Võit valu üle – anestesioloogia areng läbi aegade

Enne 1840. aastaid ei läinud patsiendid operatsioonisaali sugugi mitte mureliku südamega, vaid hoopis õudustundega. Mis seda põhjustas? Tol ajal ei tuntud veel anesteesiat ehk tuimastust. Raamatus „We Have Conquered Pain” ütleb Dennis Fradin: „Teadaolevalt sisenesid kirurgid operatsioonisaali, kummaski käes viskipudel – üks oli mõeldud haigele ja teine arstile endale, et too suudaks patsiendi karjeid välja kannatada.”

Anestesioloogia ajalugu algas 5000 aastat tagasi Mesopotaamias, praeguses Iraagis. Kui tuli jalg amputeerida, teha lõige kõhtu või hammas välja tõmmata, siis söödeti patsiendile koera-pöörirohu (Hyoscyamus niger) seemneid, milles sisalduvad alkaloidid uimastavad ja tekitavad teistsuguse teadvusseisundi. Kasutati ka unimaguna (Papaver somniferum) seemneid, mis tekitasid sügava hämaroleku. 4. sajandil eKr kirjeldas kreeka Hippokrates alrauni narkootilist toimet. Kanepit (Cannabis) soovitas valude vastu aga Rooma tohter Plinius vanem (23–79 eKr).
Varase keskaja alguseks olid kõik need teadmised unustusehõlma vajunud. Opereeriti ainult äärmise vajaduse korral, kusjuures patsiendile pandi hammaste vahele nahkrihm, silmadele kate ning enne operatsiooni ja selle ajal anti patsiendile ohtralt konjakit. Kellel vedas, see kaotas mingil hetkel teadvuse või tekitati see kunstlikult, surudes kaelaarterile, mis mitte just harva lõppes patsiendi surmaga.

Akupunktuur – Idast pärit valuvaigistusmeetod
Akupunktuur on Hiina päritolu iidne ravimeetod, millel olevat valuvaigistav toime. Arstid torkavad nõelad kindlatesse kehapunktidesse, mis jäävad sageli ravitavast piirkonnast kaugele. Kui nõelad on juba naha alla lükatud, siis võidakse neid keerutada või ühendada madalpingelise elektrivooluga. „Encyclopaedia Britannica” sõnul kasutatakse akupunktuuri „Hiinas sageli lõikuse valutustamiseks. Lääne inimesed on olnud tunnistajaks keerukatele (ja reeglina valurikastele) kirurgilistele operatsioonidele, mis on teostatud täiesti teadvusel olevatele hiina patsientidele, keda on paikselt tuimastatud üksnes akupunktuuri abil“.
Nõelraviga peaks tegelema üksnes kvalifitseeritud, meditsiiniharidusega terapeut. „Encyclopedia Americana“ andmetel „on juhtunud tõsiseid õnnetusi, kui akupunktuuri nõelad on tunginud südamesse või kopsudesse, samuti võib steriliseerimata nõelte kasutamisega kaasneda hepatiit, kohalik infektsioon ja muid sarnaseid tüsistusi”. Muidugi on ka üldanesteesia seotud riskiga, nii nagu operatsioonid üldse, ükskõik siis millist anesteesiat sel puhul rakendatakse.
12. sajandil taasavastati antiiksed rohud, täiendades neid surmaputke (Conium maculatum) ja mooruspuumarjadega. Ekstraktiseguga „unesvammi“ hoiti haige suu ja nina vastas. Igal juhul kasutasid kirurgid neid „võlurohtusid“ salaja – hirmust saada kaela süüdistus nõidumises. Kui Paracelsus 1540. aastal kirjeldas uinutavat „väävlieetrit“, keelas kirik anesteenimisvahendite kasutamise.
Vahepeal, aastal 1772, avastas inglise teadlane Joseph Priestley dilämmastikoksiidi. Esialgu arvati, et see gaas on isegi väikestes annustes surmav. Ent aastal 1799 otsustas briti keemik ja leiutaja Humphry Davy selles asjas selgusele jõuda ning katsetas gaasi enda peal. Tema hämmastuseks ajas dilämmastikoksiid teda naerma, mistõttu ta hakkas seda nimetama naerugaasiks. Humphrey Davy avastas, et lämmastikoksiid oli valu leevendamiseks tõhusam kui opiaadid või alkohol, kuid paraku leidis tema avastus rakendust pigem „naerugaasipidude” korraldamisel kui valutute operatsioonide tegemisel. Davy kirjutas dilämmastikoksiidi võimalikest valuvaigistavatest omadustest, kuid tol ajal ei võtnud keegi nõuks asja edasi uurida. Kuid eetri valuvaigistava toime täielikuks mõistmiseks pidi mööduma veel 112 aastat.
1884. aastal kasutas ameerika hambaarst Horace Wells hammaste väljatõmbamiseks anesteetikumina lämmastikoksiidi. Kuid tema näitlik demonstratsioon ebaõnnestus paraku täielikult (võimalik, et halvasti valmistatud aine tõttu) ja pärast seda soovitas keemik Charles T. Jackson Wellsi kolleegil William Mortonil jääda pigem eetri juurde, kuna see on tõhusam. 1846. aastal kasutaski hambaarst Morton hamba väljatõmbamisel eetrit. Juhtumit kajastas ka „Boston Daily Journal“ ning pärast artikli ilmumist pöördus Bostoni kirurg Henry J. Bigelow Mortoni poole ja palus tal doseerida patsiendile eetrit operatsioonil, millega seda meetodit taheti avalikkusele esmakordselt tutvustada.
Sama aasta 16. oktoobril laskis Morton 20-aastasel tiisikust põdeval trükkalil Gilbert Abbottil selleks otstarbeks valmistatud klaaskuulist, milles asus eetriga immutatud käsn, eetriaure sisse hingata. Alguses muutus patsient rahutuks, kuid siis uinus. Morton eemaldas patsiendi kaelal otse lõua all naha all asunud kaasasündinud rohkeid veresooni sisaldava tsüsti. Seda päeva loetakse moodsa anesteesia sünnipäevaks.
Anesteesiameetod patenteeriti Mortoni ja Jacksoni nimele, kuid hiljem patent siiski tühistati, sest kohus langetas otsuse, et tegu on pigem avastuse, mitte leiutisega, ning seega ei saa meetodit ka patenteerida. William Morton tahtis panna oma avastusele müütilise Lethe jõe järgi nimeks „letheon“ ‘unustus’, kuid poeet ja meedik Oliver Wendell Holmessen (USA) tegi ettepaneku, et „seda seisundit võiks nimetada anesteesiaks, – adjektiiv oleks anesteetiline“.
Warreni operatsiooni jälginud arstid ja kirurgid olid hämmastunud, kui nägid, et patsient ei viselnud valu käes. Operatsioonipaika paigaldati sündmuse meenutamiseks mälestustahvel, millele on kirjutatud: „Patsient kinnitas, et ta ei tundnud valu … Informatsioon selle avastuse kohta levis siit ruumist kogu tsiviliseeritud maailma ja kuulutas kirurgias uue ajastu algust.“
Crawford Long ei olnud ainuke, kes pidi võitlema vastuseisuga tuimastitele. Kloroformi oli esmakordselt sünteesinud sakslane Justus von Liebig juba 1831. aastal.
Šoti kirurg James Young Simpson, kes kasutas 1847. aastal esimesena kloroformi, pidi veenma kalviniste, et anesteesia ei lähe kiriku õpetustega vastuollu. Lõpuks hakati Simpsoni meetodeid siiski aktsepteerima, kuid alles pärast seda, kui kloroformi kasutati 1853. aastal kuninganna Victoria kaheksanda lapse, prints Leopoldi ilmale aitamiseks.
Itaallane Josef Brettauer kasutas 1884. aastal silmaoperatsiooni tehes esimesena kohaliku tuimastusvahendina kokaiini; mille valuvaigistavad omadused avastas austerlane Karl Koller. Sakslane Emil Fischer sünteesis 1902. aastal Veronali, mis on esimene veenisiseselt manustatav üldtuimastusvahend.

Hilisemad avastused
Nende erutavate avastuste tulemusel katsetused erisuguste aurudega jätkusid. Aastal 1831 avastatud kloroformi kasutati edukalt 1847. aastal. Mõnes paigas sai sellest kiiresti soosituim tuimasti. Varsti manustati kloroformi sünnitavatele naistele, sealhulgas Inglismaa kuningannale Victoriale 1853. aasta aprillis.
Kahjuks on üldanesteesia ajalugu veidi tuhmistanud tulised vaidlused selle üle, kellele – kas Longile, Wellsile, Mortonile või viimast abistanud nimekale keemikule Jacksonile – peaks kuuluma anesteesia esimese avastaja au (siin ei ole mõeldud nende keemiliste ainete avastamist). Üldist üksmeelt pole selles osas kunagi saavutatud, kuid tagantjärele olukorrale rahulikult vaadates tunnustavad paljud kõigi nelja mehe panust valutu ravi sünnis.
Vahepeal tehti edusamme ka lokaalanesteesia ehk paikse tuimastuse vallas. Paiksete tuimastite manustamise korral säilib patsiendil teadvus, samas kui teatud kehapiirkonna valutundlikkus lülitatakse välja. Praegusel ajal rakendavad hambakirurgid paikseid tuimasteid tavaliselt töös hammaste ja igemetega ning arstid kasutavad neid väiksematel lõikustel ja vigastuste ravis. Anestesioloogid manustavad lokaalanesteetikume sageli ka sünnitavatele naistele.
Aja jooksul on anestesioloogiast kujunenud iseseisev meditsiiniharu. Tänapäeva anestesioloogid osalevad haige ettevalmistamisel operatsiooniks. Valutundlikkuse kaotamiseks kasutavad nad keerukat aparatuuri ja mitmest keemilisest toimeainest kombineeritud anesteetikume segus hapnikuga. Tegelikult ei pruugi paljud patsiendid isegi aru saada, et arst on neile andnud tuimastavaid gaase, kuna neid manustatakse sageli alles pärast esialgse narkoosi esilekutsumist veenisisesel meetodil. Anestesioloog on seotud ka operatsioonijärgse valutustamisega. Eeter ja kloroform kuuluvad juba ammugi minevikku. Nüüd kasutatakse ülitõhusaid uinuteid nagu Propofol või Benzodiazepine koos tugevate valuvaigistitega.
Niisiis, kui sind peaks kunagi ees ootama operatsioon, siis püüa üleliia mitte muretseda. Kujutle end lamamas algelisel operatsioonilaual kaks sajandit tagasi. Avaneb uks ja sisse astub kirurg kahe viskipudeliga. Eks ole, äkitselt tundub anestesioloogi nüüdisaegne keeruline aparatuur olevat päris sõbralik?

Tunnuspildil: 16. oktoobril 1846 tehti Bostoni keskhaiglas operatsioon, mida loetakse anesteesia sünnipäevaks. Spetsiaalne operatsioonilaud, operatsioonikitlid ja kummikindad olid veel tundmatud, samuti käte desinfitseerimine enne lõikust. Robert Hinckley maal, 1882.

MAAJA