Kell sureb ühes omanikuga

Kriminalistid, kes tegelevad mõrvajuhtumite uurimisega, teavad: inimese hukkumise hetkel jääb võib seisma jääda ka tema käekell, kuigi pole mehaaniliselt viga saanud. Müstika või teaduslik fakt? Sellele annab selgituse Moskva uute biotehnoloogiate sõltumatu instituudi juht A. Grishanin.

Arvatakse, et inimese surm mõjutab tema kella käimist. Kas see on võimalik, ja kuidas ?

Inimese kehal, nagu kõigil materiaalsetel objektidel, on elektromagnetiline väli, millel, nagu juba 20. sajandi keskel tõestas inglise professor Ainthowen, on umbmäärane kuju ja mõned kiired. Kõige suuremai energiat kandvad kiired moodustavad nn. Ainthoweni kolmnurga tipud. Need paiknevad mõlema jala luupeksede piirkonnas ja vasakul käerandmel – seal, kus enamik inimesi kella kannab.
Nende andmete põhjal, mida oleme saanud prokuratuurilt ja uurimisorganeilt, järeldub, ei inimese surma hetkel jäävad seisma ainult mehaanilised kellad, ja keerulise ehitusega, end automaatselt üleskeeravad kronomeetrid. Kusjuures ainult need, mille korpus on metallist ja mis asuvad nimelt vasakul randmel. Elektron- ja plastmasskorpusega kelladele surm mõju ei avalda.
Pärast aastast uurimistööd püstitasime hüpoteesi, mis võiks ülalöeldut põhjendada. Metallist kell (eelkõige metall- või nahkrihmaga), mida kaua käel kantakse, saab inimese elektromagnetilise välja osaks, lülitub selle elektrilisse skeemi, mängides omamoodi maandaja rolli. Sellesse lõpp-punkti voolab organismi kogu energia (elektroonikas nimetatakse niisugust detaili terminaatoriks või summutiks).
Järkjärgult, juba pärast mõnekuulist kandmist, talletab see kell-terminaator inimese energiast paraja laengu, kokkusurutud vedru energiale lisandub energia inimese elektromagnetilisest väljast. Nüüd kujutlegem traagilist situatsiooni: inimene sureb. Sellel hetkel läbib tema elektromagnetilist välja – nahka, viimane võimas energiasööst, mis on võimeline kella mehhanismi rivist välja lööma. Meedikutele on hästi tuttav näiteks niisugune fakt: erititundlikud mehhanismid haiglates registreerivad kliinilise surma hetkel tohutu energiatulva, pärast seda oma kümne minuti jooksul need kas ei tööta üldse või n-ö jupsivad. Seega pole mingi ime, kui kell-terminaalor, mis organismi energiat on akumuleerinud, surmahetkel otsekohe töötamast lakkab.
6. augustil 1978 tirises paavst Paulus VI äratuskell 21.40. Kuid ta ei ärganud helina peale, vaid hoopis suri. Kummaline on asjaolu, et kell oli pandud tirisema tegelikult järgmise päeva hommikuks kella kuueks.
Prantsuse kuningas Louis XIV suri aga 1. septembril 1715 ja talle kuulunud kaunistustega kell jäi seisma kell 7.45, täpselt tema surmahetkel.

Kas võib käekell sel juhul ka märku anda tervisehäiretest, sellest, et organismis pole midagi enam endises korras?
Võib küll. Kui inimene millessegi haigestub, reageerib tema elektromagneetiline väli sellele otsekohe. Mis omakorda mõjutab kella – see ei käi enam täpselt või jääb aeg-ajalt seisma. Teisisõnu: kui teie korras kellaga äkki midagi lahti näib olevat, oleks võib-olla õigem kõigepealt mitte kellassepa, vaid arsti juurde minna.

MAAJA

NB! Loe ka:
Enne ja pärast sünnipäeva
Hajuta halvad ended
Pilt sinu kodu seinal võib mjutada sinu saatust
Neetud kunstiteosed
Karda hirmu!
Õnnelikud ja õnnetud nädalapäevad
16. kuupäeva maagia