Miks Ameerika unelmate villad nii hästi tuld võtavad
Kui sul peaks vahel väga igav olema, siis võiksid Youtube’i toksida fire in house ja sa leiad kümneid kui mitte sadu amatöörpüromaanide filmitud videoklippe suurepärastest, lausa vaatemängulistest tulekahjudest USAs… (ja mitte ainult seal)
Iga ameeriklase unelmaks on saada jõukaks ja soetada oma maja. Ameerikas pole maja ostmine probleemiks, neid leidub igas hinnaklassis. Kuid sellest ei tahtnud ma rääkida. Nii tulekahjud kui tornaadod teevad majad sageli maatasa. Tulekahjude korral levivad aga leegid sellise kiirusega, et isegi siis kui tuletõrje veerand tunniga kohale jõuab, on selleks ajaks pea pool maja juba maha põlenud või leegid koguni naabermajadele kandunud.
Tulekahju käigus (eriti aga pärast tornaadot) on päris põnev vaadata, millest see kuulus american dream siis ehitatud on. Kuigi mõned väidavad, et ainult papist, kartongist, vineerist ja vineeritahvlitest, siis pole see sugugi õelusest öeldud. Vundfamendiks on sageli valatud betoonplaat, millele monteeritud prusside külge on seinad pikkade naeltega kinni löödud. See betoonplaat on ka kõik, mis pärast põlengut või tornaadot alles jääb!
Ameerika unelmate majad koosnevad peamiselt puitprussidest sõrestikust, mille vahel on soojustuseks penoplast, paremal juhul klaas- või kivivill. Vaheseinad majade koridorides tehakse ligi 75 mm paksustest kipsplaatidest, korterite-sisesed vaheseinad aga veelgi õhematest plaatidest või lihtsalt prussidest, mille mõlemale poole on kinnitatud kipsplaadid. Nii ühel kui teisel juhul on kipsplaadid seest õõnsad, sest see vähendab nende kaalu. On ainult üks mure. Sellisesse seina naela lüües võid koos haamriga kõrvalruumis maanduda! Kuid ka sellest probleemist saab üle. On välja mõeldud kaval mõõteriist, mida vastu seina surudes saab teada, kas plaadi taga on tühik või pruss.
Heliisolatsioonist ei maksa üldse rääkida! Sama kehtib ka korterite kohta. Kui naaber öösel külge keerab, siis on see kindlasti kuulda ka vähemalt kahes naaberkorteris…
Dreamhouse’i laed kaetakse urbsete kipsplaatide või muust materjalist (kartongist, asbestist (!) jm) plaatidega. Tõsi, sellised laed ei vaja ei krohvimist ega värvimist.
Maja siseruumide poolsed seinad on kaetud küprokiga. Vaene ameeriklane majade välisseinte pealispinda ei krohvi ja veel harvem värvib. Tavaliselt kasutatakse varem valmistatud ehituselemente, millel on juba olemas värviline kate. Selle tulemusel saab vaene ameeriklane hiiglasuurt kokkuhoidu, kuna langeb ära vajadus kulutusi teha perioodilisele värvimisele hoone ekspluateerimise käigus. Otse prusside ja penoplasti peale kinnitatakse värvilisest plastikust voodrilauad – kui neid nii nimetada võib. Pisut jõukam ameeriklane kasutab telliseimitatsiooni, väga rikas jänki aga koguni marmoriimitatsiooni.
Jääb veel üle teha katus. Kivi- või plekk-katuse peale vaene ameeriklane raha raiskama ei hakka, sest tal lihtsalt pole seda. Kõige levinumaks materjaliks on ruberoidi tüüpi pehme katus. Vähemalt teoreetiliselt pidavat selline katus edukalt taluma tugevat tuult (omaette teema on muidugi see, mida ameeriklane mõtleb tugeva tuule all), troopilist vihma ja kuumust, lund ja külma talve ning olevat kuulu järgi (paljugi mis vanad naised turul räägivad) isegi teatud määral tulekindel. Selliseid katuseid kasutatakse kõige erinevamate klimaatiliste tingimustega rajoonides: USA lõuna- ja põhjaosas ja isegi Alaskal. Ainult et tornaado, vahel isegi tugevama tormi-iili korral lendab selline plasticdream koos katusega kus see ja teine.
Dreamhouse’is on vähe asju, mis ei ole plastikust, vineerist või penoplastist, võib-olla ehk ainult majaomaniku abikaasa ei ole küproksist, kindlasti aga valmistatud Hiinas…
Kuna USA on väga väike riik (Eestist viis korda väiksem) ja maad napib, siis ehitatakse kõikjal majad tihedalt üksteise kõrvale – nagu omal ajal vene külades. Sageli on kahe maja vahe kaks, vahel harva isegi tubli kolm meetrit, mis on muidugi kohutav hinnalise maa raiskamine. Viie-kümnemeetrine vahe on juba erakordne sündmus. Eriti tihedalt on majad ehitatud San Franciscos, kus kahe maja vahe on sageli kõigest 5–10 cm. Maavärina tagajärjel (olenevalt maavärina suunast) kukuks dominoefekti tõttu kokku terve tänav, sest üks maja tõmbaks teise kaasa. Sama kehtib ka eramajade kohta nii suur- kui väikelinnades, kus valitseb eriti suur ruumipuudus, kuigi ümberringi laiub kümnete kilomeetrite ulatuses inimtühi preeria või kõrb. Ameerikas ei ole kuigi haruldane, kui tulekahju korral põleb maha neli-viis üksteise kõrval asuvat maja – vahel ka terve tänav.
Kuid kaldume pisut teemast kõrvale. Miks on Ameerikas nii imepisikesed aiad? Sellel on kaks põhjust. Esiteks on maa üle mõistuse kallis (vineerist villa omanik maksab aastas keskmiselt 7000 $ maamaksu), teiseks ei ole demokraatlikus USAs lubatud aedades kasvatada aedvilju, marjapõõsaid ega viljapuid. Vähe sellest, USAs ei tohi ilma loata isegi metsas seeni korjata! Selline on vabadus piiramatute võimaluste maal!
Lehma pidamine linnast väljas eramajas on aga suisa kuritegu. Muidugi on see kõik absurdne. Kuna ameerika aias midagi kasvatada ei tohi, siis pole suure aiaga ka midagi peale hakata. Ja selline dreamhouse (sageli isegi kahe-kolmekorruseline) oma imepisikese aiakesega maksab vähemalt 500 000 dollarit, kivi-imitatsiooniga aga koguni 1–2 miljonit dollarit (lisaks intressid liisingu pealt). On aga puitlaastplaadid ja prussid USAs kallid!
Oli kunagi juhus näha ühel saksa telekanalil dokumentaalfilmi „Miljonärist nõudepesijaks“. Filmis näidati allakäinud miljonäri poolelijäänud tohutut villat. Päris huvitav oli vaadata, mis materjalidest kavatseti miljonäri uhke villa püsti panna. Peale puitprusside ja neid horisontaaltalade küljes hoidvate kuumtsingitud naelutusnurkade ning osaliselt juba paigaldatud kips- ja puitlaastplaatide midagi erilist nagu silma ei hakanudki. Ainult väljast jättis „villa“ uhke mulje, sest marmoriimitatsioon välisseintel oli tõepoolest täiuslik!
Jaa, nii uhkeid eramuid kui meil Tallinnas Nõmmel, Kakumäel või Viimsis USAs naljalt ei näe. Keskmise ameeriklase maja on sageli kaubakonteinerit meenutav kuur (või vastupidi), liisinguga ostetud armetu plastikhurtsik, mida ta plekib kinni oma 30–35 aastat.
Tulekahju korral süttib papist american dream nagu säraküünal ja põleb sellise mühinaga, et isegi tuletõrjevoolikutest lastud võimsad veejoad ei suuda tohutuid leeke summutada. Kui Eesti Vabariigis enne Teist maailmasõda kehtisid teatud tuleohutuse eeskirjad, siis Ameerikas olid ja on need tänini tundmatud. Eestis oli nõue, et mitmekorruselisel puitmajal peab olema tellistest trepikoda. Kahe kõrvuti asuva maja vahel oli aga paekividest nn tulemüür. Ka USAs võiksid olla vähemalt kahe naabermaja poole jäävad seinad tulekindlast materjalist, seda enam, et vahemaa kahe maja vahel on sageli pea olematu.
Kuid on veel üks ja vägagi pragmaatiline põhjus, miks ameeriklased üritavad maja pealt maksimaalselt kokku hoida. Asi on selles, et kui näiteks sakslane, soomlane või eestlane ehitab maja, siis rajab ta kapitaalse hoone, mida pärandada lastele ja need omakorda oma lastele. Ameeriklane aga elab nagu mustlane, vahetab elu jooksul keskmiselt 3–4 korda elukohta. Selle põhjuseks on töökoha vahetus. Jääb ameeriklane ühes kohas töötuks, on ta valmis otsekohe kolima teise osariiki, kus uus töökoht ootamas. Eestlane näiteks ei taha kuigi meelsasti lapsepõlvekodust lahkuda. Kindlasti on paljud vaadanud vähemalt ühte osa seriaalist „Lahingud ladude pärast”. Mis kummalised tohutud laod need on ja miks omanikud sinna paigutatud asjadele järele ei tule? Need ongi nende igavesti ringirändavate ameerika mustlaste panipaigad. Kolides ühest osariigist teise, ei hakka keegi kogu elamist kaasa võtma, sest kolimine läheks väga kalliks. Ja nii paigutatakse kogu senine maine vara üüritud lattu, kuhu paljud ei kavatsegi enam ennast näole anda.
NB! Vaata videoklippi: Bethel Island: 2 Alarm Fire Destroys 3 Homes in Contra Costa County.
Kuid nüüd veel pisut tulekahjudest. Nagu videoklippidel näha, siis ameerika tuletõrjujad eriti ei kiirusta. Keegi ei hakka ennast jooksusammuga väsitama – võib-olla ametiühing ei luba või pole jalgades jõudu? Kõigepealt on vaja kättpidi tervitada teise või kolmanda tuletõrjekomando liikmeid, ja isegi siis, kui voolikud on juba lahti keritud ei juhtu ikka veel midagi. Kulub kenasti aega, enne kui vesi voolikutesse lastakse. (Oli endal võimalus näha, kuidas võimas tuletõrjeauto kustutas 2016. aasta suvel New Yorgis 42. tänaval põlevat reisibussi.) Muidugi kiirendaks kahe-kolmekorruseliste eramajade tulekahju kustutamist oluliselt võimsamate Panther-tüüpi tuletõrjaautode kasutamine (need on aga paraku väga kallid ja neid kasutatakse ainult suurtel lennuväljadel), sest jääks ära vajadus voolikutega jamada. Võimas veejuga suunataks efektiivselt reguleeritavalt teleskoopnoolelt. Juht ei pea isegi masinast väljuma! Aga las see maja põleb pealegi…
Lühidalt, tuletõrjujatel kiiret pole, isegi siis mitte, kui vähegi operatiivsem tegutsemine suudaks päästa kas kõrvalhoone või -maja(d). Kui põleva maja läheduses on luksusmaastur, siis las põleb seegi. Keegi ei hakka seda eemale pukseerima, kui peremeest kohal pole. Võiks vähemalt autogi päästa. Kuid Ameerikas pole see kombeks. Mis põleb, see põleb… Küll kindlustus maksab… Ah, et naine põles sisse?! Milles probleem, tema elu on ju kindlustatud ja kena summake tulemas! Ah et lapsed põlesid sisse. No ja siis, eks ole nendegi elu kindlustatud…
NB! Loe ka:
Nii kustutatakse põlevat reisilennukit
Tunnuspildil: American plasticdream leekides.
Kes oskab vene keelt, siis soovitame kindlasti vaadata Youtube:
* НИЩАЯ Американская деревня – Картонные дома в Америке? Вся правда про жизнь в США
* В США ЗАПРЕЩЕНО иметь огороды! ШТРАФ в Америке за выращивание овощей!
* КАК живут обычные американцы в США штат Монтана/Дома людей в Америке это бытовая отсталость и грязь
* ДОМ АМЕРИКАНЦА. 10 Отличий от Русского Дома. Американское жильё
* Как живут средние американцы. Обзор дома.
Kindlasti vaata 25. märtsil 2023 ülespandud videot tornaado tekitatud purustustest. Ameeriklased ei taha kuidagi aru saada, et tornaadode poolt ohustatuid aladel ei pea vastu ükski papist või vineerist maja!
©Peter Hagen
