Miks lapsest saab mõrvar?
27. oktoobril 2014 tulistas Viljandi Paalalinna kooli 9. klassi 15-aastane õpilane Vahur selja tagant surnuks saksa keele õpetaja. Nooruk tapab õpetaja… Isegi veel pool sajandit tagasi oleks selline kuritegu olnud kujutlematu, tänapäeval aga enam mitte. Miks?
Kuritegevuse suurenemist noorte hulgas soodustab traditsiooniliste perekondlike sidemete purunemine ja tarbimisühiskonna pealesurutud väärtushinnangud. Saksamaal läbiviidud uuringute põhjal on poolest miljonist kooliõpilasest 5% potentsiaalsed kurjategijad. Peamisteks põhjusteks peetakse väärastunud suhteid vanemate, õpetajate, naabrite, sugulaste ja sõpradega. Alaealised on jäetud omapead, nad ei oska ega taha endaga midagi peale hakata. Lapsed on turvalisest maailmast isoleeritud ja omasuguste seltskond õpetab sel juhul kõige halvemat. Nii nagu täiskasvanud kurjategijad, ei tunne ka alaealised oma ohvri vastu mingit halastust. Ning kuna kaasaegses ühiskonnas on heasoovlikkust ja kaastunnet peaaegu võimatu kogeda, panevad nad kiretu osavõtmatusega ning mõtlemata toime isegi kõige jõhkrama mõrva. Uuemal ajal on kasutusele võetud isegi uus termin – koolitulistamine.
Õpilastest, kes juba lapseeas on väiksemate kuritegudega karistamatult hakkama saanud, kasvavad hiljem tõelised mõrvarid, sest nad on kogenud, et kuritegevus tasub ära. 1993. aastal Inglismaal korraldatud uurimus näitas järgmist: tervelt 81% küsitlusele vastanud poistest tunnistas, et kuritegevusele tõukab noori igavus. 60% leidis, et nad huligaanitsevad ainult sellepärast, et neid niikuinii ei karistata.
* * *
1968. aastal peksis Newcastle’ist pärit 11-aastane Mary Bell surnuks kolme- ja nelja-aastase poisi. Kohtu ees jättis ta väga küpse mulje, nii et isegi tema advokaat ütles, et tüdruk teadis, mida ta tegi. Ühe oma ohvri matust oli ta naerdes pealt vaadanud. Matuselised kuulsid, kui väike mõrtsukas lausus: „Tapmine on tühiasi.”
* * *
1993. aasta mais mõisteti Saksamaal vangi Marco F. 13-aastaselt tappis Marco (s. 1978) kaks last (8- ja 10-aastane). Pärast seda kui kohtunik oli välja kuulutanud seitsme ja poole aastase vabadusekaotuse, hoiatas maniakk: „Pange mind korralikult trellide taha! Ma ei garanteeri midagi.”
Marco hoiatust ei võetud tõsiselt. Poisil õnnestus Arnsdorfi kinnisest vaimuhaiglast põgeneda. Alles veerand tundi pärast mõrvari põgenemist anti häire ja alustati ulatuslikke otsinguid. Ümbruskonna lapsevanemad sattusid paanikasse, oli ju Marco oma tapmiste kohta öelnud: „Pakkus lõbu. Ma oleksin rohkemgi tapnud!”
Pärast põgenemist varastas Marco naistejalgratta ja sõitis mööda metsateed ühte külla. Seal käis ta juuksuri juures, läks poodi ja ostis 5 marga eest kööginoa. Tänaval nägi ta 8-aastast Stephanied. Ta võttis tüdrukul selja tagant ümbert kinni, surus talle noa vastu kõri ja ütles: „Tule kaasa. Kui sa ennast kaitsma hakkad, virutan sulle noaga!”
Stephanie hakkas karjuma. Tüdruku isa tormas majast välja, Marco laskis ohvri lahti ja jooksis minema. 45 minutit hiljem märkas üks aianduskooperatiivi liige jooksvat poissi, tundis tagaotsitava ära ja helistas politseisse. Mees kutsus kohale ka teised aiapidajad. Koos aeti Marcot mööda põlde taga. Kümne minuti pärast jõudis kohale politseiauto. Käerauad klõpsatasid ümber maniaki randmete. Marco ütles vaid: „Okei, te saite mu kätte.”
* * *
12. veebruaril 1993 vapustas Inglismaad jube mõrv. Kaks 10-aastast poissi võtsid Liverpoolis supermarketi „Strand” juures kinni kaheaastase James Bulgeri. Poisid viisid Jamesi kolm-neli kilomeetrit läbi linna. Väikemees karjus, nuttis ja puikles vastu. Tema pea veritses. Täiskasvanud vaatasid pealt, kuid keegi ei seganud vahele, keegi ei tundnud vähimatki huvi, miks poiss karjub ja tõrgub ning kuhu teda viiakse. Lapseröövlid talutasid Jamesi ühe raudteetammi äärde, piinasid teda seal elajalikult, viskasid talle kive näkku, lõid ta lõpuks surnuks ja heitsid laiba raudteele. Kaubarong sõitis surnukeha pooleks. Väikesed sadistid vaatasid pealt. Tänu kaupluse automaatvideokaamerale õnnestus mõrvaritest lapsed tabada. Kui arreteeritud mõrtsukad politseijaoskonda viidi, tahtis rahvahulk nad lintšida. Ülekuulamisel tunnistasid poisid, et mõni tund enne seda olid nad üritanud röövida ühte teist last.
Jamesi matusepäev, 1. märts 1993 oli Inglismaal leinapäev. Kohtus said mõrvarid endale nimeks A ja B, sest vastavalt Suurbritannia seadustele ei avaldata alaealiste mõrvarite nimesid. B-ks kutsutu nuttis, kui prokurör mõrva jubedaid üksikasju üles luges. Tema vanemad olid kohtusaalis. A vanemaid kohal ei olnud. Jäi mulje, et nad ei taha enam oma lapsest midagi teada. Mis oli mõrva motiiviks? Nii banaalselt kui see ka ei kõla, oli kõige tõenäolisemaks ajendiks igavus. Nimelt ootab Inglismaal kergemate kuritegude eest süüdimõistetut ainult suuline hoiatus. Kumbki tapjatest ei osanud oma tegu millegagi põhjendada. Küll leiti aga ühe poisi kodust tema isale kuulunud videofilm, kus oli stseen lapse tükeldamisest. Ka nad said impulsi vägivallafilmide vaatamisest? Või tuleb julmuse juuri otsida perekonnast, kasvatusest? Kummagi poisi emal ei olnud kindlat tööd.
Inglise seaduste järgi võib tapja, kes on kuriteo sooritamise ajal vähemalt 10-aastane, saata määramatuks ajaks noortevanglasse. Kinnipidamisasutuses viibimise aeg sõltub noore vaimsest arengust. 1993. aastal viibis Inglise vanglates 125 alaealist mõrvarit, süütajat ja vägistajat.
* * *
14. detsembril 2012 sai Connecticuti politsei väljakutse Newtownis asuvasse Sandy Hooki algkooli, kus toimus tulistamine. Viimastel andmetel on hukkunuid 26 ja neist 20 olid lapsed. 18 last ja 6 täiskasvanut surid kohapeal, 2 last hiljem haiglas. Tulistamises kahtlustatav sai ise samuti surma. Tegu oli Ryan Lanza nimelise 24-aastase mehega, kes ilmselt oli kooliga seotud. Tal oli rohkem kui üks relv.
Hukkunute seas on ka tema ema, kes kohaliku väljaande kinnitusel töötas koolis. Samas pole teada, kas ta oli koolis maha lastute seas või leiti tema surnukeha mujalt. Ilmselt tappis tulistaja veretöö järel end ise, sest politseinikud ei teinud võimude kinnitusel ühtegi lasku. Leiti kolm relva, mida ründaja kasutas: Bushmaster, Glock, ja Sig-Sauer.
* * *
Valik kilde laste ja noorte „tegemistest“
* Ühes inglise rahvakoolis vaatasid lapsed arvutipornot. 13-aastane poiss erutus nähtust nii, et vedas koolist lahkudes kuueaastase tüdruku metsa ja üritas teda vägistada.
* New Yorgis tappis 10-aastane Mario noaga oma mängukaaslase. „Ma tegin seda meelega,” tunnistas suurlinna noorim mõrvar küüniliselt. Enne seda oli ta üritanud vööga puua üht tüdrukut.
* 1992. aastal tappis 11-aastane last hoidma pandud tüdruk poolteiseaastase poisi, kuna ta ei suutnud enam tolle karjumist taluda.
* 1993. aastal üritasid Berliinis kolm 16–17-aastast noorukit spordihalli riietuskabiinis oma 16-aastast kaasõpilast džuudovööga üles puua. Teo motiiv: poissi ei sallitud.
* 1993. aastal tappis New Yorgis 4-aastane Alabamast pärit poiss hällis lamava beebi. Tapja tunnistas, et ta peksis, hammustas ja trampis jalgadega beebit, kuni too suri. Tõenäoliselt on tegemist seni teadaoleva noorima lapsmõrvariga.
* South Bendis (Indiana) tappis 16-aastane Hope Rippey koos kolme sõbrannaga elajalikult 12-aastase Renee Shaneri. Nad peksid ohvrit, kägistasid ja lõid teda noaga. Lõpuks panid tüdrukud Renee elusast peast põlema.
* Bangkokis laskis keegi 11-aastane tai poiss isa jahipüssiga maha oma 8-aastase nõo. Eeskuju vägivallaaktiks andis talle telerist nähtud jaapani joonisfilm.
* Grenoble’is tungisid kaks last (10- ja 12-aastane) ühte suvilasse, lõhkusid selle sisustuse ja hävitasid toiduained. Hiljem tunnistasid nad, et tahtsid „vaenlase tugipunkti” vallutada, nii nagu nad olid seda näinud TV-filmides.
* Iga päev saatis 60-aastane ameeriklanna Lydia oma tütred, 12-aastase Kathryni ja 11-aastase Tammie, 73-aastast haiget tädi hooldama. Selleks et haige tädi hooldamisest ükskord rahu saada, lasksid õed oma magava ema maha, võtsid siis kodus oleva sularaha (1200 dollarit) ja ostsid endale kosmeetikatarbeid ning maiustusi.
* Kaks Londonis elavat 17-aastast tüdrukut läksid tülli oma 70-aastase naabri Edna Phillipsiga. Tüdrukud kägistasid vanainimese koerarihmaga, lõid kööginoaga tema kehasse 86 haava ning torkasid ohvri näkku klaasikilde. Seejärel skalpeerisid nad sureva naabrinaise. Pärast veretööd laulsid tüdrukud rõõmust. 9. märtsil 1993 mõistis kohus mõlemale eluaegse vanglakaristuse.
* Inglismaal üritas üheksa-aastane tüdruk lämmatada üheksakuust beebit. Õnneks sai imiku ema õigel ajal jaole.
* Saksamaal otsustasid õde ja vend poomist mängida. Vend poos end üles ja õde pidi teda viimasel hetkel päästma, kuid nähes venda tõmblemas, kohkus ning jooksis minema. Õnneks sai isa jaole.
* 1993. aasta jaanuaris poos Wolferdorfis (Elsass) üheksa ja poole aastane poiss end mängu ajal üles. Nagu politsei kindlaks tegi, oli laps eelmisel õhtul näinud kriminaalfilmi, kus näidati poodut. Pärast filmi lõppu oli poiss emalt küsinud, kuidas pannakse nööri kaela ümber.
* Kirde-Jaapanis asuva Shinjo linna ühes koolis peksid seitse poissi surnuks oma 13-aastase kaasõpilase, kuna too keeldus neile klouni mängimast. Poolsada õpilast vaatas toimuvat osavõtmatult pealt. Pärast peitsid lapsed laiba võimlemismatti.
* Savonas (New Yorgi osariik) elanud Derrick Robbie oli oma vanemate silmarõõm. Poissi armastasid kõik, välja arvatud 13-aastane naabripoiss Eric Smith. Ühel päeval meelitas kahvatu näoga prillikandja Smith väikese Derricki tühermaale. Seal kleepis ta poisil suu kinni, kägistas ta ja purustas lõpuks oma ohvri kolba kümnekilose kivikamakaga. Seejärel valas Smith laiba limonaadiga üle ja torkas kepi surnud poisi anusesse.
* Chicagos meelitasid 10- ja 11-aastane poiss 5-aastase Erici ja tema 8-aastase venna ühte kõrghoonesse. 13. korrusel üritasid mõrtsukahakatised Ericit aknast alla tõugata. Väike poiss võitles kogu jõust oma elu eest. Eric oli juba pooleldi aknast väljas, tema vend Derrick püüdis teda ruumi tagasi tõmmata. Siis hammustas üks poistest Derrickit kätte. Hammustas seni, kuni Derrick oli sunnitud oma väikevennast lahti laskma. Eric kukkus surnuks. Teo motiiv: Eric keeldus kurjadele jõmpsikatele kommi varastamast.
* Londonis tappis 16-aastane Nicolas B. eriti julmal viisil 9-aastase tüdruku. Kohtu ees ütles ta: „Ma nägin telekast filmi „Exorcist”. Pärast seda oleks nagu mingi vaim minu kehasse läinud. See vaim tappis tüdruku!”
* Saksamaal Neuruppinis rebisid kaks noorukit (18- ja 19-aastane) mopeedidelt 16- ja 19-aastase noormehe ning piinasid neid kolm tundi. Ühe noormehe kiskusid nad paljaks ja ajasid siis mopeediga mööda põldu taga. Kui ohver kukkus, sõitsid vägivallatsejad mopeedidega üle tema jalgade, tekitades luumurde. Kohtus ütlesid huligaanid: „Selliseid asju oleme näinud telekas näidatavates psühholoogilistes õudusfilmides.”
* Johannesburgis (Lõuna-Aafrika Vabariik) hiilis 4-aastane poiss pärast filmi „Batman”vaatamist vanemate magamistuppa ja laskis revolvriga magava isa maha. Oma teost kohkunud jõmpsikas ütles emale: „Batman laskis isa maha…”
* Norras Trondheimis tungisid kolm 6-aastast poissi mänguväljakul kallale 5-aastasele Siljale. Tüdruk üritas põgeneda. Poisid said ta siiski kätte, tagusid Siljat jalgadega ja lõid teda kiviga. Seejärel jätsid marakratid oma ohvri raskesti vigastatuna lumele lebama. Silja külmus surnuks. Oli ülimalt tõenäoline, et lapsed matkisid TV-seriaalis „Power Rangers” nähtud stseeni, kus lapsed võitlevad kurja nõia Rita vastu. Silja oli nende jaoks mängult nõid. Ka tapmine oli vaid mäng. Pärast seda tragöödiat keelati Norras nimetatud seriaali näitamine. Saksa TV-s jooksis aga samal ajal „Power Rangers” edasi…
* * *
Magdeburgis tappis 16-aastane Christian F. oma vanaema. Poiss tahtis koos kahe kaaslase, 15-aastase Christine ja sama vana Martiniga kinno minna, kuid neil ei olnud raha. „Minu vanaemal on raha,” ütles Christian. Kuid 74-aastane naine ei tahtnud lapsi oma korterisse lasta. Christian surus ukse lahti ning tungis sisse. Seal kägistas ta vanaema surnuks. Laste saagiks langes 100 marka ja selle rahaga mindi kinno.
* * *
Veretöö, mis vapustas kogu USA-d, toimus 24. märtsil 1998 Arkansase osariigi Craigheadi maakonna väikelinna Jonesboro koolis. Kui mõlemal poisil oleks kaasas olnud paar rakulkat, oleks kogu intsident lõppenud paari purustatud akna ja sinikaga. Paraku oli 13-aastasel Mitchell Johnsonil ja tema 11-aastasel sõbral Andrew Goldenil kaasas tugeva tulejõuga poolautomaatne karabiin ja mitu suurekaliibrilist revolvrit, samuti mitusada padrunit. Mõlemad tapjad kandsid kaitsevärvi riietust. Johnson ja Golden lülitasid sisse tuletõrjealarmi ja varjusid koolimaja lähedal põõsastikku. Kui õpetaja ja õpilased õue jooksid, avasid Mitchell ja Andrew nende pihta tule. Kuulide läbi hukkusid 12-aastased Natalie Brooks, Paige Herring, Stepanic Johnson ja 11-aastane Brittheny Varner. 32-aastane õpetajanna Shannon Wright suri sama päeva õhtul haiglas. Üheksa õpilast ja üks õpetaja said haavata. Politsei teatel tegid tulistajad vähemalt 27 lasku.
Mõlemad püstolikangelased lasksid ennast sõnagi lausumata kinni võtta. Mis viis kaks ontlikust perekonnast pärit poissi selle veretööni?
Haavatute hulgas oli ka Mitchelli sõbratar Kim Candace, kellega ta oli eelmisel päeval tülli läinud. Võimalik, et tüli tüdrukuga oligi üheks tragöödia põhjuseks. Mitchell Johnson oli alati käitunud pisut kummaliselt. Ühe koolikaasalase sõnul polnud tal tüdrukute juures menu, ta rääkis alati relvadest ning hooples, et kuulub mingisse bandesse. Ükski poistest ei võtnud teda tõsiselt, kui ta esmaspäeval teatas, et laseb maha kõik tüdrukud, kes on teda pilganud. „Ma pean terve hulga inimesi tapma. Homme saate teada, kas te jääte ellu või surete,” ütles Mitchell. Mõlemad lapsmõrvarid pärinesid keskklassi perekonnast. Poisid käisid juba mitu aastat koos Andrew’ isa Dennisiga jahil. Postiametnikust isa on harrastusjahimees ja kirglik laskur. Andrew hakkas märki laskma juba seitsmeaastasena, ajal, mil tema kaaslased mängisid alles puust püstolitega. Vanaisa meenutas uhkusega, et oli poisile kinkinud esimese tulirelva siis, kui lapselaps ei osanud veel käiagi.
* * *
21. mail 1998 laskis 15-aastane USA kooliõpilane Kinkel maha ühe ja haavas 23 kaasõpilast. Veidi hiljem leiti väikese mõrvari kodust ka tema vanemate surnukehad. Päev enne massimõrva Oregoni osariigis asuvas Springfieldis Thurstoni keskkoolist relvakandmise pärast väljaheidetud Kinkel sisenes politsei teatel kooli sööklasse ja avas sealolijate pihta tule. Pärast ühe relva tühjakslaskmist suutsid klassivennad tulistaja peatada ja teda kuni politsei tulekuni kinni hoida. Ühe Kinkelit tundva õpilase sõnul lubas too päev varem enda väljaviskajatele kätte maksta. Tema väitel oli Kinkel alati rääkinud, kui tore oleks kedagi tappa.
* * *
20. aprillil 1999 hukkus Colorado osariigis Littletoni Columbine’i keskkoolis kahe õpilase rünnakus kuulide ja pommide läbi 15 ja sai haavata 24 inimest. Tragöödia üks tunnistajaid oli vahetusõpilane, Kölni koolitüdruk 17-aastane Miriam Gensowski, kes jutustas juhtunust järgmist: „Ma olin umbes 100 kaasõpilasega kooriproovis ja istusin klaveri taga. Kuulsime koridoris karjeid ja arvasime, et keegi lihtsalt käratsedes ringi tormab. Kuid siis jooksis üks õpilane meie ruumi ja karjus, et peame välja jooksma.”
Õpetaja tahtis õpilasi esmalt klassis hoida, kuid siis kostis tuletõrjehäire ning koridorides kajasid lasud. „Seepeale sööstsime läbi kitsa ukseava õpetajate tuppa, mida polnud välja näha. Seal varjasime end ja suundusime siis peasissekäigu poole. Ma ei kuulnud ega näinud enam midagi, vaid ainult tormasin ja tormasin.” Tüdruk jooksis peaukse juurde ja sealt kooli hoovi. „Hetk pärast minu väljajõudmist ilmus uksele üks tulistajatest ja vedas ühe minu klassikaaslase koolimajja tagasi.”
Kaks noorukit, 18-aastane Eric Harrise ja 17-aastane Dylan Klebold, kes 12 kaasõpilast ja ühe õpetaja tapsid ja siis endalt elu võtsid, jätsid maha kirja. „Ärge süüdistage meie tegudes kedagi teist. See oli viis, kuidas me tahtsime maailmast lahkuda.”
* * *
Saksamaal võttis politsei 1996. aastal vahi alla 116 619 last, kes olid nooremad kui 14-aastased. Samal aastal pani 254 329 noort vanuses 14–18 aastat toime seaduserikkumise. Kauplusevargusest mõrvani.
Kus peituvad noorte vägivalla juured tänapäeva kapitalistlikus ühiskonnas?
Olgu alljärgnevalt toodud mõned põhjused
1. Ülepaisutatud kooliprogrammid toovad kaasa tugeva stressi. Noored on hirmul tuleviku pärast, nad kardavad, et ei ole võimelised kooli lõpetama, ja kui lõpetavadki, ei garanteeri see veel head tasuvat töökohta. Tulevikuperspektiivi puudumine suurendab noore inimese agressiivsust ja tema kalduvust vägivallale.
2. Ohjeldamatu reklaam, mis kujundab noores inimeses arusaama, et ainult see on täisväärtuslik inimene, kes kannab kalleid jalatseid, tuntud firmade rõivaid ja sõidab kiire autoga. Paljudel aga ei jätku taskuraha ning selleks, et olla oma koolikaaslaste hulgas tasemel, tuleb reklaamitud kaubaartiklite muretsemiseks raha lihtsalt varastada. Kuidas seda teha, selleks „jagab juhendeid” TV – nuga kõrile ja raha siia!
3. Vanematel pole aega ega viitsimist oma lastega tegelda. Neil jagub endalgi küllalt muresid niihästi tööga kui ka nende pea kohal rippuva Damoklese mõõgaga – tööpuudusega.
Lapse suhted vanematega, õpetajatega, sugulaste ja sõpradega on väga pinnapealsed. Alaealised ei tunne ennast turvaliselt, nad on jäetud omapead ning nad ei oska endaga midagi peale hakata. Tänav õpetab aga kõige halvemat.
4. Ohjeldamatu vägivalla eksponeerimine kinofilmides ja TV-s videofilmides. Ebaküpsele noorukile jääb mulje, et kuritegevus ja vägivald on väga vahva ja põnev seiklus.
5. Uuringud näitavad, et nii nagu täiskasvanud kurjategijad, ei tunne ka alaealised oma ohvri vastu mingit halastust. Kuna noored ei koge kaasaegses ühiskonnas heasoovlikkust või siirast kaastunnet, panevad nad kiretu osavõtmatusega ja midagi mõtlemata toime ka kõige jõhkrama mõrva.
6. Õpetajad on järeleandlikud ja hirmul. Nad leiavad, et neilt nõutakse agressiivsete laste vaoshoidmiseks liiga palju, samas on aga ametivõimud nad abita jätnud ega tunne koolides valitseva olukorra vastu huvi. Selle tagajärjel on õpetajad liiga järeleandlikud ja valmis agressiivse õpilase eest kohe peitu pugema. See on aga noortele huligaanidele lausa väljakutseks. Õpetajad peaksid agressiivsete lastega toimetulemiseks parema ettevalmistuse saama.
7. Õpetajate ja õpilaste vahel pole vajalikke suhteid, kool pole enam kasvatusasutus, vaid anonüümne töökoht, „tuupimise vabrik”. Seoses kõikvõimalike kohustustega ja suure töökoormusega muutub õpetajatel üha raskemaks oma kasvatajarolli täita. Õpetaja tunneb ennast ainult teadmiste vahendajana, usalduslikud suhted õpilastega peaaegu puuduvad.
8. Liiga leebed kohtunikud. Selle asemel et lapskurjategijat karmilt karistada, määratakse talle tingimisi karistus, hoiatus või lihtsalt noomitakse pisut. Järgmine tõestisündinud lugu näitab, millise absurdini on läinud „paindlik ja humanistlik” õigusemõistmine.
1996. aastal peksis 16-aastane Daniel E. koos kaaslastega Berliinis kividega poolsurnuks 46-aastase kodutu Dieter M-i. Kohus mõistis Danielile kümnekuuse karistuse, mille ta pidi kandma Dominikaani vabariigis. Loomulikult riigi kulul. Kohus leidis, et troopilisel saarel õpib noormees kõige paremini käituma ja ühiselu reegleid austama. Iga „kasvatuspäev” maksis 165 marka. Ja milles see kasvatus siis seisnes? Daniel pidi tegema kerget aiatööd, vahelduseks peesitas rannas päikese käes või käis mägedes matkamas. Taevalik karistus!
Jõhker peksja nautis lõunamaa päikest, samal ajal kui tema ohver sai ainult koha meeste varjupaigas. Kas jõukas Saksa riik maksis ohvrile valuraha, toetust? Oh ei! Ka see on kaasaegsele heaoluühiskonnale iseloomulik suhtumine. Ohvri kannatused või tema probleemid ei lähe võimudele korda. Nendel jätkub mõistmist vaid kurjategijate tarvis! Muidugi poleks Danieli lastekodusse või vanglasse paigutamine olnud tark tegu, sest oleks olnud oht, et kinnipidamiskohas oleks ta ainult „juurde õppinud”, kuid noore kaabaka saatmine ümberkasvatamisele puhkuseparadiisi oli täielik nonsenss, sest tegemist ei olnud karistuse, vaid preemiareisiga sooritatud kuriteo eest.
Peter Hagen
NB! Loe ka:
Õigusemõistmine N. Liidus: Lapsmõrvar? Maha lasta!
