Kolmanda Reichi pealinn tulerõngas

Kui Berliin oli Euroopa süda

Esimene maailmasõda oli lõppenud, sakslased olid üle elanud oma riigi ajaloo hirmsaima inflatsiooni. Majandus hakkas toibuma. Igaüks elas, nagu oskas. Kes prassis, kes rügas hommikust õhtuni tööd teha, kes kerjas. Hoolimata majanduse elavnemisest, polnud kusagil kuristik vaesuses elavate inimeste ja uusrikastest laristajate vahel nii suur kui Berliinis. Thomas Manni poeg Klaus kirjutas: „Miljonid alatoidetud, korrumpeerunud, kuid lõbujanulised mehed ja naised tolknesid ringi džässideliiriumis. Börs kõikus, ministrid vahetusid, Riigipäev pidas sõnasõda. Uue revüüteatri tüdrukud väntsutasid pitsides tagaotsa. Tantsiti fokstrotti, tangot, vanaaegset valssi. Löödud, demoraliseerunud rahvas otsis unustust tantsus.”
Aasta 1929 oli hiljem kuldseteks kahekümnendateks nimetatud ajastu kõrgpunktiks. 1920. aastal anti välja seadus Berliini uue struktuuri kohta. Seega kujunes Suur-Berliin kaheksast linnast ja 27 maavaldusest ning 59 rajoonist, võttes enda alla 884 km². Nii muutus Berliin pindalalt suuremaks kui London või Pariis ja oli 4,3 miljoni elanikuga suuruselt kolmas linn maailmas (pindalalt viies). Berliin muutus Saksa riigi tähtsaimaks äri-, pangandus- ja börsikeskuseks. Kuid samas oli pealinnas ka kõige rohkem käsitöölisi. Linnaelanikest moodustasid töölised 46% (üle ühe miljoni inimese), 600 000 olid ametnikud või teenistujad, 336 000 olid eraettevõtjad. 132 000 inimest töötas kodus (teenijad jne.). Seoses majanduskriisiga langesid maahinnad tugevasti. Ettenägelik linnavalitsus kasutas olukorda ära ja ostis 1929. aastal 80 miljoni marga eest 3705 hektarit maad ehitusreserviks, sest viimastel aastatel ehitatud korteritest ei piisanud kiiresti areneva linna jaoks. Berliin oli Euroopa kultuuri metropol. Mitte üheski teise linnas ei elanud nii palju Nobeli preemia laureaate. Haberlandstrasse 5 elas Albert Einstein, kes mõned aastad tagasi oli saanud oma relatiivsusteooriaga maailmakuulsaks. Vähenõudlik õpetlane, kes kunagi ei kandnud sokke, ilmus pidulikele vastuvõttudele smokingis ja nöörsaabastes. Autogrammikütid lausa ründasid teda ja Einstein sai rohkem posti kui mõni kohtutäitur.
Spree ääres kees elu. See oli kirjanike, teatriinimeste ja ajakirjanike Ateena. Baari Eden alalisteks külastajateks olid Heinrich Mann ja Erich Maria Remarque. Sealsamas baaris kohtusid austria kirjanik ja teatrikriitik Alfred Polgar ja ungari näitekirjanik Ferenc Molnar („Mäng lossis”) prominentsete näitlejatega. Bertolt Brecht külastas sageli restorani Aschinger, kus saiakesed olid tasuta.

Ameerika kirjanik Thomas Wolfe nimetas Kurfürstendammi „Euroopa suurimaks kohvikuks”.
Ainuüksi kolme lokaali ümbruses võis kohata kümneid kuulsusi. Seal veetsid aega kirjanik Hans Fallada, kunstnik George Grosz, ajakirjanik Kurt Tucholsky, näitleja Hans Albert ja kirjastaja Ernst Rowohlt. Muide, Rowohlti trükikojas Passaueri tänaval trükkis hilisem Saksa DV Ministrite Nõukogu esimees Willi Stoph omaniku loal lendlehti. Samal 1929. aastal panid töölised Friedrichstrasse 17/18 nurgale mälestustahvli, millel oli tekst: „Siin elas aastatel 1837–38 Karl Marx, teadusliku sotsialismi rajaja.”
Olgu märgitud, et 1931. aastal ilmus Berliinis 120 päevalehte ja üle tuhande ajakirja! Hitleri võimuletulekul 1933. aastal oli Berliinis 183 evangeelset ja 45 katoliku kirikut, 192 üldhaiglat, 19 vaimuhaiglat ning 38 sünnitushaiglat; 10 kõrgkooli, 126 kõrgemat õppeasutust ja keskkooli, 625 rahvakooli, 109 raamatukogu, 35 teatrit ning 363 kino.
Linna au ja hiilgus ei olnud siiski ilma plekkideta. Nii nagu New York Ameerikas, muutus ka Berliin kuritegevuse pealinnaks Euroopas. Kuritegelikud banded töötasid mitmesuguste spordiseltside nime all ning sarnanesid oma meetodite poolest maffiaga. Üks selline bande tegutses „Sõudeklubi” nime all Wannsee järve ääres. Vahipostid andsid igakord häiret, kui mõni politseipaat lähenes. Lõpuks võtsid politseinikud kavaluse appi. Nad maskeerisid end veesportlasteks, aerutasid kaheksalistes paatides klubi juurde ja vahistasid kümneid kurjategijaid.
Korralikud linnakodanikud otsisid närvikõdi nn. punaste laternate linnaosas, mis oli kuulsam kui Londoni Soho või Pariisi Place Pigalle. 1929. aastal tegutses seal üle 500 ööklubi, üle 300 revüüteatri ja kabaree. Linnas oli üle 5000 registreeritud lõbutüdruku. Alles hiljuti levima hakanud raadio kaudu kandus kõikjale USA-st imporditud džäss.
Pärast natside võimuletulekut põgenes enamik intelligentsist välismaale või mõrvati. 1. septembril 1939. aastal tungis Saksamaa kallale Poolale, 3. septembril kuulutasid Inglismaa ja Prantsusmaa Saksamaale sõja, algas Teine maailmasõda, mille lõppedes oli suur osa Berliinist purustatud ja kaheks jaotatud.

* * *

Ööl vastu 8. juunit 1940 toimus esimene õhurünnak Berliinile. Prantsuse mereväe kaugluurelennuk Farman 223.4 heitis kaks tonni pomme linnale ja maandus pärast 13 ja pool tundi kestnud lendu Pariisi Orly lennuväljale.
22. juunil üritasid inglased linna pommitada, kuid tugev tõkketuli sundis Briti lennukeid heitma oma surmatoova laadungi Babelsbergile (Potsdami linnaosa).
Pühapäeval, ööl vastu 26. augustit 1940 hakkasid Berliinis sireenid huilgama. 81 (teistel andmetel 50) Inglise pommituslennukit (Hamden ja Wellington) lähenesid põhja poolt ning heitsid alla esimesed pommid, mis Teise maailmasõja ajal Berliini tabasid. Selle õhurünnaku tagajärjel sai 11 inimest vigastada. Pommitamine 29. augustil nõudis Reichi pealinna Kreuzbergi linnaosas ka esimesed inimelud. Kuni 5. septembrini korraldasid inglased Berliinile 7 õhurünnakut.
Esialgu olid pommitabamused berliinlastele sensatsiooniks ning nädalalõputi sõitsid tuhanded inimesed elektrirongiga varemeid ja pommilehtreid uudistama. Inglased hoolitsesid selle eest, et pealinlased ei peaks ennast väljasõitudega vaevama, vaid võiksid varemeid imetleda otse Berliini südalinnas.
11. septembril 1940 õnnestus Inglise pommitajatel jõuda Berliini kesklinna kohale. Esimesed pommid langesid Brandenburgi värava ja Riigipäevahoone ette. Põlema süttis ka USA saatkonna hoone, kannatada said Inseneride Maja ja Kunstide Akadeemia. Mitu otsetabamust sai St. Hedwigi haigla. Pärast õhuhäire lõppu keldritest väljunud berliinlastele avanes masendav vaatepilt: põlevad hooned, rusud, dekoratsioonidena püsti jäänud hoonete fassaadid. Kuid see oli alles algus.
21. septembril 1940 valmis Suurbritannia kuningliku lennuväe direktiiv sügis-talviseks õhusõjaks. Rünnakuobjektide nimekirjas oli Berliin viiendal kohal. Ööl vastu 24. septembrit ründasid linna 111 Briti pommituslennukit. 22 inimest hukkus, 83 sai haavata ja 781 jäi peavarjuta. Samal kuul sooritasid inglased veel kuus õhurünnakut.
5. oktoobril sai Briti kuninglik lennuvägi RAF (Royal Air Force) uue juhatuse. Õhujõudude marssalil Peire’il oli õhusõja kohta oma kontseptsioon. Juba 7. oktoobri õhtul kell 22.15 anti Reichi pealinnas järjekordne õhuhäire. Seekordne rünnak kestis tervelt neli tundi. Alles kell kolm hommikul võisid kurnatud inimesed varjenditest lahkuda. Ametlik teade oli napp: 38 hukkunut, 71 haavatut, et 1398 inimest olid oma kodu kaotanud, ei mainitud üldsegi.
15. oktoobril kella 23 paiku ründasid inglased taas. Tunni aja pärast olid pommitajad läinud ja berliinlased kindlad, et ülejäänud osa ööst möödub rahulikult. Kuid kell 1.20 äratasid sireenid vaevu uinuda jõudnud inimesed uuesti. Inglased hakkasid sellist ründeviisi nimetama topeltrünnakuks. Seda korrati juba 21. oktoobril, kuid eriliste tulemusteta. 1940. aasta viimane pommitamine oli 20. detsembril: õhuhäire algas kell 22.16 ja lõppes kella ühe paiku. Kell 4.43 huilgasid taas sireenid. Berliini õhutõrje oli muutunud aga märgatavalt efektiivsemaks ning ohvrite arv oli üllatavalt väike – 3 surnut ja 17 haavatut.

Pärast 20. detsembri pommitamist saabus pikem paus. Selleks ajaks olid inglased sooritanud Berliinile 36 õhurünnakut, mille ajal heideti linnale 400 tonni pomme ja 25 700 süütepommi. Hukkus 222 berliinlast, 428 sai haavata ning 9273 jäi peavarjuta. Suurimaid kaotusi põhjustasid fugasspommid (77,5% kõigist hukkunutest). Pommitabamused hävitasid või vigastasid 730 elumaja, 22 administratiivhoonet, 47 tööstusettevõtet ja 22 liiklussõlme. Kõige pikem õhurünnak Berliinile 1940. aastal kestis 5 tundi ja 10 minutit!
1941. aasta 13. märtsil algasid jälle öised õudused. Ööl vastu 18. aprilli ründasid Berliini esmakordselt Inglise uued neljamootorilised pommitajad. Juuni alguseni sooritati Berliinile 11 rünnakut.
8. augustil, 21 minutit pärast südaööd, jõudsid Berliini kohale ka Eestist Saaremaalt startinud 13 Nõukogude Il-4 tüüpi pommitajat. Nad heitsid oma pommid alla 7000 meetri kõrguselt ning pöördusid otsekohe tagasi, sest rünnakul oli rohkem propagandistlik eesmärk – koos pommidega langesid linnale ka tuhanded lendlehed. Need valmistasid dr. Goebbelsile suuremat peavalu kui pommid, sest natside kinnitust mööda oli kogu Nõukogude lennuvägi juba pihuks ja põrmuks tehtud…
Ööl vastu 8. novembrit 1941 ründasid 400 Inglise pommituslennukit erinevaid sihtmärke Saksamaal. Neist 169 pommitasid Berliini ning heitsid linnale 143 tonni fugasspomme ning 12 000 süütepommi.
Saksa õhutõrje ja nn. ööhävitajad tulistasid 21 lennukit alla. Tol ööl kaotasid inglased ühtekokku 37 pommituslennukit. See oli liig! Inglise peaminister Churchill käskis pommirünnakud peatada. Peaaegu 14 kuud ei huilanud Berliinis enam õhuhäiresireenid. 1941. aasta lõpuks olid inglased korraldanud Berliinile 18 õhurünnakut, mille tagajärjel hukkus 226 inimest, 612 sai haavata ning 10 297 jäi peavarjuta.
16 kuud kestnud pommitamise tagajärjel oli purustatud või vigastatud 1169 elumaja, 24 administratiivhoonet, 29 tööstusettevõtet ning 32 liiklussõlme. Surma oli saanud 448 inimest, üle 1000 haavata ning 20 000 jäänud peavarjuta.
2. märtsil 1943 kasutati uut taktikat: efektiivsuse suurendamiseks heideti fugasspomme koos süütepommidega. Tol ööl langesid linnale ka esimesed 1800-kilogrammised pommid, millest igaüks võis purustada suure elumaja. Üldse sooritati 1943. aastal Reichi pealinnale 67 rünnakut (56 korral olid ründajateks inglased).

24. augustil 1943 korraldas RAF Berliinile esimese suurrünnaku, millest võttis osa 625 lennukit; neist tulistasid sakslased alla 58. Lisaks pommidele pildusid inglased ka võltsitud toidukaarte, et tekitada kaost linna varustamisel. Nüüd andis propagandaminister dr Goebbels käsu evakueerida Berliinist kõik lapsed ja naised, ja need täiskasvanud, kes polnud seotud töökohustusega.
Ööl vastu 22. novembrit ilmus kolmanda Reichi pealinna kohale 444 Lancaster-tüüpi pommitajat, rünnakud kordusid ka kahel järgneval ööl. Kolme suurrünnaku järel loeti kokku 3738 hukkunut, 574 teadmata kadunut ja 9907 raskelt haavatut. Berliini kesklinna polnud enam võimalik ära tunda, 8701 hoonet oli täielikult purustatud, 48 574 maja osaliselt kahjustatud, 417 665 berliinlast oli jäänud peavarjuta. Öine õhusõda Berliini kohal kestis 1944. aasta märtsini. Selleks ajaks oli purustusi igas linnaosas.
24. märtsil korraldasid 726 pommitajaga järjekordse suurrünnaku inglased. Sakslased tegid 73 pommitajat sõelapõhjaks, kaotades ise 14 hävitajat. Eelmisel ööl oli Briti lennuvägi Nürnbergi pommitamisel ilma jäänud 95 lennukist. Inglise lennuväemarssal Arthur Harris käskis õhurünnakud lõpetada, olgugi et ta oli peaminister Churchillile saadetud memorandumis isiklikult tõotanud, et kui inglased kaotavadki suurrünnakutel 400–500 lennukit, siis sakslased kaotavad sõja. Marssal Harris oli veendunud, et hiljemalt 1944. aasta aprillis Saksamaa kapituleerub. Nüüd olid inglased 16 suurrünnaku tagajärjel kaotanud umbes 500 lennukit ja 3000 meest, kuid Saksamaa sõdis edasi. Olgugi et 9,5 ruutkilomeetrit Berliinist oli varemetes, sõjatoodang linnas ei vähenenud, vaid hoopis suurenes: veel 1945. aasta mai algul andis tervelt 54% Berliini ettevõtetest toodangut. Tegemist oli lääne õhusõja strateegide järjekordse totaalse valearvestusega.
Pärast Esimest maailmasõda sulgusid tööta jäänud kindralid kabinettidesse ja hakkasid välja nuputama võimaliku tulevikusõja skeem. Sõjateoreetikute laialt levinud idee järgi pidi võidu saavutamise otsustavaks teguriks kujunema tsiviilelanikkonna terroriseerimine õhurünnakutega vaenlase tagalasse. Suurbritannia õhujõudude staabiülem lennuväemarssal Trenchard esitas juba 1928. aastal kõrgemale väejuhatusele ja valitsusele memorandumi väitega, et elanikkond ei kannata massilisi õhurünnakuid välja ja sunnib oma valitsuse kapituleeruma. 1930-ndatel aastatel arendati kõnealust ideed edasi ja sõja ajal rakendasid seda õhusõjas mõlemad pooled, nii inglased kui sakslased. Aga nagu Teise maailmasõja käik näitas, hinnati tollase lennuväe löögijõudu tublisti üle. Mis puutub väitesse, nagu suudaks elanikkond sundida oma valitsust kapituleeruma, siis oli see ülimalt naiivne: sõdiva riigi valitsusele ei valmista rahva meelsuse kontrolli all hoidmine erilisi raskusi. Pealegi oskas Saksamaa natslik juhtkond lääneliitlaste õhurünnakuid oma vastupropagandas suurepäraselt ära kasutada.
Kõige tähelepanuväärsem oli siiski see, kuidas koos pommitamiste ägenemisega Saksamaa sõjatoodang kasvas: 1943. aasta lõpul tootis Saksamaa 1000 tanki kuus, 1944. aasta novembris, kui liitlased sõdisid juba Saksamaa pinnal, oli tankitoodang tõusnud 1800 tankini kuus. 1945. aasta algul andis Ruhr iga päev 30 000 tonni valmistoodangut. Sõja viimase nelja kuuga saavutas enneolematu taseme lennukitoodang, võeti kasutusele mitu uut tüüpi lennukit, nende hulgas maailma esimene reaktiivhävitaja Me 262. 1945. aasta jaanuarist aprillini valmistati Saksamaal 7712 lennukit – kolm korda rohkem kui 1939. aastal!

Miks pommitasid lääneliitlased agaralt Saksa linnu, aga mitte suuri sõjatehaseid, ellinguid, martäänahjusid või elektrijaamu? Kaudse vastuse sellele küsimusele annavad järgmised arvud: Teises maailmasõjas langes Saksamaale 1,35 miljonit tonni pomme, neist 55,8% linnadele ja liiklussõlmedele, 9,3% keemiatööstusele, 1,8% lennukitööstusele, 30,5% sõjalistele tugipunktidele ja 2,6% muudele objektidele.
Briti sõjakabinet otsustas 14. veebruaril 1942, et tulevased õhurünnakud peavad halvama vaenlase tsiviilelanikkonna ja tööstustööliste moraali. Seda ideed ellu viies mindi ühtlasi kergema vastupanu teed: tähtis oli, et rünnataval linnal oleks nõrk õhutõrje. Just sellepärast pommitati Berliini 1942. aastal nõnda harva. Oluliseks peeti ka tihedat hoonestust, kus süütepommide mõju oleks maksimaalne. Ööl vastu 31. maid 1942 ründasid Kölni 1046 RAFi pommitajat, tulemuseks olid suured kaotused tsiviilelanikkonna hulgas, varemetes majad ning samal ajal tühised purustused sõjalistes ettevõtetes. Arvati isegi seda, et seoses Saksa linnade intensiivse pommitamisega kaob vajadus avada teine rinne. „Mugavat sõda” (comfortable war) pidi kroonima Berliini lauspommitamine.
Lääneliitlaste õhurünnakute kõrghooaeg langes 1945. aasta veebruarile ja märtsile. Veebruaris heidetud Inglise pommidest langes 54% linnadele, Ameerika omadest 84%. Seletus on võrdlemisi lihtne. 4.–11. veebruarini 1945 toimus Jalta konverents, kus liitlased leppisid kokku oma tulevastes okupatsioonitsoonides Saksamaal. Arutelude objektiks polnud üksnes Saksamaa tulevik, seal käis tõeline maade ja rahvaste jagamine. Nimelt Jalta konverents oli stardipauk ka Moskvas redutavatele ja oma tundi ootavatele Ida-Euroopa kommunistidele, kes vastavalt Jalta sobingule loo loogilise järjena hiljem Ida-Euroopa riikides võimule tulid. Pärast Jalta konverentsi kontsentreerisid „ustavad” lääneliitlased oma õhurünnakud tulevasse Nõukogude okupatsioonitsooni jäävatele linnadele. Agaralt pommitati ka neid sõjatööstuskeskusi, mille puhul polnud kahtlust, et need langevad venelaste kätte.
Näiteks hävitasid USA 600 „lendavat kindlust” B-17 15. märtsil pommirünnakuga täielikult firma Auergesellschaft uraani- ja tooriumitöötlemistehased Oranienburgis, sest oli ilmselge, et Nõukogude väed jõuavad sinna enne ameeriklasi. Lääneliitlaste õhujõudude valitud sihtmärgid ja nende pommitamise ajastatus ei jäta vähimatki kahtlust, et selline strateegia oli suunatud eelkõige Nõukogude Liidu vastu: USA ja Inglismaa eesmärk oli purustada Natsi-Saksamaa, kuid enne pidi viimane jõudma Nõukogude Liidu välja kurnata.
See oli ka peapõhjus, miks lääneliitlased teise rinde avamisega nii kaua venitasid. Alles 1944. aasta suvel, kui Saksamaa sõjaline kokkuvarisemine oli vaid aja küsimus, korraldasid lääneliitlased 6. juunil dessandi Normandiasse. Kogu sõja ajal Saksamaale langenud pommidest heideti tervelt 72% ajavahemikul 1. juulist 1944 kuni 1945. aasta mai alguseni.
Kuid pöördugem tagasi sõjaaegsesse Berliini.
3. veebruar 1945 oli laupäev. Sõjast väsinud berliinlased lootsid, et vähemalt pilves taevas kaitseb neid. Kuid ei – kell 10.39 kõlas ulguv õhuhäire ja linna tabas kogu sõjaaja kõige rängem õhurünnak. Berliin oli tulvil sõjapõgenikke, keldreid ega varjendeid ei jätkunud, kui 937 pommitajat B-17 600 hävitaja saatel kell 11 linna kohale ilmusid. 50 minuti pärast oli 400 hektarit Berliinist rusuhunnik. Kuigi jänkid oletasid, et surmasaanuid on kuni 25 000, oli nende hulk tegelikult palju väiksem: hukkus 2893 inimest, 729 jäi teadmata kadunuks ja 1205 sai vigastada. Muide, selles õhurünnakus hukkus ka kurikuulus rahvakohtunik Roland Freisler. Ent õhusõda polnud berliinlaste jaoks ikka veel lõppenud.
6. märtsil 1944 sooritas USA USAAF lennuvägi esimese rünnaku päise päeva ajal. Kell 12.47 hakkasid sireenid huilgama ja peagi järgnes tõeline pommirahe. Kuid ka õhutõrje ei maganud: 609 (teitsel andmetel 660) B-17 pommitajast tulistati alla 72 (liitlaste andmetel 53), lisaks veel 12 saatehävitajat P-51 Mustang (neid oli ühtekokku 150). Tol esmaspäeval jäi USA õhujõudude baasides tühjaks 530 voodit. Luftwaffe kaotas 160 lennukit.

18. märtsil pommitasid linna 1221 Ameerika õhujõudude lennukit, heites alla 3000 tonni pomme. Paljud tänavad polnud pärast seda enam sõidetavad, linnaliiklus oli täielikult halvatud. Aga natslik juhtkond üritas moraali ja võitlusvaimu julma terroriga endiselt üleval hoida. Ööl vastu 25. märtsi korraldas RAF oma viimase suurema pommirünnaku Berliinile.
USA õhujõudude viimane päise päeva ajal korraldatud õhurünnak Berliinile toimus 10. aprillil, algas kl 14.30 ja lõppes 14.55. Rünnakus osales 1232 lennukit ja see oli suurima lennukite arvuga õhurünnak Reichi pealinnale. Inglise õhujõud korraldasid viimase õhurünnaku Berliinile 19. aprillil.
Märtsis-aprillis korraldati Berliinile 61 õhurünnakut. Sõja algusest kuni 25. aprillini 1945 kõlas õhuhäire Reichi pealinnas 421 korral! Berliinile heideti ühtekokku 68 000 tonni pomme (USA pommitajad 22 800 tonni ja Inglise pommitajad 45 500 tonni). Kõige võimsamaks pommiks oli inglaste ligi 10 tonni kaaluv ja 7,70 m pikk „Grand-Slam“. Kukkumisel saavutas pomm helikiiruse, tungis sügavale pinnasesse või betooni enne kui plahvatas. Bremeni sadamas asuvas allveelaevade punkris „Valentin“ lõid kaks sellist pommi läbi 7 meetri paksuse betoonlae ja kahjustasid seda tugevasti. Alates 14. märtsist 1945 kasutati „Grand-Slami“ 41 korda. Suuruselt teine pomm oli 5,4 tonni kaaluv „Tallboy“, mida hüüti blockbusteriks (kvartalipurustajaks). Pommi ebatavaliselt tugev lööklaine purustas plahvatuskeskme lähedale jäänud hoonete katuseid, aknaid ja vaheseinu. Õhurünnakute ajal heideti alla 854 seda tüüpi pommi.
Viimase lauspommitamise korraldasid ameeriklased 28. märtsil 400 B-29 tüüpi pommituslennukiga ja viimase õhurünnaku ööl vastu 21. aprilli. Samal ööl alustas Nõukogude lennuvägi operatsiooni „Saluut”: 24. aprillil pommitasid sissepiiratud linna 1486, järgmisel päeval 563 Nõukogude lennukit. Need jäid ka viimasteks õhurünnakuteks Berliinile, edasise otsustasid tänavalahingud.
2. mail 1945 „tuhandeaastase” Reichi varemetes pealinn kapituleerus.
Inglise ja Ameerika ja Nõukogude Liidu õhujõudude poolt korraldati Berliinile ühtekokku 363 õhurünnakut. Nende hulgas oli 40 rasket ja 29 suurrünnakut. Heideti alla ühtekokku 45 517 tonni pomme. 10. aprillil 19041 tabasid pommid Berliini Riigiooperit, mis hävis osaliselt tules. Hitleri isiklikul käsul alustati viivitamatult hoone taastamist ja see avati uuesti juba 1942. aasta detsembris.
Õhusõda nõudis erinevatel andmetel 20 000, maksimaalselt 50 000 inimelu (kõik hukkunud ei olnud linnaelanikud). Teadmata kadunuks jäänute arvu kohta pole usaldusväärseid andmeid.
Sõja lõpuks oli Berliinist 28,5 km² varemetes, sajad tuhanded inimesed peavarjuta. 1 562 641 korterist oli täielikult purustatud üle poole miljoni, 380 000 kergete kahjustustega ja ainult 370 000 korterit jäi täiesti terveks. Berliini kesklinnas ja Tiergartenis oli rohkem kui 50% korteritest täielikult hävinud või raskete vigastustega. 2296 ehitist purustati täielikult, 909 said raskeid ja 3606 kergemaid purustusi. Teistel andmetel hävis 22 519 korterit ja 27 017 korterit tuli varisemisohu tõttu maha jätta (nagu andmetest näha, on korterite purustuste osas andmed väga erinevad). 360 tööstusettevõtet purustati täielikult, 170 sai tugevaid kahjustusi. Potsdami ja Anhalteri suured raudteesõlmed oma kümnete rööbastikega purustati täielikult. Varemete kogumahuks tuli umbes 70 miljonit m³, mis kuhjati erinevatesse kohtadesse mitmeks nn varemetemägedeks. 2021. aastal antud hinnangu järgi võib Berliinis olla maa sees veel u 4600 lõhkemata lennukipommi.
Teises maailmasõjas sai õhurünnakute läbi kannatada 131 Saksa linna, kus täielikult või osaliselt purustati 654 000 maja. Hävis üle 4 miljoni korteri, peavarjuta jäi 13,7 miljonit inimest, õhurünnakute tagajärjel sai surma 305 000 tsiviilisikut, 708 000 sai haavata. Ei tea, kust ajaloolased küll oma andmed võtavad, kuid õhurünnakutes hukkunute koguarvuks on pakutud ka 600 000. 7000 Saksamaa kohale lennanud Lancaster-tüüpi pommitajast tulistati alla umbes 3500. Inglased kaotasid terroripommitamistel ühtekokku 55 000 pommituslennuki meeskonnaliiget, ameeriklased aga 45 000.
Kui president Trumani nõunik Harry Hopkins lendas 25. mail 1945 üle varemetes Berliini, kirjutas ta nähtust vapustatuna oma päevikusse: „See on teine Kartaago!”

(Alljärgnev tabel ei sisalda USA õhujõudude rünnakuid)
1942. aastal sooritas RAF Saksa linnadele 86 õhurünnakut:

Linn	Daatum	Hukkunud	Peavarjuta
Lübeck	28/29. märts	320	39 000
Rostock	26/27. aprill	200	30 000
Köln	30/31. mai	486	45 000
Hamburg	28/29. juuli	337	14 000
Neuss	31. juuli/01. august	279	12 000

Kokku: 1 622 hukkunut ja 140 000 peavarjuta jäänud inimest
Allikas: A. C. Grayling: Die toten Städte, München 2007

1943. aastal sooritas RAF 148 õhurünnakut Saksa linnadele:

Linn			Daatum	Hukkunud		Peavarjuta
Berliin			1/2. märts	709		64 909 (?)
Essen			5/6. märts	461		30 000
Stuttgart			14/15. aprill	619		teadmata
Stettin			20/21. aprill	586		teadmata
Dortmund			4/5. mai	693		40 000
Bochum			13/14. mai	302		teadmata
Möhnetalsperre			16/17. mai	1294		teadmata
Dortmund			23/24. mai	599		teadmata
Wuppertal			29/30. mai	3400		130 000
Düsseldorf			11./12. juuni	1292		140 000
Bochum			12./13. juuni	312		teadmata
Krefeld			21./22. juuni	1056		72 600
Müllheim			22723. juuni	578		teadmata
Wuppertal			24/25. juuni	1800		112 000
Köln			28729. juuni	4377		230 000
Köln			3/4. juuli	588		2000
Köln			8/9. juuli	502		48 000
Aachen			13/14. juuli	294		40 000
Hamburg			24/25. juuli	1.500		380 000
Essen			25/26. juuli	500		100 000
Hamburg			27/28. juuli	34.000		800 000
Hamburg			29/30. juuli	vt. ülemist		150 000
Remscheid			30/31. juuli	1120		40 000
Mannheim			9/10. august	269		teadmata
Nürnberg			10/11. august	585		28 000
Peenemünde			17/18. august	780		teadmata
Berliin			23/24. august	899		103 558
Berliin			3/4. september	623		39 844
Ludwigshafen			5/6. september	127		20 000
Hagen			1/2. oktoober	266		30 000
Frankfurt am Main			4/5. oktoober	529		teadmata
Hannover			8/9. oktoober	1200		teadmata
Münster			10. oktoober	473		20 000
Kassel			22/23. oktoober	7000		53 888
Düsseldorf			3/4. november	622		teadmata
Berliin			22/23. november	2000		175 000
Berliin Leipzig Berliin	23/24. november 3/4. detsember 16/17. detsember			1000 717 628	100 000 114 000 30 063
Kokku: 106 800 hukkunut ja 2 128 862 peavarjuta jäänud inimest Allikas: A. C. Grayling: Die toten Städte, München 2007.
1944. aastal sooritas RAF 241 õhurünnakut Saksa linnadele:
Linn		Daatum		Hukkunud			Peavarjuta
Berliin		20/21. jaanuar		306			20 938
Berliin		27/28. jaanuar		426			19 945
Berliin		28/29. jaanuar		531			69 466
Frankfurt/Main		29. jaanuar		903			teadmata
Berliin		30/31. jaanuar		582			82 980
Berliin		15/16. veebruar		302			teadmata
Leipzig		19/20. veebruar		817			30 000
Augsburg		25/26. veebruar		720			85 000
Frankfurt/Main		18/19. märts		421			55 000
Frankfurt/Main		22/23. märts		1001			120 000
Essen		26/27. märts		550			teadmata
Aachen		11/12. aprill		1525			teadmata
Köln		20/21. aprill		664			20 000
Düsseldorf		22/23. aprill		1200			20 500
München		24/25. aprill		136			70 000
Essen		26/27. aprill		313			teadmata
Dortmund		22/23. mai		361			teadmata
Gelsenkirchen		12/13 juuni		293			teadmata
München		11/13./16. juuli		1471			200 000
Kiel		23/24. juuli		315			20 000
Flamburg		28/29. juuli		265			teadmata
Stettin		16/17. august		1117			teadmata
Bremen		18/19. august		1300			30 000
Königsberg (Preisimaa.)		29/30. August		500			teadmata
Stettin		29/30. August		1 033			teadmata
Darmstadt		11/12. September		10 550			49 000
Frankfurt/Main		12/13. September		957			50 000
Stuttgart		12/13. September		469			teadmata

Kokku: 59 295 hukkunut ja 1 585 529 peavarjuta jäänud inimest
Allikas: A. C. Grayling: Die toten Städte, München 2007

 

1. jaanuarist kuni 3. maini 1945 sooritas RAF 116 õhurünnakut

Linn		Daatum		Hukkunud		Peavarjuta
Nürnberg		2/3. jaanuar		1794		100 000
Hanau		6/7. jaanuar		90		20 000
München		7/8. jaanuar		505		70 000
Magdeburg		16/17. jaanuar		16 000		190 000
Wiesbaden		2/3. veebruar		1000		20 000
Berlin		3. veebruar		2541		119 057
Dresden		13/14. veebruar		137 000		250 000
Wesel		16/17. veebruar		562		teadmata
Nürnberg		21. veebruar		1356		69 385
Worms		21/22. veebruar		239		35 000
Essen		23. veebruar		1555		teadmata
Pforzheim		23/24. veebruar		20 000		50.000
Berlin		26. veebruar		636		71 283
Leipzig		27. veebruar		677		teadmata
Bruchsal		1. märts		1000		30 000
Köln		2. märts		500		teadmata
Dessau		7/8. märts		600		20.000
Harburg		1.12. märts		422		teadmata
Essen		11. märts		897		teadmata
Dortmund		12. märts		899		teadmata
Swinemünde		12. märts		23 000		teadmata
Wuppertal		13. märts		562		teadmata
Hagen		15/16. märts		505		32 500
Nürnberg		16/17. märts		517		35 000
Berlin		18. märts		336		79 785
Witten		18/19. märts		500		20 000
Hanau		18/19. märts		2.000		30 000
Hildesheim		22. märts		1645		40 000
Gladbeck		24. märts		3095		40 000
Osnabrück		25. märts		143		20 000
Paderborn		27. märts		330		30 000
Kiel		3. aprill		624		teadmata
Nordhausen	3/4. aprill		8.800		20 000
Halberstadt	8. aprill		1.866		25 000
Plauen	10/11. aprill		20.000
Potsdam	14/15. aprill		5.000		40.000
Bad Oldesloe	24. aprill		700		teadmata
Kiel	3. mai				teadmata

Kokku: 238 625 hukkunut und 1 477 010 peavarjuta jäänud inimest.
Allikas: A. C. Grayling: Die toten Städte, München 2007.

USA pommituslennuk B-17 Flyng Fortress (lendav kindlus) 

1934. aastal esitas USA õhuvägi tellimuse uuemate tehniliste näitajatega neljamootorilisele lennukile, seetõttu asus Boeingu firma sellega tegelema. Tellimuse saanud Boeing hakkas nõutud lennukeid väikese seeriana ehitama 1937. aastal. Esimesed lennuki versioonid olid küllaltki kaitsetud hävituslennukite rünnakute vastu. Seetõttu relvastati järgmised lennukid kuulipildujatega, mis asetsesid lennuki kere peal, sabas ja kere all. Lennukeid kasutati algul pommitamiseks päevasel ajal. Selleks, et vältida õhutõrjekahurite tõkketuld, lendasid pommitajad kahurite laskeulatusest kõrgemal. Turboülelaadimisega mootorid andsid B-17-le võime lennata kõrgel.
Kokku ehitati 12 731 lennukit, millest 4735 (teistel andmetel 4754) hävis sõjas ehk 37% toodetud lennukite üldarvust. Tänaseks on alles 47 lennukit, millest 9 on lennuvõimelised. 40 lennukit paikneb Ameerika Ühendriikides ning 7 mujal maailmas. Iga lennuk maksis u 250 000 $ (tänapäevases vääringus 3 920 000 $). Ühtekokku 71 lennukit ehitati ümber luurelennukiteks õhust pildistamiseks. Tootmise rekordiks oli 16 uut lennukit päevas.
B-17 oli tugev, robustne ja suurte tiibadega lennuk ja võis maanduda isegi pea sõelapõhjaks lastuna. Kuigi tugeva relvastusega, polnud ta kiirete Saksa hävitajate eest siiski haavamatu. Muidugi olid kõige ohtlikumad kuulitabamused mootoritesse.

B-17 tähtsamad tehnilised andmed

Meeskond:
1. Lennuki kapten
2. Teine piloot
3. Pommisihtur, ühtlasi kokpiti pardalaskur
4. Navigaator, ühtlasi lennuki esiosas pardalaskuriks (kuulipildujad mõlemal küljel)
5. Mehaanik, ühtlasi laskur katusel asuvas tornis
6. Radist, kuni G-mudelini ka nn katuselaskur.
7. Lennuki allosas asuvas kuulis kükitav laskur
8. Parema parda laskur
9. Vasaku parda laskur
10. Sabaosas asuv laskur

Pikkus: 22,6 m
Tiivaulatus: 31,62 m
Kõrgus: 5,82 m

Tiibade pindala: 131,92 m²
Tühikaal: 16 391 kg
Suurim stardikaal: 29 700 kg
Maks. kiirus: 462 km/h
Reisikiirus: 293 km/h
Lennukaugus: 3219 km
Lennulagi: 10 850 m
Tõuskiirus: 4,6 m/s
Mootorid: 4×1200 hp (895 kW), Wright „Cyclone“ R-1820-97, turboülelaadimisega
Propeller: 3-labaline, metall, muutuvsammuga, Hamilton-Standard
Kuulipildujad: 13×12,7 mm (.50 cal) M2 Browning raskekuulipildujat
Pommilast: Lühimaa reidid (< 644 km): 3600 kg
Pikamaa reidid: (≈ 1288 km): 2000 kg
B-17 või pardale võtta 5630 padrunit, samuti 1855 padrunit seitsmes varukastis – ühtekokku 7485 padrunit kogukaaluga u 1000 kg.
B-17 kere oli osaliselt soomusplaatidega kaetud, nende kaal moodustas lennuki kogukaalust u 2%.

Tunnuspilt: Berliin. Brandenburgi värava ümbrus pärast sõja lõppu. Paremal asuv hoonemürakas (otse Stalini hiigelportree kõrval) on hotell Adlon, mille varemed lammutati, kuid pärast Saksamaa ühinemsist ehitati hotell uuesti üles.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Dr Goebbelsi kümme küsimust
Dresden 1945 – ühe linna häving
Kui Saksamaal maksis liiter piima 340 miljardit marka (hüperinflatsioon aastal 1923)
„Füürer käsi, me järgneme sulle!“ (2 fotogaleriid ja sündmuste kronoloogia)