La Compania kirik leekides (1863)

„Mitte kunagi varem ei ole juhtunud nii kohutavat katastroofi kui see, mis juhtus Santiagos.” Sellise lausega algas Londoni „Times‘i” juhtartikkel, kui postiaurik oli pärast kaheksapäevast merereisi toonud uudise Tšiilist Euroopasse.

8. septembril 1863 hukkus La Compania jesuiitide kirikus puhkenud tulekahjus umbes 2500 naist ja last. Ei varem ega hiljem pole ühesainsas põlevas hoones saanud korraga surma nii palju inimesi.

8. detsember on Maria taevamineku püha. Juba kuu aega varem olid jesuiidid pidanud 17. sajandil ehitatud pühakojas suurejoonelise jumalateenistuse. Kirik oli seest kaunistatud papist ja musliinist rippvanikutega. Rippvanikute küljes, simssidel ja niššides rippus 20 000 kirju kupliga õlilampi. Lampide süütamine võttis nii palju aega, et kirikuteenrid pidid selle tööga alustama juba enne keskpäeva. Öösiti oli kirik täis usklikke, kellest enamuse moodustasid naised ja lapsed, kes põlvitasid või istusid kaasatoodud vaipadel. Kirikus polnud pinke ja umbes 3000-liikmeline kogudus mahtus võlvide alla vaevu ära. Meeste osakaal pidulikel jumalateenistustel oli tunduvalt väiksem ning nad seisid kiriku tagaosas, olles naistest raudvõrega eraldatud.
Katastroofipäeva õhtul, kuu aega kestnud pidustuste haripunktil, oli kirikus süüdatud rohkem lampe kui kunagi varem. Vastava korralduse oli andnud preester Ugarto, kui ta kuulis, et külaskäigul viibiv apostlik nuntsius olevat öelnud, et Santiago ilutulestikku ei anna võrrelda sellega, mida ta on Roomas näinud. Ugarto kuulutas: „Ma korraldan talle sellise tulevärgi, millist maailm veel näinud pole!” Ja ta pidas oma sõna…
Kirik oli paksult rahvast täis, veel rohkem oli aga lampe – neid oli riputatud isegi kõrgele puulae ja kupli alla. Peaaltaril asus puust poolkuul seisev jumalaema kuju.
Kell seitse õhtul süüdati viimased poolkuul asetsevad lambid. Sel hetkel puhkes tulekahju. Leegid haarasid silmapilkselt altarit kaunistavad paberist rippvanikud ning kandusid musliinist kardinaid mööda kiriku kõrgete võlvide alla. Rahva hulgast kostsid õudushüüded ja algas paaniline põgenemine. Raudvõre taga olevad mehed pääsesid külgukse kaudu vaevata välja. Isa Ugarto ja teised preestrid lahkusid sakraalukse kaudu ning panid selle enda järel lukku – ilmselt selleks, et neid ei segataks sellal, kui nad kiriku hõbedat päästa üritavad. Kiriku kesklöövis asuvatel naistel jäi ainukeseks pääseteeks peauks, mis viis väiksele de la Compania väljakule. Mõnesajal naisel õnnestus väljuda, kuid suures paanikas hakkasid ülejäänud üksteist takistama, osa naisi kukkus lävel maha, teised tormasid neile otsa ja nii tekkis peaukse juurde elav müür, mis tegi seesolijatel pääsemise täiesti võimatuks. Kui leegid jõudsid laeni, süttisid rippvanikud. Põleva õli vihm sadas naistele kaela ning süütas nende rõivad. Väljasolijad ei saanud appi tulla, sest nad ei pääsenud blokeeritud peauksest sisse. Üks mööduv ratsanik viskas kirikusse lasso ja sajad käed püüdsid sellest kinni haarata. Mõnedel see õnnestus ja mees tiris nad oma hobuse abil hoonest välja. Kuid teisel katsel lasso rebenes.
Mis siis järgnes, oli ühe Santiago ajalehe sõnul „kohutavaim silmapilk, mida inimene eales näinud”.
„Näha oma emasid ja õdesid tulemöllus hukkuvat, kõigest mõned meetrid väljapääsust eemal – sellest vaatepildist võis hulluda. Mõned väljasolijatest kiskusid end juustest või tagusid rusikatega vastu nägu. Leekidest kostsid meeleheitlikud appikarjed ja siis algas kohutav surmaheitlus…”
Veerand tunni pärast oli kõik möödas. „Leekidest haaratud naised tekitasid eemalt väljast vaadates optilise pette: alguses muutusid nad helevalgeks, siis aga hakkasid kokku tõmbuma ning kangestusid lõpuks mustadeks moondunud kujudeks.”
Järgmisel päeval laaditi põlengu ohvrite jäänused kahesajale vankrile. Kaks kolmandikku hukkunutest olid majateenijad, ülejäänud kuulusid seltskonna koorekihti. Enamik ohvritest olid 15- kuni 20-aastased. Katastroofi süüdlasteks peeti preestreid ning üldine pahameel oli suunatud jumalasulaste vastu. Kui pühad isad pöördusid varemete juurde tagasi, et hukkunutele mälestusmissat pidada, ajasid relvastatud valvurid nad püssipäradega minema.
Kirikut ei taastatud enam kunagi.

Tunnuspildil: La Compania varemed pärast hävitavat tulekahju.

©Peter Hagen