USA asepresidendi James D. Vance’ kõne Müncheni julgeolekukonverentsil 14. veebruaril 2025

Üks teemadest, millest ma täna rääkida soovin, on meie ühised väärtused. Mul on suurepärane tunne olla tagasi Saksamaal. Nagu teate, olin siin eelmisel aastal USA senaatorina. Kohtusin välisminister David Lammyga ning naljatasime, et aasta tagasi oli meil mõlemal hoopis teine amet. Nüüd on aga käes aeg, kus kõik meie riigid ja kõik meie, kellele on antud poliitiline võim oma rahvalt, peavad seda kasutama targalt ja nende elu paremaks muutmiseks.
Tahaksin öelda, et mul oli suur au viimase 24 tunni jooksul viibida ka selle konverentsi seinte taga ning olin sügavalt liigutatud inimeste külalislahkusest, hoolimata asjaolust, et nad taastuvad eilse kohutava rünnaku šokist. See on minu esimene kord Münchenis koos abikaasaga, kes on täna siin minuga isiklikul reisil. Olen alati armastanud Münchenit ja selle inimesi.
Oleme sügavalt liigutatud ning meie mõtted ja palved on Müncheni ja kõigi nendega, keda see kohutav kuritegu puudutas. Mõtleme teie peale, palvetame teie eest ning kahtlemata jagame teie valu lähinädalatel ja -päevadel.*
Sellel konverentsil oleme kogunenud, et arutada julgeolekuküsimusi. Tavaliselt räägime välisohtudest. Täna näen siin saalis palju kõrgeid sõjaväelasi. Kuigi Trumpi administratsioon on sügavalt mures Euroopa julgeoleku olukorra pärast ja usub, et võime saavutada mõistliku kokkuleppe Venemaa ja Ukraina vahel, peame samas oluliseks, et Euroopa astuks järgnevatel aastatel suure sammu edasi omaenda kaitse kindlustamisel.
Siiski on üks oht, mis teeb mulle Euroopa puhul kõige enam muret. See ei ole Venemaa, see ei ole Hiina ega ükski muu välisjõud. Mind teeb murelikuks sisemine oht – Euroopa taandumine oma kõige fundamentaalsematest väärtustest, väärtustest, mida me jagame Ameerika Ühendriikides.
Mind šokeeris hiljuti ühe endise Euroopa Komisjoni voliniku teleesinemine, kus ta väljendas rahulolu, et Rumeenia valitsus tühistas sealsed valimised. Ta hoiatas, et kui asjad ei lähe „nagu plaanitud”, võib sama juhtuda ka Saksamaal.
Sellised hooletud avaldused šokeerivad Ameerika kuulajaid. Aastaid on meile öeldud, et kõik, mida me rahastame ja toetame, tehakse meie ühiste demokraatlike väärtuste nimel. Kõik – alates meie poliitikast Ukraina suhtes kuni digitaalse tsensuurini – on nüüd maskeeritud demokraatia kaitseks. Kuid kui me näeme, et Euroopa kohtud tühistavad valimisi ja kõrged ametnikud ähvardavad tühistada järgmisi, siis peame endalt küsima: kas me järgime tõepoolest piisavalt kõrgeid standardeid?
Ja kui ma ütlen „me”, siis ma tõesti usun, et oleme ühes meeskonnas. Me ei peaks ainult rääkima demokraatlikest väärtustest, vaid peame neid ka tegelikkuses rakendama. Paljude siinviibijate eluea jooksul oli külm sõda võitlus demokraatia kaitsjate ja selle kontinendi kõige türanlikumate jõudude vahel. Mõelge sellele, kes selles võitluses tsenseeris teisitimõtlejaid, sulges kirikuid ja tühistas valimisi. Kas need olid „head inimesed”? Muidugi mitte.
Jumal tänatud, et nad kaotasid külma sõja. Nad kaotasid, sest ei väärtustanud ega austanud vabaduse imelist kingitust – vabadust üllatada, eksida, leiutada, ehitada. Selgus, et innovatsiooni ja loovust ei saa sundida, samamoodi nagu ei saa sundida inimesi mõtlema, tundma või uskuma. Need asjad on omavahel lahutamatult seotud. Kahjuks, kui ma täna Euroopale otsa vaatan, ei ole alati selge, mis juhtus mõne külma sõja võitjaga.
Vaadake Brüsselit, kus Euroopa Komisjoni volinikud hoiatavad kodanikke, et nad võivad sulgeda sotsiaalmeedia platvorme kodanike rahutuste korral – kui nad leiavad, et seal levib „vihakõne”. Või vaadake Saksamaad, kus politsei teeb haaranguid inimestele, keda kahtlustatakse internetis antifeministlike kommentaaride postitamises, seda naistevastase vägivalla tõkestamise sildi all.
Vaadake Rootsit, kus valitsus mõistis hiljuti süüdi kristliku aktivisti, kes osales Koraani põletamises – see tegu viis tema sõbra mõrvani. Kohus märkis külmalt, et Rootsi seadused, mis väidetavalt kaitsevad sõnavabadust, ei anna tegelikult – ja ma tsiteerin – „piiramatut luba öelda või teha, mida tahes, ilma riskita solvata rühma, kes neisse uskumustesse kuulub”.
Kõige murettekitavam on see, mida ma näen meie kallite sõprade juures Ühendkuningriigis, kus südametunnistusevabaduse taganemine on seadnud sihikule religioossete brittide põhiõigused. Rohkem kui kaks aastat tagasi esitas Briti valitsus süüdistuse Adam Smith-Connorile, 51-aastasele füsioterapeudile ja endisele sõjaväelasele, kes anti kohtu alla selle eest, et ta seisis 50 meetri kaugusel abordikliinikust ja palvetas vaikselt kolm minutit.
Kui Briti õiguskaitseorganid teda märkasid ja küsisid, mille eest ta palvetab, vastas ta lihtsalt: „Minu sündimata poja eest.” See ei liigutanud ametnikke. Adam mõisteti süüdi uue seaduse alusel, mis kriminaliseerib vaikse palvetamise ja kõik teod, mis võivad mõjutada kellegi otsust abordi tegemisel 200 meetri raadiuses kliinikust.
Ja nüüd on Šoti valitsus hakanud kodanikele saatma kirju, hoiatades, et isegi nende oma kodus palvetamine võib rikkuda seadust.
Kallid sõbrad, sõnavabadus on taandumas. Ja mitte ainult nalja mõttes, vaid ka tõe huvides. Olen nõus, et vahel ei tule tsensuuri kõige valjemad nõudmised mitte Euroopast, vaid minu oma riigist.
Sellepärast ma täna siia tulin – mitte ainult kriitikaga, vaid ka ettepanekuga. Kui Biden üritas inimesi vaigistada, siis Trumpi administratsioon teeb täpselt vastupidist.
Donald Trumpi juhtimisel ei pruugi me teie seisukohtadega nõustuda, kuid me võitleme teie õiguse eest neid avalikult väljendada. Nõustuge või mitte.
Euroopa ei pea kartma oma kodanikke. Kui me suudame kümme aastat Greta Thunbergi räuskamist üle elada, suudate teie paar kuud ka Elon Muski üle elada.
Demokraatia põhineb pühal põhimõttel, et rahva hääl loeb. Ärge ehitage sellele müüre. Kuulake oma inimesi, isegi kui see teid üllatab, isegi kui te nendega ei nõustu. Kui te seda teete, võite tulevikku vaadata enesekindlalt ja uhkusega.
Aitäh kõigile. Jumal õnnistagu teid.

Vt ka Yotube:
Vance kritiseeris Euroopa Liitu nii demokraatia puudumise kui ka… (eestkeelsete subtiitritega)

NB! Loe ka:
Ungari peaministri Viktor Orbani kõne Euroopa Liidu parlamendis Strasbourgis 9. oktoobril 2024
Ungari peaminister Viktor Orbán: „Inimõigused ei kirjuta kusagil ette rahvuslikku enesetappu.”
Noor kurdi põgenik räägib tõtt põgenike kohta
Viktor Orban: Ungari ei toeta rändepoliitikat, kus hädasolijatele pakutakse lahenduseks Euroopasse kuhjumist
Angela Merkel – Saksamaa parim islami maaletooja