Kollektsioneeri terviseks!

2 minutit lugemist

Inglane sir Thomas Phillips kogus raamatuid. Tema eesmärgiks oli üks eksemplar igast raamatust maailmas. Kui ta 1872. aastai suri, jättis ta endast maha „Bibliotheca Phillippica” 60 000 käsikirja ja 50 000 köidet. See oli tol ajal suurim eraraamatukogu. Inglise näitleja Peter Bull kogus kaisukarusid, ameerika rokitäht Elvis Presleyl oli 200 plüüšlooma. Günter Offermann Hamburgist kogus üle 30 aasta pudelikorke. Tal on neid rohkem kui 70 000 eri eksemplari. Oma kogumiskirega pääses ta isegi Guinnessi rekorditeraamatusse…

Mis ajendab inimesi mööda täiturge vanu kohvitasse otsima, oksjonitel vanade kaisukarude eest meeletuid summasid maksma või pudelietikette koguma?
Kogumine aitab üle saada igapäevasest stressist, loob tunde turvalisusest ja sõltumatusest. Psühholoogide tähelepanekute põhjal toimub kogumine järgmise skeemi järgi: kõigepealt haarab kollektsionääri suur erutus, kui ta otsib teda huvitavat asja. Tema mõtted keerlevad pidevalt igatsetud asja ümber. Kui ta lõpuks ihaldatud asja on kätte saanud, tunneb ta sügavat rahuldust. Sageli hakkab tal aga südames kripeldama: kas ma viimati mitte liiga palju ei maksnud? Kas mul seda asja üldse nii väga vaja oligi? Mõne aja möödudes hakkavad kollektsionääri mõtted uue objekti ümber keerlema.
Kollektsioneerimine pole sugugi ainult ajaviide, arvavad psühholoogid, sest sellega kaasneb tugev alateadlik tung kordamise järele. Kuid kollektsioneerimiskirest on suurt psühholoogilist kasu. See on väga hea vahend foobiate, abituse ja üksinduse vastu. Kogumiskire algpõhjust tuleb otsida lapsepõlvest, mil lapsel jäi vajaka turvalisusest. Laps, kes tunneb end üksijäetuna, otsib troostiks endale nuku või kaisukaru. Lapse fantaasiates on sellistel elututel asjadel maagiline jõud. Need annavad lapsele tunde kõrgemast võimust (mitte religioosses mõttes). Ka kogumisel võib leida otseseid seoseid lapsepõlvemälestustega. Keegi mees kogub kellukesi. Lapsepõlve veetis ta lastekodus, kus ta sageli oli üksinda ja õnnetu. Kirikukellade helin pakkus talle aga troosti ja neil hetkedel tundis ta ennast väga kindlalt.
Ükskõik, kas inimene kogub postmarke või maale – ta rakendab alateadlikult enda juures mõjusat psühhoteraapiat On tähele pandud, et paljud kollektsionäärid on erakordselt vitaalsed. See on seletatav sellega, et uute objektide ihaldamine ja nende saamine pakub neile sügavat rahuldust. Goethe, kes oli kirglik mineraalidekoguja, oli selles samuti veendunud. Luuletaja ütles: „Kogujad on õnnelikud inimesed.”

MAAJA

0

Your Cart