Krüoonika ehk kuidas petta surma

8 minutit lugemist

Elusse pärast surma usuvad paljud. Krüotehnika abil püütakse seda reaalsuseks muuta. Krüoonika – laias laastus teadus elusolendite kehade säilitamisest, lootuses neid elustada –, pandi alus USA-s 1962. aastal, mil matemaatik Robert Ettinger avaldas oma raamatu „The Prospect of Immortality“ (Surematuse perspektiiv), pärast mida loodi krüoonikute ühing. Esimene vabatahtlik patsient oli vähki surnud professor James Bedford. USA-s on end krüoloogide hoolde usaldanud umbes 400 inimest, kuid ka mõnede teiste riikide spetsiaalsetes külmkambrites ootavad inimesed oma teist elu…

Alates 1967. aastast lamab jäises hauas (Phönix/Arizona) California ülikooli psühholoogiaprofessor James Bedford. Vähki surnud naiivne teadlane uskus siiralt, et ta pärast ülessulatamist terveks ravitakse. Sügavkülmutuses viibib ka 1966. aastal kopsuvähi operatsiooni tagajärjel surnud Miki-hiire looja Walt Disney.

Prof. James Bedord ootab kannatlikult, millal ta üles sulatatakse.

Iraagi diktaator Saddam Hussein kavatses lasta külmutada oma ajurakud, et siis hiljem oleks võimalik luua uusi juhte. Sajad ameeriklased on oma testamentides avaldanud soovi, et neid pärast surma külmutataks. Selline viimane soov on igal juhul kallis lõbu. Selleks, et jääda pärast surma külmkambrisse „pakituna“ ülesäratamist ootama, tuleb lauale laduda umbes 100 000 dollarit. Komplitseeritud külmutamisprotsess algab kohe pärast südame seiskumist ja kestab ainult 5–6 minutit. Külmutamisprotsess peab olema võimalikult kiire, et vältida kudede ja rakkude kestvaid kahjustusi. Kogu külmutamisprotsessi muudab keerulisemaks asjaolu, et külmutamisel ei tohi tekkida rakke purustavaid jääkristalle…
Genevieve hoiab mõlema käega keeksitükki, kuid ta ei saa seda enam süüa. Seitsmeaastane tüdruk haigestus 1991. aastal surmavasse vähki ja ei saanud enam neelata. Poolteist aastat varem avastasid arstid, et tüdrukul on neeruvähk. Kõikehävitavat haigust polnud enam võimalik peatada. Tüdruku mõlemad neerud lakkasid funktsioneerimast. Kuigi Genevieve oli surmale määratud, ei loobunud tema isa võitlusest. Isa oli kindlalt otsustanud kinkida tüdrukule uue elu ja võttis ühenduse Californias Santa Monicas asuva Oryonic’i ühinguga. Isa soovis, et laps pärast surma kohe külmutataks. Üles äratatakse ta alles siis, kui teadus on lõpuks leidnud vahendi vähi ravimiseks. Genevieve, kes suri kaks päeva enne oma kaheksandat sünnipäeva, on ainuke laps, keda USA-s külmutatuna säilitatakse.
Genevieve süda seiskus 25. jaanuaril 1991 kell 6.49. Otsekohe asetati laps jääle. Samal ajal süstiti tema veenidesse vere hüübimist takistavaid vahendeid. Südamemassaaži abil tagati vereringe jätkumine, et takistada ajurakkude hukku ja asendati see keemilise, organismi puhastava lahuga. Lõpuks pumbati tüdruku veenidesse konserveerimisainet. Pärast seda protseduuri lasti keha piirituse ja kuivjääga täidetud vanni, kus keha külmus praktiliselt momentaanselt –79 kraadini. Seejärel lasti veri välja. Pärast seda protseduuri puhkab Genevdeve külmutatud sarkofaagis, mida jahutab 250 kg jääd ja mida iga kahe nädala järel uuendatakse. Nii tuleb Genevieve isal kogu elu pingutada, et krüoloogide lõputuid arveid maksta. Krüoloogid arvavad, et 50 kuni 100, aga võib-olla ka 200 aasta pärast võib külmutatud inimesed uuesti üles sulatada ja ellu äratada.
Mõned eriti nutikad teadlased lähtuvad sellest, et uue keha loomiseks piisab ka mõnest algrakust. Skeptikud ja irvhambad aga leiavad, et see on sama, mis hamburgerist elusa lehma tegemine. Optimistid ei lase end heidutada ja on veendunud, et juba mõnekümne aasta pärast on võimalik mõnedest rakkudest tervet inimest reprodutseerida. Paljud krüoloogid aga arvavad, et piisab ka ainuüksi pea külmutamisest. Põhjenduseks tuuakse asjaolu, et erinevalt keharakkudest on ajurakud külmakahjustuste suhtes vähem tundlikud. Fantaseerijaid ei häiri sugugi teadmine, et pea siirdamine pole reaalne, sest pea- ja seljaaju ühendamine on võimatu.
Olgu veel öeldud, et praegu on USA-s rohkem kui 20 osariigis krüokonserveerimine lubatud.

* * *

Venemaa ainuke krüoonikakeskus koos vastava hoidlaga asub Moskva lähistel, Sergijevo Possadis. Silmapaistmatu rajatise metallukse avab valvur, selle taga valvab ketikoer puust ehitist ja metallangaari. See ongi krüohoidla. Hoidlat valvab ööpäevaringselt vaid üks inimene – siit pole midagi varastada. Kohalikud kiruvad: ammu oleks aeg see tsirkus kinni panna ja külmutatud kadunukesed maha matta – seal lehkavat krüohoidla valvurgi mädamunade järgi…

Suurt optimismi inimeste külmutamine igal juhul ei ärata, sest siiani pole ühtegi sügavkülmutuses viibivat inimest isegi mitte eksperimendi korras suudetud ellu äratada.

2005. aastal asutas grupp entusiaste, kes nimetavad end transhumanismi ja immortalismi järgijateks, ühingu Kriorus. Nad usuvad, et kunagi avastab teadus inimese taaselustamise tehnoloogia. Esimeseks kliendiks praktikas sai Peterburi matemaatik Lidia Fedorenko. Krüoonikud paigutasid tema aju vedela lämmastikuga täidetud anumasse ja jätsid ühe kaastöötaja kodumaja keldrisse, kuna mingit hoidlat toona veel polnud.
Nüüdses angaaris on külm ja pime – nagu hauakambris. Kohe sissekäigu juures seisab kaks suurt konteinerit, mida siin nimetatakse düaarideks. Üks neist seni veel tühi, teine töös, nagu osutab süsteemi sumin, sellel on kahekordne korpus, mis vajalik vaakumi tekitamiseks, et viia miinimumini soojusevahetus konteineri sisu ja väliskeskkonna vahel. Seinad pole hermeetilised – kui oleks, lõhkaks lämmastik sisemise kapsli.
Ülalt on töötav konteiner kaetud kaanega, mida avatakse kord kuus, täiendamaks aurunud lämmastikuvaru. Küsimusele, kust seda võetakse, vihjab töötaja Roskosmosele, lisades, et erinevalt muust on see tsükli kõige lihtsam etapp.
Vahetu protseduur algab mõned minutid pärast patsiendi surma – mida kiiremini pihta hakatakse, seda rohkem säilib elusrakke. Keha jahutatakse, sellest eemaldatakse veri ja sisestatakse spetsiifiline aine – krüoprojektor. Lahkunu tuuakse hoidlasse, asetatakse kuiva jäässe ja jahutatakse –79 kraadini. Siis mässitakse lahkunu köiesse, lastakse düaari, pea alaspidi, ja fikseeritakse. Selles on praegu 19 keha, nende all konteinerid ajude ja lemmikloomade laipadega.

Kes maksab, ja kuidas jääb inimese MINA-ga?
Kogu protseduur ja säilitamine (kuni elustamiseni), kestku see ajaliselt kui kaua tahes, maksab 36 000 dollarit, ainult aju või lemmiklooma säilitamine 12 000. Sugulastega sõlmitakse leping, mille kohaselt võib tasuga ka viivitada, kuna loodetakse, et lähiajal hakkavad pangad andma vastavaid laene, nii et vaesedki võiksid surematusele loota. Töötajad ühingu kontoris Moskvas kinnitavad, et nende poole on pöördutud isegi välismaalt. USAs tegutseb vaid kaks krüohoidlat, ja tasu on seal kõrgem.
Tähendab – usutakse sellesse, millega tegeldakse. Aga mitte keegi ei oska vastata küsimusele, kelle arvel toimub ükskord elustamine ja kes selle läbi viib, kui lepingu kohaselt maksab tellija vaid keha säilitamise eest. Ent tegijad on kas naiivsed optimistid või riukalikud sulid, kes viitavad meditsiiniteaduse tormilisele arengule. Juba praeguseks on valmis tehnoloogia organite (põis, bronhid, nahk, liigesed) kunstlikuks kasvatamiseks, mida kliiniliselt ka praktiseeritakse. Nii et loogiliselt on niisama võimalik kasvatada inimesele uus keha, aktiviseerida aju, teha sellest infokandja.
Tõsi küll, soostuvad teadlased – näiteks kehaväline viljastamine, mille juures mängib olulist rolli just krüoonika, on edukalt kasutuses. Ometi suhtuvad lihtinimesed sel moel saavutatud surematusse suure skepsisega, täpsemalt – nagu fantastikasse. Pealegi ei räägi krüoonikud midagi sellest, kuidas jääb siis inimese MINA-ga, mida paraku kuidagi ära ei külmuta?!
Suurt optimismi inimeste külmutamine igal juhul ei ärata, sest siiani pole ühtegi sügavkülmutuses viibivat inimest isegi mitte eksperimendi korras suudetud ellu äratada. Teiseks pole ükski terve inimene end külmutada lasknud ja kolmandaks puuduvad igasugused andmed edukate loomkatsete kohta. Kahtlemata on krüokonserveerimine geniaalne äriprojekt, mis võimaldab rikka kadunukese raha kenasti krüoloogide kontole ümber kantida. Sellise teenuse pakkujaid ei huvita absoluutselt seegi, et elustajad tulevikus (kui nad üldse sellise asjaga tegelema hakkavad) saavad kokku puutuma väga suurte raskustega. Esiteks tuleb ülesulatatud inimesele kohe uus süda siirdada, sest kui oli tegemist n-ö südamesurmaga, siis haiguse tagajärjel seiskunud süda lihtsalt ei hakka enam tööle. Teiseks, kui oli lakanud kopsufunktsioon, tuleks kohe ka kopsud siirdada ja seejärel asuda ravima rasket haigust, mis külmutatu surres oli jõudnud viimasesse staadiumisse. Isegi umblollile on selge, et selline ettevõtmine on täielik absurd! Võimalik, et kunagi kauges-kauges tulevikus õpitakse ravima ka kõige raskemaid haigusi – kuid mitte iialgi haiguse lõppfaasis! Kuid kergeusklikke jätkub!
Arizonas elav 64-aastane David Peyser oli 2015. aastal sügavalt veendunud krüokonserveerimise perspektiivsuses ja pärandas 10 miljonit dollarit iseendale. Ta vormistas hulga dokumente, mille põhjal tema maine keha pärast surma vedela lämmastikuga täidetud konteinerisse paigutatakse, kuni teadus leiab viisi tema taaselustamiseks. Tema „äraolekul“ lubab ta oma raha ja väärtpaberitega opereerida kompaniil, mis garanteerib, et koos kogunevate protsentidega ärkab mr Peyser tundmatus tulevikus muinasjutuliselt rikkana. Egas midagi, mr Peyser, õnne ja edu sulle uues elus!
Meditsiinidoktor A. Šepovalnikov Moskva Evolutsioonilise Bioloogia ja Biokeemia Instituudist arvab: „Eksperimendid kinnitavad, et taaselustamine on võimalik. Siberis näiteks elustati 12-aastane tüdruk, kes külmus –12 kraadini. Seiskunud südant on võimalik elustada, aga aju elustamisega pole asi nii ühetähenduslik. Suhtuda krüoonikasse kui pelgalt avantüüri ei saa, aga mis sellest tulevikus välja tuleb, ei tea praegu veel keegi…“

©Peter Hagen

 

0

Your Cart