Kriminaalkoodeksi varjus. Homoseksualism Nõukogude Liidus
Peale Veebruarirevolutsiooni 1917. aastal ei kuulunud antihomoseksuaalsete seaduste tühistamise initsiatiiv mitte bolševikele, vaid kadettidele ja anarhistidele. Sellegipoolest kaotasid peale Oktoobrirevolutsiooni vana koodeksi tühistamisega jõu ka selle vastavad paragrahvid.
VNFSV 1922. ja 1926. aasta kriminaalkoodeksis homoseksualismi ei mainita (Aserbaidžaanis, Turkmeenias, Usbekistanis ja Gruusias säilisid vastavad seadused).
Nõukogude meedikud ja juristid olid oma seadusandluse progressiivsuse üle väga uhked. Ülemaailmse seksuaalsete reformide liiga Kopenhaageni kongressil (1928) seati seda isegi teistele riikidele eeskujuks.
1930. aastal kirjutas Mark Sereiski Suures Nõukogude Entsüklopeedias: „Nõukogude seadusandlus ei tunne niinimetatud kõlblusevastaseid kuritegusid. Meie seadusandlus, lähtudes ühiskonna kaitsmise põhimõttest, näeb ette karistuse üksnes neil juhtudel, mil homoseksualistide huviobjektiks on lapsed ja alaealised.“
Muide, pederastia formaalne dekriminaliseerimine ei tähendanud homoseksuaalide kriminaaljälitamise lakkamist alaealiste võrgutamise ja „ebasündsa käitumise“ vastase võitlemise lipu all. 1922. aasta sügisel, peale uue kriminaalkoodeksi avaldamist, toimus Petrogradis kõmuline protsess grupi erakorteris kogunevate meresõjaväelaste üle, süüdistuse eksperdina esines V. M. Behterev. Teisel juhul oli tagakiusamise ohvriks lesbide paar, kus üks neist vahetas „ebaseaduslikult“ Jevgenia nime Jevgeni vastu, kusjuures nad keeldusid lahutamast oma faktilist abielu.
Nõukogude meditsiini ja õigussüsteemi ametlik seisukoht 1920. aastail seisnes selles, et homoseksualism pole kuritegu, vaid ravile halvasti alluv või hoopis ravimatu haigus: „Mõistes homoseksualisti ebaõiget arengut, ei pane ühiskond ja ei tohigi seda selle eripära kandjaile süüks panna… Rõhutades allikate tähendust, kust selline anomaalia välja kasvab, loob meie ühiskond rea profülaktiliste ja tervendavate meetmete abil kõik vajalikud tingimused, et homoseksualistide eluolulised kokkupõrked oleksid võimalikult valutumad ja et neile omane võõrandumine hajuks uues kollektiivis.“
1920. aastail kadus järk-järgult 20. sajandi alguses tekkinud võimalus seda teemat filosoofiliselt ja kunstiliselt avalikult käsitleda. Edasi läks veel hullemaks. 17. detsembril 1933 avaldati NSVL Kesktäitevkomitee määrus, mis 7. märtsist 1934 sai seaduseks, mille alusel muutus „meestemagatamine“ jällegi kuriteoks. Kriminaalkoodeksi § 121 alusel karistati meestemagatamist kuni viieaastase, füüsilise jõu või ähvarduste kasutamise korral aga, või alaealiste suhtes, või kannatanu sõltuva olukorra ärakasutamisel – kuni 8-aastase vabaduskaotusega.
Nagu nähtub uusimatest arhiiviuurimustest, oli selle drakoonilise seaduse initsiaatoriks GPU (Riiklik Poliitiline valitsus). Juba 1933. aasta septembris viidi läbi esimene haarang ebatraditsioonilises seksuaalsuses kahtlustatavatele isikutele, mille tulemusena arreteeriti 130 homoseksuaalsuhetes kahtlustatavat inimest. OGPU (Ühendatud Riiklik Poliitvalitsus) esimehe asetäitja Genrihh Jagoda ettekandes Stalinile teatati mitme grupi avastamisest Moskvas ja Leningradis, kes tegelesid „pederastide salongide, koduste rühmade, salaurgaste, gruppide ja teiste organiseeritud formeeringute võrgu loomisega, nende edaspidiseks muutmiseks otsesteks spioonirakukesteks“. Selle dokumendi valguses tundusid teisitiarmastajad mitte üksnes teisitimõtlejate, vaid ka spioonide ja kontrrevolutsionääridena.
Jagoda sõnul, „pederastide aktiiv demoraliseeris, kasutades pederastide ringkondade kastilist suletust ära vahetult kontrrevolutsioonilistel eesmärkidel, poliitiliselt noorsoo erinevaid ühiskonnakihte, püüdes tungida ka sõja- ja mereväkke“.
Stalin kirjutas dokumendile: „Lurjuseid peab näitlikult karistama, seadusandlusesse aga sisse viia vastav suunav määrus.“
Sellest resolutsioonist innustust saanud OGPU valmistas ette antihomoseksuaalse seaduse projekti. 13. detsembril 1933 kirjutab Jagoda taas Kremlisse: „Likvideerides viimasel ajal pederastide ühendusi Moskvas ja Leningradis, tegi OGPU kindlaks:
Salongide ja salaurgaste olemasolu, kus korraldati orgiaid.
Pederastid tegelesid täiesti terve noorsoo, punaarmeelaste, punamereväelaste ja üksikute üliõpilaste värbamise ja moraalse laostamisega. Seadust, mille alusel võiks pederaste kriminaalkorras jälitada, meil pole. Peaksin vajalikuks vastava, pederastia eest kriminaalvastutuse seaduse sätestamist.“ Poliitbüroo kiitis selle ettepaneku heaks peaaegu ühel häälel. Eriarvamust avaldas üksnes Kalinin, kes oli „seaduse väljaandmise vastu, kuid süüdimõistmise poolt kohtuvälises korras OGPU liinis“. Üldiselt, nagu väljendus Vladimir Tolts, „kemmergus veristada“, kuid vaikselt… Sellegipoolest anti seadus välja, kuid arvestati ka „üleliidulise vanema“ arvamust: homoseksuaalide süüasju hakkas OGPU läbi vaatama salaja ja „kohtuvälises korras“, nagu poliitilisi kuritegusid.
Homoseksuaalsuse politiseerimist teostati ka avalikult. 23. mail 1934 avaldati üheaegselt „Pravdas“ ja „Izvestijas“ M. Gorki artikkel „Proletaarne humanism“: „Mitte kümned, vaid sajad faktid kõnelevad fašismi laastavast ja laostavast mõjust Euroopa noorsoole. Fakte loetleda on vastik ja mälugi keeldub vastu võtmast kõntsa, mida üha agaramalt ja ohtramalt toodab kodanlus. Märgin siiski, et riigis, kus mehiselt ja edukalt peremehetseb proletariaat, on noorsugu laostav homoseksualism tunnistatud sotsiaalselt kuritegelikuks ja karistatavaks, aga suurte filosoofide, teadlaste, muusikute „kultuurses riigis“ tegutseb see vabalt ja karistamatult. On juba tekkinud sarkastiline kõnekäänd: „Hävitage homoseksualism ja fašism kaob!“ See avaldati vaid kaks kuud enne kuulsat „pikkade nugade ööd“, mil Hitleri käsul tapeti Röhmi rünnakrühmlased. Fašism eksisteeris Saksamaal 1945. aastani. 1936. aasta jaanuaris teatas justiitsrahvakomissar Nikolai Krõlenko, et homoseksualism – see on tegevusetuses vaevlevate ekspluateerivate klasside lagunemise produkt. „Meie keskkonnas, keset töötajaid, kes on normaalsete sugudevaheliste suhete seisukohal, ei vaja me sedasorti härrakesi.“ Hiljem rääkisid nõukogude juristid ja meedikud homoseksualismist eelkõige kui „kodanluse moraalse lagunemise“ ilmingust, korrates sõna-sõnalt fašistide argumente.
Suure Nõukogude Entsüklopeedia teise väljaande (1952) anonüümses artiklis „Homoseksuaalsus“ heidetakse täiesti kõrvale viited homoseksuaalsuse bioloogilistele allikatele kui varem kasutusel olnud humaansele argumendile selle dekriminaliseerimiseks: „H. tekkimine on seotud sotsiaal-olmeliste tingimustega, valdaval enamusel H. andunuist need väärastused kaovad, niipea kui subjekt satub soodsasse sotsiaalsesse keskkonda… Nõukogude ühiskonnas, selle terve kõlbelisusega, peetakse H. kui sugulist väärastumust häbiväärseks ja kuritegelikuks. Nõukogude kriminaalseadusandlus näeb ette H. karistamise, välja arvatud juhtudel, mil H. on väljakujunenud psüühilise häire üheks ilminguks… Kodanlikes maades, kus H. on valitsevate klasside kõlbelise lagunemise väljenduseks, pole H. tegelikult karistatav.“ Real aastatel 1934–1935 toimunud nõukogude (riigi)aparaadi kohtuprotsessidel ja „puhastamistel“ põimusid spionaaži ja kontrrevolutsioonilise vandenõu süüdistused tihedalt läbi süüdistustega homoseksuaalsuses, kusjuures esmaseid süüdistusi teistest eristada on üsna keeruline. Näiteks võimaldas Välisasjade Rahvakomissariaadi protokolliosakonna juhataja D. T. Florinski süüasi (1934. aasta suvi) GPU-I „puhastada“ see nii varjatud homoseksuaalidest kui ka lihtsalt G. V. Tšitšerini ajal kohale määratud ebasoovitavaist diplomaatidest.
Paragrahv 121 ei puudutanud mitte üksnes ametnike, vaid muutis ka paljude tuhandete tavainimeste saatust. Selle ohvrite täpset koguarvu pole teada. Aastail 1930–1980 mõisteti selle alusel süüdi ja saadeti vanglatesse ning laagritesse ligi 1000 meest aastas. 1980-ndate lõpus hakkas nende arv vähenema. Vene Föderatsiooni justiitsministeeriumi andmeil oli 1989. aastal § 121 alusel Venemaal süüdi mõistetud 538, 1990. aastal – 497, 1991. aastal – 462, 1992. aasta esimesel poolel – 227 inimest. Dan Hilley arvutuste kohaselt küünib selle paragrahvi tõttu kannatanud inimeste koguarv 250 000ni. Selle paragrahvi 50-aastase olemasolu kestel karistati selle alusel kohtulikult 60 000 inimest.
Nõukogude vanglasüsteem ise produtseeris homoseksuaalsust. Kriminaalne seksuaalsümboolika, keel ja rituaalid on alati ja kõikjal tihedalt seotud hierarhiliste võimu-, valitsemis- ja allumissuhetega, need on enam või vähem stabiilsed ja universaalsed peaaegu kõikides kinnistes meeste seltskondades. Kriminaalses keskkonnas on reaalne või sümboolne, tinglik (piisab, kui öelda, isegi nende tähendust teadmata, teatud sõnad või teostada teatud rituaal) vägistamine eelkõige võimusuhete kehtestamise või alalhoidmise vahend. Ohver, kuidas ta ka vastupanu ei osutaks, kaotab oma meheväärikuse ja prestiiži, vägistaja, aga vastupidi, suurendab neid. „Võimu vahetuse“ korral vägistatakse omakorda varasemaid juhte ja sellega laskuvad nad pöördumatult hierarhia alumisele pulgale. Tegu pole ei seksuaalse orientatsiooniga ega naiste puudumisega, vaid toorel jõul põhinevate sotsiaalsete valitsemis- ja alluvussuhetega ja neid pühitseva märgisüsteemiga, mis sunnitakse peale kõigile uustulnukaile ja kandub edasi põlvest põlve.
Kõige tõenäolisemad vägistamise ohvrid on noored kinnipeetavad. Laagri administratsioonile teadaolevalt homoseksuaalseid kontakte omanud 246 kinnipeetava meditsiinilis-sotsioloogilises uurimuses ütles iga teine, et ta vägistati juba eelvangistuskambris, 39% teel kolooniasse ja 11% laagris olles. Enamikul neist meestest polnud varasemat homoseksuaalset kogemust, kuid pärast vägistamist, mis tegi neist „alandatud“, ei olnud neil enam tagasiteed.
„Alandatute“ hirmuäratavat olukorda ja vanglates ning vangilaagrites valitsevat ohjeldamatut seksuaalvägivalda on üksikasjalikult kirjeldatud arvukates dissidentide – Andrei Amalriku, Eduard Kuznetsovi, Vadim Delone, Leonid Lammi jt mälestustes ja nende jutustustes, kes on ise § 121 alusel kinni istunud või olnud laagris seksuaalvägivalla ohver (Gennadi Trifonov, Pavel Masalski, Valeri Klimov jt).
„Pededeks ei satu üksnes need, kellel oli vabaduses kalduvus homoseksualismiks (laagris on hukka mõistetud üksnes passiivne roll), vaid see juhtub kõige erinevamatel ajenditel. Mõnikord piisab kenast välimusest ja nõrgast iseloomust. Ütleme, rühm toodi sauna. Pesti (mis pesemine see on: üks kraan saja inimese kohta, kibusid ei jätku, dušš ei tööta), tuldi sauna eesruumi. Käsutav varas vaatab kõik hindava pilguga üle. Otsustab: „Sina, sina ja sina – jääte koristama,“ ja muigab vastikult. Väljavalitud poisid lähevad tagasi saunaruumi. Sauna eesruumi vajub trobikond naerda hirnuvaid ülemkihi vargaid. Nad riietuvad lahti ja tihedast tätoveeringust sinkjashallid, lähevad musklite mängeldes sinna, kuhu äsja kadusid meie poisid. Rühm viiakse ära. Hilisõhtul poisid naasevad äranutetud nägudega ja suruvad end tihedasti kokku hoides nurka. Keegi ei lähene neile. Nende saatus on ette määratud.“
Sarnane, kuigi vähem jäik süsteem eksisteeris ka naistelaagrites, kus jõhkrad, mehesarnased ja mehenimesid kandvad koblad käsutasid neist sõltuvaid kovõrjalkasid.
Need seksuaalsuhted olid pöördumatud. Kui meeskrimkadel õnnestus tungida naistelaagrisse, loeti ülimaks sangarluseks kobla vägistamist, kes oli kohustatud pärast seda enesetapu sooritama.
Vangla või laagri administratsioon oli, isegi soovi korral, võimetu neid suhteid muutma, eelistades kasutada neid omaenese huvides. Uurijad ja laagri valve kasutasid sageli ohvrilt vajalike tunnistuste saamiseks või tema värbamiseks „pederastimise“ ähvardust.
Üks KGB värvatud koputaja jutustas, et kui ta kandis operatiivvolinikule ette toime pandud või teoksil olevast vägistamisaktist, ütles too: „Saša, no mis vahet sel meie jaoks on? Meie jaoks on kõik ühesugused, kuid, parem on, muidugi, kui vägistatuid on rohkem, sest nad võtavad kergemini kontakti administratsiooniga ja mis peamine – töötavad nagu trofeehobused, sest neil pole muud teha kui töös unustust leida ja otsida meilt abi „huntide“ vastu… Üldiselt, kurat nendega, „kukkedega“…“
Kriminaalsest subkultuurist, mis tungis kõikidesse nõukogude ühiskonna eluvaldkondadesse, jõudsid vastavad kombed ka sõjaväkke. „Määrustikuvälised suhted“, dedovštšina, vanemate sõjaväeteenistuses olijate türanlik võim noorsõdurite üle sisaldavad sageli ilmseid või varjatud seksuaalvägivalla elemente. Seejuures pole ei ohvrid ega vägistajad tingimata homoseksuaalid, lihtsalt nõrgad on sunnitud alluma tugevamatele, homoseksuaalne akt aga kinnistab neid suhteid. „Määrustikuväliste suhete“ selle aspekti leviku ulatus erinevates väeosades sõltus vahetu sõjaväejuhtkonna suhtumisest sellesse.
Paragrahv 121 rippus Damoklese mõõgana ka nende kohal, kes polnud vanglates. Miilits ja KGB pidasid arvet kõikide tegelike ja kahtlustatavate homoseksuaalide kohta, kasutades seda informatsiooni šantaaživahendina.
Kuna omasooarmastus oli igal kujul väljaspool seadust, ei võinud „lillad“ ja lesbid kuni 1991. aasta lõpuni avalikult endasarnastega kohtuda. Suurtes linnades olid teatud paigad, niinimetatud pleškad, kus vastav kontingent kogunes, kuid paljastamise hirm jätab sellised kontaktid ilma inimlikust soojusest ja intiimsusest ning suurendab suguhaigustesse nakatumise riski.
Homoseksuaalide mingist õiguslikust kaitsest ei saanud juttugi olla. Huligaanide organiseeritud grupid, mõnikord miilitsa varjatud toetusel, šantažeerisid, röövisid ja isegi tapsid „lillasid“, kujutades end silmakirjalikult kõlbelisuse kaitsjatena ja nimetades oma teguviisi „remondiks“. Kuna homoseksuaalid kartsid sellistest juhtumitest miilitsale teatada, jäi enamik neist kuritegudest karistuseta, miilitsatöötajad aga süüdistasid neid endid selles, et nad on kuritegevuse taimelava. Röövimise eesmärgil toime pandud mõrva kujutati alatihti kui homoseksuaalidele omase erilise patoloogilise armukadeduse tagajärge jne.
Paragrahvi 121 kasutati sageli ka arveteõienduseks teisitimõtlejatega, sunnitöölaagri karistusaja pikendamiseks jne. Nendest süüasjadest paistsid sageli selgelt KGB eeslikõrvad. Nii oli näiteks 1980. aastate alguses tuntud Leningradi arheoloogi Lev Kleiniga, kelle protsessi dirigeeris algusest lõpuni kohalik KGB, rikkudes jämedalt kõiki protsessuaalseid norme. Seadust kasutati valikuliselt. Tuntud kultuuritegelased, kui nad polnud võimudega konfliktis, kasutasid teatud laadi puutumatust, nende „kalduvustele“ vaadati läbi sõrmede, kuid tasus vaid mõjukale ülemusele mitte meele järele olla, ja seadus lasti kohe käiku. Nii purustati suure armeenia filmirežissööri Sergei Paradžanovi elu, pandi laagrisse luuletaja Gennadi Trifonov, vallandati töölt ja võeti ära aunimetused Leningradi Noore Vaataja Teatri pearežissöörilt Zinovi Korogodskilt jne.
Esimene antihomoseksuaalne kampaania nõukogude ajakirjanduses oli väga lühike. Juba 1930-ndate keskpaiku tekkis selle suhtes täielik ja absoluutne vaikus.
Homoseksuaalsus muutus sõna otseses mõttes „nimetamatuks“.
Martialise venekeelsete tõlgete kogumikust oli välja jäetud 88 luuletust, peamiselt need, kus mainiti pederastiat või oraalseksi. Araabia luule tõlkimisel adresseeriti poistele kirjutatud luuletused ümber neidudele jms.
Sünge vaikimise vandenõu suurendas veelgi nõukogude „lillade“ psühholoogilist tragöödiat: nad ei saanud isegi adekvaatset eneseteadvust välja arendada ja mõista, kes nad siis on. Kui 1970-ndatel hakkasid ilmuma esimesed seksuaalpatoloogia-alased raamatud, tõlgendati neis homoseksuaalsust „sugulise väärastumisena“, ravimisele kuuluva haigusena. Esimeses ja tol ajal ainukeses, tiraažiga miljon eksemplari välja antud ja õpetajatele mõeldud seksuaalkasvatuse õpikus määratletakse homoseksuaalsust kui ohtlikku patoloogiat ja „kallalekippumist normaalsele korrale suguliste suhete valdkonnas“.
Aidsiepideemia halvendas olukorda veelgi. Tervishoiuministri asetäitja ja NSVL peasanitaararst meditsiiniakadeemik N. Burgasov teatas 1986. aastal avalikult: „Meie riigis puuduvad tingimused haiguse massiliseks levikuks: homoseksuaalsus kui ränk suguline väärastus on seadusega karistatav (VNFSV KrK § 121), tehakse pidevat selgitustööd narkootikumide kahjulikkuse kohta.“ Kui AIDS juba NSV Liitugi ilmunud oli, süüdistasid riikliku epidemioloogilise programmi juhatajad oma avalikes esinemistes jällegi kõiges homoseksuaale, kujutades neid mitte ainuüksi omandatud immuunsuspuudulikkuse viiruse, vaid ka üldse igasuguse muu kurjuse kandjatena. Isegi suhteliselt liberaalse ajakirja „Ogonjok“ veergudel kirjeldati hirmsa haiguse esimest ohvrit – Aafrikas nakatunud homoseksuaalset inseneri – vastikuse ja hukkamõistuga.
Tunnuspildil: Põrandaalune homode seltskondlik koosviibimine 1921. aastal Venemaal.
NB! Loe ka:
Homoseksuaalne subkultuur Saksamaal 1920.–1930. aastatel
