Afganistani heroiin ja tuulde lastud miljardid

15 minutit lugemist

„Me aitame seal ohjeldada kurjust, olgu selleks rahvusvaheline terrorism või narkokaubandus,“ ütles president Toomas H. Ilves 23. juunil 2012 Pärnus võidupühal peetud kõnes, pidades silmas Afganistani.
„Iga päev, mil kaitseväelased siin missioonil viibivad, teeb Eestit turvalisemaks ja paremaks. Ja teeb ka maailma. Ükski päev, mil meie kaitseväelased – ja enne seda päästjad-demineerijad – siin on teeninud, ei ole olnud asjata,” lajatas president Kersti Kaljulaid 22. aprillil 2021 oma Afganistani visiidil, kuid jättis selgitamata, mis asjaoludel Afganistan Eesti turvalisust ohustab. Eesti presidendite tühi mula, sest koalitsiooniväed pole 20 aasta jooksul suutnud vähendada oopiumi tootmist Afganistanis ja mooniväljad lokkavad seal nagu ennemuiste. Ammugi pole suudetud selles riigis läänelikku demokraatiat  juurutada. Aga kuidagi peab ju USA ja NATO oma äpardunud missiooni Afganistanis õigustama…

Afganistan – kaotatud võidud
Kogu maailmas müüdavast heroiinist pärineb tervelt kolm neljandikku Afganistanist. Kuni 2004. aastani oli Pakistan samuti üks suurimaid oopiumitootjaid. Afganistanis tegeleb moonikasvatusega umbes kaks miljonit inimest (!).
Kui N. Liit 1979. aasta detsembris Afganistani tungis, oli oopiumikasvatus pärastisega võrreldes täiesti kõrvaline tegevusala. Oopium oli hiljem kuldseks ringiks nimetatud Afganistanis, Pakistanis ja Iraanis ammu tuntud. Ent kuni 1970. aastate lõpuni oli tegu eeskätt suletud turuga, mis varustas kohalikke ja piirkonna tarbijaid ning oli üleilmsest heroiiniärist suuresti lahus. Lugu muutus 1980. aastate ja hilisema aja sõdade tõttu, kui Afganistan hakkas maailma oopiumitootmises tooni andma.
N. Liidu põletatud maa taktika, mis pidi Afganistani maapiirkondades mudžahiidide vastupanu lämmatama ja sundima maarahva hõlpsamini hallatavatesse linnalistesse keskustesse, hävitas suure osa toidutootmise taristust. Säärase kava mõjul ei pagenud üksnes miljonid põgenikud naaberriikidesse Pakistani ja Iraani, vaid tahtmatu tagajärjena ajendas see kohalikke ellujäämise nimel oopiumit kasvatama. Paljude muude taimedega võrreldes kohaneb visa unimagun mitmesuguse pinnasega ning nõuab vähe kastmist ja väetamist. Aastail 1984–1985 kasvas oopiumitootmine üle kahe korra – 140 tonnilt 400-ni – ja järgmisel aastal omakorda veel kaks korda. 1987. aastal küündis põllumajanduse kogutoodang kõigest kolmandikuni 1978. aasta tasemest, ent oopiumiviljelus oli vohama löönud.
Mudžahiidide juhid sidusid end oopiumiäriga aina tihedamalt. Sekkumine ulatus saagi maksustamisest ja kaitsmisest kuni kaubitsejatele kehtestatud teetollideni neissamus kontrollpunktides, kustkaudu smugeldati CIA ja Pakistani luure saadetud relvi. Väidetavasti veeti CIA tarnitud relvi riiki Pakistani maaväe logistikakeskuse autodega, mis täideti tagasiteel oopiumi ja heroiiniga. Pakistani luure kandis hoolt, et politsei ei otsiks neid veokeid läbi.
1988. aastal oli üksnes Pakistani loodepiiri ääres Khyberi provintsis 200 heroiinilaborit. Heroiini ei veetud ainult Euroopasse ja mujale, vaid sellega rahuldati ka kiiresti kasvavat nõudlust Pakistanis – nõnda et riik, kus 1970. aastate lõpul ei olnud erilist heroiiniprobleemi, muutus peagi üheks maailma suurima sõltlaste arvuga riigiks. Vahetud sõjalised vajadused varjutasid kõik mudžahiidide juhtide usulised kahtlused, mis võisid neil narkoäri toetamise asjus tekkida. „Kuidas muidu me raha saaksime?” küsis Helmandi provintsi sõjapealiku Mohammad Nasim Akhundzada vend Mohammad Rasul. „Me peame kasvatama ja müüma oopiumit, et pidada püha sõda Vene uskmatute vastu.” Akhundzada perekond üksnes ei maksustanud saaki, vaid kehtestas talunikele ka tootmiskvoodid ja laenud, et julgustada neid unimagunat kasvatama.
Amad Ollah on üks Afganistani moonikasvatajatest. Abiks on talle kõik 18 pereliiget. „Moonikasvatus on meie ainuke sissetulek ja garanteerib, et saame kõhud täis,“ kommenteerib Ollah. Kui ostja ei jää toorainega rahule, maksab ta Ollahile kõigest 34 dollarit kilogrammi tooraine (heroiiniks töötlemata oopium) eest (Ollah lootis saada 40). Kokkuostja toimetab tooraine Mansur Khani juurde, kes ei ole mitte ainult ühe mõjuka suguvõsa juht, vaid ka jõukas uimastikaupmees, kellel on isegi ihukaitse. Ka tema leiab, et kui poleks heroiiniäri, nälgiks suur osa Afganistani elanikest. Khani juurest toimetakse tooraine Iraani, kus oopium töödeldakse ümber puhtaks heroiiniks. Heroiini ümbertöötlemine on lihtne ja samas primitiivne. Selleks pole vaja keerulise sisseseadega laboratooriumi. Külaelanikud on ise valmistanud lihtsad seadmed, mille abil tooroopiumist pressitakse välja pruunikas vedelik. Siis kuumutatakse saadud vedelikku suures plekkkastis koos vee, soolhappe ja mõnede teiste kemikaalidega. Saadud massist pressitakse taas vedelik välja. Seejärel kuivatatakse heroiin lõkke kohal ja testitakse selle kvaliteeti. Üks kilogramm heroiini toob selle valmistajale rohkem sisse kui afganistani tööline või põllumees terve aasta jooksul teenib. Kuid võrreldes sellega, kui palju teenivad suurdiilerid, on see tühine summa. USA-s maksab üks kilogramm heroiini 130 000 dollarit.
Mansur Khan: „Loomulikult on see illegaalne, mida me teeme, kuid meie heaks töötab 400 inimest ja oopiumi müügist saadud rahaga toidavad nad oma perekondi.“ Kuid oopiumi müügist ei teeni mitte ainult lihtsad talupojad, vaid ka Taliban ja kurikuulus terroriorganisatsioon al-Qaida. Hinnanguliselt olevat mõlemad rühmitused alates 2005. aastast teeninud narkootikumide müügiga ühtekokku vähemalt 450 miljardit dollarit.
Iraanis antakse kaup üle rahvusvahelistele sündikaatidele. Seal on ühe kilogrammi oopiumi hinnaks juba 5000 dollarit. Mansur Khan: „Kraami üle Iraani piiri toimetamine pole probleem. Piir on pikk ja alati leiab koha, kust üle pääseda.“ Nii lihtne see siiski ei ole. Mitte kusagil mujal maailmas pole nii palju heroiinisõltlasi kui Iraanis, seepärast üritavad Iraani võimud piiri valvata nii hästi kui see neil õnnestub. Narkokaupmeeste kaamelikaravanid on piirivalvuritele kergeks märklauaks. Tulevahetustes on hukkunuid mõlemal poolel.
Ainuüksi 2011. aastal hävitasid Iraani võimud 60 tonni heroiini ja 400 tonni oopiumi! Kuigi see on tähelepanuväärne kogus, siis heroiiniäri pole see kuigi oluliselt mõjutanud sel lihtsal põhjusel, et Afganistanist toimetatakse heroiini edasi veel naaberriikidesse Türkmenistani, Usbekistani, Tadžikistani või Pakistani.
Ameerika ametimehed eelistasid pilgu kõrvale pöörata, sest teistsugune käitumine olnuks poliitiliselt väga tülikas.
Aastal 1990, kui Nõukogude väed olid lahkunud ja Afganistan kaotanud strateegilise tähtsuse, avaldas „Washington Post” suure loo, milles kirjeldati üksikasjalikult Hekmatyari heroiinioperatsioone ja väideti, et USA diplomaadid olid saanud, aga eiranud usaldusväärset infot, mille kohaselt afgaani võitlejad ja Pakistani luure turvasid heroiinikaubandust ja osalesid selles. Artiklis viidati, et Ühendriigid olid silma kinni pigistanud, sest ei tahtnud solvata oma strateegilise liitlase Pakistani sõjaväe juhtkonda.
Afgaanide sõltuvus oopiumiärist üksnes süvenes, kui N. Liit 1989. aasta algul väed välja viis. Põllumajanduse taastumine maal avaldus kõige selgemalt uimastitootmises. Töömahukas oopiumiäri leidis Pakistanist naasvate meeleheitel põgenike seast kergesti töötegijaid.
Kui USA abi kuivas kokku ning maapiirkonnad olid pärast kümmet aastat jõhkrat vastupanuvõitlust rüüstatud ja riigis ei olnud arvestatavat valitsusvõimu, puhkes Afganistanis 1990. aastate hakul kodusõda. N. Liidu toetatud Mohammad Najibullah’ valitsus, mis ei suutnud kehtestada oma võimu väljaspool Kabuli ega võita toetust mujal peale oma etnilise baasi riigi kirdeosas, langes 1992. aasta aprillis. Endised mudžahiidide juhid asusid jõhkrasse võitlusse territooriumi, aga eriti parima oopiumimaa eest – ainult et nüüd olid uimastid mõeldud pigem välis- kui siseturule ning keegi ei üritanud oopiumit likvideerida.
Neist endistest mudžahiidide rühmitistest, kes nüüd võitlesid oopiumimajanduse kontrolli pärast ja rajasid isiklikke feodaalvaldusi, selle asemel et  riik ühendada ja seda valitseda, ei olnud lõpuks vastast Pakistani taustaga äärmuskonservatiivsele Talibani liikumisele, mis oli saanud alguse Afganistani-Pakistani piiri aladel tegutsenud islamikoolides. Oopiumil oli oma osa selles, et Taliban suutis 1990. aastate alguse segastes ja veristes oludes kiiresti võimule tõusta. Üritades tuua kogu maale rahu ja kehtestada äärmusislamismi, tahtis Taliban esialgu oopiumikasvatust usulistel põhjustel ära keelata. Ent kohates rahva vihast vastupanu – unimagun oli väga paljudele elatusallikas –, muutis liikumine meelt ning üksnes ei leppinud oopiumitootmisega, vaid hakkas seda soosima. Ta keelustas opiaatide, nagu ka alkoholi ja muude joovastite tarvitamise, aga lubas seda toota ja sellega kaubitseda. Nõnda sai Taliban ühtaegu raha oma ürituse edendamiseks ja rahva toetuse, mis oli hädavajalik, kui arvestada oopiumi tähtsust inimeste toimetulekus.
Taliban teenis oopiumilt tulu kasvatajatele ja kaubitsejatele kehtestatud maksude abil. Tema peamine vastane Põhja liit tegeles samuti oopiumiäriga (nagu ka muude ebaseaduslike tegevuste, iseäranis vääriskivide smugeldamisega), ent tolle võimu all olnud alad moodustasid ainult väikese osa riigi viljelusmaadest. Võimule tulnud Talibani režiim üksnes ei lubanud unimagunat edasi kasvatada – ja jätkas ka selle maksustamist (võttes 10 protsenti maksu talupoegadelt tootmiskohas ja 20 protsenti oopiumikoormalt väljaveopunktis) –, vaid pakkus näilist stabiilsust, mille toel sai salaäri suuresti laieneda. Sellal kui Talibanil ei õnnestunud osutada mõningaid küpsele riigile omaseid lihtsamaidki teenuseid, suutis ta kehtestada oma võimu enamikul teedel, linnades, lennuväljadel ja tollipunktides ning see napp turvalisus ja stabiilsus soosis piiriüleseid kaubitsejaid, sealhulgas oopiumieksportijaid. 1990. aastate lõpul andis Afganistan maailma oopiumitoodangust kolmveerandi, millest peagu kõik toodeti Talibani hallatavatel aladel riigi lõuna- ja idaosas.
Säherdune jultunud toetus vohavale oopiumiärile kinnistas Talibani rahvusvahelist paariastaatust ja Afganistani mainet narkoriigina. Oopium omakorda aitas trotslikul Talibanil üha tugevnevas rahvusvahelises isolatsioonis vastu pidada. Vähe riike tunnustas seda Afganistani seadusliku valitsusena. Ent lõpuks ei kukutanud Talibani mitte tema soosiv suhtumine narkokaubitsejatesse, vaid terroristidesse – ja oopium aitas tal võimule tagasi pürgida.
Oktoobris 2001 tungis USA kättemaksuks 11. septembri terrorirünnakute eest Afganistani. Sihtmärgiks olid ühtaegu kaksiktornide hävitamise eest vastutajad – Osama ibn Laden ja Al-Qaeda – ning nende võõrustajad ja kaitsjad ehk Talibani režiim. Sellal kui USA ise pommitas õhust, kutsus ta ellu kohalike sõjapealike liidu, mis ründas maal. See CIA rahastatud koalitsioon hõlmas Pakistani piiri äärseid puštu sõjapealikke ja tadžikkide Põhja liitu, mis oli sõdinud 1980. aastail N. Liidu ja järgmisel kümnendil Talibani vastu. Mõlemad hoidsid oopiumismugeldamise marsruute oma võimu all. Teisisõnu tegi USA külma sõja kogemust järgides taas narkokaubitsejatega meelsasti koostööd, kui see vaid teenis üldisemaid strateegilisi eesmärke.
Taliban kukkus kiiresti kokku ja hajus maapiirkondadesse ning bin Laden kadus Tora Bora sakiliste mägede vahele. Olgugi et Taliban oli viimasel võimuaastal kehtestanud täieliku oopiumikeelu – ilmselt tahtis ta rahvus­vahelist tunnustust ja lugupidamist, aga võib-olla ka üritas ajada oopiumihinnad üles ja teenida varutud heroiini pealt –, tegi oopiumitootmine sissetungi järel järsu hüppe, nii et 2003. aastal moodustas see 62 protsenti riigi sisemajanduse kogutoodangust.
2004. aasta lõpuks ei olnud uuesti pead tõstnud üksnes narkoäri, vaid ka Taliban, ning need kaks põimusid üha tihedamalt. USA võimuesindajad ei pööranud Afganistani uimastikaubanduse elustumisele esialgu kuigivõrd tähelepanu, kuid viimaks asusid tagant tõukama selle jõulist hävitamiskampaaniat maapiirkondades. Paraku oli oopiumikasvatus seks ajaks maamajanduses sügavalt juurdunud ning likvideerimispüüd tõi kaasa vastupidise ja soovimatu tagajärje: pahane maarahvas heitis Talibani rüppe. Nõnda seisisid USA ja tema liitlased silmitsi lahendamatu keerdküsimusega: oopiumi abil rahastati sisse, aga oopiumivastased sammud tähendasid aina uusi sisse. Ainuüksi 2008. aastal olevat Taliban teeninud oopiumiäri „maksudelt” 425 miljonit dollarit.
Loo tegi veel hullemaks ameeriklaste avastus, et nad toetavad Afganistanis äärmiselt korrumpeerunud valitsust, mis oli ka ise põhjalikult narkoärisse mässitud. Nii nagu külma sõja ajalgi, tahtis Washington pragmaatilisel kaalutlusel neist sidemeist mööda vaadata ja ehk neid lausa ära kasutada. Näiteks oli levinud kahtlus, et Afganistani uue presidendi vend Ahmed Wali Karzai oli kuni oma vägivaldse surmani seotud heroiiniäriga, aga väidetavasti oli ta üksiti CIA palgal. Ameeriklased pöörasid pilgu kõrvale ka siis, kui riigi julgeolekuülemaks nimetati Asadullah Khalid, varasem Kandahari provintsi juht, keda süüdistati laialt võimu kuritarvitamises, sealhulgas mõrvades, piinamises ja uimastiäris. Ühendriigid ja tema liitlased ei reageerinud neile süüdistustele, sest nagu ütleb organiseeritud kuritegevuse ekspert Vanda Felbab-Brown: „Olgu Khalidi puudused millised tahes, ta on tõestanud oma karmust Talibani vastu.”
Samal ajal maksis USAle kätte nende varasem toetus uimastiärikatest liitlastele. Eriti ilmekalt avaldus see Afganistanis ja Pakistanis tegutsenud ja kõige muu kriminaalse hulgas uimasteid smugeldanud Haqqani võrgustiku juhtumis. See võrgustik oli 1980. aastail Nõukogude vägede vastu võideldes saanud salajast tuge CIA-lt, kuid aastal 2011 korraldas ta Kabulis päev läbi kestnud jultunud rünnaku Ameerika suursaatkonna vastu ning teda peeti suurimaks julgeolekuohuks USA vägedele Afganistanis.
15 aastat pärast USA sissetungi Afganistani – kus Washington oli kulutanud üle triljoni dollari ja korraldanud sõjalisi operatsioone – ei olnud sõja lõppu näha. (29. veebruaril 2020 sõlmisid USA ja Taliban kokkuleppe sõja lõpetamiseks. Leppe järgi lahkuvad USA ja teiste välisriikide väed Afganistanist 14 kuu jooksul, kui Taliban peab kinni lubadusest aidata Afganistani pinnal võidelda terrorismiga. Afganistani valitsust läbirääkimistele ei kaasatud, kuid kokkulepe nägi ette ka Afganistani valitsuse ja Talibani kõnelusi.) Talibani haare uimastiäris aina tugevneb, kattes suure osa Helmandi provintsist, mis on Lõuna-Afganistani moonikasvatuse keskus. Ent isegi nendes Helmandi piirkondades, kus võim on valitsuse käes kasvatatakse oopiumit varjamatult sõjaväeüksuste ja politseijaoskondade lähedal ning kohalikud võimumehed on selle maksustanud.
Ehkki USA on kulutanud miljardeid dollareid uimastivastaseks võitluseks ja veel miljardeid korruptsiooni ohjeldamiseks, on kohaliku võimu esindajad nii tihedalt uimastiärisse mässitud, et nüüd konkureerivad nad Talibaniga selle nimel, kumb neist teenib suuremat tulu. Sellal kui Kabuli valitsus kuulutas korduvalt oma pühendumust uimasti- ja korruptsioonivastasele võitlusele, oli Helmand „New York Timesi” sõnul tegelikult „kohalik narkoriik, mida juhivad otseselt riigivõimu esindajad”.
Isegi kui enamik uimastitulu jäi kohalike ametimeeste kätte, jõudis pistis ka piirkondlikule ja riiklikule tasandile. Sellesse olid mässitud tähtsamad piirkondlikud julgeoleku- ja õiguskaitsejuhid, kel oli sidemeid. Nagu nägime, on sajandeid vana oopiumi ja sõja suhte taga olnud esmaoones soov teenida tulu, mille abil rahastada impeeriumi laienemist, toetada sõjapealike ambitsioone, maksta ülestõusude eest või katta mässutõrjekampaania kulud. Kõnealuse uimasti õigusliku staatuse muutumine, sealhulgas ülemaailmne kriminaliseerimine 20. sajandil, on andnud talle sõja rahastamisel märksa varjatuma rolli. Selle tagajärjel on sõja- ning kuritegevus palju tihedamalt läbi põimunud.

Sõjad Afganistanis
27. detsembril 1979 viis Nõukogude Liit Afganistani „piiratud väekontinendi“. 15. veebruaril 1989 lahkus viimane Nõukogude väekoondis Afganistanis. Üheksa aastat kestnud mõttetu aktsiooni tulemus: hukkus 14 454 Nõukogude sõdurit (sh 664 nõunikku ja instruktorit), haavata sai 49 983, teadmata kadunuks jäi 330 ja nakkushaigustesse haigestus 100 000 sõdurit. Afganistan kaotas 1 242 000 inimest (neist 80% tsiviilisikud). Alates 1980. aastast on riigist põgenenud umbes 6 miljonit afgaani (peamiselt Iraani ja Pakistani), kellest umbes 3 miljonit viibib tänini eksiilis.
USA viis väed Afganistani 2001. aasta oktoobris. Seega viibisid võõrväed selles riigi ühtekokku 20 aastat. Kuid ei Nõukogude „piiratud väekontingent“ ega NATO väed suutnud seatud eesmärke saavutada. Afganistani poliitiline umbsõlm on tänini lahti harutamata, ja seda hoolimata Talibani ajutisest kukutamisest.

* * *

Kibe tõde Afganistani kohta aastal 2012
2012. aastal möödus 11 aastat uue sõja algusest Afganistanis. Pikk perspektiivitu sõda, mis pidi afgaanidele tooma parema tuleviku. Üks saksa diplomaat ütles tollal: „Meie eesmärk on, et Afganistanist saaks normaalne kolmanda maailma riik, kui me väed välja toome.“ Kuid isegi sellest minimaalsest eesmärgist oldi väga kaugel. Riigis valitseb endiselt segu korruptsioonist, vägivallast ja kiviaegsest fundamentalismist. Taliban ainult ootas päeva, kui koalitsiooniväed lahkuvad! Julgeoleku olukord Afganistanis oli kohutav. 2012. aasta veebruarist maini tõusis Talibani atentaatide ja terroriaktide arv 580-lt 1000-le. 2012. aasta augustiks oli hukkunud 3006 NATO sõdurit. Mille nimel? NATO nimetas seda armeed oma liitlaseks, kuid ainuüksi 2012. aastal hukkus 22 NATO sõdurit Afganistani „sõbralike“ sõdurite kuulide läbi. Afganistani armee oli desorienteeritud, Talibani ja igat masti terroristide pidevate rünnakute all. Alates 2013. aastast pidi Afganistani armee ise julgeoleku tagamisega hakkama saama.
Ja alates 2015. aastast tahtis Saksamaa finantseerida seda armeed 150 miljoni euroga aastas! Rahaga sõprust ei osta. Kolme aasta jooksul haihtus Kabuli lennuväljade kaudu välisriikidesse 4,2 miljardit USA dollarit sularahas (küll oleks tahtnud töötada Kabuli lennuväljal! – autor), millest suurema osa moodustas Lääne abi. Lääne poliitikutel polnud isegi nii palju oidu, et kontrollida, mis abirahast saab. Sellest on ju küll, kui raha on konteinerites lennuväljale jõudnud. Edasine pole oluline. Äh, mingi 4,2 miljardit läks tuulde – köömes!

* * *

Kuidas raha veelgi paremini tuulde loopida
8. juulil 2012 lubasid Tokyos kogunenud rohkem kui 70 riigi esindajad anda Afganistanile järgneva nelja aasta jooksul 16 miljardit dollarit, et vältida riigi langemist kaosesse. Ainuüksi lahke USA tahtis juba 2013. aastal anda Afganistanile 2,5 miljardit dollarit tsiviiliabi. Pole teada, kui suur osa sellest abist oopiumitootmisse investeeriti või eraarvetele kanditi.
USA on 2001. aastast alates suunanud Afganistani kaitsesektorisse 83 miljardit dollarit (70 miljardit eurot) ja NATO on ainuüksi 2021. aastal annetanud riigi julgeolekujõududele 72 miljoni dollari (61 miljoni euro) väärtuses varustust.
Ameerika Ühendriikide suurim väekontingent oli Afganistanis 2011. aastal, mil Afganistanis oli 110 000 USA sõdurit. Aastatel 2010-2012, kui USA-l oli Afganistanis üle 100 000 sõjaväelase, kasvasid kulutused USA valitsuse andmetel ligi 84,8 miljardi euroni aastas.
20 aasta jooksul on hukkunud 3500 liitlassõdurit, kellest 2300 ameeriklased. Nende aastate jooksul hukkus ka 9 Eesti kaitseväelast, vigastada sai 102, kellest 39 väga raskelt.
ÜRO Afganistani abimissiooni (UNAMA) andmetel on alates 2009. aastast, kui tsiviilohvrite üle hakati süstemaatiliselt arvet pidama, hukkunud või vigastada saanud ligi 111 000 tsiviilisikut.
Kolm suurvõimu: Suurbritannia, Nõukogude Liit ja USA koos oma liitlastega pole suutnud viimase saja aasta jooksul vormida Afganistani oma arusaamade järgi demokraatlikuks riigiks. Nüüd pole enam kahtlust, et Afganistan langeb Hiina mõjusfääri…

©Peter Hagen

0

Your Cart