Mormoonid – Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku loomise lugu

Nii kummaline kui see ka ei ole, on kolme suurima maailmareligiooni loojateks kolm meest: Jeesus Kristus, Muhamed ja Buddha. Seega on tegemist ühemehe-religioonidega. Kõigi kolme nägemusi ja suhtlemist või koguni sugulust kõige kõrgemaga ei saa muidugi tõsiselt võtta…

Kui psühhiaatria oleks Muhamedi ajal olnud samal tasemel kui praegu, oleks selline mees, kes hüsteerilises hämarolekus väitis, et nägi korduvalt Allahi käske ja tekste andvaid ingleid, pikema jututa hullumajja saadetud. Ükski psühhiaater ei võta tõsiselt neid, kes räägivad mingitest elektrihäältest või „pea seest“ tulnud käskudest. Ravi üldreeglina ei aita.
Kuid prohvetitega on pisut keerulisem lugu. Nende vaimses tervises pole sünnis kahelda. Kõik mis nad räägivad on puhas kuld. Kui nägid ingleid, siis nägid. Kui rääkisid inglitega, siis rääkisid. Kui said jumalalt inglite vahendusel korraldusi või pühi tekste kuldplaatidel, siis ka said!

USAs domineerisid protestantlikud kristlikud kirikud. 17. ja 18. sajandil oli suurem osa uusasunikest Suurbritannia kolooniates religiooni suhtes üsna ükskõiksed. Sisserändajad olid väga erineva taustaga, erinevalt Euroopast puudus asumaadel ka keskne religioosne institutsioon. Nii valitses noores USA-s ühtaegu suur usuline segadus kui ka liberaalne suhtumine piibli erinevatesse tõlgendustesse, mis andis igat masti kõneosavatele fanaatikutele avaraid võimalusi uusi kristlikke sekte luua. Ka suuremate sektide loomine pole olnud „kollektiivne looming“. Metodismi lõid Oxfordi üliõpilased, vennad John ja Charles Wesley. W. Miller pani 1831. aastal USA-s aluse adventistide sektile. 1870. aastal moodustas Charles Taze Russell piibliuurijate grupi USA-s Pennsylvania osariigis Pittshburghis. Aastal 1879 hakkas ta välja andma kuukirja, mida praegu tuntakse „Vahitorni” nime all. Piibliuurijad, nagu neid nimetama hakati, mõistsid varsti, et ristiusu kirik on omaks võtnud piibliga vastuolus olevaid paganlikke tõekspidamisi, nagu näiteks õpetused hingede surematusest, põrgu- ja puhastustulest, kolmainujumalast ja väikelaste ristimisest. Piibliuurijad said juriidilise staatuse aastal 1884, kui USA-s registreeriti korporatsiooon Siioni Vahitrorni Traktaatide Ühing. Sajandivahetuseks oli Jehoova tunnistajate sekt levinud ka Euroopasse, Austraaliasse ja Ookeaaniasse.
Küll pole aga teada nelipühilaste sekti looja nimi, kuid see sekt tekkis küllaltki hilja, alles 1907. aastal, ja loomulikult „valgustatud” USAs, pea kõigi kaasaegsete kristlike sektide sünnimaal.
Meie loos tuleb juttu Joseph Smithist, kes Jumala ja tema arvukate inglite lahkel kaasabil asutas Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku (The Church of Jesus Christ of Latter-day Saints, lühendatult edaspidi ka LDS).
Joseph Smith sündis 23. detsembril 1805 USA-s Sharonis (Windsori maakond, Vermont). Joseph oli neljas laps üheteistkümnest. Tema vanemad töötasid kaupmeeste ja talupoegadena. Perekond vahetas nii tõsiste majanduslike raskuste, äriliste valearvestuste kui ka ikalduste tõttu sageli elukohta USA kirdepiirkonnas. Perekond üritas oma ainelist olukorda parandada aarete tasulise otsimisega, millest võttis osa ka Joseph, kes väitis (ei tea küll, mille põhjal?), et tal on võime prohvetliku kivi (!) abil peidetud aardeid leida. Juba väikese poisina köitis Joseph Smithi kõik üleloomulik. Väike kavalpea pani prohvetliku kivi valgesse silindrisse ja olevat sel viisil saanud pidepunkte selle kohta, kust aardeid leida.  Karjäärist aardeotsijana pidi ta peagi loobuma, kuna ei leidnud kunagi midagi väärtuslikku. Aga kui noor Smith suunas oma tähelepanu maa-alustelt aaretelt maapealsetele fenomenidele, saavutas ta kohe edu. Oli kuidas oli, kuid nutikas poiss oskas enda ümber luua müstilise oreooli. Hiljem sattus ta valerahade valmistamise skandaali, kuid oskas ennast välja keerutada. Muide, see seik on väga tähtis, mõistmaks tema hilisemat käitumist ja tegevust. Kaheksa-aastaselt sai Joseph jalainfektsiooni, mis oleks äärepealt lõppenud jala amputeerimisega, siiski suudeti jalg valuliku operatsiooniga päästa, kuid poiss jäi kergelt lonkama.

1820.–1830. aastatel algas Ameerika Ühendriikides teine suur usuline ärkamine (The Second Great Awakening). Josephi pere külastas eri kirikute koosolekuid. Ise ütles Joseph selle aja kohta nii: „See üliärev aeg pani mind tõsiselt mõtlema ja ma olin suures kimbatuses… Erinevate usulahkude vahel oli nii palju segadust ja vaidlusi, et minusugusel noorel inimesel, kelle teadmised inimestest ja asjadest olid niivõrd vähesed, oli võimatu jõuda mingile kindlale otsusele, kellel on õigus ja kellel mitte.” Joseph käis usinasti kirikutes, luges pühakirju ja mõtiskles usu üle.
Ühel päeval ta luges Piiblist, et „Kui kellelgi teist on puudu tarkusest, see palugu Jumalalt, kes kõigile annab suisa ega tee etteheiteid, ja siis antakse temale.”. Ta mõtiskles selle salmi üle, lõpuks otsustas palvetada ja küsida Jumalalt endalt. No kellelt siis veel?!
Sündmused, mis viisid lõpuks Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku asutamiseni, algasid 1820. aastal. Tollal kõigest 14-aastane Joseph Smith kirjeldab oma nägemusi nii: „Nägin otse oma pea kohal valgusesammast, mis oli eredam päikesevalgusest ja laskus tasapisi, kuni langes minu peale. … Kui valgus minu peal oli, nägin enda kohal õhus seismas kahte isikut, kelle sära ja hiilgust on võimatu kirjeldada. Üks nendest pöördus minu poole, kutsudes mind nimepidi, osutas teisele ning ütles: „See on minu armas Poeg. Kuula Teda!”” Sellele järgnesid teised ilmutused.

21. septembril 1823 ilmus tollal 17-aastasele Josephile ingel nimega Moroni. Joseph Smithi sõnul „ingel ütles mulle, et ta on Jumala juurest minule saadetud sõnumitooja ja et tema nimi on Moroni, et Jumalal on minu jaoks töö ja et minu nime hakatakse pidama nii heaks kui halvaks kõikide rahvuste, suguharude ja keelte seas ehk siis minust hakatakse kõnelema nii head kui halba kõikide rahvaste seas. Ta ütles, et maasse on maetud kuldplaatidele kirjutatud raamat, mis jutustab selle mandri endistest asukatest ja sellest, kust nad pärit on. Veel ütles ta, et see raamat sisaldab igavikulist evangeeliumi oma täiuses, sellisena, nagu Päästja selle neile muistsetele asukatele andis.”
Jumalik sõnumitooja andis talle korralduse leida need plaadid, mis asusid kivilaekas mäenõlva maetuna, nagu ingel talle teises nägemuses osutas. Kui aeg oli küps, pidi Smith plaadid üles kaevama ja teksti tõlkima, kasutades kaht maagilist kivi, mis samuti laekas olid. Smith läks viidatud kõrgendikule, mis juhtus asuma tema perekonna talu lähedal. Ta avastas kohe maapinnast välja ulatuva laekakaane.
Kui aga Smith hakkas laegast maapinnast välja kraapima, kuulis ta ingel Moronit endale ütlemas, et aeg pole veel küps. Plaadid tuli üles kaevata siis, kui Smithile märku antakse. Pärast seda läks ta igal aastal samal ajal künkale, et kuulda inglilt luba plaatide üleskaevamiseks. Nelja aasta pärast saigi ta selleks rohelise tule.
21. jaanuaril 1827 abiellus Joseph Emma Hale’ga. Pulmad peeti salaja, sest Emma isa oli abielu vastu. Joseph ise töötas neil aastatel aga kas isa farmis või ümbruskonnas päevatöölisena.
22. septembril 1827 olevat Joseph ingel Moroni juhatatud kohas Cumorah’ küngastel maasse maetud kuldplaadid kaasa võtnud ja tõlkinud need prohvetlike kivide Uurimi ja Tummimi abil (nendest kividest on juttu Piiblis Moosese 2. raamatus 28:30) Vana-Egiptuse keelest (millisest keelest siis veel?!) inglise keelde. Smith tõlkis leitud kuldplaatide hieroglüüfisarnased märgid inglise keelde. Kuidas siis see tõlkimine toimus? Smithi abilise David Whitmeri sõnul asetas maagilised kivid kübarasse, „pannes oma näo kübara sisse, samas seda ümber näo keerates, et valgus sisse ei pääseks ja pimedus oleks valguse sära.” Mormooni allikate kohaselt sai 11 Smithi lähedast inimest võimaluse plaate näha ning seejärel võttis ingel Moroni need tagasi. „Mormoni raamatu” tõlkimisel olevat talle abiks olnud tema naine, naaber Martin Harris ja keegi Harris Cowdery.
Mis aga kuldplaatidest sai? Nutikas Smith ei jäänud ka siin hätta, selgitades, et pidi plaadid inglile tagastama. Smithi jutt mingitest tõlkimisel abiks olnud kividest näitab ilmekalt, kuidas Piibel oli noormehe religioonist läbiimbunud arunatukese täiesti segamini pööranud. Omaenese suurest tarkusest ja ohjeldamatust fantaasiast tiivustatuna üritas ta luua „täiendatud Piiblit.“ Ilmselt sai ta selles suuremalt jaolt Piiblist mahakirjutatud luiskeloos inspiratsiooni Moosese käsulaudadest, mida ta oma fantaasiarikkas versioonis kuldplaatideks mugandas. (Kas tõesti sai sellise raamatuga maha kõigest 22-aastane täiesti harimatu maapoiss? Oh ei, „Mormoni raamat” on kõige pesuehtsam plagiaat. Tegelikult kirjutas selle raamatu üks kristlik vaimulik. Raamatu käsikiri varastati kirjastusest ja kaval Smith omandas ilma igasuguse süümepiinata autorluse.)
Raamatut naeruvääristati tublisti ajalehtedes ja kirikutes. Kuigi enamik ameeriklasi olid usklikud, ei olnud valgustusajastu neist mõjutusteta möödunud. Seetõttu pidasid nad imesid ja ilmutusi piibliaegadest pärit nähtuseks. Kui Smith väitis, et ta on rääkinud Jumala, Jeesuse ja mitme ingliga, peeti teda hullumeelseks või petiseks.
Samas avaldasid lood paljudele inimestele muljet. „Mormoni raamat” ühendas Ameerika mineviku piibliga ning Smithi jumalikud ilmutused, mis tulid mujalt kui pastoritelt ja kirikutest, sobisid asunike ideaalidega autonoomiast ja sõltumatusest vanast Euroopast.
Kõige olulisem faktor mormoonluse leviku juures oli aga Smith ise. Inimeste veenmisel rääkis Smithi välimus tema kasuks: ta oli ebatavaliselt ilus, intensiivse silmavaate ja lihastes kehaga mees. Kui ta rääkis, tekkis kuulajal tunne, et prohveti sõnad on suunatud just talle. Ta oli sündinud esineja, kelle nakkav entusiasm suutis inimesi edukalt veenda, et ta tõesti on prohvet. Smithi sõnum oli selge: mormoonid on Jumala välja valitud rahvas ja viimne kohtupäev on lähedal. Vaid tema liikumise – Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku – liikmed elavad Jumala tahte järgi. Ja ainult Smith võis neile öelda, mida see tahe endast kujutas, sest prohvetina sai ta Jumalalt regulaarselt juhtnööre. Üks neist oli, et mormoonid peavad looma omaenda kogukonna.

Ilmutused aga jätkusid. 15. mail 1829 ilmus Joseph Smithile Ristija Johannes, kes andis „Aaroni preesterluse, mis kätkeb endas inglite teenimise ja meeleparanduse evangeeliumi ning vee alla kastmise teel pattude andekssaamiseks sooritatava ristimise võtmeid.” Paar päeva hiljem ilmusid Josephile Peetrus, Jaakobus ja Johannes ja andsid talle Melkesideki preesterluse, mis „juhib evangeeliumi ja hoiab endas … Jumala tundmise võtit”.
Eespool mainitud Martin Harris, üks kolmest „tunnistajast“, kes olevat neid kuldplaate oma silmaga näinud, finantseeris „tõlke“ avaldamist. Martin Harris pantis koguni oma talu, et Smithi „Mormoni raamatu“ väljaandmist finantseerida – Smith olevat nimelt saanud ilmutuse, et Harris peab tasuma trükikulud.
„Suur ebaõnn tabab sind, kui sa seda nõuannet eirad,” väitis Smith. 26. märtsil 1830 ilmus „Mormoni raamat“ 5000 eksemplaris hinnaga 1.20 dollarit, mis oli tol ajal kirvehind. Esmatrüki säilinud eksemplarid on kõrgelt hinnatud bibliograafilised haruldused.
Siinkohal tuleks lühidalt peatuda ka sellel jabural „Mormoni raamatul“, mida 2020. aastaks oli tõlgitud 110 keelde. Arvestades seda, et põhiautoriks oli harimatu Joseph Smith, siis kubises esimene väljaanne kohutavatest õigekirjavigadest (kirjavahemärke autor ei tundnud), vasturääkivustest ja ilmselgetest loogikavigadest. Aja jooksul on sellesse religioosesse soperdisse tehtud 3913 parandust, mis on enamalt jaolt seotud grammatiliste vigade korrigeerimise või kirjavahemärkide paikapanemisega. Suurem osa parandustest tehti juba 1837. aasta kordustrükis.
Väljavõte „Mormoni raamatust“: „And they also had horses, and asses, and there were elephants and cureloms und cumoms; all of which were useful unto man, and more especially the elephants and cureloms and cumoms.“ (Ja neil olid ka hobused ja eeslid ning elevandid ja kureloomad ja kumoomad, mis kõik olid inimestele kasulikud, eriti aga elevandid, kureloomad ja kumoomad.) Võtku nüüd lugeja oma arunatuke kokku ja üritagu inglise keele seletavast sõnaraamatust leida, kes on „cureloms“ ja „cumoms“. Kusagil mujal kui „Mormoni raamatus” sellistest elukatest juttu pole.
Autori arvates toimus Põhja-Ameerika asustamine 600 aastat eKr pärast Baabeli torni rajamist. Tollal Ameerikasse välja rännanud jarediidid (kes need küll olid?) olevat siiski välja surnud, enne kui pärast Jeruusalemma purustamist kuningas Nebukadnezar II poolt järgnes teine emigrantidelaine. Väljarändajad olevat kuulunud Iisraeli kadunud nefiitide ja lamaniitide suguharudesse. Jumalakartlikud nefiidid olevat Jeesus Kristust külastanud vahetult pärast tema ülestõusmist, kusjuures Jeesus olevat neile vahendanud evangeeliumi tuumiku, enne kui taevasse läks.

5. sajandil eKr olevat toimunud mõlema rahvarühma vahel võitlus, kusjuures nefiidid hävitati täielikult. Lamaniite karistas aga jumal tumeda nahavärviga ja neist said indiaanlased. Viimane ellu jäänud nefiit olevat olnud prohvet Moroni, kellest meil juba oli juttu. Ja veel üks apsakas, kust pidi lihtne maapoiss teadma, et hobune toodi Euroopast Ameerikasse alles 1680. aastal…
5. aprillil 1830 rajas 25-aastane Joseph Smith koos kuue pereliikme ja naabriga Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku, mis samal aastal registreeriti New Yorgi osariigis. Äsjaküpsetatud religioon hakkas kasvama nagu lumepall, sest täitis oma juured ja identideedi kaotanud sisserändajate ootusi ja lootusi. (Mormoonide arvuks hinnatakse tänapäeval kogu maailmas 14,8–16 miljonit.)
Noorel ameerika prohvetil ei läinud aga uue kiriku rajamine sugugi libedalt, sest tema pooldajate äärmuslikud vaated, polügaamia ja ülimalt askeetlike eluviiside propageerimine tekitas paljudes pahameelt ja vastuseisu. Eelkõige äratas kaasmaalastes pahameelt mitte niivõrd mormoonide polügaamia – nagu seda sageli väidetakse –, vaid uue usu kuulutajate äärmine sallimatus kõigi „muu-usuliste” vastu.
Esimene katse oma asundust rajada tehti 1831. aastal Ohio osariigis Kirtlandi linnas, kuid see plaan läks luhta mormoonide panga laostumise tõttu. Smith sai uue ilmutuse – Jacksoni maakond Missouri osariigis oli üks maailma pühamaid paiku. Sinna pidid mormoonid minema.
Jacksoni elanikud ei näinud mormoonide saabumises aga mingit õnnistust. Smithi järgijad ostsid suured maa alad ja valimispäeval hääletasid nad nagu üks mees Smithi juhtnööride järgi. Oli vaid aja küsimus – kirjutas kohalik ajaleht 1833. aastal –, millal mormoonid šerifi ja kohtuniku ametikoha üle võtavad.
Sellistele kartustele andis hoogu tuline kõne, mille Smith peagi pärast Jacksoni maakonda saabumist pidas. Selles kutsus ta oma järgijaid üles „rõõmustama maa üle Missouris, mis on nende õigusjärgne pärand, kuid nüüd kuulub nende vaenlastele”.
Kohalikud ei nõustunud maa kuulumisega mormoonidele ja hakkasid Smithi järgijaid ründama. Konflikt kulmineerus, kui nad lasid maha rühma mormoone. Samal ajal andis kuberner korralduse mormoonid linnast välja visata.
„Missouri osariik olgu igaveseks ajaks neetud,” karjus Smith, kui ta sealt 1839. aastal lahkus, et asutada uus kogukond naaberosariigis Illinoisis.
Muide, 1842. aaastal astus Smith koos suure grupi mormoonidega vabamüürlaste looži, mille tegevus ja vähem või rohkem salapärased rituaalid andsid Smithile inspiratsiooni selleks, millised peaksid LDS liturgiad välja nägema. Muide, kui vaadata YouTube’s varjatud kaamerate abil lekitatud mormoonide eriskummalisi jumalateenistusi, siis ei jää vähimatki kahltust, et nii need salastatud liturgiad kui ka sümboolika on puhtalt vabamüürlastelt maha viksitud.
Nii kannavad meesmormoonid liturigate ajal valget kostüümi ja rohelist põlle! Mitte keegi ei ole aga ära seletanud, mida peaks roheline põll sümboliseerima. Ka mormoonide templites on palju elemente ja ornamente, mis on vabamüürlastelt üle võetud. Seega on LDS omapärane kompott fantaasiarikkalt ümberjutustatud piiblist, kristlusest, ajalooliste „faktide” segapudrust, vabamüürlusest ja polügaamiast. 1831. aastal kolis Smith koos oma kirikuga Ohiosse, kaks aasta hiljem Missouri.
24. märtsil 1832 sai „pööbel“ ta Hiramis kätte ning kattis ta sule ja tõrvaga. Sellist häbistavat lintšimist on Mark Twain värvikalt kirjeldanud oma raamatus „Huckleberry Finn“ (eesti k 1989).

Joseph Smithi eluloos on palju segast. Mormoone seostatakse polügaamiaga. Kuid kust mitmenaisepidamine alguse sai, pole üheselt selge. Küll aga on andmeid selle kohta, et Joseph Smith praktiseeris juba alates 1831. aastast suhteid mitme naisega. Aastatel 1840–1844 olevat Smith arvukaid naisi „pitseerinud“ (mõnedel andmetel olevat tema alt läbi käinud 70 naist). Selles ei ole küll midagi üllatavat, sest läbi aegade on eranditult kõik sektide asutajad või nende juhid olnud eriti himurad perverdid. Ka selles pole midagi üllatavat, sest 35–39-aastane mees on oma seksuaalsete võimete tipus ja sageli oma himude ori. Küll pole aga üheselt tõestatud, et prohvet oleks nende naistega ka järglasi saanud.
1838. aasta detsembrist kuni 1839. aasta aprillini veetis prohvet Liberty vanglas (Missouri) trellide taga, süüdistatuna riigireetmises (kuigi on raske ära seletada, mis seos on polügaamial riigireetmisega). Mis puutub polügaamia õigustamisse, siis räägivad mormoonid iseendale vastu. „Mormoni raamatus” Jaakobi raamatu 3. peatükis lõige 5 (eestikeelses tõlkes lk 137) on öeldud: „Vaadake, laamanlased, teie vennad, keda te vihkate nende roojasuse pärast ja needuse pärast, mis on tulnud nende nahale, on õigemeelsemad kui teie, sest nad ei ole unustanud Issanda käsku, mis anti meie isale – et neil võib olla vaid üks naine ja liignaisi mitte ühtegi ja nende seas ei tohi olla hooramist.”
Kui Smith esimest korda Illinoisis Mississippi jõe ääres jalutas, oli see piirkond üks tohutu soo, kuid ikkagi otsustas mormoonide juht, et jumala valitud rahvas peab end sisse seadma just seal. 1839. aastal asutas Smith Mississipi jõe kaldal (Illinois) Nauvoo linna ja asus seal tegutsema kaupmehe ja kõrtsmikuna. Linn sai Illinoisi osariigilt oma statuudi: Smithist sai linnapea ja ta nimetas ennast tema poolt rajatud rahvaväe Nauvoo leegioni kindralleitnandiks. (Nii et usulisele hullusele seltsis veel suurusluul!)
Vähe sellest, Smith oli kuni 1842. aastani – kuni tema väljaarvamiseni – Nauvoo vabamüürlaste looži liige. Kurjad keeled räägivad, et just sel perioodil ammutas Smith vabamüürlusest rohket inspiratsiooni oma kirikule, eelkõige aga LDS liturgiatele lõpliku vormi ja lihvi andmiseks. Järgmistel aastatel muutis 15 000 usinat mormooni malaariasoo piirkonna õitsvaks linnaks. Smith andis linnale heebrea nime Nauvoo („kaunis” – toim), nimetas end ainuvalitsejaks ja rajas oma sõjaväe. Peagi sai Smith uue ilmutuse, mis pidi osutuma veelgi plahvatusohtlikumaks kui kõik eelmised nägemused. Ta rääkis, et jumal lubab mormooni meestel võtta mitu naist. Ja jumalakartliku mehena praktiseeris ta ise jumalasõna. Palju aastaid oli Smith olnud õnnelikus abielus oma naise Emmaga, kuid nüüd soovis ta abielluda ka perekonna 16-aastase teenijatüdrukuga. Emma protesteeris, kuid tema sõnadel oli vähem kaalu kui jumala omadel. Lõppude lõpuks olevat tema naine Emma polügaamiaga leppinud. Järgmise kümne aasta jooksul jätkas Smith uute naiste võtmist. Joseph Smithil olevat olnud suhe 30 naisega, kellest 12 olid abielus teiste meestega. Erliseks maiuspalaks olid prohvetile 14-aastased tüdrukud. Polügaamiasse suhtuti erinevalt ka mormoonide seas. Selle toetajate kõrval pöörasid paljud mormoonid Smithile selja. Kuid just polügaamia oli see, mis viis Smithi lahkhelideni kiriku juhtivate tegelastega.
Aastatel 1831–44 oli Smithil rohkem kui 135 ilmutust, mis tõestab, et lobisemishimulised inglid olid just tema eriliseks vestluskaaslaseks välja valinud. Smith asutas isegi isikliku panga, mis andis välja suure hulga obligatsioone… ja lõpetas siis tegevuse. Pärast seda oli Smithil tegemist, et varjata ennast petetud obligatsioonide ostjate eest, kelle hulgas oli ka tema sektikaaslasi.

1844. aastal kandideeris Joseph  Smith USA presidendiks. Kuid siis puhkes skandaal. Smith osales linnanõukogu (mis koosnes ülekaalukalt LDS esindajatest) otsusel 7. juunil 1844 ajalehe „Nauvoo Expositor” trükilao ja trükipressi hävitamisel. Ajaleht oli oma esimeses ja viimases numbris kritiseerinud Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikut, väites, et Smithi polügaamiline eluviis on eemaletõukav ja ta ise on langenud prohvet. Smithi rünnak sõnavabaduse vastu viis selleni, et kuberner Thomas Ford käskis prohveti vahistada. Usulahu vastased nägid polügaamiat aga võimalusena Smithist vabaneda. Nad väitsid, et mitmikabielud on lõplik tõend, et mormoonide juht ei järgi USA seadusi. Pimeduse varjus põgenes Smith omaenda linnast, ületas Mississippi jõe ja varjus preeriasse. Ta plaanis sõita Kaljumägede suunas läände, kuid sai kirja oma järgijatelt, kes anusid, et ta jääks. Sõnadega „Ma olen lammas, keda juhitakse lihuniku juurde” andis Smith end vastumeelselt võimudele üle. Need sõnad osutusid prohveti täpseimaks ennustuseks.
27. juunil 1844 ründasid radikaalsed Smithi vastased prohvetit Carthage’ vanglas. Kuuma suveõhku läbistasid valjud hüüded: „Nüüd on ta meil käes – tõmmake ta võlla!” Mitmesajapealine rahvamass oli vangla ette kogunenud. Kuigi ähvardused kutsusid vägivallale ja mehed olid relvastatud, ei tundnud Smith hirmu. Esiteks oli ta teotustega harjunud. Teiseks istus ta tugeva vanglahoone teisel korrusel. Ja kolmandaks ümbritses teda salk relvastatud mehi, kuna kohalik kuberner oli andnud korralduse Smithi kaitsta. Kuberner ütles, et talle pidi osaks saama aus kohtumõistmine, mitte rahvahulga rünnak.
Smithi õnnetuseks ei kuuletunud aga valvurid kuberneri korraldusele. Kui relvastatud rahvasumm ühel hetkel tormijooksuga vanglat ründama asus, ei osutanud nad vastupanu. Tulevahetuses hukkus kõigepealt Josephi vend Hyrum. Smith hüppas oma elu päästmiseks aknast välja. Aga enne veel, kui ta jalad maapinda jõudsid puutuda, sai ta kaks kuuli selga. Tulistamine jätkus, kuni Smith surnult maas lebas. Pisut enne seda oli ta kasutanud vabamüürlaste hädaohu leppemärki, et ärgitada rahva hulgas olevaid vabamüürlasi talle appi tulema. Seega oli Joseph Smith esimene USA presidendikandidaat, kes tapeti valimiskampaania ajal. Prohveti surm tuli uuele kirikule täiesti ootamatult, seda enam, et ta polnud paika pannud sedagi, kes võiks saada kiriku järgmiseks juhiks.
Kui Joseph Smith surnuna Carthage’ vangla ees maas lebas, juubeldasid mormoonide vastased. Kuid nende kibedaks kahetsuseks peibutas Smithi taasavastatud märtri staatus lihtsalt veel rohkem asunikke uude usuliikumisse. Smithi järglane, praktilise meelega mees Brigham Young mõistis, et mormoonide kogukonnal on suurem võimalus püsima jääda, kui nad väldivad otseseid konflikte võimudega.
Kirjas Illinoisi kubernerile pakkus Young, et mormoonid võivad täielikult Ameerika Ühendriikidest lahkuda, kui võimud nad kuni lahkumiseni rahule jätavad. Kuberner nõustus. Nüüd oli küsimus lihtsalt selles, kuhu pidid mormoonid edasi liikuma.
Erinevalt Smithist sai Young ainult ühe ilmutuse ja ütles, et mormoonid peavad minema läände. Ta pidas esmalt silmas Californiat, kuid piirkond oli ülerahvastatud ja samuti võimude käeulatuses. Suured soolakõrbed, mis tol ajal kuulusid Mehhikole, olid Youngi hinnangul aga täiuslikud.
1845. aasta oktoobris veeres esimene paljudest preeriavankritest Illinoisist välja ja kaks aastat hiljem jõudsid tohutud vankrikaravanid oma sihtkohta kõrbes. Kõrvetava päikese all panid kurnatud mormoonid aluse oma uuele linnale – Salt Lake Cityle.
Seal asub tänini mormoonide pealinn. Ja sealt jätkavad nad oma sõnumi edastamist: Joseph Smith oli määratud prohvetiks ja tema järgijad on jumala välja valitud rahvas.
Mormoonide liikumine on loomisest alates suurt rõhku pannud misjonäritööle. Skandinaavias olid mormooni misjonärid nii edukad, et mitu tuhat skandinaavlast kolis Salt Lake Citysse.

YouToube’s on üleval mitu mormoonide kiriku lahkel toel loodud romantilist ja südantliigutavat mängufilmi Joseph Smithist. Mängleva kergusega on mindud mööda mitmest olulisest küsimusest. Millega ikkagi see või teine prohvet tõestab, et tema nägemus oli tõeline, aga mitte tingitud diagnoosimata vaimuhaigusest? Kas keegi peaks suhtuma tõsiselt religioonist üdini läbiimbunud 17-aastase nolgi nägemustesse? Miks Smith neid kuldplaate kellelegi ei näidanud? Põhjus oli lihtne: pole võimalik näidata seda, mida pole olemas! Millega ta ikkagi polügaamiat õigustas? Miks nendes filmides ei mainita poole sõnagagi prohveti himurust ja naistelembust? Nendele küsimustele ei taha vastata ükski mormoon.

Veel mormoonide sekti ajaloost
Salt Lake City elanikud meenutavad siiani linna sihikindlaid ja tugevaid asutajaid, kes otsisid eraldatust ja pidid taluma hämmastavaid raskusi, ainsa sooviga, et neid rahule jäetaks. Eraldudes ühiskonna kristlikust peavoolust ja praktiseerides avalikult polügaamiat, kannatasid varased mormoonid usulist tagakiusamist. Kuna misjonitööl on mormoonluses tähtis koht, sai Salt Lake Cityst, linnast, mille Brigham Young asutas Utah pealinnana, mormoonide keskus. Selle piiresse jäävad ehitised, pühamud ja mälestused eraldatusest, mille nägemiseks rändab siia märkimisväärne osa neljast miljonist mormoonist.

19. sajandi keskel ei võtnud Utah uusasukaid kahtlemata avasüli vastu. Ameerika läänepiirkondade uurija John Fremont rääkis, et siin on viljaka pinnasega maalappe, kuid piirkond on isoleeritud ning suuremalt jaolt tühi, kuiv ja viljatu. Suur nõgu on kuivade eelajalooliste järvepõhjade, sakiliste mäetippude ja orgude ning tohutute soolatasandike piirkond. Veekogudel ei ole merega ühendust ja nad lihtsalt aurustuvad.
Piirkond on muust maailmast ära lõigatud kahe suure mäeahelikuga, mille esimesed mormooni rändurid ületasid 1847. aasta juulis, enne kui nad jõudsid Soolajärve orgu. Juttude järgi põdes Brigham Young sel ajal nii raskelt kaljumägede tähnilist palavikku, et teda tuli vankrist välja aidata, et ta saaks oru üle vaadata. Nähes viljatut ja kõledat maastikku, lausus ta sõnad, mida teavad kõik mormoonid: „Sellest piisab. See on õige koht. Sõitke edasi.”

Enne teda olid siin karusnahkade otsinguil käinud mõned teisedki kartmatud valgenahalised seiklejad. Young ostis välja ainsa olemasoleva valgete asustuse, väikse küla hüttidest, mis olid püstitatud ainult aasta enne mormoonide teeleasumist. Brigham Youngi plaanide kohaselt pidi Põhja-Ameerika edelaosas sündima suur impeerium, mis ulatuks Californiani ning hõlmaks suurema osa Nevadast ja Arizonast.
Impeerium pidi saama nimeks Deseret, sõna „Mormoni raamatust”, mis tähistab – mõneti üllatuslikult – mesilasi. Maa osutus siiski külalislahkemaks, kui algul paistis. Mõni päev pärast Suure Soolajärve juurde jõudmist kündsid esimesed mormooni asunikud juba maad ja ehitasid teid, et tuua kohale puitu, rajasid kindlustust, et kaitsta endid indiaanlaste rünnakute vastu, ja lehtlat pühapäevaste palvuste jaoks.
28. juulil märgistas Young oma kepiga koha, kuhu tuli ehitada mormooni tempel. Linnaplaan koostati vastavalt „Zioni linna plaanile”, mille pani 1833. aastal paberile Joseph Smith. Põhja-lõuna ja ida-lääne suunas jooksid 40 m laiused tänavad ning linna keskel asus Templiväljak. Krunte mõõdeti välja vastavalt vajadusele.

Uus mormooni impeerium oli sündinud. Ainuke mure oli see, et maa kuulus toona veel Mehhikole, kuid järgmisel, 1848. aastal sai sellest Guadalupe Hidalgo rahulepinguga Ameerika Ühendriikide territoorium. Üksikud kohalikud indiaanlased ei tekitanud uusasukatele probleeme, kuna juute hõimul puudusid alalised asundused.
Liiatigi oli Young seisukohal, et „parem on neid toita, kui nendega võidelda”, nii et suhted indiaanlastega olid head. Paari järgneva aasta jooksul võtsid paljud mormoonid ette raske rännaku Läände. 1855. aastaks oli algsest neljasajast asunikust saanud kuus tuhat.
Ameerika Ühendriikide kongress ei rahuldanud 1849. aastal mormoonide palvet kuulutada see tohutu maa-ala osariigiks, kuid andis Utah’le siiski territoriaalse staatuse ja kinnitas Youngi kuberneriks.
Aja jooksul muutus Washingtonis asuv föderaalvalitsus mormoonide suhtes järjest kahtlevamaks, eriti pärast seda, kui kirik kuulutas avalikult oma toetust polügaamiale ja mõningaid sõjakamaid mormoone süüdistati vägivallategudes oma vaenlaste vastu. See valmistas ette 1857. aastal alanud sõjalist konflikti.

Relvastatud kokkupõrked kestsid ligi kümme aastat, kuid otsese sõjategevuse ja verevalamiseni ei mindud. Suurem muutus tuli 1869. aastal, mil valmis raudtee ja Utah’sse hakkasid saabuma mitte-mormoonid, et kasutada ära maavarasid, mis aitasid arendada linna 19. sajandi lõpus. Youngi järgi oli maavarade kaevandamine jumalavallatu tegevus ja nii said mormoonid nendest ettevõtmistest vähe kasu. Kogu selle aja taotles Utah osariigi staatust, kuid komistuskiviks jäi endiselt polügaamia.
Mormoonid olid harrastanud mitmenaisepidamist juba liikumise alguskümnenditest saati. Algselt oli mormoonide polügaamia saladuslooriga varjutatud, ent 1852. aastal teatasid usulahu juhid, et mitmikabielud on mormoonide uskumuste keskne osa.
Mormoonlus oli Euroopas eriti populaarne Taanis ja taanlasi oli Skandinaavia emigrantide hulgast umbes pool. Esimene laev usku pöördunutega seilas Kopenhaagenist välja 1852. aastal, pardal umbes 300 mormooni. Ajaloolaste hinnangul lahkus järgmise sajandi jooksul Põhjamaadest umbes 25 000 mormooni. Taani keel oli ka esimene, millesse „Mormoni raamat” 1851. aastal tõlgiti.
Mormooni misjonäride töö jätkus kogu maailmas ja liikumise enda andmetel oli neil pidevalt kokku 55 000 misjonäri kõigis maailma nurkadest.
Mormoonide doktriin oli aga kindlalt ühepoolne – erinevalt meestest, kellele oli lubatud mitu abikaasat, ei tohtinud mormooni naised abielluda mitme mehega. Kuid ka mormooni mehed pidid enne polügaamiat täitma teatud kriteeriume (näitama ebatavaliselt tugevat spirituaalsust ning olema heal majanduslikul järjel) ja nende esimene naine pidi andma selleks loa. Siiski arvatakse, et mehed, kellel oli kaks või enam naist, moodustasid mormoonide kogukondades vaid 5–10%. Polügaamiat harrastasid eelkõige kogukondade jõukad liidrid…
1879. aastal otsustas USA ülemkohus, et mitmenaisepidamine on konstitutsioonivastane. Young oli surnud kaks aastat varem, jättes endast maha 16 naist ja 44 last.
Lõpuks ei jäänud usulahu juhtfiguuridel 1890. aastal enam muid valikuid, kui esitada mormoonide seniseid tavasid ja elu muutev „Mormoonide Manifest“.
24. septembril 1890. aastal avaldasid LDS kiriku juhid vastumeelselt manifesti, millega keelati kõigi sekti järgijate seas polügaamia.
Tõsi, kuigi Viimse Aja kirik ütles ametlikult polügaamiast lahti, harrastavad paljud mormoonid seda salaja tänini. Ikka leidub neid mormoone-fundamentaliste, kes peavad 20–30 naist. Aeg-ajalt üritab politsei selliseid kooslusi laiali peksta, kuid ilma erilise eduta. Mees on seaduslikus abielus ühe naisega, kuid elab koos seadusliku abikaasa ja veel mitme naisega ning seaduseandjatel pole millestki kinni hakata.
1896. aastal sai Utah’st Ameerika Ühendriikide 45. osariik. Pärast pikka majandusliku depressiooni saabus Utah’sse õitseng 1940. aastatel, Teise maailmasõja ajal ja sellele järgnevatel aastatel. Mormoni kirik ise hakkas tegelema majandusega ja sai rikkaks ning mõjuvõimsaks institutsiooniks.
Uraanimaagi leidmine 1942. aastal vallandas „uraanipalaviku” ning hiljem tõi suuri sissetulekuid kosmosetööstus. Praegusel ajal on 65% Utah elanikkonnast mormoonid. Kuigi suur osa Salt Lake City arhitektuuripärandist on uusehitiste tarvis lammutatud, on seda siin piisavalt, et meelitada kohale usuvendi kogu maailmast.

Tänapäeva Salt Lake City palverändurid soovivad peamiselt oma esivanemate jälgedes käia. Tõeliselt julged palverändurid proovivad osaliselt või isegi täielikult läbida mormooni pioneeride tee, mis algab Nauvoost Illinoisis ja lookleb 1300 kilomeetrit läbi Iowa, Nebraska ja Wyomingi Utahsse.
1997. aastal, kui tähistati esimeste mormoonide saabumise 150. aastapäeva, mängiti läbi nende rännakut vankritel. 1847. aasta mõnesajast algsest reisijast surid paljud teel. Teele asuti rühmadena ja erinevaid marsruute pidi. Nii veetsid mõned talve Kanesville’is, teised Omahas; rühmad kohtusid Nebraska osariigis Fremontis.
Poolsõjaväeline distsipliin hoidis gruppi koos ja ametnikud jätsid hilisematele palveränduritele, kes pidid neile järgnema, teateid ja kirjadega tähistusposte. Mõned sellised postid, näiteks Fremontis, on taastatud, et mälestada pioneere, kes rajasid – hobuvankrites ja kaarikutes – teed Läände. Nüüdsed palverändurid saabuvad õhukonditsioneeriga autodes.
Utah’sse saabudes külastavad paljud palverändurid Emigration Canyonit (praegu Pioneer Trail State Parkis), mille läbisid esimesed mormoonide rühmad. Kindlasti tulevad kõik vaatama Templiväljakut Salt Lake Citys, kümne aakri suurust mormooni usukeskust, mida piirab vaheldumisi viie meetri kõrgune müür ja metalltara. Selline kaitserajatis võib tunduda eemalepeletav, kuid selle taga asub aiapühamu ja arhitektuuriline fantaasiamaailm. Kõige üle domineerivad Brigham Youngi näälu Truman Angelli projekteeritud omapärase arhitektuuriga hallist graniidist Mormooni templi kuus kõrget torni.

Nurgakivi pseudogooti stiilis templile asetas Smithi „mantlipärija“ Birgham Young ja ametlikult algas ehitus 6. aprillil 1853. Alguses üritati kasutada kohalikku liivakivi, kuid see osutus liiga rabedaks ja alates 1858. aastast võeti kasutusele graniit.
Alates 1869. aastast kasutati graniidi veoks raudteed. Templi ehitustööd venisid ja mormoonide riikliku tagakiusamise tõttu soikusid 1880. aastatel. Alles pärast seda, kui mormoonid 1890. aastal loobusid polügaamiast, jätkus templi ehitamine.
6. aprillil 1893, täpselt 40 aastat pärast ehitustööde algust õnnistas Wilford Woodruff templi sisse. Tempel on 57 m pikk ja 36 m lai, maapinnal on seinte paksus peaaegu 5 m. Kõige kõrgema torni tipus, rohkem kui 65 m kõrgusel, seisab kullatud 3,8 m kõrgune ingel Moroni kuju. Ingel hakkab tõstma huultele oma kuldset trompetit, et kuulutada Kristuse teistkordset tulekut.

Templi pindala on 23 500 m², olles 40 000 m² suuruse Templiväljaku tähtsaim ehitis. 1867. aastal hakati ehitama tohutut 76 m pikkust ja 46 m laiust palvemaja, millel on kilpkonna kilpi meenutav katus. See palvemaja on kogu maailmas tuntud oma hea akustika ja 325-liikmelise mormoonide koori poolest.
Nii nagu kõigis mormoonide templites, tohivad ka sellese templisse siseneda vaid koguduse liikmed piiskopi kehtiva soovituskirja alusel, mis väljastatakse ainult neile, kes maksavad korralikult kirikumaksu.
Samal Templiväljakul asub sekti uus konverentsikeskus, mida hakati ehitama 24. juulil 1997 ja pühitseti sisse 8. oktoobril 2000. Tegemist on maailma suurima religioossetel eesmärkidel kasutatava keskusega. Tohutus saalis on 21 000 istekohta. Muljetavaldav on ka vabalt kandev teine palkon (esimene palkon toetub sammastele), mille staatilist koormust suudab kanda Belgiast tellitud erisulamist metallkonstruktsioon. Kogu kompleksi pindala on 139 350 m² ja selle juurde kuulub maailma suurim eravalduses olev satelliitsidesüsteem.

Kirik hooldab muuseume, eelkäijate memoriaale, vanu maju ning külastuskeskusi väljakul ja selle ümbruses. Paljude külastajate jaoks on peamine sihtkoht Suguvõsauuringute raamatukogu, maailma suurim genealoogia uurimiskeskus, mis on avatud 24/7. Genealoogia on mormoonide religiooni tugisammas, kuna nad usuvad, et kogu perekond, kaasa arvatud esivanemad, jäävad pärast surma kokku. Seetõttu on mormooni pühaks kohuseks uurida nii palju kui võimalik oma esivanemate kohta. Paljude Salt Lake Citysse suunduvate palverändurite jaoks on nende esivanemad ja perekonna minevik peaaegu sama tähtsad kui mormooni usuga seotud ajaloolised paigad.

* * *

Monogaamne abielu on tegelikult üsna uus sotsiaalne nähtus, mida näiteks katoliku kirik tunnistas ametlikult alles 16. sajandil. Ameerikas keelati 19. sajandil reformide õhinas polügaamia kui „meeste kirgedest sündinud institutsioon“ ära. Inglismaal, mis on tuntud oma puritaanliku meelestatuse poolest, keelustati polügaamia alles 1861. aastal.
Sellegipoolest elab polügaamia USA-s edasi. Enam kui 50 000 mormooni elavad võimude vaikival nõusolekul oma asundustes mitmenaisepidajatena. Põhiprintsiip on 1:3 – ühe mehe kohta tuleb kolm naist. Naised saavad omavahel hästi läbi, käivad koos sisseoste tegemas, tegelevad kordamööda majapidamistöödega, hoolitsevad laste eest, jälgivad nende õpinguid ja aitavad mehel isegi uut naist valida. Enamik abielusid on küll ajendatud religioossetest eesmärkidest, kuid mitte igas peres pole kõik rahumeelne: armukadedusest ei saa sellises koosluses üle ega ümbert.
Arizonas Colorado Citys on 1930. aastatel rajatud mormoonide asundus, kus elab 6000 inimest. Ühel selle rajajal oli 13 naist, kes sünnitasid talle 44 pärijat. Mees suri 1986. aastal, kaks aastat enne saja-aastaseks saamist.
Ikka ja jälle nõuavad mormoonid mitmenaisepidamise legaliseerimist ja tunnustamist. Nad kinnitavad, et see abieluvorm võib olla kaasaegse ühiskonna monogaamiale huvitavaks alternatiiviks eriti ärinaistele, kes ei soovi taluda traditsioonilisi piiranguid. Lisaks pakub mitmenaisepidamine stabiilsuse ja elatusvahendid, mida paljudel monogaamsetel peredel pole.

Veel mormoonidest
Muide, LDS uhkes linnakus asub köidete arvult maailma suurim raamatukogu. Mormoon ei tohi juua kohvi, musta teed, tarvitada alkoholi, tubakatooteid ja narkootikume või harrastada seksi enne abiellumist. Absoluutselt vastunäidustatud on igasugune kriitika „Mormoni raamatu” aadressil või põhjendatud küsimuste esitamine mormonismi, kiriku reeglite või liturgia kohta. Mis puutub uimastitesse, siis narkootikumide pruukimine levib uuemal ajal ka mormoonide hulgas. Küll on aga narkodiileritel turvaline Salt Lake Citys tegutseda, sest mormoonid on kokkuhoidev rahvas ja keegi kedagi ei reeda. Pealegi ei oska korravalvurid kahtlustada, et vaga näoga mööda tänavat jalutaval noormehel on „Mormoni raamatu” sisse lõigatud auk, kuhu on peidetud müügiks mõeldud uimastid.

Nii nagu ka Jehoova tunnistajad, harrastavad mormoonid oma usu kuulutamist. Misjonärideks võetakse noormehi alates 19-eluaastast, aga ka neidusid, kes mingis konkreetses riigis kõnetavad inimesi tänaval või annavad ukse taga kella, et oma usutunnistust kuulutada. Salt Lake Citys asub 21 hoonest koosnev muljetavaldav kompleks, kus kuue nädala jooksul tehakse 3700 tulevasele misjonärile põhjalik kursus. Kogu maailmas on 12 mormooni misjonäride koolitamise keskust. Noorte meeste misjonäri töö kestab kaks aastat, neidudel 18 kuud. Keeruliseks teeb ajuloputaja töö see, et ta peab kõigest mõne kuuga selgeks saama keele, mida räägitakse maal, kuhu ta suunatakse. Õnnetu usukuulutaja ei saa ise riiki valida, selle teeb teatavaks vastav nõukogu. Igal misjonäril on rinnal must silt valgete tähtedega, näiteks ELDER WATSON. Elder tähendab inglie keeles „vanem” või ehk „vanem vend”. Noormehed peavad kogu misjoniteenistuse ajal olema koos nagu sokk ja saabas. Üksinda ringiuitamised on rangelt keelatud. Üksinda võib misjonär minna vaid duši alla või WC-sse. See tähendab seda, et mõlemad jälgivad kiivalt teineteise tegemisi, et misjonärist kaaslane õigelt rajalt ei eksiks. Kas noormeestel tekivad kahe aasta jooksul omavahel homoseksuaalsed suhted? Kui seda ka ette tuleb, siis ilmselt ei hakka kumbki sellega kellegi ees kelkima.
Mormoonide jumalateenistused olevat tapvalt igavad. Templites pole traditsioonilist risti, pühakute pilte, ei mängita pille, puudub toretsev-emotsionaalne liturgia nagu see on katoliiklikus või õigeusu kirikus. Mormoonide „meeting”, nagu nad seda ise nimetavad, meenutab mahlast kuivaks pigistatud apelsini. Kui teistes linnades asuvaid mormoonide templeid võivad organiseeritud korras külastada ka „muu-usulised”, siis Salt Lake Citys asuv kõrge metalltaraga ümbritsetud peatempel on võimas kindlus, kuhu võõral asja ei ole. Muide, kõrged aiad on ka kõigi teiste mormoonide templite ümber, ükskõik millises riigis. Muide, samasugused kindlused on ka juutide sünakoogid…
Kuigi mormonism „leiutati” Ameerikas, siis väljaspool Utah’ osariiki ei taha suurem osa noortest ameeriklastest mormoonidest midagi teada. Suuremalt jaolt läheb tühja ka misjonäride töö. Eriti napakas on mormoonide idee saata misjonäre riikidesse, kus „oma religioon” juba ammu olemas. Miks näiteks peaks keegi budistlikus Tais või Birmas kuulama mormoonidest misjonäride loba ja miks peaks keegi nende segasevõitu õpetust omaks võtma?
Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku sissetulek aastas on mõnedel hinnagutel 50 miljardit dollarit, millest kaks kolmandikku laekub maksudest. On ju mormoonidel kohustus maksta kogudusele andamit 10% aasta sissetulekust. Vähe on neid suuri ärisid, kus LDS poleks jalga ukse vahele saanud, ka kuulub LDS-le suurem osa Utah’ osariigi territooriumist, rääkimata arvukatest maavaldustest teistes osariikides.  USA mormoonide varandust (kinnisvara, aktsiad jne) hinnatakse 100 miljardile dollarile, mis teeb LDSst maailma ühe rikkaima kiriku. Mormoonide lobitöö tulemuseks oli see, et 2002. aasta taliolümpiamängud viidi läbi Salt Lake Citys. Me võime ainult oletada, kust on pärit mormoonide tohutud sissetulekud, kuid ühes asjas ei ole kahtlust: LDS tegevuses on esikohal bisnis, mormoonide „vaimse palge” eest hoolitsemine ei ole neil tegelastel isegi mitte teisel ega viiendal kohal.

Tunnuspildil: Aastatel 1984–93 ehitatud templit San Diegos peetakse mormoonide kaunimaks pühakojaks.

NB! Loe ka:
Amišid – appi, kes need veel on?!
Kroonlinna Joann
Kuremäe klooster (galerii)
Petseri klooster (galerii)
Kas sina oled juba ära pööranud?

©Peter Hagen