Nägemused kristallkuulis
20. sajandi algul sai eelkõige Inglismaal populaarseks elukutseks crystal-gazer (gaze – üksisilmi vahtima, uurima). Nõnda nimetati oletatavaid selgeltnägijaid, kes kristallkuulis nähtavate kujutiste läbi ennustasid tulevikku. See oli tulus amet – isikud, kes sellega tegelesid, olid pidevalt avalikkuse tähelkepanu all. Kuni hakati tootma mitmesuguseid klaaskuule, millega igaüks võis ennustamist katsetada.
Klaaskuuli – ennustamise „eelkäijaks” oli teadlaste arvates egiptuse maagia, mille kohaselt valati sellele, kellele ennustati, tinti pihku. Tindile raputas maag aromaatset ainet ja palus „kliendil” pingsalt uurida selle pealispinda. Seal olla alati nagu mingi kujutis moodustunud.
Londoni kuulsaimaks crystal-gazer’iks oli keegi von Burg. Tema oli see, kes lahendas nn Foxwelli kriminaalasja. Lugu oli nii: kord kadus jäljetult Londoni maakler Foxwell. Politsei selgitas välja, et ta sõitis äriasjus USAsse. Aga mrs Foxwell aimas halba ja pöördus crystal-gazer’i poole. Oma kristallkuuli uurides teatas von Burg, et näeb laipa Thames’is ujuvat, ja teatas päeva, millal ja kus kohas ta kätte leitakse. Täpselt nii ka läks.
Von Burg oli osav ka briljante leidma. Kord pöördus tema poole ühe võõrastemaja perenaine – numbritoas oli toime pandud briljandivargus, aga perenaine polnud kindel kliendi väites, et tal on „läinud kõik ehted”. Von Burg võttis kristallkuuli kätte ja nägi otsekohe vaipa, aga teda segas mingi kummaline kahekordsus. Ta väitis, et tegemist peab olema paarisesemetega. Ilmnes, et varastatud olid vaid briljantkõrvarõngaid ja von Burg aitas kiiresti leida ka varga.
Mõnikord pakkus von Burg kliendile võimalust seista enese kõrval ja jälgiga kristallkuuli ülevalt. Nõnda oli ka rongis tapetud Mary Muney otsimise ajal. Seanss, millest 30. septembril 1905 ka ajalehtedes kirjutati, viidi läbi hukkunu kodus. Sugulased kinnitasid hiljem, et nägid kristallkuulis selgesti, kuidas mõrvar Mary’le surmava löögi andis. Pärast seda oli seal näha mitmeid episoode, ka seda, kuidas kurjategija laiba haaras ja aknast välja heitis. Edasi järgnes n-ö suures plaanis vaade kihutavale rongile semafori valgusvihus. Von Burg oletas, et selle juures pidi olema inimene, kes mõrvast teadis. Hiljem leitigi raudteelane, ja just selles vahejaamas, mida kuulis oli nähtud.
Kahtlemata oli von Burg üks andekamaid selgeltnägijaid, aga esines ka juhtumeid, kus crystal-gazer’iks osutus täiesti tavaline inimene. Mitte kõigil ei jätkunud raha kristallikuuli ostmiseks, sellepärast kasutati tavalisi joogipokaale. Inglise kolonel Weakham ja tema naine, krahvinna Christophoro, tõid Indiast kaasa teenijanna Rufi.
Varsti märkasid kõik tema ebatavalist võimet: kristallpokaale uurides hankis ta nendelt huvitaval infot. Kord kaotas kolonel oma mundririhma. Perenaine kutsus Rufi ja andis talle kristallklaasi. Selle põhjal hakkas hargnema päris nagu film mr. Weakhami elust. Ühes stseenis kolonel jooksis ja Ruf märkis, et ta tunneb, kuis koloneli musklijõud nagu temasse kandub, – nagu jookseks ta oma isanda järel. Mõni hetk hiljem kirjeldas tüdruk maja vee ääres, kus polkovnik riideid vahetas… Sedamaid oli peremehele selge, et jutt käib tema jahtklubist, kuhu ta pärast suplust oligi rihma unustanud.
Crystal-gazer’d sattusid ajapikku põlu alla ja läksid seepärast moest, et nad hakkasid liiga pealetükkivalt inimeste eraellu tungima. 1920. aastate lõpul neid vaevalt veel meenutati, ja kristallkuule ostsid sealtpeale kokku ainult antikvaarid.
MAAJA
