Marssal Tuhhatševski lõpp ehk kuidas Saksa vastuluure Nõukogude valitsust lollitas
1937. aastal üllatas kogu maailma teade Nõukogude-Liidu marssali Mihhail Tuhhatševski ootamatust vangistamisest ja mahalaskmisest. Üksikasju sellest tuntud nõukogude armee ülemjuhataja üllatavast lõpust ei avaldatud. 1942. aasta novembris, kui sakslased avalikustasid Nõukogude Liidu kulissidetagused verised mahhinatsioonid, osutus võimalikuks rekonstrueerida ka selle kurbmängu sündmustikku.
Tuhhatševski protsessi eeluurimise aktid olid antud läbivaatamiseks kõrgemale sõjanõukogule, kes pärast Kliment Vorošilovi eesistumise all kolm päeva kestnud istungit kinnitas 4. juunil uurimise tulemuse ning otsustas esitada Tuhhatševskile süüdistuse riigireetmises.
Marssal arreteeriti öösel vastu 11. juunit tema salongvagunis. Vangistamisel avaldas Tuhhatševski vastupanu ja tahtis teha isegi enesetappu. 11. juunil anti marssal ja veel 7 nõukogude armee komandöri kohtu alla. Protsess toimus Stalini erikäsul suletud uste taga. Tribunal liikmed olid Nõukogude Liidu ülemkohtu eesistuja Ulrich, marssalid Blücher ja Budjonnõi ja teisejärgu komandörid Dõbenko, Alkenis, Astarov, Belov, Kašitin, Šapošnikow ja Gorjatšev. Prokuröriks oli Andrei Võšinski.
Kohtuistung algas hommikul kell 10 Tuhhatševski üleakuulamisega. Sellele järgnes esimese järgu komandöride Ugorevitši, Jakiri, Korki ja teiste ülekuulamine. Ülekuulamine lõppes õhtul kella 7 paiku. Vorošilov avaldas sõjakohtu otsuse 4. juunist, mille järele kõigile kaebealustele määrati kõrgeim karistus. Võšinski nõudis kaebealuste väljaheitmist parteist ning nendele surmanuhtluse määramist mahalaskmise teel. Vorošilov avaldas sõjakohtu otsuse 4. juunist, mille järele määrati kõigile kõrgeim karistusmäär. Võšinski nõudis kaebealuste väljaheitmist parteist ning nendele surmanuhtluse määramist mahalaskmise läbi. Kohus tegutses 1. detsembril 1934 vastu võetud seaduse alusel, mille kohaselt polnud kohtualusel õigust kaitsjale, otsus oli lõplik ja edasikaebamisele ei kuulunud. Tuhhatševski, kes nähtavasti polnud arvestanud sellise kohtuotsusega, oli sügavalt vapustatud, kuid suutis siiski säilitada kindla meele. 10 minutit hiljem, saalis valitses surmavaikus – sekretär luges ette kohtuotsuse: Mihhail Tuhhatševski, Boriss Feldmann, August Kork, Jeronimas Uberevičius, Jona Jakir, Vitali Primakov, Roberts Eidemanis ja Vytatutas Putna on mõistetud surma mahalaskmise läbi.
NKVD esindaja sammus Tuhhatševski juurde ja lõikas tal taskunoaga marssali tähed ära. Kus ja millistes tingimustes veetis Tuhhatševski oma viimase öö, on teadmata. Nähtavasti olid kõik kaebealused paigutatud ühte ruumi Lubjankal.
12. juuni hommikul suleti Lubjanka väljak. Vangla värava ette, mille ees oli rivistatud NKVD üksus, sõitis „Must vares“. Igast sõidukist väljuvat meest saatsid kaks tšekisti. Kell 10.30 hommikul saabus marssal Vassili Blücher Lubljankasse. (Blücherit ennast süüdistati 1938. aastal spionaažis Jaapani kasuks ja ta suri 9. novembril 1938 piinamise tagajärjel tekitatud tervisekahjustuse tagajärjel). Umbes kell 11 hommikul astusid ühest kõrvalkäigust vanglaõuele kaebealused, kelle käed seotud seljale, ning asetusid kriidiga tõmmatud joonele 5 meetri kaugusel seinast.
Tühikäigul automootorite müra summutas kõik helid. Blücher tõmbas taskurätiku taskust ja tõstis ühe käe peakohale. Selle märguande peale haarasid kaebealuste seljataga seisvad tšekistid revolvrid ja sihtisid meeste kuklasse. Siis langetas Blücher käe, milles ta hoidis taskurätikut, ning samal silmapilgul kõlas 8 pauku. Mootorimüra vaibus. Lubjanka õue asfaldil lamas kaheksa laipa. Seejärel astus Blücher oma autosse ja sõitis Stalini juurde, et talle surmanuhtluse täideviimisest teatada. Poole tunni pärast väljus Lubjanka väravast kaks sõidukit Leningradi maantee suunas. Seal, kuskil eemal maanteest, leidis marssal Tuhhatševski koos oma seitsme kaaskannatajaga tundmatus hauas viimse puhkepaiga.
Hiljem tunnistasid Saksa võimud ja isegi Adolf Hitler, et Tuhhatševskit kompromiteeriv materjalid oli fabritseeritud Saksamaa Riikliku Julgeolekuameti (RSHA) juhi Reinhard Heydrichi juhtimisel ja need kavalasti õigel ajal ja õiges kohas toimetatud Nõukogude Liitu arvestusega, et need satuvad NKVD kätte. Sakslaste kurikaval plaan õnnestus täielikult. Kümnetele ja kümnetele Nõukogude komandöridele saadeti „kompromiteerivaid“ kirju, mis muidugi adressaadini ei jõudnudki, vaid maandusid kohe NKVD töötajate käppade vahele. Veel kasutas luure kavalat trikki; nõukogude sõjaväelastele saadeti tänutäheks olematute teenuste eest pakke, unustamata ära jõulupakke. On lihtsalt hämmastav, et stalinlik NKVD nii labase sööda alla neelas.
Tunnuspildil: Esimeses reas vasakult Kaganovitš, Vorošilov, Stalin, Molotov, Kalinin, Tuhhatševski (1936).
