„Siioni tarkade protokoll” ehk kui valel on väga pikad jalad
Massiteadvus vajab vaenlase kuju, kelle kaela saaks kõik patud ja hädad ja isegi viljaikalduse ajada, sest see rahuldab kaht tähtsat vajadust: Esiteks vabastab inimese süütundest, teiseks pole vaja oma pead vaevata nähtuste ja probleemide olemuse ning põhjuste väljaselgitamisega. Süüdlase ehk vaenlase avastamine on täiesti jõukohane ka debiilikule…
Raamat „Siioni tarkade protokoll“ on ajalukku läinud kui kõige edukam laimukampaania. Selle ässitusteose 24. peatükist selgub, et 29.–31. augustil 1897. aastal Saksamaal Baselis toimunud juudi kongressil olevat selle juhid maha saanud salaprotokollidega, mis nägid ette juutide võimu saavutamist mittejuutide üle kogu maailmas. Väljavõte raamatust: „Häda, kadeduse ja viha abil hakkame juhtima masse ja nende endi käte abil purustame kõik, kes meie planeedil peaksid meie vastu olema.“
Ja veel: „Meie loosung on: vägivald ja kavalus.“
Juudivaenulikkuse juured ulatuvad kahe aastatuhande taha. Juba hellenistlikul ajajärgul levinud juudivaenulikkusel oli eelkõige religioosne ja sotsiaalne taust. Juutidesse suhtuti kõikjal kui võõrastesse. Aja jooksul kaotasid hajutatult eri riikides elavad juudid omavahel sidemed, ühise kõnekeele ja ühtse olmekultuuri. Kuid nad säilitasid oma usu judaismi, ja see hoidis ära rahvuse assimileerimise. Koos kristluse levikuga Rooma riigis hakkas kujunema ka spetsiifiline kristlik antisemitism. Kristlased heitsid juutidele ette seda, et nood olid süüdi Kristuse surmas. Algul juute ainult alandati ja naeruvääristati, mõnel pool ristiti vägivaldselt. Sageli aeti nad maalt välja ja konfiskeeriti nende varandus.
12. sajandil muutus vägivald õhtumaade antisemitismis keskseks. Kiriklikule andamile ja maaostu keelule järgnes juutide tõrjumine kaubandusest ja rahandusest. Põlisasukates süvendasid sellised meetmed arvamust, et kõik juudid on liigkasuvõtjad. 14. sajandi katkuepideemia ajal levisid Euroopas jutud, et juudid olevat sihilikult kaevusid saastanud, et katku levitada. Sellesse ajajärku jäävad ka esimesed juudipogrommid.
Hiljem, seoses juutide kodanikuõiguste tunnustamisega juudivaenulikkus Euroopas taandus. Kuid 19. sajandi alguses hakkas antisemitism uuesti pead tõstma. Juutide valitsev seisund panganduses, nende edu arstide ja advokaatidena tekitas paksu kadedust. Kuigi juutide ülekaal panganduses, börsil, samuti tekstiili-, tooraine- ja viljaäris kujunes aja jooksul täiesti objektiivsetel põhjustel (19. sajandi alguses hakkas see vähenema), nähti selles juutide ülemaailmset vandenõud.
19. sajandi viimasel kolmandikul tulid juudivastased välja uue teooriaga, mis kuulutas juudid rassiliselt alaväärtuslikuks. Prantslane Joseph Arthur Gobineau arendas välja õpetuse, mida Karl Eugen Dühring, Houston Stewart Chamberlain ja Paul Anton de Lagarde pseudoteaduslikult põhjendasid ning teised autorid levitasid.
23. augustil 1903 toimus Baselis kuues sionistide kongress. Võeti vastu otsus alustada Palestiinas tulevase juudi riigi loomist. „Me asutasime siin Juudiriigi,“ hüüdis ajakirjanik Theodor Herzl (õige nimega Herzl Tivadar, 1860–1904), sionistliku liikumise juht. Samas loobuti plaanist rajada juudi autonoomne asustusala Inglise Ida-Aafrikas. Peab tunnistama, et sellest ajast alates hakkasid juudid tõsiselt tegelema juudiriigi loomisega Palestiina alal.
Vene tsaari ulatuslikus sõjas oma alamate vastu oli rindelõik, kus tema paadialuste vägi tegutses erilise kirega – juudipogrommid. Pogrommidest sa tsaari administreerimise üks alustugesid.
Alljärgnevalt väike valik juudipogrommidest.
1. mail 1882 võttis tsaar Aleksander III, kes pidas juute ohtlikeks ning kahtlustas neid õõnestustegevuses, kasutusele hulgaliselt diskrimineerivaid meetmeid. Ainult 3% juutidest võisid õppida ülikoolis. Seepeale lahkusid sajad tuhanded juudid Venemaalt ning asusid põhiliselt elama USA-sse…
6. ja 7. aprillil 1903 toimus lihavõttepühade ajal Kišinjovis juudipogromm, mille käigus tapeti ligi 500 inimest. Isegi kohalike võimude aruandes on Kišinjovi arveteõiendust nimetatud „oma julmuselt väljapaistvaks”. Vene siseminister Vjatšeslav Plehve nimetas pogrommi tsaarile ustava rahva spontaanseks protestiks, seoses juutide suure osakaaluga tsaari- ja monarhiavastases revolutsioonilises liikumises. Pogrommi tagajärjel rändasid paljud juudid välja USAsse. Seejärel toimusid samasugused tapatalgud 1903. aasta septembris Gomelis. Pogrommide seeria jätkus 1904. ja 1905. aastal. Pogrommidega maksis tsarism 1905. aasta revolutsiooni hirmude ja alanduste eest kätte löömingute ning riisumistega: juutide vastu Odessas, Kiievis, Jekaterinoslavis, Jelizavetgradis, Berditsevis ja teistes lõunapoolsetes linnades. Mustsada ja teda kaitsnud politsei ning sandarmeeria korraldasid ainuüksi 1905. aasta oktoobri kümne päevaga (18. kuni 29. kuupäevani) juudipogromme 660 linnas ja alevis, mõnes kaks-kolm korda järjest. Ohvrid: kümned tuhanded tapetud, tulekahjudes ja rusude all hukkunud, sandistunud inimesed, lesed, pool- ja täisorvud. Ainuüksi sada linna kaotasid neil pävil ligi 4000 kodanikku tapetuina ja ligi 10 000 santidena.
4. juunil 1904 Venemaal määratakse seadusega kindlaks juutide õiguslik seisund. Neil on keelatud omada maad ja kinnisvara väljaspool oma elukohta.
7. mail 1905 toimus Šitomiris suur juudipogromm.
14. juuni 1906. Juudipogromm Bialystokis.
22. juunil 1906 mõistis USA senat oma avalduses teravalt hukka Venemaal toimunud juudipogrommid.
23. juulil 1906 toimus Odessas järjekordne juudipogromm.
7. september 1907. Juudpogromm Odessas.
4. juunil 1909 keelas Maroko sultan juutidel Fesis oma maja terassidele ilmuda, kuna nad olevat siis näha sultani paviljonist. Keelust üleastujate pihta on lubatud avada tuli.
22. august 1919. Juudipogromm Ukrainas. Ukraina sõdurid tapavad Podolia provintsis 5000 juuti.
26.–31. detsembril 1909 toimus Hamburgis 9. sionistide kongress. 600 delegaati on ühel meelel, et juutidel peab olema oma riik, kus oleksid kaitstud nende elu ja inimõigused. Kongressi delegaadid märgivad, et eriti suurt probleemi tekitab juutide sisserännukeeld Palestiinasse.
11. septembril 1910 oli Saksa sionistide kongressi 12. päeval taas peateemaks Palestiina asustamine juutidega. Kongress informeeris delegaate sellest, et Palestiinas on tekkinud juba 32 juudiasundust. Jeruusalemmas elavat 56 000 juuti ja Tiberias 8600 juuti. Saksa sionistid annetasid 100 000 Saksa marka uute juudiasunduste rajamiseks Palestiinas…
Samal 1903. aastal avaldati kurikuulsad „protokollid“ esimest korda ultranatsionalistlikus vene ajalehes – paraku ilma soovitud mõjuta, kuna neid peeti isegi tollal armetuks võltsinguks. 1905. aastal ilmusid protokollid ühe maailmalõpuromaani lisana. Autoriks vene müstik Sergei Nilus, kellel olid tsaari Nikolai II õukonnas head sidemed. Üsna varsti sai ka tsaarist „protokollide“ vaimustunud lugeja. Hakkasid liikuma kuulujutud, et „protokollide“ originaal olevat pihta pandud ühelt Pariisis elavalt rikkalt juudilt.
Tegelikkuses olid „protokollid“ Vene salapolitsei ohranka 1895. aastast pärit vaimusünnitus. Oletatakse, et suure tõenäosusega oli selle teose autoriks tollane ohranka ülem Pariisis Pjotr Ivanovitš Ratškovksi. Inspiratsiooni on Ratškovksi tõenäoliselt saanud Belgia kirjaniku Maurice Joly satiirilisest Napleon III-ndat pilkavast raamatust „Dialoog põrgus“ (1864). Osa „protokollide“ ideedest näib aga olevat pärit juudivihkaja Hermann Goedsche üllitisest „Biarritz“ (1868). Selle raamatu ühes peatükis väidetakse, et kord saja aasta jooksul kohtuvad ühel Praha juudi surnuaial 12 juudi suguharu juhti, et arutada juutide maailmavalitsemise plaane.
Polnud sugugi juhus, et „protokollid“ ilmusid päevavalgele ajal, mil Tsaari-Venemaa majandus käis järjekindlalt allamäge ja Venemaa pidi 1905. aastal üle elama kibeda kaotuse Port Arturis. Vene natsionalistid otsustasid kõik Vene tsaari ja tema valitsuse ebaõnnestumised ja möödalaskmised ajada juutide kaela. Nii nagu seda tehti omal ajal jesuiitide, vabamüürlaste ja hugenottidega. Kindel fakt on aga see, et jutud juutide ülemaailmsest vandenõust on 19. sajandi folkloor.
„Siioni tarkade protokoll“ jõudis Lääne-Euroopasse ühe 1917. aasta revolutsiooni eest põgenenud vene aadliku kohvris. 1920. aastal tõlgiti see soperdis esmakordselt saksa keelde, andes seekord saksa natsionalistidele ja vastloodud NSDAP juhile Adolf Hitlerile suurepärase võimaluse ajada kaotus Esimeses maailmasõjas juutide kaela ja mätsida kinni selle mõttetu ja ohvriterikka sõja tegelikud põhjused. Õige pea järgnesid tõlked ka teistesse keeltesse…
* * *
Euroopas levinud antisemitismi juured ulatuvad sajandite hämarusse. Keskajal õhutas juudivastaseid meeleolusid katoliku kirik, hilisematel aegadel marurahvuslastest poliitikud. Jälgid juudiprogrammid Tsaari-Venemaal ja natslikul Saksamaal on inimkonna ajaloo kõige mustemad leheküljed. Paraku on eelarvamuslik suhtumine juutidesse väga püsiv, läbi aegade on sõnal „juut“ olnud halvustav varjund, kõlanud lausa sõimusõnana. Juudid on kahtlemata õnnetu rahvas. Paisatuna laiali üle kogu maailma, ei olnud juutidel kuni Iisraeli riigi loomiseni 1948. aastal oma tõelist kodumaad.
Ei Prantsusmaal, Saksamaal ega Venemaal tunnistatud juuti võrdseks põhirahvuse esindajatega. Mida kõike pole juutidele pahaks pandud. Eelkõige kindlasti nende oskust elus läbi lüüa, oskust igas olukorras kohaneda. Nendes omadustes näevad aga marurahvuslased juutide põhimõttelagedust ja müüdavust. Ehk on siiski tegemist enesesäilitamisinstinktiga, mis dikteerib inimesele kuidas mingis olukorras toimida. Kelle abiga võis omal ajal raskesse olukorda sattunud juut arvestada? Tuli loota ainult iseendale või rahvuskaaslaste abile. Ka antisemitism on olnud vastuoluline. Sai keegi juut mingis riigis kuulsaks, unustasid marurahvuslased otsekohe tema rahvuse. Kohtuprotsess juudirahvusest kriminaalkurjategija üle vallandas aga sageli antisemitismilaine. Teisalt ei saa aga öelda, et juudid pole kunagi andnud põhjust nendesse negatiivse suhtumise kujundamisel. Kui 1970-ndatel aastatel hoogustus juutide väljarändamine Nõukogude Liidust, siis ei kiirustanud enamik neist „tõotatud maale“, vaid hoopiski USAsse. Ning kui siis elu ei läinud seal nii nagu soovitud, pöörduti NSVL saatkonna poole tagasipöördumise palvega. On ütlematagi selge, et selline edasi-tagasi sõelumine ei äratanud mitte alati ja mitte kõigi sümpaatiat.
Tabavalt iseloomustas suhtumist juutidesse maailmakuulus füüsik Albert Einstein, kui ta 1938. aastal ütles: „Kõik on suhteline. Kui minu relatiivsusteooria on õige, siis öeldakse Saksamaal, et olen sakslane, teisal aga, et kuulun kogu maailmale. Kui minu teooria osutub valeks, sõimatakse mind Saksamaal juudiks, Prantsusmaal aga sakslaseks…“ Muide, ka esimene saksa naisfüüsik Lise Meiner oli juuditar.
„Mis puutub antisemitismi ilmingutesse Venemaal (ja hilisemas Nõukogude Liidus), siis võiks siinkohal tõmmata paralleeli baltisakslastega, kes alates keisrinna Anna Ivanovna (valitses 1730–40) ajast mängisid vene ühiskonnas üha suuremat rolli. Olgu öeldud, et tsaari teenistusse astunud baltisakslased teenisid monarhi tões ja vaimus. Olukord muutus järsult 1914. aastal seoses Esimese maailmasõja puhkemisega. Nüüd , nähti kõigis Venemaa sakslastes vaenlasi. Sellel saksavastasel kampaanial oli ka oma „hea“ külg. Kõik ebaõnnestumised rindel võis kanda edukalt tegutsenud saksa spioonide arvele.
Läbi aegade on vene šovinistide tuju hoidnud ülevat legend juutide vandenõust, mida neil aegadel, kui pühal Venemaal on miskit viltu, ikka ja jälle taaselustatakse, ühele uhkele suur-venelasele ei tule aga eales mõtteseki, et püha Venemaa allakäigus on süüdi vene inimene ise. Kus sa sellega! Kord sepitsesid balti parunid kurja salanõu, siis asusid tegutsema juudid, 1980. aastatel aga tegid paljukannatanud Venemaale liiga ääremaade separatistid-natsionalistid, kes olid suure vene rahva arvel teinud endale üpris mõnusa äraolemise…
* * *
„Siioni tarkade protokoll“ on osutunud tõeliseks imeteoseks. Seda raamatut võib lõpmatuseni paljastada kui võltsingut, kõigist vettpidavatest selgitustest hoolimata leiab ta üha uusi ja uusi lugejaid. Eelkõige muidugi vanade natside, uusnatside, vene šovinistide ja lihtsalt juutide vihkajate hulgas. Ning alates Iisraeli riigi loomisest 1948. aastal on see raamat olnud populaarne ka islamimaades, hiljem veel Hiinas ja Jaapanis. „Siioni tarkade protokoll“ oli, on ja jääb ogaraks lausvaleks, kuid tuntud kõnekäänd „valel on lühikesed jalad“ selle raamatu kohta ei kehti. Sellel valel on väga pikad jalad!
Ja veel üks huvitav seik: kui inimene on võtnud nõuks mingisugust jama uskuda, siis ei aita ka raudbetoonkindlad argumendid teda ümber veenda. Või nagu kadunud akadeemik Gustav Naan tabavalt ütles: „99 protsendil juhtudest suruvad emotsioonid kaine mõistuse põlvili.”
©Peter Hagen
Tunnuspildil: Theodor Herzl.
NB! Loe ka:
Iisrael – sünnitraumaga ilmavalgust näinud riik
Golda Meir – Iisraeli vanaema
Operatsioon „Penitsilliin”: Kuidas Iisraeli salaluure Mossad varastas Vene hävitaja MiG-21
Ümberlõikamine – milleks?
