Kuidas tsaar ja Lenin maid jagasid

Me kõik teame, et vene rumalus on lausa vanasõnaline, kuid alljärgnev lugu paneb lihtsalt ahhetama.

Muinasjutt, mille etnograaf L. Saifullinale jutustas üks talunaine Orenburgi kubermangus 1918. aastal.

Tuli kord tsaar Mikolaška juurde tema kõige tähtsam kindral. „Nõnda on lood, Teie Keiserlik Kõrgus, et mingil maal mingis riigis ilmus välja kõiki teadusi õppinud nupukas mees. Tema auaste ja amet on teadmata, passi tal ei ole, aga kutsutakse Leniniks.
Ja ähvardab seesamune mees: „Tulen tsaar Mikolaile kallale, kõik tsaari sõdurid meelitan üheainsa sõnaga enda poolele, aga kõik kindralid, ohvitserid-kõrgestisündinud ja sinu, tsaar Mikolai, teen pihuks ja põrmuks ning pillun kõigi nelja tuule poole laiali. Selline võlusõna on mulle teada.””

Ehmus nüüd Mikolaška-tsaar, hüppas jalgade peale püsti, vehkis kätega, hüüdis valjul häälel: „Kirjutage kiiremas korras sellele mehele, kelle auaste ja amet on teadmata, kellel passi ei ole ja keda kutsutakse Leniniks: ärgu tulgu võlusõnaga mulle kallale, ärgu tehku pihuks ja põrmuks mind, mu kindraleid, ülemaid ja ohvitsere-kõrgestisündinuid – vaid annan hoopis sellele mehele poole oma tsaaririigist!”
Jooksid nüüd kähku-kähku tsaari juurde mehed õpetatud, hingeldades haarasid pihku suled teravad, kirjutasid sellele Leninile: „Nõnda on lood, et ära tule, Lenin, tsaar Mikolaile kallale oma võlusõnaga, vaid võta endale pool Mikolai tsaaririiki ilma võitluseta, ilma sõimuta.”
Ja läks aega, mis läks, aga ühel ilusal päeval saatis kirjaliku vastuse see mees, kelle auaste ja amet oli teadmata, kellel passi ei olnud ja keda kutsuti Leniniks. Ja kirjutab Lenin tsaar-Mikolaškale: „Nõnda on lood, et nõus olen ma võtma vastu sinult, tsaar Mikolai, poole su tsaaririigist. Ainult teatan sulle leppe, mismoodi me selle ära jagame. Mitte kubermangude, mitte maakondade, mitte valdade kaupa, vaid vaat’ millise jagamisega ma nõus olen ja et ei oleks mingit vastuvaidlemist.
Võta sina, tsaar-Mikolaška, endale kogu saksikrahvas: kindralid, ülemused, ohvitserid-kõrgestisündinud koos kõikide autasudega, kõikide ametikohtade, ristide ja säravate mundritega, kõrgestisündinud abikaasadega ja saksikute lastega. Mõisahärrad koos kogu nende rikkusega, koos siidist ja sametist rõivastega, hõbedast ja kullatud nõudega, abikaasade ja võsukestega. Võta endale kaupmehed koos nende kaupadega, koos põhjatu rikkusega ja pankadest las võtavad kaasa oma varanduse. Võta endale kõik vabrikandid koos tengelpungadega, ja masinatega, ja kõikide tehaste sisseseadega. Aga minule anna kogu lihtrahvas: talumehed, soldatid ja töölised koos nende varanatukesega. Jäta ainult kariloomad lautadesse, karjamaad ja põllukesed-toitjad, mida harida.”
Luges tsaar Mikolaška kirja läbi, tantsis jalgadega suurest rõõmust, plaksutas käsi lõbusas tujus ning andis oma kindralitele, ohvitseridele ja ülemustele käsu: „Silmapilk kirjutage sellele Leninile, et oleme täielikult nõus. Milline on ta kõiki teadusi õppinud, võlusõna teadev, kui ta ütleb ära kogu mu põhjatust varandusest, kaupmeeste kaupadest, mõisate tagavaradest, ja võtab endale lihtrahva, kellel pole midagi hinge taga. Sellesinatse varanduse eest palkame me ju endale uue lihtrahva, palgatute hulgast võtame uued soldatid ning saame taas rahus ja rikkuses elama.”
Jooksid nüüd jälle tsaari juurde kähku-kähku ja hingeldades mehed õpetatud, haarasid pihku suled teravad ning kirjutasid sellele Leninile tsaari nõusolekust. Aga tsaari lõbusast tujust ei iitsatanudki, et Lenin ümber ei mõtleks, et ei tuleks neile kallale oma võlusõnaga.
Ja läks aega, mis läks, aga ühel ilusal päeval sõitis tasapisi kohale see Lenin oma soldatite, talumeeste ja tööliste juurde. Tsaar sõitis saksikrahvaga ära, et saaks aga kaugemale. Vaatavad talumehed, soldatid, töölised – tuli nende juurde pealtnäha maamees, lihtsa moega ja ütles neile: „Tervist, seltsimehed!” Kuhu ka silm ei pöördunud, kõiki kätles ja kuulutas kõva häälega: „Hakkan elama samamoodi nagu teie, sest me oleme nüüd seltsimehed. Ainult et kuulake mind, ma olen kõiki teadusi õppinud ja oma seltsimeestele halba nõu ei anna.”

Soldatid vastasid selle järgi, kuidas kasarmus õpetatud oli: „Just nii, seltsimees Lenin!” Töölised, nutikas linnarahvas, ei leidnud, mida vastu vaielda. Ainult talumehed nurisesid, et mööda pani ta arvestuses, hõiklesid, kärasid, tõuklesid: „Miks lasksid sa käest varanduse ja rikkuse põhjatu? Jaganud parem meie vahel, oleksime oma majapidamisi kõpitsenud.”
Nüüd hakkas Lenin naerma, raputas pead ja lausus neile vastuseks sellised sõnad: „Ärge kärage, ärge hurjutage, võtke maa ja kariloomad ning majandage. Pärast on kõik näha. Ei oleks kogu varandusest teile jätkunud, sest teid on lugematud tuhandeid, aga saksikrahvast üksikud sajad. Mis puutub sellesse, et saksikrahvast sootuks maa pealt ära kaotada, siis see võlusõna, mida ma tean, et ole veel päris valmis. Natuke on mul veel mõikamata. Küll aga tean ma teist võlusõna, mis mõjub kogu lihtrahvale maailmas. Kui selle lausun, siis ei leia saksikrahvas endale kuskilt ei soldateid, ei töölisi. Kõik tulevad minu käe alla ja ütlevad nendest lahti. Ja et saksikud ei ole leivateenijad, vaid priileivasööjad, siis ei pea nad maailmas enam kaua vastu.”
Ja läks aega, mis läks, aga nii, nagu Lenin ütles, nii sündiski. Kappas ühel ilusal päeval ratsanik Lenini juurde, viis talle kirja Mikolaška-tsaarilt. Ja kirjutab selles kirjas Mikolaška-tsaar: „Nõnda on lood, Lenin, et sa tõmbasid mu haneks. Kogu lihtrahva võtsid endale, aga minule andsid mitte leivateenijad, vaid priileivasööjad. Minu kindralid ja ohvitserid-kõrgestisündinud on ilma sõduriteta nagu ratsanikuta hobused. Ainult joovad, sõidavad ringi ja lõbutsevad. Mõisahärradel on tagavarad juba otsakorral, rõivad kirstudest ära kantud, ilma ettevaatuseta katki rebitud ja ära määritud. Kauplevad mu kaupmehed, mis nad kauplevad, aga ilma talumeesteta ei ole neil kellelegi oma seismajäänud kaupa müüa. Minu vabrikandid on kõik masinad ära lõhkunud ja rikki minna lasknud. Kuna neil osavust ei ole, siis teavad nad ainult raamatutarkust, aga masinatarkust ei tea. Võõramaine lihtrahvas jällegi ei tule meile teenima, vaid kipub sinu käe alla, sinu võlusõna peale. Nii on meil nüüd lood, et kasvõi heida pikali ja sure maha, sellepärast tulevad minu kindralid ja ohvitserid-kõrgestisündinud nüüd sinu peale sõjaga, et sinult oma lihtrahvas tagasi võtta.”
Sellest puhkeski praegune sõda saksikrahva ja lihtrahva vahel. Ainult et kaua saksikud vastu ei pea, sest kindralid ja ohvitserid-kõrgestisündinud on harjunud soldati peale käske karjuma, vägesid siia-sinna liigutama, aga ise sõjas võitlema ei ole harjunud, sest nende käed-jalad on nõrgad. Nii ei peagi nad maailmas enam kaua vastu.

Raamatust „Lenin vene muinasjuttudes ja idamaa legendides”, kirjastus Molodaja Gvardija, 1930.