Kalevipoja tagasitulek 2.0

Me kõik oleme pidanud lugema „Kalevipoega“ kohustusliku kirjandusena. Tavaliselt ongi see jäänud üheks pealesunnitud ja äärmiselt igavaks raamatuks, sest igiammuse väljamõeldud kangelase võitlused muistsete sortside ja sarvikutega jäävad tänapäeva inimesele kaugeks. Kristian Kirsfeldti „Kalevipoeg 2.0“ (476 lk, AS Eesti Ajalehed, 2010) on eepose uus, moodne ja ajakohane variant.

21. sajandil ümberkirjutatud rahvuseeposes on sarviku asemel kuri pangahärra, eesti rahva laenudesse uputaja. Sortside asemel zombid ja peded, tuuslarite asemel bemmimehed ning Soome suusahüppajad. Uus Kalevipoeg ise on aga kõvem action-kangelane ja naistemees kui Chuck Norris ja James Bond kokku!
Kirsfeldt – 21. sajandi Kreuzwald – pilkab vaimukalt ja teravmeelselt meie aja arvukaid pahesid, eestlase lauslollust, tema väiklast natsionalistlikku upsakust. Korraliku litaka saavad rahaahned arstid, tühja vahutavad poliitikud, trahvimisnäljased liikluspolitseinikud, autoteisaldajad, muidu litsilööjad ja piiratud arunatukesega uusrikkad. Tõsimeelne marurahvuslane võib seda raamatut lehitsedes vihast nohiseda, leides, et autor mõnitab täiega püha eepost, mida too marurahvuslane ise kunagi lugenud pole. Pepsid preilid, kes aga pole aga mehe riista isegi korralikult põske võtnud, kirtsutavad eeposes leiduvate erootiliste stseenide peale nina – vuih, kui ropp!
Inimese suurust ja intelligentsust näitab aga eelkõige võime iseenda üle naerda.

Hakatuseks tutvustatakse Linda kolme tütart
Lk 16

Elas Lasnamäel üks naine,

kellel oli tütrekolmik,
üksikema silmarõõmud,
moorikese lohutused,
eidekese elutöök’sed.
Oli Salme, siresääri,
pikakoivaline plika.
Oli Linda, linnukene,
suurte rindadega tibi.
Oli kolmas tütrekene,
kelle nimi pole tähtis,
sest ta oli üsna kole,
õdedega võrdlematu,
seltsieluks sobimatu,
näitamiseks kasimatu.

Salme ajab ära saamatu ligitikkuja
Lk 22

Istus Salme ihu ligi, ajas
pliksil keele kõrva, toppis
oma käpa püksi, sebis
sõrmed stringidesse,
väikestesse vuplitesse,
kuni küttis Salme üles,
rääkis linnukese ära.

Läksid kähku peldikusse,
väikesesse kubrikusse,
veidi suhu võttemaie,
lihapulka lakkumaie.
Aga mõne mintsa pärast,
kiirel sammul välja tulid.
Salme oli vihast vahtus,
kurjalt kuti peale kärkis,
ülbeid sõnakesi ütles:
„Tead sa mees, ma annan vihje,
Sul on nõnda väike tilli,
et sa võiksid koju minna,
kürba veidi kasvatada,
kasta ja ka hoolitseda.
Siis võid tuua naiste ette,
meie mokkadele maitsta,
neiukestel näkitseda, kaunikestel kätte võtta.“
Saatis kuti lihtsalt pikalt,
käskis nolgil minna nahui.

Nüüd saab litaka tasuline arstiabi, millest abi vaid nii palju, et tohtri taskud saavad korralikult täidetud
Lk 38

Siis läks Linda teise kohta,
eraarsti ootetuppa,
kalli tohtri kantseleisse.
Arst talt tubli tasu võttis,
kõikesugu maksusida:
visiteerimise tasu,

sisseistumise tasu,
ärakuulamise tasu,
valjultnuttemise tasu,
hiireklikkamise tasu,
kaasamõtlemise tasu,
paberretseptide tasu,
püstitõusemise tasu,
uksestväljumise tasu.
Kirjutas tal kallid rohud,
tugevaimad tabletid, ägedaimad antibjotsid,
vägevaimad vitamiinid.
Linda söötis mehel sisse,
kõik need purgid pillidega,
mille peale Kalev koomas,
päris pildilt ära vajus.

Linda kosilased kaugetelt maadelt
lk 51

Tulid kuumad mustad mehed, Hispaania hidalgod.
Eralennukite pardal
maandusivad meie maale.
Linda viis nad jalutama,
keset talve komberdama.
Lakutud hispaania poisid
tee peal aga käna käisid,

kondid katki kukkusivad,
jää peal pooleks põrusivad,
kopsud haigeks köhisivad,
ninad viltu nuuskasivad.
Löödult koju lonkisivad,
lõunapoole lendasivad,
langenuina lahkusivad.
Lõpuks tulid rikkad mehed,
Emiraatidest araabid,
sigarikkad seigikesed.
Linda jootis vennad purju,
et ei saand need sõna suusta,
pooltki piuksu huulte vahelt.
Liipasid ka nemad koju,
pead valutavatena;
lubasid, ei tule tagas’,
keelasid ka kodakondseil.

Autor ei halasta ka Eesti Afganistani missioonile
Lk 60

Sõitsivad nad staabist välja, kruiisisivad küladesse,
kuulasivad kohalikke.
Selgus, et on äsja nähtud
pommivöödes poisikesi,
paharette pisikesi.
Vennad jäljed üles võtsid,
vaenlasida avastasid
külakooli kapist peidust.
Andis tulda noorem venda,
tulistelid teised kaksi,
sihtis Irmi, laskis Armi,
pritsis kuule Mustukene;
põletasid kooli maha,
põrmustasid pahalased.
Viskasivad laste laibad,
Hummeri pagasnikusse,
jätkasivad luuretööda,
rahu nimel rabelusta.

Kalevipoeg võrgutab saarepiiga, kellest uues eeposes on saanud emopiiga
lk 90

Kalev vastas pilkamisi,
naeratas tal toredasti:
„Mul on vägev nahkne süstal,
teen sul tuimestava süsti,
või kui vaja, mitu tükki.
Annan juua arstirohtu,
koorest ravimtaimeteeda,
kuuma kesvamärjukesta,
mehemoodi meeleheada!“
Ise keeras kempsu lukku,
läks ja astus piiga ligi,
tuli boksiuksest sisse,
pliksi vastu seina surus.

Kalevipoeg kangelane, oma püksid lahti nööpis,
trukid tükkideksi tõmbas.
Võttis välja oma vända,
pirakama peletise,
vägevama värgenduse.
Oli sellel alles pikkust,
mitmeid meetreid meheuhkust,
jaksumööda jämedusta,
korralikult kaalukesta;
oli nõnda palju pikkust,
et sel küljel tätoveerit’,
Eesti hümni kõik kolm salmi,
ilusate tähtedega,
kaunilt kalligraafiliselt.
Kalev istus potikaanel.
Plika põlvedele surus,
riistaotsa suhu andis,
pulgakommi põske pistis.
„Ime ilusamaks!“ käskis.
Piiga pistis poldi põske,
hakkas huuli pingutama,
keeleotsa keerutama,
vaikselt luges Eesti hümni,
soigus sõnakesi kaasa,
aiva ühest otsast teise,
jälle teisest otsast alla.
Ja kui hambad käiku lasi,
õige õrnalt nahka näksis,
pisut punast nuppu pures,

hakkas Kalev oigamaie,
peaaegu nuttemaie,
õnnetundest õhkamaie.
Piigal siis ta juustest haaras,
salkudesta kinni sasis;
riista naise kurku surus,
jälle toorelt välja tõmbas.
Tegi tihkelt toppimista,
aina kordas tõmbamista.
Nõnda vägilase haardes,
naudingussa vääneldessa,
lihast mängupulka süües,
naine tuli tulisesti,
sai seal võimsa vapustuse,
üle kere kuumalaine,
ihulise ilmutuse.
Maha põrandale kukkus,
neljakäpukille vajus.
Oli poolearuline,
peast puha pööraline.
Helkivate silmadega,
kordas aina Kaleville:
„Topi mulle oma troppi,
kehaavauste sisse,
õrnadesse kohtadesse,
kõikidesse koobastesse!“

Kalevipoeg hoopleb emopiiga võrgutamisega
lk 144

Sellist juttu Kalev rääkis,
liigul ladusasti lällas,
peol parajasti praalis.
Veel ta Soome sõidust rääkis
üle lahe ujumisest,
külmas laines kroolimisest.
Rääkis, kuidas Soome tulles,
ühe laeva peale sattus ning
seal kena pliksi kohtas,
keda pani kobedasti,
trukkis kohe toredasti.
„Oli kena emopiiga,
väike tume tüdrukuke,
aga jumalasta sego.
Oma peikat taga nuttis,
oma poisi pärast pillis.

Nii kui riista kätte andsin,
tagant sisse surusin tal
jättis kohe nuttemise,
kurva näo tegemise.
Hakkas kohe kiljumaie,
kõval häälel ohkimaie,
vägevasti vintsklemaie,
ägedasti ohkimaie.
Oh, kus talle alles andsin,
igatpidi põrutasin,
ettepoole eritasin,
tahapoole tinutasin.
Neljal käpal neetisin ta,
süles teda silitasin,
igapidi ikestasin!
Lõpus sattus isa peale,
tuli ema ehmatama.
Tüdruk pani plagamaie,
suurest hirmust silkamaie,
hüppas meresügavusse,
kadus külma hoovusesse!“
Nõnda Kalevipoeg kiitles, rahvuskangelane rääkis.

Eesti persse kukkunud ärimehed halavad oma kurba saatust
Lk 276

Kolmas kurvanäoline meesi,
rüüpas oma klaasikesest,
mekkis veidi mõru jooki,
sõna võttis viimasena:
„Kus on kaks, seal veel üht vaja,
kolmandamat kannatajat;
nõnda reegel muinasjutus,
eepilises ilujutus.
Vot, mul oli alles naine!
Üks tõeline tipsikene,
suurte silikoonidega,
mida olin oma rahast
tema sisse panna lasknud.
Olin tipsikesta tuuninud,
latva lahedasti ravind,
nina nobedasti imend,
rasva roppumoodi imend.
Ise olin tuntud nägu,

auväärt arvamuseliider.
Kõige kohta võtsin sõna,
ajalehes plärisesin,
ETVski esinesin,

Kroonikaski kepsutasin,
Kodu-eris kehkendasin,
vanalinna korteriga,
Toomp’ja serval rõdudega,
mosaiigist põrandaga.
Bentley seisis sisehoovis,
kullavärvi superauto.
Tulid aga halvad ajad,
sunniti kiirlaenu võtma.
Kasukas mul seljast kisti,
püksid jalast tõmmatie,
jope selga surutie,
kuri needus peale pandi.
Nüüd ma rügan rämedasti,
orjan oma isandada.
Pimedamal ajal töötan,
oma keha müügiks panen.
Vahest mõni purjus neeger tahab valget Eesti meesta.

Vanasarvik ehk kuri pangahärra eesti rahvast pügamas
Lk 313

Siis laks põrguline hoogu,
ehitis linnad piltidega,
parimate postritega,
magusate sõnadega.
Ajas inimesed hulluks,

kodulaenu kinnistama,
kinnisvara soetama.
Pani ajalehte pilte,
milles oli võluvägi.
Piisas pealevaatamisest,
sõnumite lugemisest,
kui siis inimesed hordis
autoliisingusse jooksid,
plekist masinaida ostma,
sõiduvahendeida saama.
Tegi telekas reklaame,
mille peale kogu rahvas
läks ja võttis krediitkaardid.
Nüüd on kõik ta alamateks,
ikestatud orjarahvaks, keda
pankur keelab-käsib,
nõuab toorelt teopäevi,
võla täpset tasumista,
igapäevast andumista

Eepose lõpp on aga positiivsetes toonides, andes paljukannatanud eesti rahvale lootust uuele ja paremale elule
lk 476

Põrguväravasse istus,
pangaseifi ette parkis.
Rahulikult võttis asja,
vaikset valvamisekorda.
Ja nii istub tänaseni,
passib pangapõrgulisi.
Ainult vahest veidi tukub,
silma loojangulle laseb.
Siis on pankuritel pidu.
Karjuvad, mis torust tuleb,
rahvamasse hullutavad,
pakkumisi pasundavad.

Aga ükskord algab aega,
mil saab vabalt laenu võtta,
lausa tagasimaksmata;
Küll siis Kalev jõuab koju
oma lastel’ õnne tooma,
Eesti asja edendama.