Kui suurt kuumust suudab inimene taluda?

Ülekuumeneval planeedil saavutavad ka temperatuuriäärmused järjest tapvamaid mastaape. 2015. aasta mais ja juunis tabas Indiat erakordne kuumalaine: kuni 48 kraadini kerkinud õhutemperatuur nõudis vähemalt 2500 inimelu. Pakistanis näitas termomeeter 49 soojakraadi ja seal nõudis kuumus 2000 inimelu.

Augustis-septembris 2015 kordus samasugune kuumalaine Iraanis ja Iraagis, kus temperatuur kerkis üle 50 kraadi Celsiuse järgi. Kuveidi kuumarekord 52,8 kraadi püstitati juuli lõpus. Kuumalainete tõttu hukkus tol aastal ilmselt kümneid tuhandeid inimesi. Enamikust Lähis-Ida rahvastikust saaksid kliimaohvrid ja peagi ka kliimapõgenikud.
Olukord on seda hirmsam, et nn tajutava temperatuuri skaalal võis Iraani ja Iraagi temperatuur olla lausa 71–74 soojakraadi. Korra nii kuumas saunas käia on paras, aga mitu kuud järjest saunalaval olla on paljudele inimestele liig mis liig, nad ei pea sellele kuumusele vastu. Teadlased on välja arvutanud, on erakordsed kuumalained muutuvad 21. sajandi lõpuks igapäevaseks. Eriti peaksid nendeks valmistuma Lähis-Idas ja Lõuna-Aasias elavad inimesed.
Küsimus on selles, millist temperatuuri inimorganism talub. Beduiinid on harjunud kõrbetingimustega, nad katavad ja kaitsevad oma keha ilmastikule sobiva rõivastusega.
Ent ühel päeval võib ööpäeva keskmine temperatuur nendegi jaoks talumatuks muutuda. Jõukamad naftaemiraadid suudaksid küll kogu sealse rahvastiku ventileeritud pilvelõhkujatesse elama panna, aga enamikust Lähis-Ida rahvastikust saaksid ikkagi kliimaohvrid ja ilmselgelt peagi ka kliimapõgenikud. Sellises kliimas poleks võimalik elada.

Kuumus sulatas autoosad

2015. augustis imestas Briti meedia, kuidas 37-kraadine temperatuur Itaalias ühe Renault Megane’i plastosad üles sulatas ja need mööda autokülgi alla voolasid. Kaks aastat varem oli Londonis pilvelõhkujalt peegeldunud valguskiir tänaval seisnud Jaguari metallkere sulama pannud.
Temperatuuri järsk tõus võib juba praegu ohtlik olla, kuid mis juhtuks siis, kui aasta keskmine temperatuur kerkiks veelgi ja samal ajal võimenduksid ka temperatuuriäärmused?
Ka see küsimus taandub kliimamudelitele, mis üritavad tuleviku ilmastikku ette näha. Teadlased täiendavad oma mudeleid pidevalt uute andmetega, aga see ei muuda fakti, et aasta keskmine temperatuur kerkib kogu maakeral. Selle peamine põhjus on kas inimtegevus või päikese aktiivsus või pigem mõlemad korraga.

Kuumalained sagenevad

Christoph Schär juhib Šveitsis Zürichi tehnoloogiainstituudi (ETH Zürich) juures asuvat atmosfääri- ja kliimateaduste instituuti. Ta töötab teaduskeskuses, mis kuulub maailma kümne parima ülikooli hulka. Ajakirjas Nature Climate Change ilmus tema töörühma järeldus, et alla sajandiga muutuvad temperatuuriäärmused, täpsemalt kuumalained Lähis-Ida regioonis elavatele inimestele talumatuks.
Kui kliima soojenemine jätkub praeguses tempos, tähendab see humanitaarkatastroofi iga kümne-kahekümne aasta järel.
Tapvad kuumalained pole uus nähtus, aga ülekuumeneval planeedil muutuvad need ainult hullemaks. Inimesed, eriti vanurid, kes pole võimelised kuuma eest varjuma, hakkavad saama järjest rohkem kuumarabandusi, mille tagajärg võib olla surm.
Zürichi teadlased kõrvutasid kaht eri stsenaariumi: üht, kus maailma kliima soojenemine jätkub seni prognoositud tempos, ja teist, kus kliima soojenemisele suudetakse pidur panna.
Kui kliima soojenemine jätkub praeguses tempos, peaksid Lähis-Ida ja Iraani kuumalained sajandi lõpuks saavutama suurima inimesele talutava nn niiske kuumuse künnise (wet bulb threshold) iga 10–20 aasta tagant. See tähendaks sama sageli puhkevat humanitaarkatastroofi.
Võrreldi Kataris asuva Doha, Ühendemiraatides asuvate Abu Dhabi ja Dubai, Saudi Araabias asuva Dhahrani ja Iraanis asuva Bandar Abbasi kliimamudeleid ning ka seda, milline ilmastik võib olla näiteks moslemite iga-aastase palverännaku, hadži tipphetkel Mekas.
Kuumalained võiksid kuiva kuumuse (ehk selle, mida tavalised termomeetrid näitavad) viia Mekas 55 soojakraadini Celsiuse järgi, aga üle 50%-line õhuniiskus muudab selle juba inimestele surmavaks. Pikem niiskes kuumuses viibimine kutsub esile hüpertermiat ehk organismi ülekuumenemist, mille tagajärg võib olla surm.
Kohas, kus kohtub korraga üle kahe miljoni palveränduri, on asi naljast kaugel.

Taluvuspiir: 46 soojakraadi 50%-lises õhuniiskuses

Niisket kuumust mõõdetakse tavaliselt termomeetriga, mis on kaetud niiske kangaga, et näidata õhuniiskuse tegelikku mõju temperatuurile. Kuiva kuumust on inimesel kergem taluda kui niisket kuumust.
Niiske kuumuse termomeeter näitab, kui palju talub inimese organism kuumust, kuigi õhuniiskuse teguriga korrutades näitab see vähem kui tavaline Celsiuse termomeeter. Sellel skaalal peetakse talutavuse viimaseks piiriks 35 soojakraadi. 2015. aasta Iraani kuumalaine ajal näitas see aga 34,6 kraadi. Niiske kuumuse termomeetri 35 kraadi taluvuspiir võrdub 50%-lise õhuniiskuse korral 46 soojakraadiga meile arusaadaval Celsiuse skaalal.
Kui künnis on ületatud, pole inimorganism enam võimeline kuumusest vabanema. Näiteks Mekas on üle 50%-line õhuniiskus mõõdetav praegu keskmiselt viiel kuul aastas, üle 46-kraadine maksimumtemperatuur aga seitsmel kuul aastas.

Kõige suuremad temperatuurikõikumised on Gobi kõrbes, suvel kuni 45 °C ja talvel –40 °C. Kõrgeim õhutemperatuur mõõdeti Liibüas Al-Aziziyah kõrbes 13. sept. 1922 –57 °C. Kõrgeim temperatuur USAs kuulsas Surmaorus mõõdeti 10  juulil 1913 –134 °F (56.7 °C).

Tunnuspildil: 24. augustil 2017 näitas Bakerfieldis asuv USA suurim termomeeter 97 °F (36 °C) varjus.