Kõik seisab kirjas su laubal
Paljude rahvaste ja rasside hiromandid, ennustajad ja nõiad loevad su peopesa kui avatud raamatut, avastades sealt kogu su mineviku ja tuleviku. Vast ainus rahvas olid iidsed mongolid, kes lugesid kõike sedasama laubalt, nimelt kurdudest, joontest ja kortsudest, mida aeg sinna joonistas. Huvitav on see, et mõnel inimesel on laubakortsud nähtavad juba noores eas, teine säilitab sileda lauba veel vanuigi. Sellel kõigel on oma seletus ja tähendus.
Eurooplane ei oska laubajoonist uurida ega näha nii professionaalselt kui mongol. Aga istu peegli ette, uuri oma laupa, võib-olla leiad siis järgnevast, millele tähelepanu pöörata.
* Viis võrdse pikkusega põikkortsu (või nende potentsiaalset alget) laubal, olgu või lühikesed ja täpselt lauba keskel, kõnelevad loomuse otsekohesusest ja printsipiaalsusest, olgu perekonna-, ühiskondlikus või töises elus. Aegade jooksul on niisuguseid kortse täheldatud usukannatajail, märtritel, juhtidel, kes ohverdavad isikliku õnne selle nimel, et elu liikudes ja inimkond paremaks muutuks.
* Üksainus selgelt esilejoonistuv põikkorts üle terve lauba on märgiks sellest, et tegemist on alalise rändajaga, ahasveerusega, kes enesele kusagil päris õiget kohta leida ei suuda. See on inimene, kes ei vaja midagi materiaalset enese mugavuseks, – ta on hulkur, sõdalane, meresõitja, tundmatute maade avastaja. Moodsal ajal on see ideaalne välissaadiku tunnus. Poleks paha, kui enne suursaadiku määramist võõrasse riiki vaadataks kandidaadi laubale. See põikkorts on tunnuseks, et tegemist on hästi kohaneva, targa ja tasakaaluka inimesega, kes näeb nüansse ja nendest positiivse maksimumi ammendada oskab. Mis peamine – omakasupüüdmatult.
* Kui sellel ühelainsal põikkortsul on sõlmi ja kurde, kui ta on pikk nagu vonklev madu, on inimene tugev nii vaimult kui kehalt. Ta on valmis oma ideaalide eest lõpuni seisma ja sangarina surema. Aga ainult iseenese põhimõtete nimel – ohvrimeele arukas põhjendatus ei tule tema puhul kõne allagi. Mingi üldise helge eesmärgi nimel ei lase tema end ümber veenda.
* Väga sügav ja ühtlane korts otse juustepiiri all – see on egoist, keda tiivustab vaid enese nauding. Tema peamine eesmärk on ikka uute ja huvitavamate armuseikluste otsimine. Ühiskondlikkuse mõiste on talle võõras. Kui temal on leib laual, teenib ta mistahes keisrit.
* Kui eelnevas punktis kirjeldatud laubajoone all asub veel teine, ülemisest veidi lühem, ja kui mõlemad kumerduvad kergelt üles nagu vibukaar, on egoismile lisaks veel tegemist erakordse auahnusega. See inimene ei vali vahendeid, et silma paista, olla parem, tunnetatum, rikkam kui teised.
* Kaks põikjooni üle lauba, sealjuures sõlmelised, ebakorrapärased, katkendlikud viitavad ebaausale inimesele. Ta ei pelga valet, ei enesele seatud eesmärki saavutada.
* Kaks põikkortsu laubal, kusjuures alumises neist on selgesti nähtav vahe – see on suure hingejõuga inimene, kusjuures oma energial võib ta rakendada nii õilsal kui väiklasel eesmärgil, kuidas talle hetkel just kasulikum tundub. Kui ta on otsuse langetanud, siis on välistatud ka kõige arukamad kompromissid.
* Kui kummagi kulmu kohal on kaks lühikest, võrdse pikkusega kortsu, on tegemist mitmekülgsete huvidega ja vähemalt ühes valdkonnas haruldaselt andeka inimesega.
* Kulmude kohal palju väikseid, erineva sügavuse ja pikkusega kortse – halb tervis, heitlik hingejõud. See on inimene, kes oma kutsumust ega õiget paika elus mitte kuidagi üles ei leia.
* Üks või mitu ühtlase või erineva sügavusega vertikaalsel kortsu ninajuurel otse kulmude vahel viitavad igavesele mõtlejale, kõige kallal juurdlejale. See on inimene, kes tahaks enesesse ahmida sajandite tarkuse, kes januneb teadmiste järele ja kelles tekitab nördimust üksnes see, et inimene elu jooksul nii vähe teada saada ja ära teha jõuab. Niisugused kurrud on filosoofide, suurte teadlaste ja paavstide laupadel.
* Sile, peaaegu kortsudeta ja kurdudeta laup veel vanuigi on tõenduseks natuurist, kelle loomust iseloomustab heasüdamlikkus ja emotsionaalsus. See on suur romantik, kes on igatsenud ja nautinud (või valmis seda tegema) kõike ilusat, kes pole suutnud või ei suuda aga kunagi tunnetada, mida ta otsib või mis oleks see, mis teda rahuldaks. See on n-ö leplik maksimalist, elutäiuse igatseja, kes oskab tänulikult nautida hetke ja ei nõua saatuselt, et see igavesti kestaks. Täiuse ime on tema meelest müsteerium, mis laskub maa peale harva ja mille seaduspära ei kuulu analüüsimisele. Kõige päikeselisem natuur.
MAAJA
