsalt lõhkev uraanireaktor.
Paljud nõupidamisel osalevad mundrimehed kuulsid esimest korda elus selliseid termineid nagu aatomituuma lõhustumine või uraani isotoopide jagunemine. Sõjaväelastele jätsid eriti sügava mulje kinnitused, et see uus aine, mis teadlaste arvutuste kohaselt peab uraanikatlas tekkima, on umbes miljon korda suurema lõhkejõuga kui dünamiit.
„Kuidas te kujutate ette uraanikatla või uraanipommi sõjalist kasutamist?“ küsis feldmarssal Erhard Milch.
„Mis puutub uraanikatlasse, siis sellest võiks kujuneda statsionaarne energiaallikas sõjalaevade jõuseadmete tarvis. Selliste laevade autonoomsus kasvaks tunduvalt. Kui rääkida tuumalõhkeseadeldisest, siis on see nähtavasti liiga kogukas, et seda suurtükimürsu või lennukipommina sihtmärgini toimetada. Kuid võib ette kujutada iseliikuvat torpeedot, mis hävitab korraga terve vastase mereväebaasi.“
„Те märkisite, et uraani aatomite lagunemisega kaasneb radioaktiivse aine eraldumine. Kas seda mürgist kiirgust oleks võimalik kasutada vaenlase territooriumil õhu ja vee nakatamiseks?“ küsis kindraloberst Friedrich Fromm.
Kuigi see küsimus teadlased veidi kohmetuks muutis, andsid nad sellele siiski jaatava vastuse.
„Pöördume nüüd tagasi sinna, kust alustasime,“ sekkus riigiminister Speer. „Ma tahaksin täpsustada, kui palju kulub „Projektil U” aega sellise sõjaliselt kasutatava uue relvaliigi loomiseks? Kas kolm kuud või kuus?“
Heisenberg vangutas eitavalt pead. Ta viitas Saksamaa piiratud majanduslikele võimalustele. Tuumaahelreaktsiooni tekitamiseks olevat tarvis vähemalt 10 tonni metallilist uraani ja 5 tonni rasket vett. Kuid kumbagi neist ei suuda projektiga tegelejad praegu vajalikes kogustes toota. Seniajani pole õnnestunud leida uraani isotoopide eraldamise tõhusat moodust, pealegi nõuab see protsess tohutul hulgal elektrienergiat. Ühesõnaga, uraanipommi loomiseks ei kulu mitte kuid, vaid aastaid.
„Kas te võite nimetada konkreetsemat tähtaega?“
„Kaks kuni viis aastat, seda isegi siis, kui me saaksime kogu meile vajaliku materiaalse toetuse,“ vastas Heisenberg.
„Hästi, ma kannan sellest nõupidamisest füürerile ette, ja informeerin teid edaspidise töö ulatusest,“ lõpetas Speer jutuajamise.
23. juunil 1942 tegigi Speer Hitlerile järjekordse ettekande sõjatööstuse probleemidest. „Projekt U-sse” puudutav informatsioon oli selles 16. punkt, mis mahtus riigiministri päeviku ühele reale: „Kandsin füürerile lühidalt ette aatomiuurimise asjus toimunud nõupidamisest ja uurimistööle osutatavast abist.“
Diversiooniakt „NORSK HYDROS“
1942. aasta talvel astus firma Norsk Hydro peainsener Brun ühendusse Norra vastupanuliikumise liikmetega. Ta rääkis, et okupatsioonivõimud olevat nõudnud Rjukanis raske vee tootmise tunduvat suurendamist. Ükskord õnnestus Brunil öise valvekorra ajal teha koopia juba monteeritavate täiendavate seadmete paigutuse skeemist.
Brun palus saadud andmed kiiresti toimetada Inglismaale, kus organisatsiooni „Vaba Norra“ üheks juhiks oli nüüd saanud tema sõber Tronsted (omal ajal olid nad koos loonud elektrolüüsi teel raske vee saamise tehnoloogia).
Londonis mõisteti otsekohe, et Bruni andmetel on erakordselt suur tähtsus. Seda, et sakslased olid varem tahtnud saada enda kätte rasket vett, mille Pariis oli Norrast ostnud, võis pidada lihtsalt nende katseks takistada prantslaste eksperimente. Nüüd olid aga olemas ilmsed tõendid! selle kohta, et hitlerlik Saksamaa on asunud aatomiuuringuid laiendama. Seetõttu omandas tootmise laiendamise tõkestamine Norsk Hydros strateegilise ja sõjalise tähtsuse.
Arutades inglise sõjaväelastega eelseisva operatsiooni plaani, püüdis Tronsted tõestada, et Rjukani pommitamine teeks tsiviilelanikkonnale suuremat kahju kui rünnatavale objektile. Tema arvates võis tehase õhku lasta ainult ettevõtet ja selle ümbrust hästi tundev norralastest diversioonigrupp. Kuid inglased ütlesid, et nad võtavad operatsiooni läbiviimise enda hooleks. Raske vee tootmise seadmete õhkimine tehti ülesandeks kahele õhudessantvägede erirühmale.
Kuna sakslaste õhutõrje Norras oli varustatud vaid helipeilingaatoritega ja radareid seal ei olnud, otsustati dessantväelased kohale saata plaaneritega. Norra põrandaalustele tehti ülesandeks ainult nende vastuvõtmine Rjukanist põhja pool asuval platool.
Tronsted hoiatas küll, et dessantlasi ja lõhkeainet täis plaanerite maandamine kätkeb endas suurt riski: Kesk-Norras on väga muutlikud õhuvoolud ning maandamiseks valitud platool on palju rahne ja lõhesid Kuid tema argumente ei võetud kuulda.
19. novembril 1942, just samal päeval, kui Punaarmee alustas võimsa suurtükitulelöögiga pealetungi Stalingradi all, tõusid ühelt Šotimaa sõjaväelennuväljalt õhku kaks Inglise pommituslennukit Halifax, mille taga olid puksiirtrossi otsas plaanerid.
Sisuliselt oli see Kuninglike Õhujõudude esimene plaanerite kasutamise operatsioon. Pommitajate meeskondadel ei olnud piisavalt pukseerimise kogemusi. Retkest osavõtjatel ei vedanud ka ilmaga. Kuigi lennukimeeskondadel oli keelatud raadioteateid eetrisse anda, tuli ühe lennuki pardalt siiski radiogramm: „Sattusime tuisku. Oleme kursist kõrvale kaldunud. Lennuk jäätub.“
Esimese pommitaja piloot arvas, et ta on ikka veel mere kohal, kuid tegelikult lendas ta juba ammu Norra kohal. Nähes ootamatult enda ees vertikaalset kaljuseina, haakis ta plaaneri lahti ja püüdis järsult kõrgust võtta. Lennuk aga sööstis sellest hoolimata vastu mäenõlva.
Kogu pommitaja meeskond hukkus. Plaaner purunes sealsamas lähedal. Selles asunud dessantlastest jäi ellu 14 meest. Jäätumise tõttu katkes teise pommitaja puksiirtross. Jätnud oma plaaneri saatuse hooleks, pöördus pommitaja baasi tagasi. Teisest dessantlaste rühmast pääses eluga üheksa meest.
Katastroofipaigale kihutas saksa karistussalk, kes oli inglaste raadiosignaali välja peilinud. Plaanerite rusude vahelt leidsid natsid toolipakke ja detonaatoreid. Inglased, kes pidid oma haavatud kaaslasi tassima, ei jõudnud kuigi kaugele ja võeti kinni. Vangid viidi Egersundi sõjaväekomandantuuri. Pärast lühikest ülekuulamist lasti nad kõik maha, nagu seda nõudis Hitleri käskkiri diversantide ja partisanide kohta.
Nende rutuline hukkamine põhjustas konflikti Gestapo ja Abwehri vahel. SS-Reichsführer Himmlerile saadeti Berliini järgmine telegramm: „Ööl vastu 20. novembrit kukkusid Egersundi lähedal puruks kaks Inglise plaanerit ja üks neid transportinud pommituslennuk. Plaaneritel oli 35-liikmeIine diversioonigrupp. Umbes kolmandik sellest hukkus, kui plaanerid alla kukkusid. Kahjuks lasksid sõjaväelased ellujäänud diversandid maha ja nüüd pole võimalik operatsiooni eesmärki välja selgitada.“
Järgmise reidi kavandamisel tuli inglastel Tronstedi seisukohaga arvestada. Tehas otsustati rivist välja viia norralaste diversioonigrupi jõududega, saates sellele appi vaid kuus kogenud lõhkajat-langevarjurit. Peaaegu kaks kuud treeniti neid spetsiaalselt selleks valmistatud tehase maketil. Ettevalmistuste haripunktil saadi teada, et Stalingradi all sisse piiratud Pauluse 300 000-meheIine armee on kapituleerunud. See teade kutsus esile üldise vaimustuse.
Kahe nädala pärast toimetati langevarjurid vihmast märjale lennuväljale. Valges maskeerimisriietuses ja suuskadega nägid nad veebruarikuise Šotimaa vesises talves väga kummalised välja.
Seekord märkas piloot valgussignaale õigeaegselt. Lumetormile vaatamata maandusid langevarjurid õnnelikult.
Veel terve nädala täpsustas ühendsalk kohapeal operatsiooni üksikasju. Natside valveteenistusel oli tõesti põhjust arvata, et Rjukanis asuva objekti ligipääsmatuse eest on hoolitsenud loodus ise. Hüdroelektrijaam ja elektrolüüsitehas olid ühelt poolt varjatud kõrge kaljuseinaga, teiselt peolt kaitses neid kuristik. Tehase ümbrus oli mineeritud. Vaid ühes kohas sirutus üle kuristiku rippsild, mida valvati ööpäev läbi. Tehase territooriumile tungimiseks soovitasid Tronsted ja Brun diversantidel kasutada kitsast elektrikaabli tunnelit.
Operatsioon määrati 27. veebruarile 1943. Kaks lõhkajat ja kaks norralasest saatjat roomasid üksteise kannul kitsas tunnelis. Rühma ülejäänud liikmed olid jagunenud gruppidesse, et kaitsta nende taganemisteed.
Tunnel tõi diversandid otse tehase südamesse – raske vee kogumise tsehhi. Köisipidi tiriti siia ka seljakotid varustusega. Neljakesi pandi lõhkeaine ja sütikud kiiresti tsisternide alla ning kinnitati kildlaengud jahutustorustiku rägastikku. Tagasiteel tuli meestel enda järel tirida ka lõhkamisseadme juhtmeid. Kui tunnelisuuni oli jäänud veel mõni meeter ja kolm meest olid juba sellest välja jõudnud, ühendas grupijuht lõhkelaengud kellamehhanismiga, mis pidi laengu süütama 20 minuti pärast.
Varjates end kaljulõhedes, oodati plahvatust. See toimus ettenähtud ajal. Kohe seejärel hakkasid sireenid huilgama. Tehase juurde kihutasid valvemeeskonna autod. Diversioonigrupi liikmed olid aga juba ohutus kohas ja jõudsid vahejuhtumiteta Rootsi piirini.
Järgmisel päeval saabus Rjukani Josef Terboven, Saksamaa ülemkomissar Norras. Ta käskis arreteerida linnas kümme pantvangi ja hoiatas, et kui elanikud diversante välja ei anna, siis lastakse need maha. Plahvatuse hetkel tehase territooriumil olnud tööliste põhjalik ülekuulamine ei toonud päevavalgele mingeid süütõendeid.
„Otsustades selle järgi, millised tehnoloogilise tsükli lülid rivist välja viidi, on meil tegemist kutseliste sõjaväelastega. Karistades selle eest tsiviilelanikke, toimiksime okupatsioonivõimude huvide vastu,“ ütles Abwehri esindaja ülemkomissarile.
Rjukani koondati suured politseiüksused. Kuid asja see enam ei muutnud. Raske vee tootmine Norsk Hydros oli pikaks ajaks paralüseeritud.
Liitlaste paaniline hirm selle ees, nagu võiks Natsi-Saksamaa saada enda käsutusse tuumarelva, kuulus poliitiliste kollijuttude valdkonda, reaalse olukorra hi8ndamiseks polnud nendel kartustel vähimatki alust. Juba 1942. aastal teatas Jomar Brun, Rjukani raske vee tehase tehniline juhataja, kes oli põgenenud 1940, aastal Šveitsi – see toimus pärast Saksa vägede sissetungimist Norrasse –, et nende tehas ei oleks saaanud enne viit aastat (nagu väitis tehase juurde ääratud aatomispetsialist Hans Suess) saavutada toodangut, millest oleks piisanud sõjaliseks otstarbeks. Ent sellele vaatamata hävitati Rjukani tehas kangelaslikult, kuid mõttetult liitlaste sõjaväeosade ja lennuväe poolt. Aastatel 1934–1938 tootis Rjukani tehas kõigest 40 kg rasket vett, kuni 1939. aasta lõpuni oli kuutoodang maksimaalselt 10 kg. Usk sellesse, et sakslased on juba ette jõudnud hädaohtlikus aatomirelvastuse võidujooksus, süvenes niivõrd, et sellele vaadati kui reaalsusele. „Meile kinnitati päevast päeva, et peame sakslastele järele jõudma,” jutustab Leona Marshall, üks vähestest naistest, kes võttis osa Ameerika Manhattani projekti teostamisest.
Kuni 1942. aastani ei köitnud aatomirelv üldse Kolmanda Reichi juhtkonna tähelepanu. Tolleks ajaks oli liitlaste ülekaal juba niivõrd suur, et ei jäänud mingit lootust selle vähendamiseks. Kõige tähtsamaks sakslaste poolt sõja ajal konstrueeritud relvaks oli kaugelaskerakett V-2, mis võeti kasutusele alles siis, kui Saksamaa seisund oli juba lootusetu.
Aatomipommi loomist takistasid Saksamaal neli tegurit. Esimene neist oli piisavalt kvalifitseeritud füüsikute puudumine, kes enamikus olid Hitleri poolt pagendatud. Teine – sõjalistel eesmärkidel teostatava uurimistöö halb organiseerimine ja selle tähtsuse mitteküllaldane mõistmine natsliku valitsuse poolt. Kolmas – laboratooriumide vähene varustatus nii keeruliste uurimiste läbiviimiseks. Ja lõpuks neljas – aatomiuurimisest osa võtvate saksa spetsialistide suhtumine, kes ei püüdnudki saavutada edu. Otse vastupidi, saksa aatomifüüsikud suutsid Natsi-Saksamaa võimude tähelepanu niivõrd ebainimliku relva loomise ideelt isegi kõrvale juhtida.
Sanktsioneerides Projekt U realiseerimist, oli natside juhtkond algusest peale ilmutanud äärmist lühinägelikkust ja kergemeelsust nende raskuste hindamisel, mis selle projektiga kaasnesid. Juhtkond lootis, et aatomirelva saab luua vähese jõukuluga, ilma vajaliku teadusliku ja tehnilise baasita. Piisab, kui öelda, et Saksamaa aatomiuuringuteks kulutati 200 korda vähem resursse ja neis osales 1500 korda vähem inimesi, kui ameeriklaste Manhattani projektis. Ka selles avaldus põikpäistele ja enesekindlatele natsidele omane avantürism.
Projekti U saatusele avaldasid mõju ka subjektiivsed faktorid. Hitler suhtus tuumafüüsikasse eelarvamusega. Ta nimetas seda juutide viguriks, sest kõige taga, mis oli seotud realtiivsusteooriiaga, viirastus talle Einsteini profiil.
Natsliki ladvik ei heitnud projekti U siiski lõplikult minema. Töö jätkus endises, st piiratud ulatuses. Leiti, et uurimistöö jätkamine on kasulik kas või sellepärast, et see kinnitab aatomirelva loomise võimatust ka vaenlase leeris. Umbes nii, et kui juba saksa füüsikud ei suuda seda probleemi lahendada, siis pole see ka kellelegi teisele kogu maailmas jõukohane.
Mis on raske vesi?
See on vesi, mille molekulide koostisse tavalise vesiniku (H) aatomite asemel kuuluvad raske vesiniku – deuteeriumi (D) aatomid. Raske vesi erineb tavalisest veest mitmete huvitavate omaduste poolest. Ta ei külmu temeratuuril 0 °C, vaid +3,82 °C, ega kee temperatuuril 100 °C, vaid 101,42 °C (ta tihedus on 1,11 g/cm³). Temas ei idane seemned ning surevad taimed, kalad ja loomad. Raske vesi on suurepärane neutroniaeglusti. Tuumareaktorites kasutatakse teda üheaegselt niihästi aeglustina kui ka soojuskandjana.
Tunnuspildil: Hüdroelektrijaam ja elektrolüüsitehas Norsk Hydro.
