Kas tulevikuinimkond katseklaasist?
Kunstlik viljastamine on saanud juba igapäevaseks asjaks. Üha sagedamini on kuulda doonoremadest, kes kannavad ilmale teiste lapsi, lastes enesesse siirdada võõra viljastatud munaraku. Ameerikas tegutsevad juba aastaid spermapangad, sealhulgas ka geeniuste oma. Selle tööst ja kunstliku viljastamisega seotud probleemidest räägib Moskva Vavilovi-nimelise geneetikainstituudi juhtivteadur Kazima Bulajeva.
Sel ajal, kui Ameerika riigisekretäriks oli Henry Kissinger, tekkis naisliikumisi, kes marssisid tänavail plakatitega: „Tahan Kissingerilt last!” Tollased küsitlused näitasid, et rohkem tahtsid ameeriklannad saada lapsi mitte poliitikutelt, vaid mõnelt kirjanikult, kunstnikult vm. loovisikult. See andis idee Nobeli laureaatide spermafondi loomiseks.
Asjal oli oma eellugu. 1960. aastatel vapustasid riiki skandaalid, mis olid seotud psühhogeneetik Artur Jenseniga – tema avastas erinevused valge- ja mustanahaliste intellekti vahel. Seda mõõdeti spetsiaalsetes ühikutes ja tuldi järeldusele, et valgete intellekt on mustanahaliste omast 15 pügalat kõrgem, mongoliidide oma aga valgetest veel omakorda 15 võrra kõrgem. Jensenit ja tema kaastöötajaid süüdistati fašismis ja rassismis, aga uurimised jätkusid sellele vaatamata. Valgete kohta tuvastati, et intellekti aste sõltub tegevusalast ja sotsiaalsest kuuluvusest – töölistel, teenistujatel ja lumpenitel on see märgatavalt erinev. Leidis kinnitust ka takt, et sündivus on suurem madala intellektiga kooslustes, kuigi oma rolli mängivad ka religioossed veendumused ja rahvuslikud traditsioonid.
Andekad inimesed on reeglina andunud eelkõige oma elukutsele, eraeluks ei jää neil lihtsalt aega. Paljud neist ei loo üldse perekonda ega muretse lapsi, kuna targad inimesed pole eriti optimistlikud ka tulevikumaailma turvalisuse suhtes. Eriti nn. külma sõja perioodil ei tahtnud lapsi näiteks paljud aatomifüüsikud, sest tunnetasid ohtu järeltulevatele põlvkondadele.
1970-ndate aastate alguseks oli sündivuse langus võtnud niisugused mastaabid, et tekkis idee inimsoo kvaliteeti kunstlikult parandama hakata, – nimelt seeläbi, et viljastada naisi ainult eriti andekate meeste spermaga.
„Nobeli sperma” liikumisele tekkis nii pooldajaid kui vastaseid. Kandidaate valiti äärmise hoolikusega – igaüks läbis mitu keerukat psühholoogilisi testi, kontrolliti põhjalikult üle kõik tervislikud näitajad. Sellest ajast pärineb ühe USA tuntud teadlase irooniline märkus: „Mul tuli täita niisugune virn pabereid, et masturbeerimiseks enam jõudu ei jätkanudki.”
Naisi, keda viljastati, valiti samasuguse põhjalikkusega – nood pidid olema laitmatult terved, stabiilse psüühikaga. Samuti testiti nende intellekti. Viljastamise hetkeni hoiti spermat sügavkülmas – sellepärast hakati niisugust lapsi nimetama Santa Clausi järglasteks.
Missugused on esimeste katsete tulemused? Need lapsed on ju juba täiskasvanuks saanud…
Viimati viibis Bulajeva ühes USA kunstliku viljastamise laboratooriumis 2009. aastal, s.t. niisuguses, mis töötab vaid geeniuste spermaga. Suurim järglaste arv ühe Nobeli laureaadi kohta oli 16, neid uuritakse kui kasuvendi ja -õdesid. Siis olid nad kõik teismeliseeas ja nende intellekti polnud veel põhjalikult testitud. Oma isasid nad muidugi ei tunne, spermadoonorid on rangelt salastatud. Mis puutub emadesse, siis mõnedes spermapankades võivad emad teatud andmeid isade kohta saada, aga ainult niisugust nagu näit. kasv, kaal, silmade värv. On lubatud välja öelda ka fakt, et isa on Nobeli preemia laureaat, aga ei midagi täpsemat.
Kas emadele soovitatakse panna laps erikooli –niisuguse kallakuga, mis on seotud tema bioloogilise isa erialaga?
Jah, niisuguseid soovitusi antakse. Kusjuures teadlased jälgivad pidevalt nende laste vaimset ja füüsilist arengut, testivad neid, aga seda ainult emade loal. Teatud eas selgitatakse lastele ka nende ebatavalist päritolu, seda vaid juhul, kui laps ise oma isa vastu huvi tundma hakkab.
Kas eksisteerivad mõned kindlad prognoosid niisuguste laste andekuse kohta?
Seni pole Santa Clausi laste seas üliandekaid tuvastatud! Seda peetakse seaduspäraseks eelkõige sellepärast, et valdav osa Nobeli preemia laureaatidest andsid eksperimentideks spermat üsna küpses eas, mil spermatosoidide geneetiline koostis on juba muutunud. Paljudel viljastatud noortel naistel esines ka nurisünnitust. Peamine on aga see, et intellekti ei määra ainult üks teatud geen, – see on keeruline struktuur, mis koosneb kümnetest erinevatest geenidest. Kui palju ja missugused neist idanevad järglase organismis, pole seni suudetud täpselt määratleda. Ainult veregrupi määrab üks teatud geen, mis terve eluea kestel ei muutu; kasv oleneb pärilikkusest ainult 80% ulatuses, 20% määravad kasvutingimused.
Intellekti määratlemiseks jaotasid uurijad selle 120 komponendiks. Näiteks ruumiline mõtlemine oleneb pärilikkusest vaid 50%, loogika 60%, kuulmine, nägemine ja värvitunnetus 70%. Kui geniaalse matemaatiku laps pärib isalt vaid mõned geenid ja saab hea hariduse, tuleb temast suurepärane matemaatik, kes ei pea aga tingimata küündima isa geniaalsuseni. Kui niisugune järglane kasvab aga viletsates tingimustes ega saa vastavat haridust, ei pruugi temast tulla muud kui n.-ö. tavaline inimene.
Räägitakse, et pojad pärivad vanemate anded sagedamini kui tütred, ja tõepoolest – enamik suurvaime on ju ikka olnud mehed. On selles oma tõepära?
Mehe ja naise intellektis pole avastatud mingeid erinevusi. Kromosoomides, mis määravad soo, pole ühtegi geeni, mis intellekti mõjutaksid. Siin peitub põhjus ilmselt selles, et naised pole nii hakkajad ja karjäärihimulised, ei ka nii suured egoistid kui mehed. Naised valivad pigem armastuse ja perekonna kui täit pühendumist nõudva loomingulise või intellektuaalse karjääri.
Võib-olla oleks siis targem tulevikuinimest mitte andekate spermaga ja katseklaasides luua, vaid arendada laste pärilikke eeldusi hea kasvatuse ja täiusliku haridusega?
Ega üks teist ju sega! Teatavasti määratlevad andekuse kolm komponenti: pärilikud omadused, isiksuse eriära (tahtejõud, töökus, sihikindlus) ja kasvukeskkond. Andekate geenide edasiandmise katsetest ei maksa siiski loobuda, isegi vaatamata sellele, et praeguseni selgeid positiivseid tulemusi pole. Vastavate laboratooriumide eksisteerimise kestel on teadlased intellekti struktuurile palju lähemale jõudnud. Edaspidi suudame kindlasti välja selgitada geenid, millega päritakse näit. psüühilised haigused, ja õpime neid n.-ö. välja lülitama ning asendama tervetega. Mõnedes lääneriikides on niisuguste eksperimentidega juba alustatud.
MAAJA
