Marssal Tuhhatševski lõpp ehk kuidas Saksa vastuluure Nõukogude valitsust lollitas

1937. aastal üllatas kogu maailma teade Nõukogude-Liidu marssali Mihhail Tuhhatševski ootamatust vangistamisest ja mahalaskmisest. Üksikasju sellest tuntud nõukogude armee ülemjuhataja üllatavast lõpust ei avaldatud. 1942. aasta novembris, kui sakslased avalikustasid Nõukogude Liidu kulissidetagused verised mahhinatsioonid, osutus võimalikuks rekonstrueerida ka selle kurbmängu sündmustikku…

Tuhhatševski protsessi eeluurimise aktid olid antud läbivaatamiseks kõrgemale sõjanõukogule, kes pärast Kliment Vorošilovi eesistumise all kolm päeva kestnud istungit kinnitas 4. juunil uurimise tulemuse ning otsustas esitada Tuhhatševskile süüdistuse riigireetmises.
Marssal arreteeriti öösel vastu 11. juunit tema salongvagunis. Vangistamisel avaldas Tuhhatševski vastupanu ja tahtis teha isegi enesetappu. 11. juunil anti marssal ja veel 7 nõukogude armee komandöri kohtu alla. Protsess toimus Stalini erikäsul suletud uste taga. Tribunal liikmed olid Nõukogude Liidu ülemkohtu eesistuja Ulrich, marssalid Blücher ja Budjonnõi ja teisejärgu komandörid Dõbenko, Alkenis, Astarov, Belov, Kašitin, Šapošnikow ja Gorjatšev. Prokuröriks oli Andrei Võšinski.
Kohtuistung algas hommikul kell 10 Tuhhatševski üleakuulamisega. Sellele järgnes esimese järgu komandöride Ugorevitši, Jakiri, Korki ja teiste ülekuulamine. Ülekuulamine lõppes õhtul kella 7 paiku. Vorošilov avaldas sõjakohtu otsuse 4. juunist, mille järele kõigile kaebealustele määrati kõrgeim karistus. Võšinski nõudis kaebealuste väljaheitmist parteist ning nendele surmanuhtluse määramist mahalaskmise teel. Võšinski nõudis kaebealuste väljaheitmist parteist ning nendele surmanuhtluse määramist mahalaskmise läbi. Kohus tegutses 1. detsembril 1934 vastu võetud seaduse alusel, mille kohaselt polnud kohtualusel õigust kaitsjale, otsus oli lõplik ja edasikaebamisele ei kuulunud. Tuhhatševski, kes nähtavasti polnud arvestanud sellise kohtuotsusega, oli sügavalt vapustatud, kuid suutis siiski säilitada kindla meele. 10 minutit hiljem, saalis valitses surmavaikus – sekretär luges ette kohtuotsuse: Mihhail Tuhhatševski, Boriss Feldmann, August Kork, Jeronimas Uberevičius, Jona Jakir, Vitali Primakov, Roberts Eidemanis ja Vytatutas Putna on mõistetud surma mahalaskmise läbi.
NKVD esindaja sammus Tuhhatševski juurde ja lõikas tal taskunoaga marssali tähed ära. Kus ja millistes tingimustes veetis Tuhhatševski oma viimase öö, on teadmata. Nähtavasti olid kõik kaebealused paigutatud ühte ruumi Lubjankal.
12. juuni hommikul suleti Lubjanka väljak. Vangla värava ette, mille ees oli rivistatud NKVD üksus, sõitis „Must vares“. Igast sõidukist väljuvat meest saatsid kaks tšekisti. Kell 10.30 hommikul saabus marssal Vassili Blücher Lubljankasse. (Blücherit ennast süüdistati 1938. aastal spionaažis Jaapani kasuks ja ta suri 9. novembril 1938 piinamise tagajärjel tekitatud tervisekahjustuse tagajärjel). Umbes kell 11 hommikul astusid ühest kõrvalkäigust vanglaõuele kaebealused, kelle käed seotud seljale, ning asetusid kriidiga tõmmatud joonele 5 meetri kaugusel seinast.
Tühikäigul automootorite müra summutas kõik helid. Blücher tõmbas taskurätiku taskust ja tõstis ühe käe peakohale. Selle märguande peale haarasid kaebealuste seljataga seisvad tšekistid revolvrid ja sihtisid meeste kuklasse. Siis langetas Blücher käe, milles ta hoidis taskurätikut, ning samal silmapilgul kõlas 8 pauku. Mootorimüra vaibus. Lubjanka õue asfaldil lamas kaheksa laipa. Seejärel astus Blücher oma autosse ja sõitis Stalini juurde, et talle surmanuhtluse täideviimisest teatada. Poole tunni pärast väljus Lubjanka väravast kaks sõidukit Leningradi maantee suunas. Seal, kuskil eemal maanteest, leidis marssal Tuhhatševski koos oma seitsme kaaskannatajaga tundmatus hauas viimse puhkepaiga.
Hiljem tunnistasid Saksa võimud ja isegi Adolf Hitler, et Tuhhatševskit kompromiteeriv materjalid oli fabritseeritud Saksamaa Riikliku Julgeolekuameti (RSHA) juhi Reinhard Heydrichi juhtimisel ja need kavalasti õigel ajal ja õiges kohas toimetatud Nõukogude Liitu arvestusega, et need satuvad NKVD kätte. Sakslaste kurikaval plaan õnnestus täielikult. Kümnetele ja kümnetele Nõukogude komandöridele saadeti „kompromiteerivaid“ kirju, mis muidugi adressaadini ei jõudnudki, vaid maandusid kohe NKVD töötajate käppade vahele. Veel kasutas luure kavalat trikki; nõukogude sõjaväelastele saadeti tänutäheks olematute teenuste eest pakke, unustamata ära jõulupakke. On lihtsalt hämmastav, et stalinlik NKVD nii labase sööda alla neelas.

Tunnuspildil: Esimeses reas vasakult Kaganovitš, Vorošilov, Stalin, Molotov, Kalinin, Tuhhatševski (1936).

* * *

Pilt on ajalehe Pravda 14. märtsi 1938 numbrist nr 72 (7397), lk 2. Kohtuotsus ise langetati 13. märtsil.

NSV LIIDU ÜLEMKOHTU SÕJAKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS
(lõpp)

Eeluurimise ja kohtuliku uurimise käigus tehti kindlaks, et käesolevas asjas süüdistatavad Zelenski, Ivanov ja Zubarev asusid võitlusse töölisklassi revolutsioonilise liikumise vastu juba tsaariajal.
Zelenski oli aastatel 1911–1913 Samara sandarmivalitsuse agent-provokaator.
Ivanov oli aastatel 1911–1916 Moskvas ja teistes linnades ohranka ja sandarmivalitsuse agent-provokaator.
Zubarev värvati 1908. aastal Kotelnitši linnas agent-provokaatoriks ning tegeles provokatsioonilise tegevusega kuni 1917. aastani.
Seega tuvastas NSV Liidu Ülemkohtu sõjakolleegium süüdistatavate 1. Buhharin N. I., 2. Rõkov A. I., 3. Jagoda G. G., 4. Krestinski N. N., 5. Rakovski H. G., 6. Rozengolts A. P., 7. Ivanov V. I., 8. Tšernov M. A., 9. Grinko G. F., 10. Zelenski I. A., 11. Bessonov S. A., 12. Ikramov A., 13. Hodžajev F., 14. Šarangovitš V. F., 15. Zubarev P. T., 16. Bulanov P. P., 17. Levin L. G., 18. Pletnjov D. D., 19. Kazakov I. N., 20. Maksimov-Dikovski V. A. ja 21. Krjutškov P. P. süü, sealhulgas Vene NFSV kriminaalkoodeksi §-s 58-13 ette nähtud kuritegudes.
Eeltoodu põhjal ning juhindudes Vene NFSV kriminaalmenetluse koodeksi §-dest 319 ja 320

NSV LIIDU ÜLEMKOHTU SÕJAKOLLEEGIUM

OTSUSTAS:

1. Nikolai Ivanovitš Buhharin
2. Aleksei Ivanovitš Rõkov
3. Genrih Grigorjevitš Jagoda
4. Nikolai Nikolajevitš Krestinski
5. Arkadi Pavlovitš Rozengolts
6. Vladimir Ivanovitš Ivanov
7. Mihhail Aleksandrovitš Tšernov
8. Grigori Fjodorovitš Grinko
9. Isaak Abramovitš Zelenski
10. Akmal Ikramov
11. Faizulla Hodžajev
12. Vassili Fomitš Šarangovitš
13. Prokopi Timofejevitš Zubarev
14. Pavel Petrovitš Bulanov
15. Lev Grigorjevitš Levin
16. Ignati Nikolajevitš Kazakov
17. Veniamin Adamovitš (Abramovitš) Maksimov-Dikovski
18. Pjotr Petrovitš Krjutškov

– kõrgeima kriminaalkaristuse määraga MAHALASKMISELE koos kogu neile isiklikult kuuluva vara konfiskeerimisega.
Pildil lõpeb väljavõte selles kohas; kohtuotsus jätkus veel kolme ülejäänud kohtualuse karistustega.
Märkus. Kolmas Moskva näidisprotsess toimus 2.–13. märtsini 1938. Need 18 surmamõistetut hukati 15. märtsil 1938. Armuandmispalved jäeti rahuldamata.
Nimekirjas nr 12 on Vassili Šarangovitš – seesama mees, kes 9. juuli 1937 telegrammis teatas Stalinile, et Valgevenes kavatsetakse 3000 inimest maha lasta. Nüüd, kaheksa kuud hiljem, avaldab „Pravda” tema enda mahalaskmisotsuse.
Veel üks oluline järellugu: 1988. aastal tühistas NSV Liidu Ülemkohtu pleenum muu hulgas Buhharini ja Rõkovi suhtes selle 1938. aasta kohtuotsuse, leides, et nende tegudes puudus kuriteokoosseis.

RANGELT SALAJANE
Koopiate tegemine keelatud
Tagastada 48 tunni jooksul

ŠIFREERITUD TELEGRAMM

Minskist, saadetud 9. VII 1937 kell 7.15.
Saabus ÜK(b)P Keskkomiteesse dešifreerimiseks 9. VII 1937 kell 10.10.
Sissetulev nr 1186/Š.

MOSKVA, ÜK(b)P KESKKOMITEE, sm STALINILE

Vastuseks Teie 3. juuli telegrammile teatan, et meie poolt varem arvele võetud ja Valgevenes elavatest tagasitulnud kulakutest ja kriminaalidest on 12 800 inimest, kõige teravama küsimuse lahendamiseks on kavas 3000 inimest kui kõige vaenulikumad ning aktiivselt kontrrevolutsioonilist tegevust juhtivad isikud maha lasta ning 9800 vähem aktiivset vaenulikku elementi välja saata.
Troika koosseisu teen ettepaneku: Valgevene KP(b) Keskkomitee esimene sekretär Šarangovitš V. F., Valgevene KP(b) Keskkomitee teine sekretär [nimi osaliselt allkirjadega kaetud], miilitsaülem [nimi osaliselt kaetud].

Valgevene KP(b) Keskkomitee sekretär
Š A R A N G O V I T Š

Märkus
Siin on arvuline jaotus kristallselge: 12 800 inimest on kõigepealt moodustatud üheks „kontingendiks”. Seejärel jagatakse nad kaheks: 3000 mahalaskmisele ja 9800 väljasaatmisele. 3000 + 9800 = täpselt 12 800. Kedagi sellest arvele võetud rühmast ei jäeta väljapoole.
Eriti tähelepanuväärne on põhjendus I kategooriale: „наиболее враждебных и ведущих активную контрреволюционную работу” – „kõige vaenulikumad ja aktiivset kontrrevolutsioonilist tegevust juhtivad”. Telegrammis ei järgne sellele ühtegi konkreetset süütegu ega tõendit.
Ja siin on veel üks ajalooliselt sünge iroonia. Vasakul on taas kõrgema juhtkonna käsikirjalised resolutsioonid. Dokumendi saatja Vassili Šarangovitš ise arreteeriti 1937. aasta juulis, mõisteti 1938. aasta märtsis Moskva kolmandal näidisprotsessil surma ja lasti maha. Ehk mees, kes 9. juulil 1937 teatas Stalinile plaanist lasta maha 3000 inimest, sattus vähem kui aasta pärast ise sama terrorimasina ohvriks.

©Peter Hagen