Nõukogude valitsuse korraldatud massimõrv Katõnis
13. aprillil 1943 teatas Saksa uudisteagentuur DNB (Deutsche Nachrichten-Büro) Berliinis, et Wehrmachti ametnikud on avastanud Katõnis (20 kilomeetri kaugusel Smolenskist) Poola ohvitseride ühishauad, mis on kaevatud 1940. aasta kevadel, seega enne, kui Saksa väed nimetatud piirkonna okupeerisid.
DNB hinnangul oli Katõni maetud umbes 10 000 sõjavangi, hiljem täpsustatud andmetel oli ühishaudades 4443 surnukeha. 30. aprilliks 1943 oli avatud seitse ühishauda, kust leiti 982 laipa. Kõik Poola sõjavangid olid tapetud kuklalasuga. Laipade taskutest leitud märkmete, päevikute, saatmata kirjade jm. põhjal võis järeldada, et massimõrv oli toimunud 1940. aasta märtsis või aprillis.
Londonis asuv Poola eksiilvalitsus nõudis, et Poola ohvitseride mõrvamise asjaolude uurimiseks loodaks rahvusvaheline komisjon. Saksamaa oli varmalt nõus. Seepeale katkestas Moskva 26. aprillil diplomaatilised suhted Wladyslaw Eugeniusz Sikorski (1881–1943) kabinetiga. Selle sammuga lootis Stalin suruda läbi oma territoriaalsed nõudmised. 1941. aasta suvel oli Stalin olude sunnil lubanud liitlastele, et loobub Ida-Poola annekteerimisest, kuid tegelikult polnud ta Poola arvel Nõukogude Liidu läände laiendamise ideed maha matnud.
Diplomaatiliste suhete katkestamine Poola eksiilvalitsusega avardas Stalini mänguruumi. Seda enam, et ta lootis oma huvides ära kasutada Poola kommuniste, kes võimule pääsedes oleksid olnud meelsasti nõus tunnistama Nõukogude Liidu piiride nihkumist läände.
1939. aastal Nõukogude sõjavangi langenud 15 000 Poola sõdurit ja ametnikku kadusid jäljetult. Poolas teati vaid, et vangid olid paigutatud laagritesse Kosselskis, Ostaškovos ja Starobelskis.
Vangide edaspidise saatuse kohta puudus aga igasugune info. Moskvale esitatud järelepärimised jäid vastuseta.
3. detsembril 1941 kohtus Stalin Poola eksiilvalitsuse juhi Sikorskiga ja valetas talle silmagi pilgutamata, et Poola sõdurid olevat Mandžuuriasse põgenenud. Ka Stalini kõrval seisnud välisminister Molotov ei teadnud asjast midagi, kuigi poolakate surmaotsusel, dateeritud 5. märts 1940, ilutses ka tema allkiri. Lavrenti Beria ettepanekule (galeriis dok 3) Poola ohvitserid likvideerida kirjutasid alla Stalin (†1953), kaitseminister K. Vorošilov (†1969), välisminister V. Molotov (†1986), väliskaubanduse rahvakomissar A. Mikojan (†1978). Telefoni teel andsid oma heakskiidu N. Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees M. Kalinin (†1946) ja veonduse ja tööstuse minister L. Kaganovitš (†1991). Märkus „za” – poolt. Ukrainas viibivat Poliitbüroo liiget N. Hruštšovi (1894–1971) ei õnnestunud telefoni teel kätte saada. See on vist ajaloos ainulaadne juhtum, kui tuhandete inimeste surmaotsusele kirjutas alla riigipea (Stalin) ja välisminister (Molotov).
Pikka aega üritas stalinlik valitsus Katõni massimõrva sakslaste kaela ajada, kasutades ära asjaolu, et Katõn jäi Saksa okupatsioonitsooni. Laipade uurimine aga näitas veenvalt, et need vangid olid mõrvamispaika toodud Kosselskist ning lastud maha 1940. aasta aprillis 1939. aastal valmistatud saksa kuulidega kaliiber 7,65, mida kasutati Walter-tüüpi püstolites. See asjaolu pani isegi Goebbelsi kukalt kratsima. Tõsi, kuid need revolvrid ja padrunid oli Saksamaa andnud (või müünud) N. Liidule juba enne sõda. Ohvrite taskutest leitud viimased päevikumärkmed kandsid daatumit 9. aprill 1940. Just sel ajal oli likvideeritud Kosselski laager.
Poola ohvitseride massimõrva plaan töötati välja Nõukogude Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadis. Ülejäänud Poola sõjavangide saatus on senini teadmata, kuid on ülimalt tõenäoline, et ka nemad tapeti. Kohalikud elanikud tunnistasid Saksa võimudele, et 1940. aasta aprillis olid Katõni lähedal asunud Gnezdovo raudteejaama saabunud rongid Poola sõjavangidega. Jaamast veeti sõdurid autodega metsa, tagasi sõitsid aga tühjad autod.
Katõni massimõrva tegelike tagamaade varjamine on mürgitanud jäädavalt Poola ja Nõukogude Liidu suhted. Mingit sõprust Poola ja Venemaa vahel ei saa enam kunagi olema.
Alles 1987. aastal loodi NLKP peasekretäri M. Gorbatšovi ettepanekul massimõrva asjaolude uurimiseks kahepoolne komisjon. 13. aprillil 1990 tunnistas Nõukogude Liidu valitsus lõpuks ametlikult, et massimõrv pandi toime L. Beria ettepanekul ja Stalini korraldusel, M. Gorbatšov andis Poola presidendile W. Jaruzelksile tema Moskva visiidi ajal üle massimõrva käsitlevate dokumentide koopiad. Alles B. Jeltsin käskis 1993. aastal seni Katõni massimõrvaga seotud salastatud dokumendid avaldada. Selleks ajaks olid kõik massimõrvale oma allkirja andnud tegelased surnud. Viimane neist kuuest kaabakast, L. Kaganovitš suri 1991. aastal. Tunnistajaid enam polnud, nüüd võis toimikud avaldada… Surnud vastu ei vaidle!
Ja veel…
Poola sõjvangide hukkamise viisid täide 47 tšekaa töötajat, keda Beria hiljem premeeris täiendava kuupalgaga.
60 000 tapetud poolakate pereliiget deporteeriti Siberisse, hiljem saadeti aga Siberisse ja Kasahstani 1,5 miljonit poolakat, kes ei sobinud „sotsialistlikuks ümberkasvatamiseks”.
Suure puhastuse ajal aastatel 1937–1938 hukati N. Liidus ühtekokku 750 000 inimest.
* * *
16.–18. novembril 2020 Tveri oblastis toimunud konverentsi korraldas Venemaa Sõjaajaloo Selts, vahendas Poola uudisteagentuur PAP.
„Poola saatkonda Moskvas hämmastab, et konverentsil Poola-Vene suhete kohta, mis leidis aset Tveri oblastis 2020. aasta novembris, tehti avaldusi, mis olid mõeldud Katõni veresauna Tveris ja Mednojes puudutavate faktide võltsimiseks,” teatas saatkond. „Meie arvates oli konverentsil propageeritud ajalooversiooni eemärgiks võltsida NKVD vastutust Katõni veresauna eest Mednojes ja legitimiseerida stalinistlikku versiooni sellest kuriteost, mis veeretas süü Natsi-Saksamaale.”
Katõni veresaun kujutas endast mitut Poola sõjavangide massihukkamist NKVD poolt 1940. aasta aprillis ja mais. Hukatud olid peamiselt Poola ohvitserid ja politseinikud.
Endiselt Poola ja Venemaa vahelisi suhteid varjutav veretöö leidis aset mitmetes kohtades, aga see on kokkuvõttes nimetatud Katõni metsa järgi praeguses Venemaa Smolenski oblastis, kus avastati ohvrite esimesed massihauad.
Konverentsi toetasid mõned Vene riigiduuma liikmed, kes olid avaldanud plaani tühistada riigiduuma varasem otsus, milles tunnistati Nõukogude Liidu vastutust Katõni veresauna eest.
Poola saatkond märkis ära ka selle, et konverents toimus Svetlitsas, mis asub Ostaškovi lähedal, kus oli üks Poola sõjavangide kunagisi laagreid.
2020. aasta mais eemaldasid Vene marurahvusliku Rahvusliku Vabastusliikumise (NOD) aktivistid Nõukogude terroris hukkunud Poola sõjavangide mälestustahvli Ostaškovis, mille vastu Poola valitsus protesti avaldas. 2019. aastal nõudis kohalik prokuratuur mälestustahvli eemaldamist, väites, et see paigaldati reeglite vastaselt.
Massimõrvad Ukrainas
1943. aasta 25. mail alustasid Natsi-Saksamaa sõdurid koos Punase Risti ja kohalike elanikega väljakaevamisi Ukrainas Vinnõtsja linnas. Sealt avastati suured massihauad, kuhu olid Nõukogude julgeolekuorganid heitnud II maailmasõja eel umbes 10 000 tapetud ukrainlast ja poolakat, kellest paljusid oli julmalt piinatud.
Kommunistid hakkasid kasutama vastaste vastu karme ja veriseid võtteid sisuliselt kohe pärast võimuletulekut. Olukord muutus aga tunduvalt hullemaks 1930ndatel, kui karistama hakati režiimi tegelike vastaste kõrval ka „potentsiaalseid vaenlasi“, kellest enamik olid täiesti süütud lihtkodanikud. 1936–1938 aastatel toimunud suure terrori ehk Jossif Stalini suurpuhastuse käigus tapeti sel moel sadu tuhandeid inimesi. Ehkki algselt olid repressioonid suunatud Stalini parteisiseste poliitiliste konkurentide vastu, muutus see peagi laiaulatuslikumaks ja sihtmärgiks võeti ka punaarmeelasi, kontrrevolutsionäärideks sildistatud tavainimesi ja etnilisi vähemusi.
Kommunistide arvates oli Vinnõtsja rahvavaenlastest pungil
Uus repressioonide laine algas Nikolai Ježovi ehk Verise Kääbuse nimetamisega NKVD (Nõukogude Liidu sisejulgeolekuorgan, KGB eelkäija) juhiks 1936. aasta sügisel. Suurem terror käivitus aga 1937. aasta suvel, mil kommunistliku partei poliitbüroo kiitis heaks NKVD korralduse, mille kohaselt tuli represseerida sadu tuhandeid inimesi erinevates Nõukogude Liidu piirkondades. Ukraina aladel määrati kohustuslikuks represseeritute arvuks 28 100 inimest, kellest pea iga neljas mõisteti surma. „Vajadusel“ võisid kohalikud NKVD organid neid arve üksikisikute arvelt vabalt kergitada.
Vinnõtsja oblast asus toona „kodanlike“ riikide Poola ja Rumeenia piirialadel. Seal elas jätkuvalt palju sõdureid, kes olid võidelnud venelaste vastu põgusalt eksisteerinud iseseisva Ukraina rahvavabariigi (1917–20) eest. Samuti elas oblastis omajagu poolakaid. Kuna tegemist oli piiriäärse alaga, olid nõukogude võimud „veendunud“, et seal tegeldakse välisluurega. Vinnõtsja elanikke peeti suures osas rahvavaenlasteks, kes soovivad kahjustada kommunistlikku režiimi. Seetõttu sattuski oblast NKVD erilise tähelepanu alla ja sinna saadeti kogenud ja külmavereline julgeolekutöötaja Ivan Korabljov.
Tapmiseks läks vaja mitut lasku
Esialgu kavatseti Võnnitsja oblastis karistada 4000 inimest, neist ligi 1000 surmanuhtlusega. Peagi aga saabusid uued korraldused ja represseeritute kvooti kergitati. Lõpuks hukati seal ligi 20 000 inimest. Ohvreid valiti eelnevalt koostatud nimekirjade alusel. Vahistatud pidid koheselt kinnitama õõnestustöös osalemist – ka süütutelt pigistati ülestunnistus peagi vägivalda kasutades välja. Esialgu hoiti sadu kahtlusaluseid koos väga väikestes kambrites, kus ei saanud inimlikest tingimustest rääkidagi. Kinnipeetavaid peksti sageli ning nende vigastuste ravimiseks palgatud kolmel arstil oli igapäevaselt käed-jalad tööd täis.
Korabljov nõudis aga igal järgneval päeval üha enamate inimeste karistamist. NKVD ametniku käsul korraldati Vinnõtsjas ka erioperatsioon poolakatest vähemuse vastu, kellest suurem osa küüditati 1937. aasta augustil Siberisse. Nende süüks peeti režiimivaenulikkust. 1937. aasta suvel moodustasid nõukogude võimud Vinnõtsjasse kolmepealise juhtiva organi ehk nn troika, mis muutis Korabljovi tööd lihtsamaks. Kolmikusse kuulusid oblastikomitee sekretär V. Tšernjavski, kohaliku NKVD haru juhataja M. Timofejev ja piirkondlik prokurör I. Jaroševski. Nemad hakkasid järjepidevalt represseeritute nimekirju täiendama. 1938. aastal võisid nad surma saata sadu inimesi päevas.
Surmamõistvad otsused viidi täide üldjuhul samal päeval ja NKVD kohaliku peakorteri sisehoovis. Teadaolevalt hukati ohvreid väiksekaliibrilist laskemoona kasutava püstoliga, mis ei toonud sageli surma esimese lasuga. Seega tulistati enamikke surmamõistetuid kaks või isegi kolm korda kuklasse – see tehti kindlaks laipade hilisema väljakaevamise käigus. NKVD peakorteri hoovi ümbritsesid garaažid, kus käivitati hukkamiste ajal autod – mootorimüra pidi summutama püstolilaske. Seejärel viskasid kommunistid ohvrite surnukehad autodesse ning jäid ootama pimeduse saabumist.
Ohvreid maeti saladuskatte all massihaudadesse
Ohvrid maeti Vinnõtsja linnas kolme kohta – kesklinnas asuvasse Gorki parki, õigeusukalmistu lähistele ja kohalikku viljapuuaeda. Viimased kaks nimetati sõjaväealadeks ning linnaelanikel keelati neile ligineda. Suurem osa laipu maeti umbes ühel hektaril asuvasse viljapuuaeda, mis ümbritseti 1938. aastal kõrge aia ning okastraadiga. Läheduses elavate inimeste sõnul vuras sinna pidevalt autosid ning öösiti oli kuulda inimeste sagimist ja mootorimürinat. Vangid kaevasid puude vahele kuni kolme meetri sügavusi kraave, mille NKVD töötajad täitsid igal õhtul uute laipadega. Need visati sinna üsna suvaliselt sisse ning kaeti lubjaga. Igasse kaevikulaadsesse massihauda pandi üle 30 surnukeha, suurematesse isegi ligi 150. Sarnaselt käituti ka pargis ja kalmistulähedasel alal.
Ohvrite omastele tapmistest ei räägitud – neile valetati, et lähedased saadeti pikaks ajaks vangi kaugematesse Nõukogude Liidu nurkadesse. Ja esialgu ei teadnudki kohalikud elanikud, et nende linnakeses tapetakse ja maetakse tuhandeid inimesi. Need, kes seda kahtlustasid, hoidsid keele hammaste taga, kuna kartsid ka ise võimude kättemaksu.
1938. aastal terror lakkas. Nüüd sattusid Stalini paranoilise kättemaksuiha ohvriks hoopiski NKVD kaader, kes oli repressioone ellu viinud. 1939. aastal tõukas Lavrenti Beria NKVD juhi kohalt Nikolai Ježovi, mistõttu sattusid viimase alluvad negatiivsesse valgusesse. Sealhulgas ka Vinnõtsjas tegutsenud Korabljov, kes üritas endalt korduvalt elu võtta, ent ebaõnnestus. Hiljem mõistis sõjatribunal ta surma, ent muutis otsuse siiski eksiiliks.
Kohalikud elanikud asusid sakslaste abiga asja uurima
Vinnõtsja massihauad jäid Nõukogude Liidu poliitilise ladviku ja NKVD ametnike veriseks saladuseks mitmeks aastaks. 1941. aastal puhkes Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel sõda ning NKVD ametnikud olid sunnitud pealetungiva Saksa armee ees Vinnõtsjast põgenema. See võimaldas kohalikel elanikel asuda ise uurima, mis sai nende lähedastest, kes mõne aasta eest jäljetult kadusid. Abi paluti ka Saksa okupatsioonivõimudelt, kes esialgu polnud sellistest „tüütutest lisaprobleemidest“ huvitatud, kuna soovisid võimalikult kiiresti Nõukogude Liidu sõjalisel teel alistada.
Olukord muutus aga 1943. aastal. Sakslased olid saanud Stalingradi all sõjaedu pööranud löögi. Alles nüüd hakati huvituma muudest võimalustest, kuidas Nõukogude Liitu kahjustada. Seega otsustatigi kasu lõigata vaenlase eelnevate roimade avalikustamisest. Näiteks aprillis teatasid sakslased, et avastasid Poolas Katõni lähedal asuvast metsast suured sõjavangide massihauad. See osutus nõukogudevastase propaganda mõistes edukaks sammuks. Sarnase teatega tuldi avalikkuse ette ka kuu hiljem Vinnõtsjas. Kohalike soovidele vastu tulles algasid 25. mail kaevetööd.
Massihaudade väljakaevamisse (mida füüsilises mõttes tegid Vinnõtsja vangid) kaasati kohalike ja Saksamaa patoloogide kõrval ka rahvusvaheline Punane Rist ning mitmeid oma ala eksperte enam kui kümnest Euroopa riigist. Leiud osutusid kohutavaks. Kokku leiti kolmest matmispaigast 95 massihauda, kuhu oli heidetud 9439 surnukeha. Enim surnukehi avastati viljapuuaiast (5644), millele järgnesid kalmistuala (2405) ja kesklinna pargi (1383) matmispaigad. Tõenäoliselt jäid aga veel mitmed hauad leidmata.
Väljakaevamiste kõrval alustasid sakslased ka kriminaaljuurdlust, mille käigus püüti tuvastada tapetute rahvust. Ohvrite seas ei mainitud propaganda huvides aga ühtegi venelast, juuti ega mustlast – nemad (vähemalt esimesed kaks rahvust) pidid olema õõvastava kuriteo sooritajad, mitte ohvrid. Sarnane keeld laienes peagi ka poolakatele. Siiski polnud kahtlustki, et valdav enamus ohvritest olid ukrainlased.
Paljudel laipadel oli jälgi piinamisest
Tapetute peale oli visatud lupja, riideid ja umbes kahemeetrine mullakiht. Mingist korrastatusest haudade puhul rääkida ei saanud. Enamikel ohvritest olid käed seotud ning kuklas mitu kuulihaava. Lisaks tuvastati paljudel jälgi piinamisest ning mõned oli maetud ilmselt ka elusalt. Linna saabus elanikke kogu oblastist, kes hakkasid otsima lahtikaevatud haudadest oma sugulasi ja tuttavaid. Neid tuvastati eelkõige riiete, ent ka taskutes asunud dokumentide abil. Muul viisil oli see sisuliselt võimatu, sest laibad olid juba mitu aastat mullas kõdunenud. „Kohutav, väljakannatamatu laibalehk kattis kogu linna, seejärel kogu Ukraina,“ kirjeldas juhtunut toona Vinnõtsjas viibinud Antin Dragan, kelle sõnul värisesid kõigi käed, kui nad massihaudade poole suundusid.
Rahvusvaheline Punane Rist jõudis pärast väljakaevamisi ametlikule otsusele, et tapatöö eest vastutab Nõukogude Liit. Fotosid massihaudadest levitati kogu Euroopas, mis oli natside propagandamasinale otsekui vesi veskile. Nõukogude Liit seevastu väitis, et süüdi on sakslased, ent see jäi üsna jõuetuks vastulöögiks. Suurem osa väljakaevatud säilmetest maeti peagi taas ümber üksikhaudadesse, ent kristliku kombestiku kohaselt. Vinnõtsjasse püstitati ka monument „Stalinistliku terrori ohvritele“.
Ukrainlastele ei antud aga palju aega lähedasi leinata. Punaarmee lähenedes sakslased taandusid ja peagi oli Ukraina Nõukogude Liidu kommunistliku kontrolli all. Monument hävitati, parki püstitati otse kunagiste massihaudade kohale tantsulava ja mänguväljak ning hiljem istutati põõsad. Need kohalikud elanikud, kes aitasid massihaudade väljakaevamisele aktiivselt kaasa või jagasid tapmiste kohta infot sattusid repressioonide alla ja enamikel juhtudel tapeti. Nende seas olid ka sadakond naist, kes otsisid haudadest oma lähedasi.
Vinnõtsjast leitud haudadest ja tapetutest rääkimine läks aastakümneteks põlu alla. Ehkki perestroika ajal otsustasid nõukogude võimud võtta vastutuse Katõni veresauna eest, jäeti Vinnõtsja tragöödia ebaõiglaselt kõrvale.
Tunnuspildil: Väljakaevatud Poola ohvitseride surnukehad.
©Peter Hagen
