Miks kaovad eluaegsed töökohad?

Graham töötas ühe Austraalia suure kompanii heaks 37 aastat. Kui ta hakkas lähenema 60. eluaastale, sai ta mõnenädalase etteteate, et tema teeneid ei vajata enam. Võime siis mõista tema nõutust, mida põhjustasid hämmastus ning sügav mure oma tuleviku pärast. „Miks ma küll kaotasin eluaegse töökoha, mis oli minu arvates kindlustatud mulle kuni pensionipõlveni?” imestas Graham.

Loomulikult pole töö kaotamine sugugi ebaharilik ega uus nähtus. Ent ülemaailmses ulatuses on midagi uut see, kui paljud praeguse põlvkonna teenistujad oma töö kaotavad. Kahtlemata on selleks palju põhjusi, kuid kõige enam paistab seda mõjutavat nn saneerimine. Mis see on ja kuidas see tekkis?

Muutunud töökohad

Majandustegevus globaliseerub tänapäeval järjest enam. See käib iseäranis Ameerika Ühendriikide kohta, kus 1970-ndate aastate lõpupoole panid kompaniid tähele, et üha rohkem kliente ostab välismaal toodetud autosid, elektroonikat ja igasugu muid kaupu.
Et konkurentsis püsima jääda ja tootmiskulusid vähendada, hakkasid Ameerika firmad harvendama töötajate ridu ning parandama töömeetodeid ja varustust. Sellist tööjõu vähendamist hakati nimetama saneerimiseks. Seda on kirjeldatud kui „organisatsiooni tööjõu vähendamist tavaliselt koondamiste, varakult pensionile saatmiste, ümberpaigutuste ja tööjõu loomuliku amortisatsiooni kaudu”.
Alguses puudutas saneerimine peamiselt vabrikutöölisi. Ent 1980-ndate lõpupoole ja 1990-ndate alguses hakkas see protsess kaasama ka paljusid teenistujaid, eriti keskastme juhte. See suundumus haaras peagi kõiki tööstusriike. Finantssurve jätkudes püüdsid nii valitsus kui teised tööandjad edasiste saneerimistega kulusid veelgi alandada.
Paljudele pole töökoht enam midagi kindlat. Üks ametiühingu ametnik teatab: „Inimesed, kes on 10, 15, 20 aastat ustavalt töötanud, on näinud, kuidas nende näiliselt kindel leping puruks rebitakse ja nad minema aetakse.” Delorese Ambrose kirjutab oma raamatus „Healing the Downsized Organization”, et aastal 1956 kirjeldati tüüpilist palgatöötajat kui oma firmale täiesti pühendunud inimest. Ta jätkab: „Ükskõik kas tegemist oli lihttöölise või juhatajaga, ta oli valmis ohverdama firmale oma majandusliku heaolu ja seltsielu ning olema sellele igati lojaalne, et tagada endale eluaegne töökoht. On selge, et tänapäeva firmades see enam ei kehti.”
Saneerimise tõttu on töö kaotanud miljonid inimesed kõikjal maailmas ning sellest pole pääsenud ükski teenistujate grupp. Ainuüksi Ameerika Ühendriikides on see puudutanud märkimisväärsel hulgal töötajaid, kusjuures miljonid on kaotanud oma alalise töö. Sarnased saneerimised on toimunud paljudes teistes maades. Ent pelk statistika ei anna edasi selle saneerimise taga olevaid inimtragöödiaid.

Rasked tagajärjed
Graham, keda mainiti selle artikli alguses, ütles: „See põhjustab tõelisi hingepiinu.” Vallandamise tagajärgi võis tema sõnul võrrelda „haiguse või raskete füüsiliste haavadega“.
Kui ustavus ei leia mingit tasu, tunnevad inimesed end reedetuna, kuna nende toodud ohvreid firma heaks pole hinnatud. Usaldus on kadunud, iseäranis siis, kui paljud juhtametnikud saavad firmas tehtud saneerimiste eest suurt kasu. Lisaks, kui töötu kaotab ootamatult pideva sissetuleku, on ohus tema suutlikkus maksta tagasi hüpoteeklaenud ja muud võlad, hoolitseda pereliikmete ja enda tervise eest, maksta koolimaksud, jätkata endist elustiili ühes kõigi hobidega ning säilitada materiaalne omand. See põhjustab meeleheidet ja lootusetust.
Kuna stabiilne, mõttekas töö aitab suuresti kaasa inimese eneseväärikusele, siis võib vaid kujutleda, kui laastavalt mõjub töö kaotamine invaliididele, lihttöölistele või eakamatele. Üks Austraalias tehtud uurimus näitas, et kõige enam ähvardab vallandamine 45 kuni 59 aasta vanuseid inimesi. Ent just selles eas on kõige raskem muutustega kohaneda.
Kas on mingeid valikuvõimalusi? Osaajatöö või madalapalgalisem töö on kindlasti parem kui päris tööta olek. Ent selle tagajärjeks on madalam elatustase. Ning on leitud, et vaid kolmandik koondatud töölistest saab endale lõpuks töö, kus makstakse sama palju kui eelmises kohas. See lisab pingeid ka pereellu.
Isegi kui inimesel on töö, ei pruugi see anda meelerahu. Seda sellepärast, et kartus tulevikus oma töö kaotada mõjub hävitavalt. Raamat „Parting Company” ütleb: „Töökaotuse ennetamine on otsekui veoauto alla jäämiseks parima mooduse valimine. Vaevalt et meil on võimalik katsetada ka kõige nupukamaid ideid, kuna tavaliselt me ei näe veoautot – või ootamatut vallandamist –, enne kui saame sellelt löögi.”
Kuidas mõjutab tööpuudus noori? Ühe haridusministeeriumi korraldatud uurimuses teatati: „Täiskasvanuks saamise üks peamisi väliseid näitajaid oli täisajalise töökoha saamine, mis osutas „tõelise” täiskasvanuelu algusele täiskasvanute maailmas ja nende elunormides, ühes sellega kaasneva majandusliku sõltumatusega.” Nii et kui töökoht märgib tõelise täiskasvanuelu algust, siis töötus võib noortele hävitavalt mõjuda.

Kuidas töötuna toime tulla
Töökoha kaotusega toimetulekut on võrreldud miiniväljal kõndimisega. Raamat „Parting Company” toob välja sellega kõige sagedamini kaasnevad tunded, nagu viha, häbi, hirm, kurbus ja enesehaletsemine. Nendega toime tulla on raske. Raamatu autor täheldab: „Sulle on antud keeruline ülesanne – otsustada oma tuleviku üle. Sa pole endale seda palunud, sa ilmselt ei tea, millest alustada, ning ühtäkki tunned end ääretult üksikuna.” Kõige raskem on töötuks jäänul ootamatut vallandamist oma kodustele selgitada.
Siiski on mõningaid praktilisi viise, kuidas saneerimisest saadud löökidega toime tulla. Esimene samm on kohe oma eluviis ümber korraldada, seda hästi planeerida ja see varem harjumuspärasega võrreldes lihtsamaks muuta.
Siin on mõned soovitused, mis võivad olla säärases olukorras abiks, kuigi need ei pruugi seda täiesti lahendada. Esiteks tuleb endale tunnistada, et äkiline töökaotus on tänapäeval täiesti reaalne. Niisiis ole sõltumata oma east ja kogemustest selleks valmis.
Teiseks, kui sul on plaanis võtta suuremat pangalaenu, siis kaalu hoolikalt, kas see on ikka elamiseks vältimatu ja hädavajalik. Ela oma võimaluste piires ja ära looda sellele, et ootamatu sissetulek edutamise või tavalise palgatõusu korral võimaldab sul võla ära maksta. Tänapäeva majanduse juures ei või pikemalt tuleviku peale kindel olla.
Kolmandaks, püüa lihtsustada oma elu ja vähendada olemasolevaid rahalisi kohustusi. See hõlmab loobumist selliste võlgade võtmisest, mis pole hädavajalikud mõistlikult lihtsa ja tervisliku elustiili tarvis.
Neljandaks, vaata üle ning ajakohasta oma usulised ja ilmalikud elueesmärgid. Seejärel saad kooskõlastada nendega kõik oma edasised otsused ning mõelda, kuidas need mõjutavad su elu.
Lõpuks ära igatse taga samasugust elu, mida naudivad teised sinu kandi inimesed, kes elavad sinust jõukamalt. Ära hakka himustama nende asju ning ära lase end ahvatleda nende elustiilil.
Need on mõned soovitused, mis võivad aidata sul ja sinu perekonnal hoiduda sattumast sellesse lõksu, et hakkad selles äärmiselt ebakindlas maailmas lootma ebakindlale rikkusele. Samuti aitavad need vältida tänapäevasest elustiilist tulenevaid muresid.
Endine pankur Felix Rohatyn (1928–2019) on öelnud: „Meie ühiskonnas on midagi läbinisti mäda, kui ühe inimese tööta olek teise rikkaks teeb.”

MAAJA