Taani kauba-reisilaeva „Norge“ hukkumine (1904)

7 minutit lugemist

28. juunil 1904 toimus üks 20. sajandi suurimaid laevaõnnetusi: Norra reisilaev „Norge“ purunes karidel Rockalli saare lähistel. Oma viimasele reisile väljus laev Kopenhaagenist New Yorki, pardal 727 reisijat ja 68 meeskonnaliiget…

Ammustest aegadest liikusid Põhja-Euroopas Rockalli kohta kuuldused ja loodi legende. Skandinaavia kalurid nimetavad seda mitut moodi: „Graniitkihv“, „Kivist triikraud“. See sarnaneb tõepoolest üksikule hambale, mis kerkib Põhja-Atlandi aplate lõugade vahelt ning meenutab millegi poolest triikrauda. Selle nimetus ise – Rockall – tähendab tõlkes inglise keelest „terve kivi“. Kalju kõrgus on 21 meetrit, selle alus vee tasapinna juures umbes 30 meetrit pikkust ja 24 meetrit laiust. Kalju idakülg on peaaegu püstine ning sellel on väikene nõgusus, ülejäänud küljed on kergelt etteulatuvad. Rockalli kirdepoolne ülemine nurk kannab ookeani poolt tekitatud purustuste jälgi. Meresõitjate õnneks korraldas loodus nii, et Rockall jäi kõrvale mereteedest ja asustatud rannikutest, 190 miili kaugusel St. Kilda saartest – Šotimaa kõige läänepoolseimatest saartest, 360 miili kaugusel Fääri saartest, 440 miili kaugusel Islandi kõige lõunapoolsemast punktist. Põhja-Euroopas räägiti Rockallist lugusid, loodi legende, kuid näha said seda põhiliselt ainult kalurid, kuigi seda hämmastavat kaljut tahaksid näha paljud.
22. juunil 1904 asus Kopenhaagenist Ameerikasse järjekordsele reisile reisilaev „Norge“. See oli väikene laev – brutomaht kõigest 3359 registertonni, masinate võimsus 1000 kW ja kiirus kõigest 10 sõlme. Laeva ehitas Alex Stephen & Sons Ltd. Belgia firma  Theodore C. Engels & Co  tellimusel. Alus lasti vette 1881, sai esimeseks nimeks „Pieter de Coninck” ja kodusadamaks Antwerpern. Aastatel 1898–1904 oli laeva omanikuks firma Det Forenede Dampskibs-Selskab ja laev sai uueks nimeks „Norge” ja uukes kodusadamaks Kopenhaagen. Meremeeste ebausu järgi toob aga laeva nime muutmine õnnetust.
Oma viimaseks jäänud reisiga pidi  „Norge” toimetama New Yorki 727 reisijat (296 norralast, 236 venelast, 79 taanlast, 68 rootslast ja 15 soomlast).
Praegu ei tea enam keegi, kes neist suutis veenda kapten Valdemar Johannes Gundelit kandma kaardile laeva kursi mööda Rockallist. Enne seda ei olnud „Norge“ peaaegu 20 aastase regulaarse Skandinaavia–Ameerika liini teenindamise ajal kunagi „Graniitkihvale“ lähenenud, isegi saja miili kaugusele mitte. Kuid seekord, merereisi kuuendal päeval, 28 juunil 1904 aastal, teisipäeval, sattus laev Rockalli lähedale. Taevas oli igast küljest kaetud pilvedega, puhus tugev loodetuul. Eelmisel õhtul ei suutnud laeva tüürimehed tähtede järgi asukohta määrata ning nüüd liikus laev kiirusega 8,5 sõlme.
Kapten Gundel tõusis kaptenisillale ja ootas Rockalli ilmumist. Ta andis valvetüürimehele korralduse teatada reisijatele, et varsti võivad nad parema parda pool näha looduse imet … Kell tüürimehe ruhvis näitas 7.45 minutit, kui laev võpatas ja peaaegu seisma jäi.

„Norge” hukkumine kunstniku kujutluses.

Sekundeid hiljem raputas teine löök vastu põhja laeva korpust nii, et inimesed ei seisnud enam jalgadel. Laeva ninaosa tõusis veest välja, kuid laeva masin jätkas töötamist edasikäigul. Kapten Gundel andis mehhaanikutele käsu anda tagasikäik. Alles peale seda tegi ta korralduse mõõta loodiga sügavust ning teha mõõtmisi trümmis.
Nii tehti parandamatu viga. Gundel ei ole esimene ega viimane kapten, kes seda teeb. Andnud meeskonnale käsu tagasikäiguks, ei teadnud ta veel laeva veealuse osa vigastuste iseloomu. Lood näitas sügavuseks kõigest viis jalga ning kapten sai aru, et tema laev on sattunud ühele Rockalli veealustest karidest – Heleni karile.
Justnagu inimeste üle naerdes, ilmus samal minutil hõrenenud pilvede vahelt parema parda poolt nähtavale ,,Graniitkihv“. Kuid reisijatel ei olnud enam aega looduseime vaatlemiseks. Reisilaeval said kõik aru, et juhtus midagi kohutavat, parandamatut. Laeva tekk värises masina suurtest pööretest, mis töötas tagasikäigul. Reisilaev kõikus uuesti kergel lainetusel ning kõigile tundus, et kõige hirmsam on seljataga ning reis jätkub. Kuid reisijad ei teadnud, et kaptenisillale tõusnud vanemmehaanik kandis kaptenile ette: „Vöörpiik, esimene ja teine trümm on inimese pikkuselt veega täidetud. Põhjas on auk, nähtavasti mitmes kohas. Tihedalt laotud laadungi ja sisse tungiva vee tõttu auke kinni lappida ei saa…“ Ja kuigi pumbad lasti kiiresti käiku, oli „Norge“ märgatavalt ninaga alla vajunud. Vett tuli juurde kiiremini, kui pumbad jõudsid seda ära pumbata.
„Norgel“ oli kuus veetihedat vaheseina. Vesi voolas üheaegselt kahte suurde vaheruumi – trümmi nr. 1 ja nr.2, kui mitte arvestada vöörpiiki.
„Norge“ paaditekk sarnanes ärevile aetud sipelgapesale. Ookeani kohal kuuldusid karjed, oiged, nutt ja sõim…
Hiljem rääkis kohtus laevalt pääsenud esimese klassi madrus Carl Mathiesen: „Lasksin tekil koos kolme tüürimehega päästepaate vette. Esimesel kiilus kinni paaditali ning see läks vette vöör allapoole, nii et kõik, kes selles olid, kukkusid vette. Ahtritalidel rippunud paati hakkasid lained vastu laeva parrast taguma… Seejärel hakkasime ette valmistama teist paati. Meie järel liikus grupp nutvaid naisi lastega… Ohvitserid ja meeskond ei teadnud, millistele paatidele nad olid kirja pandud ning jooksid pidevalt ühe juurest teise juurde. Mõned madrused istusid paatidesse esimestena ning alles peale ohvitseride ähvardusi neid maha lasta ronisid paadist tagasi pardale. Kapten Gundel viibis kogu aeg kaptenisillal. Ta andis korraga nii palju käsklusi, et meeskond ei saanud aru, mida teha tuleb.“
„Norge“ vajus vöör ees vee alla… Lained veeresid üle laeva teki. Inimesed taganesid üha kaugemale ja kaugemale ahtri suunas, mis tõusis veest üha kõrgemale. Vette õnnestus lasta kõigest seitse päästepaati ja visata alla kõik parved, kuid enamus inimestest jäid uppuva „Norge“ pardale. Kohti oli väheste jaoks. Inimesed püüdsid pääseda ujudes. Reisija Katerina Sillander kirjutas hiljem: „Esmalt hüppas tekilt vette üks inimene, seejärel teine, kolmas. Varsti võis vees lugeda sadu ujuvaid päid. Inimesed eelistasid surra vabaduses ookeaniavarustes, kui kitsas laevas. Ainult mõned jäid tekile, lootes, et ehk jääb laev veepinnale.
Peale lööki vastu kive püsis laev veepinnal kõigest 12 minutit. See kadus lainetesse, tõstes mõneks minutiks ahtri kõrgele. Hallis hommikuses hämaruses kõrgus ookeani kohal ainult üksik Rockall. Igal pool ujusid inimesed ja laeva rusud. Mõni sekund enne „Norge“ lõplikku vee alla kadumist jõudsid kolmas tüürimees ja esimese klassi madrus Carl Mathiesen lasta vette väikese tööpaadi. Uppuva laeva tekilt nägid nad, et veel on kõigest kaks päästepaati, milles asus umbes kakssada inimest. Kapten ja teine mehaanik Brunn suutsid end vee peal hoida umbes tund aega, kuni nad ühele kolmest päästepaadist tõmmati. See oli parema parda päästepaat nr. l. Kui Gundel jõuvarud tagasi sai, võttis ta madrus Peter Olsenilt paadi juhtimise üle ning suunas selle St. Kilda poole. Päästepaat oli tugevalt ülekooramtud (61 inimest), selles olnud puutumatu toidutagavara oli tühine: kõigest kaks purki vett ja üks purk küpsiseid.
Teises päästepaadis oli samuti 61 inimest, kolmandas tööpaadis olid kolmas tüürimees, madrus Mathiesen ja 30 reisijat. Paadilt, mida kamandas kapten, nähti kahel korral möödasõitvat laeva, kuid neid ei pandud tähele. Viiendal päeval nägi kapten Gundel maad: need olid St. Kilda saared. Kuid enne seda, kui päästepaat kaldale jõudis, märgati neid saksa auriku „Energia“ pardalt. Kelle 6 õhtul tõsteti inimesed selle pardale. Teist päästepaati nähti inglise kalatraalerilt „Silvia”. Võtnud päästetud pardale, lähenesid kalurid täiskäigul Rockallile. Kuid peale laeva rusude ja päästevestides ujuvate laipade ei leidnud nad kedagi. Väikene tööpaat päästeti auriku „Sernova“ poolt. Nii jäi „Norge“ 773 reisijast ja meeskonnaliikmest ellu ainult 120. Kapten Gundeli viga läks maksma – 635 inimelu.
„Norge“ traagiline hukk tekitas Rockalli vastu huvi mereriikides, kel­le kaubalaevad sõitsid Põhja-Atlandi vetes. „Mida teha kaljuga ja selle karidega? See tekitab ju ainult kahju!“ – kirjutasid Põhja-Euroopa ajalehed. Õhku lasta? Mitte ükski huvitatud riikidest ei tahtnud sellega tegemist teha. Varsti Rockall unustati. Endiselt tegutsesid selle juures skandinaavia, islandi ja inglise kalurid. Alles 1972 aastal panid inglased kaljule majaka, täpsemalt – automaatse vilkuva laterna. See toitub patareide plokist, mille energiavarudest jätkub aastaks. Latern tekitab iga viieteistkümne minuti järel valget värvi sähvatuse. Töid laterna paigutamisel tehti kahelt helikopterilt. Samaaegselt viidi läbi täiendav sügavuse mõõdistamine ümber Rockalli ning täpsustati Heleni kari reljeefi, mis hukutas tookord reisilaeva „Norge“. 2003. aasta juulis selgus, et vrakk asub 65 meetri sügavusel.

0

Your Cart