Miks ei ole õnnestunud sebrat kodustada?
Juba ammustel aegadel üritati sebrat kodustada. Ka Euroopast pärit kolonistid kulutasid 19. sajandil palju aega ja vaeva, et muuta sebrat ratsutamiseks ja veoste vedamiseks sobivaks loomaks, kuid kõik taolised katsed nurjusid. Selle põhjuseks on sebrade spetsiifiline käitumine. Seoses arvukate vaenlastega kiskjate näol Aafrika savannides, on sebra äärmiselt kartlik ja läheb ka näilise ohu korral endast välja. Pealegi on sebral ülitõhusad kaitsemehhanismid, mis ei muuda neid loomi kuigi usaldusväärseks. Sebra kabjahoobid võivad purustada lõvi lõualuu, tema hammustus võib inimese kätt raskelt vigastada. Kui sebrad peaksid kannatama stressi all, hakkavad nad sõna otseses mõttes amokki jooksma, peksavad kapjadega ja hammustavad metsikult ükskõik keda. Ja mis nende loomadega ümberkäimist veelgi raskendab: Seni teadmata põhjustel reageerivad nad ägeda nn sukeldumisrefleksiga, niipea kui keegi neid puudutab. Nii pole võimalik neile päitseid pähe panna ja ka sebrade lassoga püüdmine on tõeline peavalu. Erinevalt oma sugulasest aasia metshobusest ei usalda sebra inimest. Asjaolu, et sebrat ei õnnestunud taltsutada, on üheks põhjuseks, miks Ekvatoriaal-Aafrikas ei arenenud kõrgkultuuri. Puudusid ju liikumiseks ja veoste vedamiseks vajalikud loomad.
Paljude põlvkondade jooksul on siiski võimalik olnud mõnesid loomi kodustada nii, et nad mitte ainult ei talu inimese seltskonda, vaid seda ka lausa vajavad. Parimaks näiteks on koerad, kassid ja hobused. Muide, juba ammu on tõestatud, et kodustatud loomadel väheneb ajumaht (puudub vajadus oma pead põgemisega vaevata) ja põgenemisinstinkt. Kui näiteks ahvid tunnevad paanilist hirmu madude ees, siis kodukass astub vapralt vastu ükskõik millisele mürkmaole. Tagajärjeks on muidugi surmav maohammustus.
Kõige drastilisemad muutused on toimunud koerte tõuaretuse käigus. Sellised koerad nagu Chihuahua või Yorkshire’ terjer ei meenuta enam kuidagi nende kauget esivanemat hunti. Kodustada lasevad ennast siiski vaid väga vähesed loomad. Üheks tähtsamaks kriteeriumiks on agressiivsus. Kui meie veiste kauge esivanem tarvas laskis ennast aja jooksul kodustada, siis ameerika piisoneid pole tänini õnnestunud taltsaks muuta. Selleks on nad lihtsalt liiga ründamishimulised. Ka Kagu-Aasia elevandid, keda kasutatakse tööloomadena on oma „hingelt“ jäänud metsloomadeks. Sama kehtib ka kilpkonnade kohta. Hoolimata sellest, et nad on ohutud, on nad kõike muud kui koduloomad.
MAAJA
