Kas usklikud inimesed on õnnelikumad?

Paljud uurimused kinnitavad üksmeelselt: spirituaalsed ja usklikud inimesed muutuvad märksa harvem depressiivseks, nad ei kannata kunagi ärevushäirete või paanikahoogude all ja tulevad raskustega elus palju paremini toime kui mitteusklikud. Vaidlusi võib tekitada ainult küsimus, millest see tingitud on?

Üheks faktoriks peetakse asjaolu, et usklikud inimesed mõistavad elu mõtet palju selgemalt kui teised. Pealegi on religioon sotsiaalne faktor: usklik on osake sotsiaalsest kogukonnast, tal on sotsiaalne suhtlusvõrgustik, mis pakub inimesele talle nii vajalikku rahulolu ja turvatunnet. Inimesed, kellel on tugevad peresuhted ja kes usuvad jumalat, elavad palju tõenäolisemalt üle saja aasta vanuseks kui ülejäänud inimesed. USA-s, Jaapanis ja Itaalias uuriti saja-aastaste inimeste elustiili ning selgus, et neil kõigil on mitu ühist käitumisomadust. Peale selle, et neil inimestel on tugev perekond ja usk, joovad nad alkohoolsetest jookidest ainult veini ning toituvad mõistlikult. Nad ei suitseta ning mehe ning naise vahel on selge tööjaotus, mis aitab oluliselt vähendada stressi.
Ühe USA-s korraldatud uurimuse lõppjäreldus oli, et reeglipärane jumalateenistuste külastamine suurendab šansse „väga õnnelikuks“ eluks umbes 60% võrra. Õnn ei tule tingimata jumalalt, vaid eelkõige kogukonnalt, mis annab inimesele talle nii vajaliku tugeva ühtekuuluvustunde. Iganädalane osalemine usuüritusel annab keskmiselt juurde kaks kuni kolm eluaastat.
Põhja-Carolina ülikooli uurimus avastas hiljuti veel ühe faktori: usklikud inimesed kogevad sageli teatud positiivseid emotsioone, mis on seotud nende usutunnistuse väärtustega. Nad on sagedamini tänulikud kui teised, tunnevad aukartust, armastust ja tunnetavad sisemist rahu. Nende tunnete kogemine suurendab lõppkokkuvõttes rahulolutunnet. Mida palve meis mõjutada võib?
Duke’i Ülikooli uurimused näitasid, et usklike vererõhk on madalam kui ateistidel, järelikult on teistel esimestega võrreldes suurem infarkti- ja insuldioht. Kes regulaarselt kirikus käib ja palvetab, selle organism suudab end paremini kaitsta viiruste ja bakterite vastu.
„Palve võib stressi ja keskmiselt raskekujulise depressiooni vastu sageli paremini aidata kui ohtlike kõrvalmõjudega medikamendid,” märgib dr. Herbert Benson USA Harvardi ülikoolist.
„Palvetamine aitab vabaneda liigsest kehakaalust!” kinnitab USA religioonifilosoof Gwen Shambulin. Tennessee osariigis järgis 250 000 inimest tema üleskutset „Palveta, selle asemel, et külmkapi juurde tormata!” Keskmiselt võttis igaüks neist kaalust alla 7,5 kilo.
California vanurite seas läbi viidud uuringust selgus aga, et usklikud elasid keskmiselt 10 aastat kauem võrreldes ülejäänud osariigi elanikega. Usklikel on väiksem stress ning nad (eriti mormoonid, babtistid, amišid ja moslemid) tarbivad palju vähem alkoholi ja tubakatooteid.
Kuid mitte kõik religioonid ei tee inimesi võrdsel tasemel õnnelikuks. Ühes inglise uurimuses leitakse, et subjektiivne rahulolu on keskmisest kõrgem protestantide, katoliiklaste ja budistide kui juutide või moslemite hulgas. Sealjuures võrdlesid uurijad andmeid ajavahemikus 1981–2014. Küsitleti tuhandeid inimesi nende eluolu kohta sajas riigis, kuid erinevuste põhjuste kohta siiski selget pilti ei saadud.
Teisalt võib religioon ka õnnetuks teha, eriti siis, kui isiklike saatuselöökide tagajärjel hakatakse jumala olemasolus kahtlema. „Tagajärjed tabavad sügavalt usklikke inimesi seda valusamalt,“ kirjutab USA psühholoog Chu Kim-Prieto ühes uurimuses.

Järjepidevalt jumalateenistustest osa võtvate inimeste hulgas on suremus 20% madalam, väidavad teadlased
USA-s asuva Yeshiva ülikooli ja Albert Einsteini nimelise meditsiinikolledži korraldatud uuringus osales 92 395 vabatahtlikku naist vanuses 50–79 aastat, kirjutab ajakiri „Psychology and Health”.
Neilt küsiti, kas nad on usklikud, kui tihti käivad kirkus ja mil määral annab usk neile jõudu ja pakub lohutust. Seejärel jälgisid eksperdid naiste elukäiku ligi seitsme aasta jooksul. Ilmnes, et nende hulgas, kes osalesid jumalateenistusel kord nädalas, oli suremusrisk 20% väiksem võrreldes nendega, kes kirikusse oma jalga ei tõstnud. Yeshiva psühholoogiaprofessor Eliezer Schnalli väitel ei olnud uuritavate puhul võimalik madalamat suremusriski lõplikult põhjendada selliste üldtuntud eluiga pikendavate teguritega nagu elustiil, sõprade ja perekonna toetus ning suitsust ja alkoholist loobumine.
„Siin on midagi sellist, mida me ei mõista,” märgib Schnall, kelle sõnul ei saa välistada, et tulemusi võisid mõjutada tegurid, mida ei osatud näha või mõõta. Järgmisena kavatsevad teadlased lähemalt uurida, kuidas võib religioon mõjutada neid inimkeha bioloogilisi mehhanisme, mis asuvad otseselt väiksema suremusriski taga. Samuti üritatakse välja uurida, kas usk mõjub samamoodi ka meestele.

MAAJA

NB! Loe ka:
Iseendale tohtriks ehk enesesisenduse imeline jõud
Seksuaalsus ja usk kõrgemasse jõusse