Kes ja mis tekitab poltergeisti?

Poltergeist on paranormaalne fenomen, millel ei ole täpset looduslikku kinnitust ning mis väljendub reas tegevustes mis rõhutavad mingisuguse nähtamatu ja tajumatu olemuse (müra, koputused, sammud, esemete iseeneslik liikumine, isesüttimine jne.) kohalolekut. sageli peetakse poltergeistiks mitte nähtust, vaid selle olemust ennast.

Ameerika poltergeisti uurija William Roll, üks maailma suurimatest selle fenomeni uurimise spetsialistidest, analüüsis ükskord poltergeistile eelnevaid sündmusi.
Ta uuris 92 puhangu juhtumit, millel olid selged poltergeisti tunnused (need, kus väljendus fenomen) ning selgus, et 38 juhul (41 protsenti) eelnesid puhangule tõsised perekondlikud probleemid või muudatused.
15 juhul (16 protsenti) järgnesid nähtused peale kandja või perekonna kolimist uude elukohta, peale ühe lapsevanema ärasõitu või peale seda kui kandja voodi kõrval, tavaliselt lapsega, veetis öö keegi kõrvaline, näiteks ootamatu külaline. 12 juhtumil (13 protsenti) põdes fokaalne isik enne puhangut või oli tugeva psühholoogilise surve all.
8 juhul (9 protsenti) algas puhang peale kolimist rahutu reputatsiooniga majja, peale spiritistlikku seanssi või peale seda, kui majas, kus elas kandja, tekkis poltergeist. Kahel juhul järgnesid puhangud peale kandja sugulaste või sõprade surma, ühel juhul – peale seda, kui tulevane kandja ehmus tavalisest koputusest uksele; tõsi, ta oli hiljuti kolinud majja, mida peeti rahutuks.
Provotseerivateks faktoriteks võivad olla kummalise ja ehmatava iseloomuga sündmused, vahetevahel ka ähvardused midagi sellist ,,teha“. Näiteks 1846 aasta novembris peatusid rändkaupmehed nagu tavaliselt härra Bottelieri maja juures ning palusid leiba, mida teenijanna neile ka kohe tõi. Kuid varsti pöördus üks nendest tagasi ning palus lisa, kuid talle öeldi järsult ära. Siis lubas rändkaupmees raevus midagi ,,teha“. Öösel hakkasid laualt taldrikud kukkuma, järgmisel päeval, astunud kohale, kust kaupmees ähvardusi karjus, tekkisid teenijannal krambid, talle appi tõtanud voorimees kukkus lompi, kohale kutsutud küree ei saanud millegagi aidata, peale selle hakkas tema kodus mööbel liikuma. Kõik need hädad kestsid mitu nädalat.

Sarnasest loost rääkis 1991. aastal A. Guseva Tšerepovetsist:
„Kirjeldan teile juhtumit, mida rääkis meile ema, kes oli selle sündmuse tunnistajaks. Ta sündis 1882. aastal, juhtum aga toimus Dmitrovka külas Moskva oblastis. Naabril oli kaks poega, mõlemad abielus ning naaber otsustas vanemale pojale omaette majapidamise eraldada. See solvus ning ütles isale lahkudes: „Ma veel näitan sulle.“ Ja näitaski. See juhtus nii: varsti tekkis eeskojas, kambris ja õues selline müra, nagu oleks hobuste kari mööda kapanud. Kõik, mis linnast pühadeks toodi – oli laiali loobitud, segamini … Paber aga puruks rebitud, kust „nad“ seda ka kätte said.
Peremees ise kõndis näljasena ringi. Meie külas söödi ühest kausist, kõik söövad, temal aga lendavad luikad õhus. Kutsuti vaimulik palvet pidama, toodi ikoonid, pandi pingid paika. Ei jõutud veel ümbergi vaadata, kui ikoonid pinkide all olid.
Vaimulik alustas palvetega, tema poole aga lendas puuhalg, diakon hakkas ruumi piserdama, talle lendas peale kasukas. Nelja-viie aastaseid lapsi viskasid ,,nad“ lae alla ning need kukkusid põrandale. Neilt küsiti: „Kas saite viga?“. Lapsed aga vastasid, et neil ei olnud valus. Minu ema oli tookord kümne-kaheteistkümne aastane. Korjasid sõbrannaga marju ja tahtsid vanaisa kostitada, see aga vastas: „Ma ei tohi“. Tüdrukud räägivad: meie käest võib ning annavad marju. Need aga lendavad vanaisa käest õhku …
Moskvast saabusid teadlased. Üks ütleb: „Sina vanaisa pead arsti juurde ravile minema“. Ei jõudnud veel lauset lõpetada, kui puuhalg tema poole lendas, seejärel teise ja kolmanda teadlase poole. Huvitav on see, et puud lendasid nende poole otsaga. Rohkem nad oma nägu enam ei näidanud. Kõik see toimus minu ema silmade all. Kui vanaisa suri – jäi kõik kohe vaikseks“.
Mõnedel juhtudel teatatakse kõrvaliste isikute konkreetsetest tegudest tulevase kandja, näiteks 14-aastase Odessa neiu Lena suhtes. Neiu elas koos isa, ema ja kahe noorema vennaga. Neil oli vaba tuba, mida nad noorele abielupaarile üürisid. Varsti, 23. augustil 1910 suri Lena ema. 25. augustil öeldi noorpaarile tuba üles, sest Sofia, üürilise naine, solvas Lenat pidevalt.
Mõni päev enne seda oli Sofia peaaegu sundinud Lenat mingisugust musta vedelikku jooma, nuusutama mingit lõhnatut ainet ja hõõrus millegagi Lena meelekohti. Seejärel aga ütles: „No nüüd aitab! Sa oled mulle veel tänulik! Kuid vaata ette, mitte kellelegi sõnakestki, muidu sured!“
Järgmisel päeval valutas Lenal pea ja kael, peale Sofia ärasõitu algasid haigushood, 28. septembril 1910. aastal aga – koputused, kukkumised, esemete purunemised – tavaline poltergeisti kogum.
Uurali mõisnik V. Stšapov, kes kannatas poltergeisti käes aastatel 1870–1871l, esines mitu aastat hiljem ajakirja „Rebus“ (1903) lehekülgedel oma mõtisklustega poltergeisti võimalikest põhjustest. Ta kirjutab, et fenomeni ei saa pidada iseeneslikuks: „Peaaegu alati avastatakse näilikes „iseeneslikes“ ilmingutes eelnevaid, n-ö vahelesegamisi või mingisuguse isiku osavõttu, mis nähtuse „käivitab“.
Stšapov toob rea näiteid, mis tõestavad Stšapov toob rea näiteid, mis tõestavad „kõrvalise isiku – kas looduse poolt antud võimetega või need kunstlikult omandanud (mis jääb veel mõistatuseks) – eelnevast vahelesegamisest“.
Osa näidetest võttis ta raamatutest, osa – isiklikest vaatlustest.
Niisiis, isik, kes „saatis“ aastatel 1900–1901 kurja jõu isa Joann Solovjovi majja (Vladimiri kubermang, Venemaa), oli varguse pealt tabatud köögitüdruk Praskovja. Enne vanglasse minekut käis ta kohalike nõidade juures ning ähvardas isa Joanni, et Suurmaarjapäeval (1. oktoober) juhtub temaga „nuta või naera“. Naine oleks nagu ette teadnud!

Oma juhtumist teatas Stšapov järgmist. Tema naaber, vana kasakas Roman Frolov, tahtis väga saada tema veskit, kuid Stšapovile oli see endale vajalik. Frolov hakkas teda ähvardama. Üks tema ähvardustest läks sõna otseses mõttes täide. „Sind hakatakse juustest tirima!“.
Frolov otsustas Stšapovi majast välja ajada ning see tal ka õnnestus. Stšapovi tunnistuste järgi leidis Frolov sellise inimese, kes tal selle teoks aitaks teha. Ja aitaski: Stšapov pidi teise kohta kolima. Oma neetud maja käskis ta lammutada. 1903. aastal uuris Stšapov kummaliste sündmuste alguse põhjuseid 14- või 15-aastase Natašaga, kes töötas teenijannana Odessas. Ta oli alles kodukülast linna tulnud. Üüriliseks perekonnas, kus neiu teenis, oli keskmistes aastates doktor. Millegipärast kartsid teda kõik, ka Nataša. Kord palus perenaine Natašal aidata ajutiselt ära sõitval doktoril asju välja tõsta. Nataša oli kaua ära, kuid perenaine vajas teda. Ta hakkas neiut otsima. Leidis Nataša trepi alt. Tüdrukul oli täielik jõu kaotus ning perenaine suutis teda vaevu põrandalt tõsta. Hiljem rääkis neiu, et doktor vaatas talle oma raskete ja mustade silmadega millegipärast kaua ja visalt läbitungiva pilguga otsa. Nataša püüdis ära minna ning küsis, ka doktor ei ole midagi unustanud, kuid see jätkas vaikides talle otsa vaatamist nii kaua, kuni Nataša tema pilgu all tardus ning kui mees juba ära oli sõitnud, ikka veel koha peal seisis, seejärel aga vaevu trepini jõudis ning jõuetuna põrandale vajus. Järgmisel hommikul aga algas tüüpiline ,,noorukite“ poltergeist. Nataša tuli vallandada.
Stšapov teeb järelduse, et kõikide selliste „iseeneslikeks“ nimetatavate nähtuste korral on „kõrvalise isiku vahelesegamine kindel ja kaheldamatu“. Ta peab vajalikus „pöörduda praktiliste uuringute juurde kohapeal, kuidas ja mil moel saavutavad seda lihtsad inimesed, sageli isegi kirjaoskamatud ning viivad läbi neid „lahti laskmisi“, mis nagu ümberlükkamatu fakt rahva hulgas eksisteerib“.
Väga huvitav on üks vastukaja Stšapovi materjalile. Vastukaja autor selgitab juhtumit Natašaga nii, et doktor oli väga tugev füüsiline meedium, tema võimed leidsid toetust Nataša meediumlikes võimetes. Meediumit aga, keda on kerge ekspluateerida, võib leida igast majast.
Lisan sellele, et poltergeisti ilmingute kandjaks vaimulik Joann Solovjovi majas sai neljateistkümne aastane lapsehoidja, Stšapovi majas aga – tema 20-aastane naine, Odessas – 14-aastane Lena, Dmitrovka külas Moskva lähedal 19. sajandi lõpus – vana perekonnapea.
Kõikidel nendel juhtudel, nagu ka Nataša puhul, eelnesid puhangutele avatud või salajased toimingud ilmsete perekonna probleemide näol, milles elasid tulevased kandjad. Mõned nendest tegutsesid isiklikult, mõned toetusid „kõrvalise isiku“ abile.
Loodetavasti mäletab lugeja V. Isakovi poolt pakutud hüpoteesi indutseeritud poltergeisti „nõiduslikust“ loomusest, s.t. esile kutsutud selle poolt, kellel seda vaja on. Sellist inimest nimetab Isakov „varjatud isikuks“.
Sellisel isikul on harva võime ise majas poltergeisti esile kutsuda, nagu tegi seda doktor, kes kasutas oma eesmärkideks Natašat ning on seetõttu sunnitud pöörduma abi saamiseks „nõia“ poole („kõrvaline isik”), nagu näiteks Stšapovi veskit ihaldanud vana kasakas Roman Frolov või isa Joanni tagant varastanud köögitüdruk Praskovja.
Hüpotees nõidusest kui ühest poltergeisti rünnakute esmasest põhjusest on meie päevadeni jõudnud praktiliselt muutumatul kujul. Vaatleme seda põhjalikumalt.

Nõidus ja poltergeist
Nagu märgivad uurijad Gould ja Cornell, suhtuvad enamus kaasaegsetest parapsühholoogidest väga skeptiliselt sellesse, et nõiad ja nendetaolised isikud on võimelised okultistliku tegevusega vahemaa tagant poltergeisti esile kutsuma. Samal ajal nimetasid kannatanud nende poolt läbi vaadatud 500 juhtumist 36 puhul (7 protsenti) süüdlasteks just nõidasid: 26 juhtumil – enne 1873. aastat, 10 juhtumil – perioodil 1873–1975 aastad. Möödunud sajandil peeti nõidasid poltergeisti esmasteks põhjustajateks 1901, 1914, 1926, 1928, 1930 ja 1970-ndatel aastatel, tegelikkuses oli selliste juhtumite arv tunduvalt suurem.
Kuid pidamine ei tähenda veel seda, et aset leidsid, isegi kui võtta arvesse oletatavate nõidade tunnistusi, mis olid piinamiste tulemusel antud: mida kõike nad omaks ei võtnud!
Kuid mitte kõik. 1655. aastal kahtlustati ühte teenijannat Thornist (Preisimaa), kes oli ilmne poltergeisti ilmingute kandja, selles, et ta kutsus neid esile nõidumise abil. Teda piinati julmalt, kuid sellele vaatamata ei hakanud ta ennast laimama.
1789. aastal mõisteti Saksamaal teisele õnnetule, keda politsei kahtlustas nõidumises, karistuseks vitsanuhtlus – faktiliselt selle eest, et oli poltergeisti kandja. 99 aastat hiljem mõisteti teine saksa fokaalne (koldeline) agent, 15-aastane Walter Resaust, sellesama „teo“ eest kuueks nädalaks vanglasse. Tema õnneks olid selleks ajaks nõidadele kohaldatud piinamised ja kehalised karistused minevikku kadunud, ka nõidumine ise ei kuulunud võimude silmis ja seaduse vaatepunktist enam kohtuliku jälituse alla.
Kuid igapäevatasandil jätkas nõidus ja jätkab oma elu. Kas see on juhuslik? Arvatavasti ei, ning selleks on omad põhjused. Peamine nendest – inimesed on mitmeid kordi märganud, et poltergeisti puhangule eelnevad vahetevahel oletatavate nõidade poolt mingisugused kummalised toimingud mis on inimeste arvates teadlikult esile kutsutud.
Parapsühholoogid pöörasid tähelepanu sellele, et piisavalt palju on seda liiki ühetüübilisi juhtumeid, kus keegi vana nõiamoor siseneb kellegi majja ning soovitab noorele teenijannale mingisugust toitu või kahtlase päritoluga eset. Nördinud neiu keeldub kahtlast kingitust vastu võtmast. Mingisuguseid needusi pomisedes vana nõid eemaldub. Järgmisel päeval saab teenijannast ägedate poltergeisti ilmingute kandja, mida vahetevahel saadavad psühhosomaatilised häired. Selliseid juhtumeid vaadeldi 1654, 1659, 1681, 1692–1693, 1696, 1707, 1816, 1838–1840, 1846, 1852, 1870 aastatel ja hiljem. Tähelepanuväärne on, et oma „nõiaasju“ ei aja nõiad salaja ega vahemaa tagant, vaid tulevase kandja vahetus läheduses, tema silmade all, kusjuures püüavad saada temaga otsekontakti – läbi edasi antud või välja kaubeldud eseme kaudu, ka vahetult, läbi puudutuse, nagu seda tegi Florence Newton noore teenijanna Mary Longdoniga 1661 aastal ning mille tõttu süüdistati teda nõidumises. 24. märtsil 1661 mõistis Yorki krahvkonna vandekohus talle vanglakaristuse.
Kõik algas sellest, et Mary keeldus Florencele tükikest soolatud liha andmast. See tekitas palujas pöörase raevuhoo. Nädal hiljem kohtas Mary Florence ning see suudles neiut millegipärast ohjeldamatult. Varsti sattus Mary uskumatute sündmuste keskpunkti. Majas hakkasid käima mingisugused viirastuslikud groteskse välimusega figuurid“.

Neiul tekkisid äärmiselt rasked haigushood, mis olid nii ägedad, et mitu meest ei suutnud teda kinni hoida. Mary hakkas suust välja ajama nõelu, haaknõelu, naelu, harjaseid ja õlgi – uskumatutes kogustes ja väga sageli. Seejärel hakkasid teda jälitama kivid, need saatsid neiut kõikjal kuhu ta suundus ning lõid vastu pead, õlgu ja käsi, seejärel aga kukkusid põrandale ja kadusid.
Siis algasid üleüldse uskumatud asjad: Mary kadus ootamatult voodist ning sattus teise tuppa, maja katusele või peremehe voodisse. Vastavalt kohtus antud tunnistustele nägi viimane enneolematult suurt kogust teenijannat jälitavaid kive, mis kadusid põrandale kukkudes otse silmade all. Veel rääkis peremees, et Piibel lendas Mary käest toa keskele. Teine kord kadusid kaks tüdruku rinnal olnud Piiblit momentaalselt ja ilmusid välja teises paigas.
Vandekohus ei teinud nende aegade kohta väga karmi otsust, võinuks ju Florence saada ka surmanuhtluse. Kuid tal vedas – pääses vanglaga.
1697. aastal pani tundmatu nõid kolm korda needuse alla Christina Show, 13-aastase šoti mõisniku tütre. Varsti hakkasid tüdrukuga juhtuma uskumatud poltergeisti leeri juhtumid, muuhulgas tõusis ta õhku ning hõljus põranda kohal tuba täitnud jumalateenistusest osavõtjate silmade all. Nõiduses kahtlustatavaid oli umbes paarkümmend. Viis nendest hukati, üks, jõudmata kohut ära oodata, poos ennast eeluurimise staadiumis üles.
Euroopa uurijad hindavad tavaliselt äärmiselt skeptiliselt mingisuguse sideme olemasolu poltergeisti ja maagia või nõidumise vahel, samal ajal kui nende brasiilia kolleegid on seda valmis tunnistama. Näiteks kirjutab üks nendest, J. Andrade, et igas tema poolt isiklikult uuritud brasiilia poltergeisti juhtumis, kui õnnestus välja selgitada kõik poltergeisti poolt rünnatud perekonnaliikmete sidemed, selgus, et õnnetute kodakondsete vahel oli alati keegi potentsiaalsetest kõrvalise kättemaksu ohvritest, näiteks kõrvale tõrjutud armuke, kade sugulane, õel naaber või isegi sama perekonna liige.
Iga brasiillane teab, et riigis on hulgaliselt musta maagia keskusi, kus inimestel on võimalus kasutada nähtamatuid jõude mittehumaansetel eesmärkidel. Uurija teeb sellise võrdluse: nii nagu nuga võib kasutada leiva lõikamiseks või viilutamiseks, kellegi pea otsast ära lõikamiseks, võib inimeses varjul olevaid nähtamatuid jõude suunata nii hea kui kurja tegemiseks.
Selleks, et kellegi kodus poltergeisti välja kutsuda, tuleb saada oma käsutusse kasvõi mõned kurjad vaimud, kes on vastava tasu eest võimelised teie tellimust täitma; samuti tuleb omada kurjade vaimude mõju suhtes kergesti mõjutatavat ohvrit mitte küllaldaselt arenenud vaimsusega, et see ei suudaks kurjadele lummustele vastu seista.
Uurija arvab, et mustast maagiast on saanud üks teravamatest sotsiaalsetest probleemidest Brasiilias, selles riigis lahvatavad poltergeistid aga on raevukad, ohjeldamatud ning äärmiselt purustava jõuga, mida Euroopas kohatakse suhteliselt harva.
Nagu viitavad lääne uurijad Gould ja Cornell, märkasid nad poltergeisti „nõiduslikku“ päritolu võimalust analüüsides, et mõningatel juhtudel ehmatas miski potentsiaalset kandjat juba enne kohtumist oletatava nõiaga. Siit tegid nad järelduse, et ka kõikides ülejäänud juhtumites võis poltergeist lahti minna hirmutundest või pisut aega varem kogetud ehmatusest, väljaspool mingisugust sidet oletatava nõia visiidiga.
Kuid Gould ja Cornell arvavad, et poltergeisti suhtes on taoline oletus küllaltki riskantne: nähtus on mitmenäoline, selle kohta ei ole palju teada, praegu tuleb fakte koguda ja analüüsida, mitte aga ehitada põhjendamatuid oletusi.
Igal juhul on nõidumise probleem, kui üks võimalikest poltergeisti tekkimise põhjustest, ikka veel päevakorral. Kui selgub, et selline side eksisteerib ning tugineb ainult isikutevahelistele psühholoogilistele suhetele, arvestagem, et inimestel on vedanud: nõiduse puhtalt psühholoogiline loomus kindlustaks piisavalt kindla tõkke selle eest kaitseks.
Kuid on alust arvata, et nõidumise asjasse on segatud ka bioenergia informatsiooni mõju mehhanismid, millele real juhtudel ei ole võimalik vastu seista.

NB! Loe ka:
Kui Vedrukonts-Jack külvas Londonis õudust
UFO-dest, Lovelandi konnast ja lendmeestest
Kummitus tuleb koidikul