Maailma kõige ohtlikumad lennuväljad
Lühikesed, kitsad või kord tõusvad, kord laskuvad lennuväljad, mille stardi-maandumisradadele saab maanduda või sealt startida ainult riskantseid kurve võttes pole nõrkade närvidega inimeste jaoks.
Üsna seikluslik on Gibraltari lennuväli, kus stardi-maandumisrada läheb otse üle tiheda liiklusega tänava. Iga stardi või maandumise jaoks tuleb tõkkepuud alla lasta ja veenduda selles, et ükski auto lennukile ette ei sõida. Või näiteks lennuväli Prantsuse Courchvelis. Raja kalle on 18,5 kraadi. Piloodid peavad seal maanduma nõlvakust ülespoole ja startima järsu nurga all kallakust allapoole.
Tõelist väljakutset nõuavad aga stardid ja maandumised Toncontini lennuväljale Tegucialpas Hondurases ja Madeira Funchali lennuväljale. Mõlemale lennuväljale maandumisel peavad piloodid arvestama väga täpselt läheduses asuvate mägedega ja sõna otseses mõttes viimasel hetkel enne maandumist järsu kurvi tegema. Kõik lennukid, mis lendavad Madeira lennuväljale võtavad alati maksimaalselt kütust peale. Juhul kui ilmastikuolude tõttu pole võimalik maanduda, peab jätkuma kütust tagasilennuks Euroopasse.
Maailma kõige ohtlikum lennuväli on aga kurikuulus Nepalis asuv Tenzing-Hillary-nimeline lennuväli, rohkem tuntud Lukla lennuvälja nime all. 2845 meetri kõrgusel asuvat lennuvälja nimetatakse aliportiks (mäestikulennuväli). Luka lennuväli on oma õnnetuste arvu poolest maailma kõige ohtlikum lennuväli ja selle kasutamine tõeline närvikõdi.
Aastatel 1973–2019 toimus lennuväljal 10 õnnetust, milles hukkus 26 inimest. Stardi-maandumisrada raiuti kaljudesse 1960-ndatel aastatel ja selle pikkus on kõigest 527 meetrit ja laius 30 meetrit, kusjuures lennuvälja negatiivne kalle on 11,7 kraadi. Piloodid peavad rattad maha saama 600 meetri sügavuse kuristiku serval mõnekümne meetri kaugusel raja algusest, lennuk jääb aga seisma otse kaljuseina vastas. Ka piloodi kõige väiksemal veal võivad olla fataalsed tagajärjed. Tõsi, sellel lennuväljal on paar plussi: startida saab ainult ühes suunas, lennuk tõuseb õhku mööda allapoole kulgevat kallakut, nii saab lennuk kiiremini n-ö tuule tiibadesse. Maandumisel aga mõjub ülespoole kulgev kallak pidurdavalt. Asfaltkatte sai lennuväli alles 2001. aastal! Otse stardi-maandumisraja kõrval asub helikopterite plats, mis ei ole just tark tegu, sest avariisse sattunud lennuk võib helikopteritele otsa sõita – ja seda on ka juhtunud. Lennuväli on ümbritsetud okastraataiaga ja ööpäevaringselt sõjaväe valve all.
Lennuvälja kasutavad kõik, kes kavatsevad Mount Everesti otsa tõusta, sest Lukla kaudu pääseb baaslaagrisse. Kuigi lennuväli on kasutatav aastaringselt, siis monsuunvihmade ajal tuleb ohutuse huvides kuni 50 protsenti lendudest tühistada.
Esimene lennuõnnetus Luklas juhtus 15. oktoobril 1973, kui maandumisel purunes Royal Nepal Airlinesi DHC-6 Twin Otter 300 (9N-ABG). Kolm meeskonnaliiget ja kolm reisijat pääsesid siiski vigastusteta.
Esimene inimohvreid nõudnud lennuõnnetus toimus 25. mail 2004. Hukkus kolm pilooti.
8. oktoobril 2008 toimus kõige rohkem ohvreid nõudnud õnnetus, kui lennuk kukkus maandumisel alla ja süttis põlema. Hukkus 18 inimest, kusjuures ainuke ellujäänu oli lennuki kapten.
Viimane õnnetus toimus 14. aprillil 2019 kell 9.30 hommikul. Summit Air Let L-410 Turbolet (9N-AMH) ilma reisijateta pardal kaldus startimisel paremale ja sõitis otsa ühele helikopterile. Mõlemad lennumasinad võis maha kanda. Surma sai lennuki teine piloot ja üks turvateenistuse politseinik, teine vigastatud politseinik suri haiglas. Neli inimest sai vigastada, nende hulgas lennuki kapten.
Tunnuspildil: Maandumine Lukla lennuväljale õnnestub ainult arvukate hinduistlike jumalate lahkel kaasabil.
©Peter Hagen
