Jean Marais – jumalate lemmik

Laps Olümposelt – üksik elav legend. Täisvereline elu, mida kirgastas lummav armastus Jean Costeau vastu. Isegi vanuigi kütkestas ta oma sarmiga kõiki, kes teda kohtasid. Jean Marais’l õnnestus astuda läbi peegli…

Jean Alfred Villain Marais sündis 11. detsembril 1913 Cherbourg’is. Tema isa oli loomaarst. Vanemate abielu purunes, kui Jean oli viieaastane. Isa nägi ta uuesti alles 1960. aastal, kui too oli suremas. Ema rääkis pojale alati, et isa oli tõbras, kes ema alati kiusas. Kuid tegelikult kannatas isa lahutuse tõttu väga. Ema sõitis Cherbourg’ist minema ja võttis kaasa oma kolm last: Jeani, tema venna ja õe. Jeani ema oli kleptomaan, kes istus varastamise eest isegi mõned korrad vanglas.

Ema pühendas poja varakult oma „kunsti” saladustesse, käskides tal kas vahti pidada või siis kaupluse personali tähelepanu eemale juhtida. Mõne aja pärast, kui Jeani kasvatamisega olid vaheldumisi tegelenud tema vanaema, pedantsed tädid või ema, kes vahetas nii kortereid kui „isasid”, sattus Jean poisteinternaati.
Seal hakkasid võluvat poissi võrgutama nii tema koolikaaslased kui ka õpetajad. Jean meenutab oma autobiograafias „Mälestuste peegel” (1976), et kui ta oli 14-aastane, oli üks 16-aastane plika teda rünnanud, kuid ei suutnud oma „võludega” poissi siiski erutada. Ka üks prostituut ei saanud hiljem noormehest jagu ega äratanud temas mingeid tundeid. Veel poisikesena pani Jeani ennastki imestama huvi ema garderoobi ja tema parfüümide vastu. Talle meeldis tunda neid lõhnu omaenda nahal. Juba varajases nooruses tekkis Jeanil soov saada filminäitlejaks. See soov muutus tugevamaks pärast seda, kui ta oli 20. aastate keskel näinud kinos tummfilmi „Ben Hur”. „Ma avastasin enda jaoks Ramon Novarro, kellesse ma otsekohe armusin…” meenutas Jean Marais hiljem. Samal ajal, kui Jean ahnete silmadega filmi õgis, algas tema elus uus ajajärk. „Sellest hetkest peale tundus mulle kõik gümnaasiumis õpitu tühine, väljaarvatud võimlemine ja deklameerimine.”
Koolis tuupimisest veelgi igavamana tundus talle raadiomehhaanikuks õppimine. Jean tuli kursustelt ära ja läks tööle ühe fotograafi juurde ning hakkas fotosid retušeerima. Õnnetusjuhtum laboratooriumis oleks talle äärepealt elu maksma läinud.

Lõpuks võttis Jean südame rindu ja üritas pääseda näitekooli, kuid ta jäeti ukse taha — ilu-Eedit peeti andetuks. 1920. aastate lõpus asus ta elama ühe robustse meremehe juurde, kes üritas ihust ja hingest endale kaptenipabereid muretseda.
1930. aastal armus filmirežissöör Marcel L’Herbier 17-aastasesse filmientusiasti. Ta lubas Jeanile peaosa Oscar Wilde romaani „Dorian Gray portree” põhjal vändatavas filmis. L’Herbier tahtis Jeani voodisse saada, kuid viimane lükkas režissööri pealetükkivad armuavaldused tagasi. Jean hakkas tööle maalrina ja tapetseerijana, et teenida raha eranäitekoolis õppimiseks. 19-aastaselt õnnestus tal lõpuks saada filmiateljee abitööliseks, 21-aastaselt sai ta oma esimese statistirolli filmis „Skandaal”. Ühes või teises stseenis tuli tal rääkida kord kaks, kord viis, kord kümme lauset, kuid ikkagi jäi tema talent tunnustamata.
1937. aasta. Jean Costeau otsis oma filmi „Ümarlaua rüütlid” uut näitlejat haigestunud Jean Pierre Aumont’i asemele. Siis meenus talle hea väljanägemisega Marais, keda Charles Dullin oli kord talle soovitanud. Marais tuli, nägi ja võitis. Sir Galahadi roll oli talle kindlustatud juba kümne minuti pärast. Kui ta siis hiljem Costeau’d tolle kodus külastas, kohtas ta seal ka poksija Al Browni ja kirjanik Marcel Khilli, kellega Costeau jagas vaheldumisi nii söögilauda kui ka voodit.

Marais meenutas seda esimest kohtumist nii: „Costeau tuli poolpaljana öösärgis sisse ja kõikjal lõhnas oopiumi järele.”
1936. aastal reisis Costeau oma armukese kirjaniku Marcel Khilliga 80 päevaga ümber maailma. 1937. aastal pani ta aga spordimaailma pikantse afääriga imestama. Costeau võttis oma õrna hoole alla värvilise poksija Al Browni, maksis kinni alllakäinud atleedi võlad ja aitas võrratu reklaamikampaaniaga kaasa tolle comebackile. Need suhted katkesid, kui Costeau kohtas 24-aastast Jean Marais’i, põhjamaist graatsiat, oma isiksustunud unistust.
Mõni aeg hiljem mängis Marais Costeau juures „Kuningas Odipuses” oma esimest teatrirolli. Ühel heal päeval helistas Costeau oma uuele noorele sõbrale ja ütles: „On juhtunud midagi kohutavat. Ma olen teisse armunud.”
Marais oli liigutatud, kuid ei suutnud teise tunnetele kohe vastata. Costeau andis šarmantsele noormehele aega, et ta jõuaks endas selgusele. Samal ajal lähendas töö neid kahte üha enam. Costeau tegi omalt poolt kõik selleks, et teha võrgutavast kangelasest Marais’ist staar. Ja see tal ka õnnestus.

1938. aastal triumfeerisid mõlemad etenduses „Hirmsad vanemad”. Marais sai pärast seda vasakult ja paremalt pakkumisi filmidesse. 1939. aastal algas sõda ja mehed olid sunnitud kuudeks teineteisest lahkuma. Marais kutsuti lennuväkke, kuid 1940. aasta suvel, kui sakslased okupeerisid Prantsusmaa, õnnestus tal lõunasse Perpignani põgeneda, kus Costeau viibis sõprade pool. Mõlemad pöördusid salaja Pariisi tagasi. Pealinnas õnnestus neil teatris „Comédie Francaise” tükiga „Kirjutusmasin” tohutut edu saavutada. Järgnes „Kahe peaga kotkas”. Juba ammugi oli Marais muutunud asendamatuks Costeau loomeenergia käivitajaks. Mitte üheski teatritükis või filmis, millega Costeau kavatses veel maha saada, ei tohtinud tema armastatud sõber puududa. Natside poolt tsenseeritud ajakirjandus oli tagasihoidlik mõlemat kiitma, kuid prantsuse publik oli vaimustusest lausa arust ära. Tõsi küll, teatritükki „Andromache” tituleeriti „homoetenduseks”, kuna naised olid kaelani kinninööbitud rõivastes ja mehed samahästi kui paljad. Ühe Pariisi ajalehe juhtartiklis kirjutati, et Marais olevat hullem kui inglise lennukipomm.
1945. aastal lõppesid sõjaõudused. Marais oli veel lühikest aega rindel soldatiks, siis algas elav teatri- ja filmielu. 1946. aastal vändatud Costeau film „Oli kord” sai teetähiseks tema loomingus. Ta kohendas tuntud muinasjutu „Kaunitar ja koletis” Marais’i jaoks ümber nii, et too sai oma kaksikosas mängida ka koletist. Paljud kriitikud pidasid seda filmi üheks ilusamaks Costeau linateoseks.
Mõlema jumala soosiku kuulsaimaks filmiks oli vaieldamatult „Orfeus” (1950). Mingil määral ja mingis mõttes kajastas see film kahe mehe armastust. Kuigi nende teed läksid juba 1947. aastal seksuaalses mõttes lahku, ei kustunud nende armastus teineteise vastu, nad jäid headeks sõpradeks kogu eluks. Nad reisisid koos ja jagasid oma muresid ning rõõme…

Sellal, kui „Orfeus” Euroopa kinosid vallutas, sõitsid Marais ja Costeau Lähis-Itta, et esitada seal oma edukaimaid teatritükke. See 1950. aasta oli triumfiaasta, mis tõi Marais’i ellu uut õnne ja värskust. Sel reisil tutvus ta ameerika tantsija George R.-ga (nii nimetas teda Marais). Marais armus ameeriklasse ja nad elasid koos tervelt kümme aastat. Costeau aga armus vahepeal noorde Edouard Dermithe’i.
Marais’i filmikarjäär jätkus aga raugematu hooga, ta hiilgas arvukates ajaviitefilmides nagu „Mayerlingi saladus” (1949); „Krahv Monte Christo” (1953); „Kuninga parim mees” (1954); „Versailles – kuningad ja naised” (1953); „Fantoom” (1964), „Fantoom tegutseb jälle (1965), „Fantoom Scotland Yardi vastu (1967); „Austerlitz – ühe keisrikrooni hiilgus” jne. Marais mängis ühtekokku 67 filmis.
Jean Marais’i elegants, tema sinisilmades vilkuvad tulukesed viisid 1950. aastate naised endast välja. Ainuüksi Saksamaal annetas publik talle kolm korda järjepanu „Bambi” auhinna. Aga tema homoseksuaalsus? Loomulikult keeldus rumal heteroseksuaalne üldsus sellist „jubedat asja” uskumast. Kena väljanägemisega küpses eas Marais aga mõistis elu nautida. Temast sai Pariisi noorukite supervõrgutaja. Oma valge kabrioletiga sõitis ta ringi, et Montmartre baaridest nägusaid noormehi peale võtta.

Ühel öisel armusõidul 1981. aastal jäi 67-aastase Marais’i teele ette 19-aastane tänavapoiss Serge Ayala, kodutu mustlane. Sergel polnud vanemaid, passi, raha ega tööd. Jeanil hakkas sellest abitust olendist kahju ja tõi ta enda juurde koju. Marais hoolitses hulguse eest kuninglikult: ta palkas noormehele koduõpetajad, riietas teda viimase moe järgi ja külvas Serge kingitustega üle. Ka saavutas ta võitluses bürokraatiaga suure võidu ning tal õnnestus poiss adopteerida. Ka Costeau sai selle nutika poisiga heaks sõbraks. Marais näitas Sergele poolt maailma. Oma „pojaga” võis ta end julgelt igal pool näidata – isegi Cote d’Azuri klatšiplaažil. 1963. aasta aprillis sai Costeau südameinfarkti. Pärast mõningast paranemist sõitis ta Lõuna-Prantsusmaale Marais’i juurde, et pisut kosuda. Kui Costeau sügisel koju Milly’sse sõitis, aimas ta oma lähenevat lõppu, kui ta ütles: „Arstid päästsid mu surmast, kuid nad ei andnud mulle tagasi elu!”
1963. aastal vapustas Marais’i tema armastatud ema surm. Siis, 11. oktoobril lahkus jäädavalt Jean Costeau. Kõigest mõni tund enne teda oli surnud kuulus prantsuse laulja Edith Piaf. Veel jõudis Costeau esineda raadios järelehüüdega sajandi šansoonilauljale, siis sulges ta asjatult õhku ahmides jäädavalt silmad.
„Minu jaoks jäi elu seisma. Ah, võtaks surm mu käe ja viiks mind läbi selle peegli, mille taha Jeani hing rändama läks.” Oma päevikusse kirjutas ta: „Jean, ma armastan sind. „Orfeuse testamendis” ütlesid sa: „Tehke nii, nagu te nutaksite, mu sõbrad, sest luuletaja teeb nii, nagu oleks ta surnud. Jean, ma ei nuta. Ma näen sind magades unes, näen sind suremas. Nüüdsest alates ma ainult teen näo nagu ma elaks.”

Sõbra surmast sügavalt vapustatud Marais tõmbus tagasi ja mängis edaspidi põhiliselt teatris. 1971. aastal vändatud film „Püssirohutünn ja teemandid” ebaõnnestus. Marais hakkas kaamerat vältima ja kolis lõpuks Lõuna-Prantsuse pottseppade linna Vallauris’i, mille Picasso oli maailmakuulsaks maalinud. Siin sai temast endast pottsepp-keraamik. Tema vaase ja teisi kunstiteoseid müüakse veel praegugi paljudes Vallauris’i kauplustes.
1983. aastal, Costeau 20. surma-aastapäeval astus Marais taas lavale. Ta kogus kokku oma armastatud sõbra luuletused, tekstikatkendid, päevikumärkmed ja kandis need kahetunnises monoetenduses ette. Menu oli kolossaalne.
1985. aastal astus ta sama etendusega üles ka Saksamaal. Aplaus ei tahtnud lõppeda. 1986. aastal lubas Marais saksa filmitegijal Peter Bermbachil vändata endast portreefilm, kuid ta ise määras, mida vaatajad tohtisid näha, mida mitte. Bermbach meenutas: „Marais oli väga tõre ja kinnine. Kui kaamera surises, olid tal täitsa kindlad tabud.” Kui punane tuli kustus, muutus Marais hoopis teiseks inimeseks. Bermbach: „Ta jutustas mulle oma elu tõusudest ja mõõnadest, ei teinud mingit saladust oma homoseksuaalsusest ega häbenenud pajatada oma armuseiklustest, kuid oli absoluutselt võimatu veenda teda rääkima ka televaatajale oma eraelust.”
Bermbach oli vaimustatud tollal 73-aastasest Marais’ist: „Ühel võttepäeval kandis Marais sinist pulloveri, mis harmoneerus täpselt tema silmadega. Lihtsalt fantastiline.” Saksa ZDF-i võttegrupp kohtas väga üksikut inimest, kes rõõmustas külaliste üle nagu väike laps. Kas ruineerisid teda mälestused lummavast armastusest? Pole suuremat inimlikku tragöödiat, kui elu ei suuda enam midagi peale mälestuste pakkuda. Ja need mälestused on seda valusamad, mida ilusamad nad on. Jean Marais suri 8. novembril 1998 Cannes’i haiglas kopsupõletikku – kolm päeva enne oma 85-ndat sünnipäeva.
Jean Marais – Olümpose laps. Kord Olümposele jõudes ei ole ta enam kunagi üksinda, sest seal ootab teda Costeau…

©Peter Hagen