Napoleon Bonaparte – suure seksi väike kangelane

Oma karjääri algul oli Napoleon lihtsalt üks tundmatu kahurväeohvitser. 1793. aastal sai ta kindrali auastme ja sealtmaalt alates ta kuulsus aina kasvas. Napoleon on olnud kaks korda ametlikult abielus, peale selle on teada veel ligi paarkümmend ta armusuhet.

Napoleoni enda tunnistust mööda sai ta esimest korda armurõõme maitsta 18-aastaselt ühe prostituudiga, kelle ta leidis Pariisi bulvarilt. 1795. aastal armus Napoleon esmakordselt oma vennanaise nooremasse õesse, hakates teda endale ihaldama. Ta palus venda et see räägiks oma naisele, et ta mõjutaks kuidagi oma õde temaga abielluma. Läbirääkimised venna läbi ei kandnud vilja ja Napoleon loobus sellest mõttest, tõdedes, et ei suuda noort kaunitari seksuaalselt köita. (Napoleon oli väikest kasvu ja harukordselt väikeste käelabadega.) Edaspidi flirtis ta küpsemate naistega ja meelitas neid kindlameelsete ettepanekutega. Osa neist olid koguni nii küpsed daamid, et oleksid sobinud talle vanaemaks. Proua de Montans oli 60-aastane ja proua Permon 40-aastane. Mõlemad olid üpris šokeeritud, kui mõistsid, et Napoleon täiesti tõemeelselt nendega  „plaani pidas”.

Sai pulmaööl pureda
Meeleheitlikud ja edutud naiseotsingud lõpetas krahv Barra, kes oma ligimeseheaduses üritas asja päästa, saates Napoleoniga kohtuma oma endise armukese Josephine de Beauharnais’i. Üsna pea abiellus tulevane imperaator selle 28-aastase naisega, kes oli temast neli aastat vanem. Napoleon lisas oma vanusele kaks aastat juurde.
Nende pulmaööl juhtus väike intsident: kui paarike parajasti armatses, hüppas värske abielunaise toakoerake Napoleonile säärde. Ilmselt jäi koerale mulje, et ta perenaisele tungitakse kallale. Juba kahe päeva pärast pidi Napoleon sõitma Itaaliasse, jättes maha armuküllastumatuna oma naise, kes sestpeale äärmiselt harva üksinda magas, kasutades iga juhust armukestega kohtumiseks. Olles eemal oma kaasast, võttis Napoleon omale armukese, keda kutsuti Polinaks. Napoleon oli vaimustatud sellest sarmikast 20-aastasest blondiinist, kes oli oma leitnandist mehel armees kaasas. Napoleon saatis leitnandi Pariisi asju ajama, Polina määras aga elama majja, mis asus otse ta staabi kõrval. Kõik kutsusid seda naist „meie idamaiseks leediks” või „kindrali daamiks”.
Napoleoni isiklikul sekretäril oli ka sutenöörikalduvusi; just tema aitas otsida uusi armukesi ja toimetas neid Napoleoni magamistuppa, mis paiknes imperaatori kabineti kõrval. Teener viis nad salaja magamistuppa ja õpetas, kuidas nad peavad voodile selili heitma ja olema iga hetk valmis vahekorraks – niipea, kui Napoleon tuppa astub.

Poola piraatpruut
Napoleoni armastatuim naine oli Maria Valevska, Poola „kingitus”. Kui Valevska saabus Napoleoni majja, käitus Napoleon seksuaalselt sedavõrd agressiivselt, et Maria ehmatusest minestas. Napoleoni see siiski ei peatanud – ta vägistas naise. Maria andestas selle õnnetu vahejuhtumi siiski ruttu. Nende suhe kestis umbes kolm aastat. Maria arukus, ilu ja ustavus köitis Napoleoni väga ja Maria oli tegelikult ka ainuke naine, keda ta tõepoolest armastas. 1810. aastal sündis Marial poeg, kellele pandi nimeks Aleksander.
1809. aastal lahutas Napoleon end Josephinest. Poliitilistel kaalutlustel sai tema järgmiseks kaasaks 18-aastane Marie-Louise, Austria keisri Franz I tütar, kes polnud kunagi varem meestega lähemalt kokku puutunud. Napoleon uuris täpselt neiu suure perekonna sugupuud ja ütles tunnustavalt: „Tal on täpselt selline ema, kellega ma tahaksin abielluda.” Marie-Louise andus Napoleonile ja aasta pärast pulmi, 1810. aastal sündis neil poeg. Napoleon saatis oma noorele naisele õrnu kirju, mis sisaldasid näiteks järgmisi fraase: „Suudlen Su rindu ja kõike neist allpool, allpool ja veelgi allpool!” või „Suudlen Su väikest musta metsatukka…”

Napoleon oli salahom
Napoleon mitte ainult ei kiusanud igati oma homodest soldateid ja ohvitsere, vaid andis välja ka mõningaid sellealaseid seadusi. Mõni neist abinõudest tekitab põhjendatult mõtte, et tal endal olid allasurutud homoseksuaalsed kalduvused. Keisril oli ka kombeks kallistada oma sõdureid, tihtipeale võttis ta endale kahtlaselt kenasid adjudante ja abilisi, kes olid noored, naiselikud ja prinkide pepudega.

Keisri peenise eksirännakud
Oma hiilgava sõjaväelasekarjääri kestel peetud lahingutes omandas keiser Napoleon hulga hindamatuid trofeesid. Aga tollal, kui imperaator Euroopa paljudes paikades vihaseid heitlusi pidas, poleks ta suutnud ettegi kujutada, et hoopis ennastsalgavamaid lahinguid hakatakse tulevikus pidama… tema suguelundite pärast.
Napoleoni adjutant meenutas, kuidas suur väejuht, olles oma võimu tipul, kord palvelas, tunnistades armsale jumalale, et tema võidujanu tõeliseks ajendiks pole mitte niivõrd kuulsusejanu ega Prantsusmaa huvid, kuivõrd armastus õrnema soo vastu. Kuigi – tõeluses polnud Napoleonile ju ükski naine kättesaamatu – selle on paljud ajaloolased ehedalt ürikutesse jäädvustanud. Ent kroonika, mis registreerib teavet tema armuseiklusteks elementaarselt vajaliku instrumendi kohta, on senini lünklik, vähetuntud ja vastuoluline, vaatamata sellele, et Bonaparte’i intiimelu on piisavalt usutavalt dokumenteeritud.
Nagu jutustab Charles Hamilton oma raamatus  „Auction Madness” (Everest House, 1961), algasid väikese kaprali peenise surmajärgsed eksirännakud otse majast Longwoodis St. Helena saarel.
5. mail 1821 langes kogu Euroopa tolleaegne hirm ekskeiser Napoleon Bonaparte koomasse ja suri kell 17.49. Pärast Hannibali suurimaks sõdalaseks peetud keisrilt võeti surimask ja alustati matuste ettevalmistamist. 6. mail, hulga tunnistajate juuresolekul, tegi ihuarst professor Antomarchi lahkamise. Sellest ajast pärineb kõige tõenäolisem müüt, et Napoleoni surma peamine põhjus oli maovähk. Teise, sugugi mitte vähem levinud versiooni järgi, mis põhineb keisri juuksekarvade biokeemilisel analüüsil, põhjustas surma arseenimürgistus.
92 aastat hiljem püstitas Kuninglik Kirurgiakolledž küsimuse: kas võis olla võimalik, et juba professor Antomarchi eemaldas keisri suguelundi, nii et seda keegi juuresviibijaist ei märganud? Oma mälestustes, mis trükiti ära 1852. aastal Revue des Deux Mondes’s, märkis Napoleoni teener Ali, et keisri peenise lõikas ära abee Vinaly. On üldteada, et just viimane oli matusetseremoonia korraldaja, pärides selle eest mõned Napoleoni isiklikest asjadest: lauahõbeda komplekti, monogrammiga taskurätid, keisri särgid ning liibuvad imperaatori-pantalonid. Kuulduste järgi läks pühamehe valdusse ka Napoleoni tões ja vaimus teeninud  „armastuse relv”. Koos kõige muu omandatuga viis Vinaly selle oma kodupaika Korsikasse, Napoleoni sünnipaika.
1828. aastal langes Vinaly vendetta ohvriks ja kõik talle kuulunud ajaloolised mälestusesemed läksid tema õe Roxana Vinaly Giannettini valdusse, pärast viimase surma aga pärimisseaduse põhjal tema pojale Charles Marie Giannettinile.
1916. aastal müüsid Vinaly järeltulijad kogu kollektsiooni briti vanavarafirmale Maggs & Co. 1924. aastal aga omandas kollektsiooni Londonis ärireisil viibinud Ameerika ärimees A. S. Rosenbach. Kogu unikaalne kollektsioon, kuhu kuulus muidugi ka legendaarse imperaatori miniatuurseks kuivanud peenis, maksis 2000 dollarit. Philadelphiasse naastes tellis omandatust vaimustatud Rosenbach selle hoidmiseks spetsiaalse laeka, mille lasi vooderdada helesinise safiani ja sametiga. Imperaatori peenist oleval uus omanik demonstreerinud vaid kõige varakamatele sõpradele. Kolm aastat hiljem pani Rosenbach aga kollektsiooni hinnalisima artikli vaatamiseks välja New Yorgi Prantsuse Kunsti muuseumis. Mispeale pealinna kõmulehtedes ahhetati: „Auväärsed matroonid on nördinud, kergemeelsed noored naised kihistavad naeru: klaaskupli all on väljas midagi tükikese kuivanud harjakara ja angerja vahepealset…”
Kahekümne aasta pärast müüs Rosenbach kogu kupatuse Samuel Jansoni raamatute ja kirjavahetuse kollektsionäärile Donald Hide’ile. Pärast viimase surma tagastas tema lesk Mary kallihinnalise  „muumia” Rosenbachi pärijale John Flemingile. Järgmine, kes reliikvia omandas, oli väga rikas ja ilmselt sama naiivne kollektsionäär Bruce Gimelson. Ta sai selle 35 000 dollari eest. Viimane ei suutnud omandatut enam pikka aega kellelegi kasulikult edasi müüa, kuni pani selle viimases lootuses välja Londoni Christie oksjonil. Nõutud hinnaga ostjat aga ei leidunudki, nii et üks Londoni kõmuleht kirjutas äpardunud müügitehingust artikli pealkirjaga  „Täna mitte, Josephine…”.
Kuulsa imperaatori viimseni kokkukuivanud peenis läks Gimelsonil lõpuks siiski kaubaks, aga alles üheksa aastat hiljem – artikkel nr. 54 (kataloogi järgi) müüdi kuulsas galeriis Drout Rive Gauche maha 3000 dollari eest. Uueks omanikuks sai USA Columbia Ülikooli uroloog John K. Lattimer. Oma 1987. aasta detsembris avaldatud kirjas tunneb professor humoorikat rõõmu Napoleoni peenise omandamise puhul ja tõotab „uurida objekti vaid kõige kaasaegsemate seadmetega, mis viimasele vähimatki kahju ei tekita”.

Muide, pole vist vaja selgitada, mis on napoleonikompleks. Mida väiksemat kasvu mees, seda suurem võimuiha.

Hispaania diktaator Franscisco Franco 163 cm
Lenin 165 cm (lapsepõlvemängudes tahtis alati ataman olla)
Jaapani keiser Hirohito 165 cm
Stalin 168 cm
Benito Mussolini 168 cm
Winston Churchill 169 cm
Adolf Hitler 174 cm
USA president Harry Truman 175 cm

Tunnuspildil: Napoleonile sai saatuslikuks sõjakäik Venemaale.