Ohustatud mõrtsukhai
Mõrtsukhai, kes on suurim lihasööja kala maailmas, on ehk inimeste arvates kõige hirmuäratavam loom. Ent nüüd on see liik kaitse all kas kõigis või mõningates Ameerika Ühendriikide, Austraalia, Brasiilia, Lõuna-Aafrika Vabariigi ja Namiibiaga piirnevates meredes, samuti Vahemeres. On teisigi riike, kes mõtlevad kaitsmise laiendamise peale. Miks on aga tuntud mõrtsukat kaitsta vaja? Nagu me näeme, pole see kerge küsimus. Samuti ei põhine inimeste üldine arusaam mõrtsukhaist alati faktidel.
Seda suure, torpeedokujulise kehaga haide sugukonda jagatakse tavaliselt kolmeks perekonnaks: Lamna, Isuius ja Carcharodon. Selle ohtliku sugukonna kõige kurikuulsam liige on mõrtsukhai (Carcharodon carcharias Linndeus 1758), kelle tohutud kolmnurksed saagjad hambad kõigi teiste sugukonnaliikmete omadest erinevad ning kellel on vaieldamatu inimsööja kuulsus. Hirmsad legendid ja õudustäratavad tõsilood liiguvad selle näljase hai kiiluvees, kes lõhestab laineid nagu pikk puss. Kui hai on merede kuningas, siis mõrtsukhai on kuningate kuningas, kes ei tunnista mingite olendite, olgu siis haide või inimeste ülemvõimutaotlusi. Ta on kõige aplam kala ulgumerel ja üks suuremaid, kasvades teadaolevalt 5–7 meetrit pikaks. Tõsi, raamatus „Varjud meres” (eesti k 1979) on pakutud mõrtsukhai pikkuseks 11–12 meetrit, võib-olla isegi 13 ja enam meetrit. Pole küll märgitud, kust sellised ulmelised andmed pärit on.
Mõrtsukhail on palju nimesid. Muu hulgas kutsutakse teda ka valgeks haiks, valgeks surmaks ja tapja-haiks. Koos mõõkvaala ja kašelotiga kuulub ta veealuse toitumisahela tippu. Mõrtsukhai on haide kuningas, superhai. Ta sööb kõiksugu loomi: kalu, delfiine ja isegi teisi haisid. Kui aga mõrtsukhai jääb vanemaks, kasvab suuremaks ja muutub aeglasemaks, eelistab ta hülgeid, pingviine ning raipeid, iseäranis surnud vaatasid.
Saagi lokaliseerimiseks kasutab enamik haisid kõiki oma meeli, kaasa arvatud head nägemist. Haide haistmismeel on nii tundlik, et neid võiks nimetada lausa ujuvateks ninadeks. Samuti ei lähe haidel peaaegu mitte miski kõrvust mööda, nii et sama hästi võiks neid kutsuda ka ujuvateks kõrvadeks.
Hai kuulmiselundite on abiks keha mõlemal küljel asuvad survele tundlikud rakud. Miski ei pääse selle salakuulamissüsteemi eest, mis registreerib eriti raplemisest tingitud võnkeid, mida võib näiteks tekitada ahingu otsas vingerdav kala. Seepärast oleks allveekaluril tark veritsev ja rabelev kala tõmmata veest välja nii kiiresti kui võimalik.
Haidel on ka kuues meel. Tänu Lorenzini ampullidele, ninamiku pinnal avanevatele tillukestele juhadele, on nad tundlikud isegi nõrkade elektriväljade suhtes, mida tekitavad potentsiaalse ohvri südamelöögid või lõpuste ja lihaste töö. Haide kuues meel on kogunisti nii terav, et nad võivad tajuda maa magnetvälja ja ookeani vastastikust mõju. Seetõttu võivad haid teada, kummal pool asub põhi, kummal pool lõuna.
Mille järgi mõrtsukhaid ära tunda?
Kuigi mõrtsukhaid kutsutakse valgeks haiks, on säravvalge üksnes tema kõht. Keha ülaosa on tal üldjuhul tumehall kuni must. Kahe värvuse kokkupuutekohas keha küljel tekib sakiline joon, mis on igal hail isesugune. See joon aitab haidel end paremini varjata ning haiuurijatel isendeid üksteisest eristada.
Kui suureks mõrtsukhaid kasvavad?
Relvastatud saagjate, vahel kuni 5 sentimeetri pikkuste hammastega, mis on teravad nagu habemenuga, on kiire ja eksimatu saagivaistuga mõrtsukhai niisama kindel tapariist kui giljotiin. Ta tabab oma ohvri tuhandete kilogrammide mõrvarliku hooga. Seitsmemeetrine mõrtsukhai kaalub 3200 kilogrammi. Kujutlegem siis sellise mõrtsuka jõulist sööstu inimese poole! Kui seda luupainajat füüsika keelde tõlkida, siis mainigem, et isegi tühine 100-kilogrammine mõrtsukhai võib vaevata läbi hammustada ka kõige jämedamad inimluud, pärast seda kui ta hambad on läbi tunginud pehmest lihast.
1959. aastal tatsas Keenias merre janust vaevatud elevant, et ujuda saarele kus ta ilmselt lootis leida vett. Kuid sinna ei jõudnud ta eales. Teda ümbritsesid tohutud haid ning kiskusid ta õgimisihas tükkideks. Kalurid, kes seda veresauna pealt nägid, ei osanud haisid identifitseerida, kuid mõned neist võisid väga hästi olla mõrtsukhaid, kes ei lase mööda ühtki juhust, et maksma panna oma võimu iga olendi üle, kes nende teele ette satub. 1952. aastal Austraalia ranniku lähedal püütud 4 meetri pikkune mõrtsukhai kaalus 1058 kg.
Kuid tänu tahapoole kaarduvatele kolmnurksetele sirbikujulistele uimedele ning torpeedokujulisele kehale on need koletu suured elukad suurepärased ujujad. Nende peaaegu sümmeetriline poolkuukujuline sabauim, mis annab ujumisel jõudu, on hairiigis veel üks haruldus, kuna enamikul hailiikidel on silmanähtavalt asümmeetriline saba.
Mõrtsukhai kõige iseloomulikumaks ja hirmuäratavamaks tundemärgiks on tema suur koonusjas pea, külmad tumedad silmad ja žiletiteravusi täkilisi kolmnurkseid hambaid täis suu. Kui need kaheteralised „noad” murduvad või välja tulevad, asendavad neid seestpoolt pealekasvava rea hambad.
Soojem veri annab jõudu
Heeringahailaste sugukonda, kuhu kuuluvad makohaid, harilikud heeringahaid ja mõrtsukhaid, iseloomustab vereringesüsteem, mis erineb suuresti teiste haide omast. Nende vere temperatuur on veetemperatuurist kolm kuni viis kraadi soojem. See kiirendab seedimist ning annab neile jõudu ja vastupidavust. Makohai, kes toitub kiiretest pelaagilistest kaladest, nagu tuunidest, võib lühikestel sööstudel ujuda isegi kiirusega 100 kilomeetrit tunnis.
Ujumisel annavad neile tõuget kaks rinnauime. Kui nad ujuvad liiga aeglaselt, vajuvad nad allapoole nagu lennuk, mille mootor õhus seiskub, ja seda vaatamata maksas leiduvale ujuvust soodustavale õlile, mida on nii palju, et see moodustab hai kaalust peaaegu neljandiku. Lisaks tuleb paljudel hailiikidel ujuda pidevalt selleks, et hingata, sest nii läheb hapnikurikas vesi läbi nende avatud suuõõne ja lõpuste. Just sellepärast ongi haidel alati kalk irve näol.
Kas mõrtsukhai on inimsööja?
368-st praegu teadaolevast hailiigist on ohtlikud vaid umbes 20. Ja nendest on üksnes neli liiki süüdi enamikus igal aastal kogu maailmas teadaantavas sadakonnas rünnakus. Nendest kallaletungidest lõppevad inimese surmaga ligikaudu 30. Need neli süüdlast on tömpnina-hallhai, kes on tapnud tõenäoliselt rohkem inimesi kui ükski teine hailiik, siis tiigerhai, pikkuim-hallhai ja mõrtsukhai.
On üllatav, et vähemalt 55%, mõningates kohtades umbes 80% neist, keda mõrtsukhai on rünnanud, on jäänud ellu. Kuidas on see võimalik, et nii paljud on pärast nii hirmuäratava kiskja rünnakut eluga pääsenud?
Hammustab ja sülitab välja
Mõrtsukhai neelab sageli oma saagi tervelt alla. Tema maos on leitud 1–2 meetri pikkusi vigastamata haisid. Californias püütud mõrtsukhai kõhust leiti 45 kilogrammi raskune merilõvi. Austraalias tehti lausa uskumatu avastus: mõrtsukhai maost leiti terve hobuse jäänused. Florida vetes püütud mõrtsukhai oli alla neelanud kaks kahemeetrist haid. Mõrtsukhaid söövad ka kilpkonni, hammustades hoobil läbi nende kilbi, ja hülgeid, keda on leitud hai kõhus puhtalt pooleks hammustatuna.
On teada, et mõrtsukhai sülitab oma haavatud ohvri pärast esimest võimsat hammustust välja. Siis ootab ta, et ohver sureks, enne kui ta seda sööma hakkab. Kui ohvriks on inimene, on tal tänu hai sellisele käitumisele võimalik põgeneda. Vahel on see osutunud võimalikuks tänu julgetele kaaslastele, mis näitab, kui tark on nõuanne mitte kunagi üksi ujuda.
Kuid sellised päästmiskatsed võrduksid praktiliselt enesetapuga, kui mõrtsukhail poleks üht teist omapära. Vere lõhn ei aja mõrtsukhaid „toitumismeeletusse” nagu mõningaid teisi hailiike. Miks aga kasutab mõrtsukhai hammustamise ja sülitamise meetodit?
Üks teadlane oletab, et ta teeb seda oma silmade pärast. Erinevalt teistest haidest pole mõrtsukhail silmalau taolist kilet, mis tema silmi kaitseks; selle asemel pööritab ta kokkupõrke eel neid oma silmakoobastes. Kokku põrke hetkel on silmad kaitsetud ütleme näiteks hülge kraapivate küüniste eest. Seepärast on mõrtsukhaile tavaks kiire ja surmav hammustus ning ohvri vabakslaskmine.
Hea on hoida meeles seda, et mõrtsukhaid käituvad üsna sarnaselt imikutega, kes kõiksugu asju proovimiseks suhu topivad. „Kui aga suur mõrtsukhai kedagi [uudishimust] hammustab, võivad sellel kahjuks väga hirmsad tagajärjed olla,” selgitab Austraalia Sydney merebioloog John West.
Kuigi mõrtsukhai on ohtlik loom, pole ta siiski julm olevus, kes inimliha himustab. Üks akvalangist, kes oli merikõrvade otsinguil vee all ühtekokku 6000 tundi, nägi kõigest kahte mõrtsukhaid ning kumbki neist ei rünnanud teda. Mõrtsukhaid on tihti inimeste eest isegi põgenenud.
Okeanograaf Jacques-Yves Cousteau ja tema kaaslane sattusid kord Cabo Verde saarte lähistel sukeldudes kokku ühe hiiglasliku mõrtsukhaiga. „[Tema] reaktsiooni peale poleks ma küll osanud tulla,” kirjutas Cousteau. „Suurest hirmust väljutas ta roojahunniku ja lahkus tohutu kiirusega.” Ta ütles: „Kui mõtisklesin kõigi nende juhtumite üle, mis meil mõrtsukhaidega on olnud, üllatas mind korduvalt see sügav kuristik selle vahel, mida inimesed sellest olevusest üldiselt arvavad ja mida meie oma silmaga nägime.”
Rahvusvahelise hairünnakute andmebaasi andmetel on registreeritud 311 juhtumit, mil mõrtsukhai on põhjustanud inimese surma.
Miks valge hai sukelduja jälle välja sülitas?
1993. aastal sukeldus David R. Miles (tollal 38) koos nelja sõbraga Põhja-California rannikul 70 meetri kaugusel kaldast Vaiksesse ookeani. Mehed tahtsid väikesi tigusid püüda. Sukeldujate tähelepanu oli koondunud pärlmutrist teokarpidele ja nii ei pannud nad tähele, et nende ümber oli hakanud tiirlema suur valge hai. Ringid muutusid üha väiksemaks, hai ujus üha kiiremini. Äkki sööstab kala pärani avatud lõugadega selja tagant Miles’i poole. Hai haarab mehe kuni abaluudeni lõugade vahele, surub lõuad kokku ja tõuseb peaaegu vertikaalselt veepinna poole (täpselt nii teeb ta ka hülgega).
Siis juhtub ime. Veepinnal sülitab hai Davidi välja ja kaob sügavusse. Miles suudab veel kaljudeni ujuda, siis kaotab ta teadvuse. Mehe arvukad haavad veritsevad. Hai on jätnud sügavad haavad rinnale ja seljale. Ka osa peanahka on ära rebitud. Rannavalve toimetab Milesi helikopteriga haiglasse. Rannavalve arvates pääses Miles ainult tänu sellele, et haile ei maitsenud kummiülikond. Mõrtsukhai käitumine oli igal juhul kummaline, sest haavadest vette nõrguv veri oleks pidanud haid signaliseerima sellest, et kummiülikonna sisu on söödav. On üllatav, et hai ei rünnanud teist korda. Käesolev juhtum tõestab veel kord, et haide käitumine on äraarvamatu.
Kus mõrtsukhaid elutsevad?
Selle hai surmatoovaid lõugu on meremehed tundnud juba igivanast ajast. Jonathan Couch võttis oma „Briti saarte kalade ajaloos“ kokku meresõitjate põlvkondade suhtumise mõrtsukhaisse järgmiste sõnadega: „Meremeestele pole temast midagi kohutavamat, sest ühelgi mereelukal ei liitu tapaiha niisuguste oivaliste võimalustega selle realiseerimiseks.“ Teadlased küll ei jaga meremeeste arvamust, et mõrtsukhai nii väga inimliha ihaldab, kuid tema söögiisu on nii päratu, et ta õgib valimatult kõike: väikesi ja suuri kalu, kalmaare, teisi haisid, koeri, hobuseid või inimesi.
Ehkki mõrtsukhai on inspireerinud lõputuid meremeeste pajatusi, on ta ihtüoloogidele jäänud mõistatuseks. Me ei tea midagi tema soojätkamisest, tema rännakud mööda maailma meresid aga näivad olevat niivõrd juhuslikku laadi, nagu liiguks iga mõrtsukhai omaette marsruudil, ignoreerides kõiki vöötmeseadusi. Mõrtsukhaisid võib kohata kõigis soojades meredes, kaasa arvatud Vahemeri, kuid neid on leitud suvekuudel ka paljudes põhjapoolsetes vetes.
Suurim sügavus, kust mõrtsukhai on välja püütud oli 1280 meetrit. Umbes 90% ajast veedavad mõrtsukhaid umbes 5 meetri sügavusel, aga ka sügavustes 300–500 meetrit.
Teoreetiliselt peetakse mõrtsukhaid pelaagiliseks, kuid palju isendeid on leitud püünistest kõigest mõne meetri kaugusel rannast Woods Hole’i (Massachusetts) ja Codi neeme piirkonnas. Neid on harpuunitud kolme meetri sügavuses vees Provincetowni (Massachusetts) vetes ning isegi Bostoni sadama supelranna kolme kilomeetri suurusel alal. Kord ründas mõrtsukhai kalapaati St. Pierre’i madalal Newfoundlandist lõunas. Liik tehti kindlaks paadi vigastatud kerre jäänud hamba järgi.
Eriti tihti nähakse ja kohatakse mõrtsukhaid lõunapoolkera vetes. Austraalias süüdistatakse paljudes kallaletungides suplejaile just mõrtsukhaid.
Maksab vaid kord näha mõrtsukhai kurjakuulutavat siluetti, et teda enam mitte kunagi ühegi teisega segi ajada. Tema tohutut, hallide külgede, peaaegu musta selja ja säravvalge kõhuga keha kroonib mustjas seljauim, mis ujumisel sageli veest välja ulatub. (Joonistustel kujutatakse mõrtsukhaid vahel selili, kui ta hammustab. Nimelt valitseb valearvamus, nagu peaksid haid hammustamiseks end selili keerama. See pole tõsi ühegi hai puhul, kuid tuleb möönda, et väga suured haid piiratud ruumis või erutatud Seisundis, iseäranis aga „jäiga kehaga“ pelaagilised haid nagu mõrtsukhai, ei suuda kiiresti ümber pöörata. Nende kere ei ole küllalt paindlik. Seepärast võivad nad rünnates külili või isegi selili pöörduda.)
Mõrtsukhai saagi rollis
Inimeste ettekujutust haidest on tugevasti mõjutanud 1970. aastatest pärit romaan „Hailõuad” (Jaws), millest vändati ka kuulus film. Üleöö sai mõrtsukhaist julmuse kehastus ning „terved trofeeküttide jõugud võistlesid, kes neist saab esimesena uhkeldada lõkke kohal oleva inimsööja pea või lõualuudega”, ütleb raamat „Great White Shark”. Peagi maksis mõrtsukhai hammas kuni 1000 dollarit (Austraalias) ja lõualuud üle 20000 dollari.
Enamik mõrtsukhaidest sureb aga kaubanduslikes kalavõrkudes. Lisaks nendele püütakse igal aastal võrkudega miljoneid teisi haisid, et rahuldada kasvava haitoodete turu vajadust, kus eriti populaarsed on hai uimed. Kuna viimastel aastatel on püütud haide arv kahanenud, on kogu maailmas eriti just mõrtsukhaide pärast häirekellad lööma hakanud.
Inimesed hakkavad mõistma
On teada, et haid puhastavad meresid haigetest, vanadest, nõrkadest ja surnud loomadest. Seega tähendavad terved haipopulatsioonid terveid ja puhtaid ookeane.
Mõistes, et haide elu on ohus, on Rahvusvahelise Looduskaitseliidu Liikide Ellujäämise Komisjon rajanud Hai Spetsialistide Grupi, kelle ülesandeks on uurida kõiki haidega seonduvaid probleeme. Mõrtsukhaide uurimine pole aga kerge, sest nad on vähese viljakusega ning surevad vangistuses. Seepärast tuleb neid uurida nende oma elukeskkonnas.
Sedamööda, kuidas inimesed on haide kohta teadmisi saanud, on muutunud suhtumine nendesse huvitavatesse olevustesse. See ei muuda aga mõrtsukhaid. Kuigi hai pole kuritahtlik loom, on ta siiski ohtlik ning teda tuleb kohelda ettevaatlikkuse ja lugupidamisega.
NB! Loe ka:
Punase mere võlud ja ohud (galerii)
