Nõukogude lapsed Saksa Abwehri teenistuses

6 minutit lugemist

NKVD 1941. aasta salajastest aruannetest võime lugeda:
„Käesoleva aasta 16. juunil peeti 15. laskurkorpuse (Edelarinne) NKVD eriosakonna poolt kinni 14-aastane Tadeuš Kaptšinski, kes tunnistas, et Saksa armee ohvitser saatis ta meie poolele spiooniks.”
„Käesoleva aasta 5. augustil peeti meie vägede dislotseerumine piirkonnas kinni signaalrakette väljalaskvad 12-aastane Pjotr Dorošev ja 15-aastane Roman Avdejev, kes ülekuulamisel tunnistasid, et [—] sakslased lubasid neile tagasipöördumisel raha anda, maiustuste ja veiniga kostitada ning autoga sõidutada, ülesande täitmata jätmise korral aga nende vanemad arreteerida.”

Kummikud ja raketid

Abwehri idee kasuatada lapsi luurajate-diversantidena oli üpris originaalne…

Juba esimesel sõjanädalal tuvastasid NSVL julgeolekuorganid juhtumeid, kus Saksa eriteenistused kasutasid alaealisi Nõukogude kodanikke. Näiteks NKVD Smolenski oblasti osakond kirjutas 4. septembril 1941 Läänerinde NKVD eriosakonnale: „Viimasel ajal harrastab Saksa luure Läänerindel laste ja noorukite saatmist üle rindejoone ülesandega luurata välja meie lennuväljade ja sõjaväeosade asukohti ning anda valgussignaale kohtadest, kus paiknevad Punaarmee väeosad ja suurtükipatareid.”
19. augustil 1941 arreteerisid NKVD töötajad Smolenski oblastis Jartsevo linna kandis 11-aastase Ivan Petrovi. Ülekuulamisel õnnestus tuvastada, et temale ja 15-aastasele Mihhail Abramenkovile oli Saksa ohvitser teinud ülesandeks minna üle rindejoone ja selgitada välja Punaarmee väeosade paigutus. Sakslased kinkisid Petrovile kummikud ja Abramenkovile särgi. Naasmisel lubati neile maksta vastavalt 2000 ja 5000 rubla.
Petrov ja Abramenkov viibisid 17. ja 18. augustil 1941 Nõukogude tagalas ning kirjutasid oma tähelepanekud üles. Mitu korda pidasid neid kinni sõjaväepatrullid. Poisid väitsid, et on kohalikud elanikud, ja neil lasti ilma läbiotsimiseta edasi minna. Ööl vastu 18. augustit lasksid nad ühe Nõukogude sõjaväeosa vahetust lähedusest välja signaalraketid, mis neile antud olid. Ööl vastu 19. augustit suundusid nad tagasi sakslaste juurde. Petrov peeti teel kinni, Abramenkovil õnnestus varjuda.
3. septembril 1941 arreteeriti Vjazma linna kandis 13-aastane Nikolai Šalmanov. Ta tunnistas, et töötab sakslaste heaks ja on juba neli korda üle rindejoone käinud. Šalmanov nimetas veel seitsme 13–16-aastase poisi nimed, kes Saksa ohvitseride käske täites punavägede paigutuse kohta infot kogusid.

Kuueaastane mürgitaja
Saksa luureohvitserid said väga hästi aru, et metsi mööda ringiluusivad poisikesed äratavad vähem kahtlust kui täiskasvanud, ning et sõdurid, kes ei ole lausa julgeolekuagendid, suhtuvad lastesse kaastundega ja soovivad neid aidata.

Lapsed-spioonid Abwehri teenistuses.

Esialgu usaldati alaealistele abilistele ainult lihtsaid ülesandeid: luure rinde lähedal ja valgussignaalide andmine õhurünnakute hõlbustamiseks. Lapsi ja noorukeid osteti ära kingitustega, pakuti rahalist tasu ja ähvardati repressioonidega vanemate suhtes. Nii vähemasti rääkisid nad ülekuulamisel NKVD sadistidele. Võib arvata, et sakslased olid neile juba enne teelesaatmist soovitanud ülekuulamisel öelda, et nad kartsid oma vanemate saatuse pärast.
Peagi taipasid sakslased, et nõukogude inimeste valmidus neid bolševike vastu aidata on märksa suurem kui oli arvatud. (Selleks ajaks polnud sakslased veel jõudnud „alaarenenud” slaavlaste julma kohtlemisega oma mainet hävitada.) Nii avati alaealiste spioonide ja diversantide jaoks lausa spetsiaalsed kursused, hiljem koolid. Esimene selline alustas tööd juba 1941. aasta augustis Valgevene linnas Borissovis. Hiljem pandi sarnane väljaõpe käima Minskis, Bobruiskis, Mogiljovis ja mujal. Õpilasi, nagu näha, jätkus. Kursusi oli mõnepäevastest kahekuisteni. Gruppides oli 5–20 kohalikku noorukit, keda õpetati eri liiki sõjaväeosi ära tundma ja nende suurust hindama. Kinnipidamise korral pidi poiss ütlema, et sakslased lasksid tema kommunistidest vanemad maha ning ta tuli üle rindejoone, et saada polgupojaks ja okupantide vastu võidelda. Selline legend andis talle lootuse paljastamisest pääseda ja sobival hetkel – võib-olla alles pika aja pärast, aga kunagi ikka – koju naasta.
1942. aasta keskel hakati alaealiste kursustel välja õpetama ka langevarjureid ja diversante. Neid kavatseti saata partisaniüksustesse astuma ja sõjaväejuhtkonna vastu terroriakte toime panema. Koolituse maht suurenes. Õppetöö kestis tavaliselt kella 7-st 21.30-ni paaritunniste söögi- ja puhkepausidega.
7. aprillil 1943 püüdis Vitebski piirkonnas tegutsenud Birjulini partisanibrigaad kinni 8-aastase poisi, kelle käest leiti püstol ja mürki. Talle oli tehtud ülesandeks tappa keegi komandöridest. Umbes samal ajal püüdsid partisanisalga „Iskra” luurajad Lida rajoonis (Grodno oblast) kinni kaks tüdrukut: 10-aastase Lilia Leimani ja kõigest 6-aastase Jekaterina Lebedeva, kes olid saadetud partisanide toitu mürgitama.

Vorstikatse
Juunis 1943 töötati Abwehri kapteni Friedrich Bolzi algatusel välja operatsioon „Bussard” (Hiireviu). Kasseli linna lähedal Hemfurthis seati sisse luurediversioonikool nõukogude noorukitele, keda õpetasid viis kogenud luurajat eesotsas Saksa armee vanemleitnandi Juri Jevtuhhovitšiga.

Nõukogude noored langevarjurid-diversandid.

Kursandid toodi Orša ja Smolenski kandi lastekodudest ja küladest, samuti koonduslaagritest. Arvate, et vaesed lapsed rööviti kodudest ja viidi väevõimuga Saksamaale? Ei, konkurss oli väga suur ning kandidaatide vahel tehti valik kaunis karmil moel: näljutatud noorukitele visati latt vorsti ja lasti neil selle pärast võidelda. Nii said värbajad hinnata nende võitlejaomadusi. Saksamaale diversandikooli pääsesid ainult parimad. (Muide, nende hulgas oli ka tüdrukuid.) Staatuselt võrdsustati nad sõjaväelaste-vabatahtlikega, mis andis õiguse suuremale toidunormile ja rahaliselt tasule 30 riigimarka kuus.
Koolis õpetati tulevastele luurajatele topograafiat, šifreerimist, lõhkeainete käsitsemist ja langevarjuga hüppamist. Väljaõpe kestis ühest kuue kuuni ja korraga oli koolis umbes 30 kursanti. Lõpetanud heideti lennukitelt Nõukogude tagalasse. Neil oli kaasas lõhkeainet, mõnisada rubla raha ja riietesse õmmeldud pääsetähed, mis tagasipöördumise korral Saksa vägedele esitada. Lõhkeaine oli maskeeritud söetükkideks. See tuli heita söehoidlatesse, kust see oleks sattunud tehastesse või auruvedurite kolletesse.
Esimesed Hemfurthi kooli agendite operatsioonid toimusid juba 1943. aasta augustis Ržovi, Tuula ja Kurski raudteejaamades. Näiteks 15-aastane Anatoli Jakubov laskis õhku raudtee mulde, kuid langes seejärel NKVD küüsi. Septembris 1943 püüti aga Kurski kandis kinni terve noorte diversantide grupp, kelle ülesandeks oli strateegiliste objektide hävitamine ja sideliinide lõhkumine.

Mõtles ümber
Ülekuulamistel said tšekistid teada alaealiste diversantide koolist Saksamaal. See oli väga tõsine asi, millest kanti ette Riiklikule Kaitsekomiteele, millesse kuulus ka riigijuht Jossif Stalin.
Midagi ette võtta ei suudetud aga enne 1944. aasta lõppu, kui NKVD-ga võttis ühendust endine Punaarmee nooremkomandör Aleksei Skorobogatov. Langenud 1942. aastal vangi, oli ta hakanud sakslastega koostööd tegema ja isegi mitu korda Nõukogude tagalas diversioonidel käinud. Nüüd leidis ta, et on aeg uuesti poolt vahetada. NKVD saatis Skorobogatovi tagasi Saksamaale, kus ta hakkas Hemfurthi agendikooli tegevust saboteerima. Kevadel 1945 viis ta kõik allesjäänud kursandid Nõukogude okupatsioonialale ja veenis neid end vangi andma.
Võib arvata, et magusaks nende edasine elu ei kujunenud. Tõsi küll, nii mõnigi alaealine diversant pääses eluga. Näiteks eelmainitud Anatoli Jakubovile mõisteti 25 aastat vangilaagrit. Rindel või partisaniüksuses tabatud lasti aga üldjuhul pärast ülekuulamist maha. Mida tüdrukutega tehti, võime ainult kujutleda.

Tunnuspildil: SS-Reichsführer Heinrich Himmler vestleb Valgevenes kohaliku poisiga.

©Peter Hagen

0

Your Cart