Inimene ei jõua kunagi Marsile ega teistele planeetidele
Mis on minimaalne info maksimaalsete kulutuste juures?
Kosmosejaamade saatmine Marsile.
20. sajandi rahvatarkus
Veel 40 aasta eest olid igat masti kosmoselaevade konstruktorid ja muud sedasorti spetsialistid veendunud, et lend Marsile ei kujuta endast mingit probleemi, lennud teistesse galaktikatesse muutuvad aga lausa igapäevaseks. Nüüdseks on ajapikku toimunud kainenemine (kui Elon Musk välja arvata) ja saadud aru, et ei lähe me oma koduplaneedilt kuhugi…
1967. aastal ennustasid tarmukad futuroloogid, et aastatel 1980–90 jõuab inimene Marsile ja pöördub sealt tagasi. Aastatel 1990–2013 rajatakse lähimatel planeetidel alalised teaduslikud uurimisjaamad ja algab maavarade kaevandamine (keegi pole küll poole sõnagagi maininud, kuidas need maavarad Maale toimetatakse ja mis saab olema selliste maavarade omahind). 1990–2023 luuakse Marsil alaline baas kümnele inimesele. 1994–2023 jõuab inimene Jupiteri tehiskaaslastele. 2023–29 algavad aga pikaajalised mitu inimpõlve kestvad lennud väljapoole Päikesesüsteemi. Pole teada, kas need ülioptimistlikud futuroloogid olid neid ennustusi kirja pannes tugevasti purjus, narkolaksu all, nappis neil teadmisi või – mis kõige tõenäolisem – neil polnud pikaajaliste kosmoselendudega seotud arvukatest probleemidest õrna aimugi.
Aastaid tagasi pakkus NASA juht Thomas O. Paine (1921–92) välja sellise programmi: 3. oktoobril 1983 lendavad välja kaks tuumarakettide jõul liikuvat 75-meetrist kosmoselaeva, pardal 12 meeskonnaliiget. Marsi orbiidile jõutakse 9. juunil 1984. 80 päeva uuringuid Marsil (no eks see kurkide ja tomatitaimede istutamine võtab ka aega!). Maa orbiidile jõutakse tagasi 25. mail 1985.
Praegu on aasta 2024 ja me pole ikka veel Marsile jõudnud. Miks need uhked kosmosekolooniad rikkalike kurgi- ja tomatikasvandustega siis ikka veel rajamata on? Ja kus on see lahkesti lubatud tuumarakett?
Ameerika meedikud uurisid pikka aega ja põhjalikult 27 astronauti, kes on õnnelikult Maale tagasi jõudnud pärast lühemat või pikemat viibimist kosmoses. Nad avastasid eranditult kõigil seletamatuid muutusi silmamunades, nägemisnärvis ja ajuripatsis. Kaks meest, kes olid 340 päeva rahvusvahelises kosmosejaamas, ei võtnud maale saabumisel üldse jalgu alla ega polnud võimelised tükk aega isegi käsi liigutama. Olgu siinkohal veel öeldud, et praeguseks ajaks on teada umbes 180 „kosmosehaigust“, mida kaalutaolek põhjustab.
Tegu pole üksikjuhtudega
Kosmoseagentuuri NASA spetsialistid muutusid ärevaks pärast seda, kui astronaudid, kes olid viibinud ühes kosmosesüstikutest või rahvusvahelises kosmosejaamas, hakkasid kurtma kummalisi nägemishäireid. Ühtede nägemine halvenes järsult, teistel vastupidi – teravnes tavanäitajatega võrreldes peaaegu ebanormaalsuseni.
Esimese järeldusena leiti, et selliseid muutusi on põhjustanud kaaluta olekus viibimisest tingitud kõrgendatud rõhk seljaajuvedelikus. Spetsialistide sõnul täheldatakse sellist nähtust aina sagedamini ja sellest võib saada faktor, mis seab pikaajalised kosmose-ekspeditsioonid edaspidi suure küsimärgi alla.
„Kui tahame jätkata kosmose vallutamist ja lennata teispoole maakera orbiiti, oleks kasulik täpselt teada, kas sellised muutused inimorganismis on ohtlikud kõrvalnähud, millega ei saa võidelda ega neid vältida, või normaalsed nähud inimese adaptatsiooniprotsessis kosmoses,“ nendib Walker Damon Euroopa kosmoseagentuurist.
Ekspertide muretsemine on mõistetav, kuna NASA uurimused kinnitavad, et tegemist pole pelgalt üksikjuhtumitega. Pealegi lisanduvad neile hispaania teadlaste hiljutised avastused, mis osutavad, et pikaajaline kaaluta olekus viibimine avaldub ka geenide normaalses talitluses.
Grupp geneetikuid Madridi bioloogiliste uuringute keskusest uuris kaaluta oleku ja tugeva magnetvälja mõju putukatele, paigutades mõned viljastatud munarakkudega isendid spetsiaalsesse, võimsa magnetjuhtivusega aparaati. Ilmnes, et anomaalsed külgetõmbejõud mõjusid halvasti nii putukatele enestele kui nende järglastele. Viimastest koorusid mõned päev pärast õiget tähtaega, kõigil tekkis häireid tervelt 500 geeni normaalses talitluses, muutus ka nende käitumine ja paljunemisnäitajad. Magnetväli vähendas nende järglaste arvu tervelt 60% võrra, kaaluta olek ja hüpergravitatsioon viljastumisvõimet üldse 50% võrra. Hispaania geneetikute järeldus on ühene: pikaajalisel viibimisel kaaluta olekus on tõsised negatiivsed tagajärjed mitte elusorganismi enese, vaid ka tema järglaste tervisele. Teadlased avaldavad lootust, et nende uurimus aitab täpsustada neid riske, millega tuleb arvestada astronautidel, kes nõustuvad lendama Marsile või mõnele teisele planeedile.
Reis Marsile sunniks astronaute omavahel seksima
Aga nüüd lennust Marsile. Minimaalne vahemaa Marsi ja Maa vahel on 54,5 miljonit, maksimaalne aga 401,3 miljonit kilomeetrit. Pole sugugi selge, kuidas inimesed nii pikka kosmosereisi taluvad. Ruumikitsikus, täielik isoleeritus, pidev kontakt kaaslastega. Kõik need tegurid võivad psüühikale rängalt mõjuda. Ka keha kannatab: kaalutaolekus väheneb lihaste mass, kosmiline kiirgus suurendab tõenäoliselt hilisemat vähktõppe haigestumist. Aju ja süda kärbuvad, immuunsüsteem väljub kontrolli alt. Ja kui astronaudid peaksid ükskord kohale jõudma, tekivad uued probleemid. Võib juhtuda, et pärast maandumist moodulist väljunud astronaudid kukuvad lihtsalt põlvili, sest 180 päeva kestnud lend on nende lihased nõrgaks muutnud.
Nimelt on Marss ainuke päikesesüsteemi planeet, mis sarnaneb Maale. Kuid sealsed tingimused on inimeste jaoks väga karmid, sest sellel planeedil on oluliselt külmem kui Maal. Ekvaatoril on keskmiselt -23 °C ja polaaraladel koguni -140 °C. Pealegi koosneb Marsi hõre atmosfäär 95% ulatuses süsihappegaasist, hapnikku on kõigest 0,13% ja õhurõhk moodustab ainult 0,6% Maa atmosfääri omast. Kõigele lisaks möllavad Marsil reeglipäraselt võimsad tolmutormid kiirusega kuni 200 km/h. Kuidas peaks maandumismoodul sellistele tormidele vastu pidama? Kes aga tahab Marsil ellu jääda, see peab rajama varjupaiga kuhugi koopasse, sest vastasel juhul tapab astronaudi kosmiline kiirgus.
Eriti auahned plaanid on miljardär Elon Muskil, kes lootis oma firma SpaceX abil juba 2024. aastal Marsile jõuda ja 2050. aastaks seal koloonia rajada (nii et lausa vägisi kisub kurgikasvatuseks?).
Embry-Riddle’i lennundusülikooli doktor Jason Kring leiab, et juhul kui NASA soovib saata inimesi Marsile, tuleb agentuuril hakata mõtlema ka seksi peale. Kringi sõnul ei ole NASA astronautide seksuaalelu peale üldse mõelnud. Lend Marsile kestab ühes suunas umbes poolteist aastat (reisi kestus sõltub sellest, kui kaugel Marss parasjagu Maast on). „Nagu söömine ja joomine on seks inimese üks põhivajadustest,” tuletab Kring meelde. „Ei ole mõistlik oletada, et need naised ja mehed ei mõtle sellele kolm aastat.” Või saata Marsile kastreeritud astronaudid?
Kring usub, et kõige paremini saaks probleemi lahendada, moodustades astronautidest (homo)paarid, kes oleksid lennu ajal teineteise armukesed. Eeskuju võiks võtta Antarktika uurimisjaamadest, kus oma peredest kuudeks eraldatud uurijad võtavad enesele komandeeringu ajaks „uurimisreisi abikaasa”.
Kringi sõnul peaks NASA rohkem uurima ka seda, kas inimene võib teisel planeedil paljuneda. Kui Marss kavatsetakse kunagi asustada, oleks see vältimatu. „Ja kui inimene sünnib Marsil, kas ta võib siis Maale reisida ja siinsetes tingustes hakkama saada?” küsib Kring.
Kui kord vene kosmonautidelt ühel rahvusvahelisel kosmosekonverentsil küsiti, mida nad arvavad kosmose laialdase ja alalise koloniseerimise plaanist, siis pidasid nad seda ogaruseks…
Inimene ei ole valmis pikkadeks kosmoselendudeks
Vene teadlased TA meditsiinilise bioloogia instituudist peavad neid riske aga lausa eluohtlikeks ja püstitavad hüpoteesi, et kosmonautidel, kes saadetakse Marsile, tuleks kas eemaldada (?) mõned siseorganid või asendada need ajutiselt kunstlikega, et kaitsta neid radiatsiooni eest.
Inimene kui liik tekkis, kujunes ja arenes maakeral ja ei ole oma evolutsiooni praegusel tasemel piisavalt valmis ega võimeline pikkadeks kosmoselendudeks, osutavad teadlased ühes Interfaksile antud intervjuus. Arvates, et kui ebardlikult see ka ei kõla – lendudeks teistele planeetidele, väljapoole meie galaktikat, tuleks inimorganismi veel täiustada.
Kaasaegse inimese kehas on organeid, mida radiatsioon suuresti kahjustada võib, sestap tuleks need kindlasti asendada kunstlikega. Iseküsimus on see, kas leidub vapraid vabatahtlikke, kes nõustuvad selliste eksperimentidega enese kallal. Kaasa arvatud ka näiteks sellisega: kui arvestada, et kõrgenergeetilise laenguga elementaarosakeste sattumine inimese silmakristalli kutsub esile katarakti, siis tuleks astronaudil enne starti asendada kunstlikega ka silmakristallid.
Veel üks piirkond, mida võivad kahjustada need osakesed, asub ajus, ja selle tagajärjeks võib olla Alzeimeri tõbi.
Realistid kosmoseuurijate leerist nii Venemaal kui läänes hoiatavad: senised uurimused on alles esimene samm täie tõe poole, ohud võivad olla tunduvalt suuremad ja nad avaldavad veendumust, et inimene ei jõua kunagi väljapoole meie galaktikat. Esiteks on vahemaad tohutud, muudest probleemidest rääkimata. Tulime me Maale kust tulime, lõi või tõi meid siia kes või mis tahes – ju on meie armas maakera meile siiski ainuvõimalik kodu, ja ei maksa tükkida sinna, kuhu meid pole loodud olema…
Aga kui siiski pisut fantaseerida…
Kandume 21. sajandist üle tundmatusse minevikku. Mis siis, kui inimesed juba kunagi varem tajusid maiste sekundite ja sajandite relatiivsust?
Hulk aastaid tagasi lugesid poisikesed õhinal Frederick Soddy (1877–1956) suurepärast raamatut „The Interpretation of Radium” aatomi ehitusest ja radioaktiivsusest. Soddy oli tuntud teadlane, suure Rutherfordi mõttekaaslane, ja pedantseile professoreile võib näida ebaväärikana, et raamatus sisaldus palju ebateaduslikke ja nagu asjasse mittepuutuvaid lennukaid mõtteid. Kuid neid erutas aine ehituse kohta käivate uute inimteadmiste ebatavalisus. Üks mõtetest pidi lausa rabama iga lugeja kujutlust.
… Mida kujutab endast legend paradiisist? Võib-olla pole see ainult vaevatud inimese unistus tulevasest küllusest ja õiglusest? Võib-olla on see mälestus? Võib-olla oligi Maa peal kord „paradiis“ – inimeste käsutuses tasuta aatomienergia ja kõigi tanus kõike nii palju kui tahad? Siis aga tulid äkitselt katastroofid, geoloogilised või kosmilised, ja uhtusid merre, põletasid maha, pühkisid meie planeedi pinnalt selle kõrge tsivilisatsiooni? Võib-olla kadus see vee alla koos Atlantisega? Võib-olla kadus koos Kuuga, kui Vaikse ookeani nõgu on tõepoolest Maa küljest eemaldunud Kuu kunagine ase? Meile pole tähtis, mida ütlevad selle kohta arheoloogid, kosmoloogid ja lõpuks filosoofid. Nad muidugi muigavad, aga kõige kohusetundlikumad ja igavamad nende hulgast isegi, pahandavad… Kuid me fantaseerime ja vajame seda kunagist tsivilisatsiooni ainult raketodroomina Maalt lahkunud galaktikalaevale.
Frederick Soddy fantastiline mõttekäik lõppes sellega, et legend paradiisist võib olla mälestus ammu hukkunud aatomitsivilisatsioonist. Aga meie söandame minna pisut kaugemale: tol aatomiajastul võisid inimesed ehitada ka aatomirakette. Või footonirakette. Nad võisid kosmoselaevade kiirust suurendada ükskõik millise valguse kiirusele lähedase kiiruseni. Ja kord asusid nad ekspeditsioonile Magalhaesi Pilvede poole.
Kaugus sinna on „tühine“ – kosmose mastaabis muidugi – kõigest 120 000 valgusaastat. Nad ei arvutanud meist kehvemini ja neile oli muidugi selge, et ekspeditsioon ei jõua Maale tagasi enne 240 000 maapealse aasta möödumist.
Entusiastid kosmonautide sõpruskonnast otsustasid pikemalt mõtlemata igaveseks hüvasti jätta kõigi kaasaegsetega. Nad mõistsid suurepäraselt, et lennates Magalhaesi Pilvedeni, mida tookord muidugi teisiti nimetati, lendavad nad inimkonna ja Maa kujuteldamatusse tulevikku, et kui nad tagasi jõuavad, ei ole enam neid rahvaid, kes nende ajastul Maad asustasid, kaovad endised linnad ja riigid, muutuvad tundmatuseni keeled. Nende laeva kiirus erines valguse kiirusest nii vähe, et kella käik raketi pardal pidi maiste kelladega võrreldes aeglustuma 20 000 korda. Oma laevakalendri järgi pidid nad kuus aastat sinna ja kuus tagasi lendama.
Nad asusid teele. Ja toonased ajalehed ei hakanud avaldama raamitud teateid – see oli elavate jaoks mõttetu. 240 000 aastat! Lahkumine igaveseks. Kuulutati välja ülemaailmne pidulik lein nende auks, kes elavaina taevasse läksid, vabatahtlikult ja mehiselt. Neile püstitati eluajal ranged, rahulikud mälestusmärgid. Ja sellega kõik lõppeski.
Kuid miks tuli meile pähe nii kummaline kujutlus? Põhjus: 1908. aastal, kihutas Tunguusi taiga kohal meteoriit. Selle päritolu pole senini kindlaks tehtud. (Kuigi kõige tõenäolisemaks peetakse, et toimus üliharuldane sündmus – Maa kokkupõrge komeedi tuumaga.) Fantastiliste romaanide autor Aleksandr Kazantsev esitas tõestamata hüpoteesi planeetidevahelisest laevast, mille kõrge tsivilisatsiooniga marsielanikud Maale saatsid.
Kütkestav oletus Teadmishimuliste Vennaskonna poisikeste jaoks! Kuid me näeme kohe: võib muretult fantaseerida ka siis, kui inimkonna teeneid Marsi kujuteldavate tundmatute kontosse ei kirjutata.
1908. aastal võis Maale tagasi pöörduda too legendaarne laev, mis 240 000 aastat tagasi oletatavast maisest paradiisist Magalhaesi Pilvedele suundus. Selline fantaasiapööre pole sugugi halvem. Eks ole, selles on isegi midagi nukralt ligitõmbavat.
… Ainult 12 aasta võrra vananenud astronaudid kunagisest tsivilisatsioonist ei tundnud oma suurepäraste optikariistadega ära lähenevat Maad. Üksnes mandrite kontuurid meenutasid neile esialgu minevikku. Kuid mida lähemale nad jõudsid, seda võõramaks muutus Maa. Mis aga peaasi – seda ei osanud nad kuidagi ette näha! – Maalt olid kadunud kosmoselaevade vastuvõtujaamad. Keegi ei saanud neid maandumisel aidata, koordinaate dikteerida, kuulda küsimusi ja anda vastuseid, ühesõnaga, teha kõike, mida teinuksid nende kaasaegsed ja milleta muistne laev ei saanud õnnelikult maanduda.
Teel olid nad nii tihti erutusega mõelnud tehnika grandioossest progressist Maal: 240 000 aastat pidevat edasiliikumist! Kogu 12 kosmoseaasta kestel olid nad teinud igasuguseid oletusi sel teemal, vaielnud ja isegi tülitsenud tühiste lahkarvamuste pärast, kuid kunagi ei vallanud neid rahutus. Nad olid veendunud, et uued inimesed muidugi teavad neist – ja mitte ainult muistendite, vaid täpsete astronoomiliste tabelite järgi. Ja nad oletasid, et maailmaruumis juba täiesti kodunenud uued maaelanikud võtavad nende laeva vastu kuskil Linnutee läheduses. Kui seda ei juhtunud, aeglustasid nad liikumist ja lootsid vastuvõttu päikesesüsteemi piirimail. Et kedagi polnud näha, Maani aga jäi ainult mõni maapealne lennutund ja kiirust tuli veel tunduvalt vähendada, siis sattusid nad esmakordselt ärevusse.
Kuid neile ei tulnud nüüdki pähe, et kunagine tsivilisatsioon võis mingitel katastroofilistel põhjustel hävida, et inimkond pidi kõike otsast peale – kivikirvest ja ükskordühest – alustama. Neile ei tulnud pähe, et maaelanikel on praegu alles mingisuguse uue ajaarvamise 1908. aasta ja et alles 80 minuti eest laevakella ehk 3 aastat tagasi maapealse kella järgi, 1905. aastal, sai inimkond uuesti teada aabitsaseaduse E=mc2 ja aja aeglustumise seaduse liikuvail kehadel.
Footonirakett
On teada, et uraani ja plutooniumi aatomituumade jagunemisel vabaneb tohutu hulk energiat – umbes 22,9 miljonit kW • h 1 kg jaguneva aine kohta. Isegi see kolossaalne energiahulk aga moodustab kõigest 0,1% aines peituvast (õigemini aine massiga ekvivalentsest) energiast, mis vastab Einsteini kuulsale massi ja energia vastastikuse seose valemile E=mc2. Ka termotuumareaktsioon – kergete aatomituumade liitumine raskemateks tuumadeks – ei vabasta rohkem kui ligikaudu 1% varjatud energiast!
Looduses on tuntud üksainus protsess, millest osavõtva aine kogu mass muundub kiirguseks – seisumassita footoniteks, mis liiguvad valguse kiirusega (300 000 km/s). See protsess on annihilatsioon, mille käigus kaks vastandlike füüsikaliste omadustega osakest, meie maailma tavaline osake ja nõndanimetatud antiosake, näiteks elektron ja positron või prooton ja antiprooton, hävitavad vastastikku teineteist. Sellise reaktsiooni puhul vabaneb kogu aines peituv energia – Einsteini valemi järgi 25 miljardit kW • h 1 kg aine kohta!
Juba 1899. aastal tõestas vene teadlane Pjotr N. Lebedev (1866–1912), et valgus, millel lisaks energiale on ka mass, avaldab oma teel olevatele esemetele küll väikest, kuid siiski täiesti märgatavat rõhku. Kui see aga nii on, siis peab hiiglasuurest lambist teatavas suunas kiirguv võimas footonite voog andma sellele lambile püsiva kiirenduse. Sellist esialgu veel fantastilist rakettmootorit võib kujutleda tohutu võimsusega tuumareaktorina, mis vahetpidamatult toodab osakesi ja vastavaid antiosakesi, näiteks prootoneid ja antiprootoneid. Spetsiaalses kambris need osakesed kohtuvad ja annihileeruvad. Seejuures tekivad footonid, mis koondatakse suure peegli abil ja väljuvad raketi sabaosast vajalikus suunas. Valgusvoog tekitabki reaktiivjõu.
Teoreetiliselt on seda liiki mootor energeetilises mõttes kõige täiuslikum, efektiivsem ja ökonoomsem, sest osakeste annihileerumisel vabaneb praktiliselt 100% aines peituvast energiast, tekkivad footonid aga liiguvad maksimaalse looduses võimaliku kiirusega – valguse kiirusega.
Tuleviku teadlaste ees seisavad siiski kirjeldamatult rasked ülesanded. Peamised nendest on järgmised. Antiosakeste saamine on meie tavalistest elementaarosakestest koosnevas maailmas küll väga raske, kuid võimalik. Peaaegu lootusetu aga on neid säilitada nõnda, et nad ümbritsevate antagonistidega otsekohe tuumareaktsiooni ei astuks. Kuidas on neid siis võimalik raketi peegli fookuses paiknevasse põlemiskambrisse toimetada?
Et kõnesoleval mootoril oleks piisav võimsus, peavad valguseks muunduma küllaltki suured ainehulgad. Aine annihileerumine ja valguseks muundumine toimub aga nii pööraselt kõrgel temperatuuril, et seda vaevalt suudab silmapilkselt aurustumata taluda ka kõige fantastilisemalt kuumakindel aine, mida kasutatakse peegli valmistamiseks. Tekkiv valgus oleks võrreldamatult eredam kui sajamegatonnise vesinikupommi plahvatusega kaasnev valgusesähvatus.
Miks kadus vesi Marsilt?
2021. aastaks on teadlased kosmosesondi MAVEN (Mars Atmosphere and Volatile Evolution) abiga jõudnud täielikuma arusaamiseni Marsi atmosfäärist ja süüvinud planeedi toimimise peensustesse – ning arvavad, et teavad vastust kaua lahendamata püsinud müsteeriumile.
Selgitamaks välja, kuhu kadus vesi, tuli heita pilk ülespoole – täpsemalt Marsi pinnast veidi rohkem kui 150 km kõrgemale atmosfääri.
„See on piirkond, kus atmosfäär läheb üle kosmoseks. Tegemist pole järsu murdejoone, vaid sujuva üleminekuga,“ selgitas USA-s tegutseva Arizona ülikooli planetoloog Shane Stone, kes on ajakirjas „Sience” ilmunud avastust kirjeldava uurimuse üks autoreist.
Kõigil atmosfääriga planeetidel on selline üleminekuvöönd. Maa üleminekuvööndit nimetatakse eksosfääriks. Seal lammutab tähtede valgus neutraalseid molekule algosakesteks, nt süsihappegaasi süsinikuks ja vesinikuks. Just selles Marsi atmosfääri üleminekuvööndis leiduski jälgi veest.
Paistab, et tormid Marsi pinnal on miljonite aastate jooksul aeglaselt sealse vee ära „imenud“, õigemini pühkinud veemolekulid atmosfääri. Sama protsess toimub ka Maal – aurustunud vee molekulid liiguvad kõrgemale, kuni kondenseeruvad gaasist taas vedelikuks ja moodustavad vett täis pilvi. Atmosfääripiirkonda, kus see protsess aset leiab, nimetatakse hügropausiks.
„Marsi hügropaus ei toimi nii tõhusalt, kui peaks, mitte sama tõhusalt kui Maa hügropaus,“ märkis Stone. Seetõttu reageerib Marsi atmosfääris ülespoole liikuv vesi atmosfääris leiduvate molekulidega ning laguneb vesinikuks ja hapnikuks, kadudes viimaks jäädavalt kosmosesse. Uurimus annab mõista, et vesinik võib seejärel Marsi atmosfäärist täielikult haihtuda.
Tänu avastusele saame paremat aimu sellest, kuidas Marss arenes märjast, võib-olla suuresti Maa-sarnasest maailmast nüüdisaegseks kõrbeplaneediks. Teadlased usuvad, et ehkki Marsi pind on täis järve- ja jõesänge, on kogu planeedil leiduv vesi kätketud Marsi pinna alla.
MAVEN suudab uuringutoiminguid läbi viia Marsi tolmutormide ränkades tingimustes. Kui suurema osa tehiskaaslaste orbiidid on ringikujulised, võimaldades üha uuesti vaadelda samu Marsi piirkondi iga päev samal kellaajal, võtab MAVEN pidevalt proove Marsil valitsevates eri tingimustes, s.t eri kellaaegadel ning laius- ja pikkuskraadidel.
Meie punakal naaberplaneedil esineb tolmutorme regulaarselt, kuid 2018. aastal haaras võimas tolmutorm endasse kogu planeedi. Stone ütleb, et see oli uurimisrühma jaoks puhas vedamine, kuna pakkus enneolematut võimalust jälgida, kuidas reageerib tormile planeet tervikuna.
Uurimisperioodi vältel varieerus vee hulk Marsi atmosfääri ülakihis vastavalt aastaaegadele, tipnedes lõunapoolkera suve ajal. Samuti kerkis see hüppeliselt tolmutormide ajal, sh 2018. aasta üleplaneedilise tolmutormi ajal.
Stone’i töörühma arvutuste kohaselt on vee selline teisaldamine peamine põhjus, miks aatomiline vesinik nüüdisajal kosmosesse kaob, ning tõenäoliselt on see oluliselt mõjutanud Marsi kliima arengut.
Astrofüüsikud andsid Elon Muski Marsi-plaanile hävitava hinnangu: see on ohtlik luul
Astrofüüsikute Neil deGrasse Tysoni ja Martin Reedi märtsis 2021 antud hinnangul on ettevõtja Elon Muski plaan Marsile koloonia rajada „ohtlik luul”. Tyson lisas veel, et suure hulga inimeste Marsile viimine on ebareaalne ja täiesti mõttetu ettevõtmine. 2016. aastal esitles Musk oma plaani, mille kohaselt võiks esimene rakett inimestega Marsi poole startida 2025. aastal. USA kosmoseagentuuri NASA uurimus leidis aga 2018. aastal, et tänapäeva tehnoloogiaga pole need plaanid teostatavad. Musk aga säutsus Twitteris, et Marsile võiks rajada koloonia 2050. aastaks, kui alustada viie aasta pärast. Reedi sõnul on inimestel põhjust minna kosmosesse avastama, mitte elama Marsile, kus on ülimalt vaenulik keskkond. „Elon Muski idee, et miljon inimest võiks Marsile elama asuda, on ogar luul. Marsil elamine pole sugugi parem kui elamine lõunapoolusel või Mount Everesti tipus,“ rääkis ta. Tysoni sõnul on see plaan ebareaalne, kuna Marss tuleks siis muuta selliseks nagu on Maa. „Palju lihtsam oleks muuta Maa selliseks nagu see varem oli kui muuta Marss Maa sarnaseks,“ lisas ta. Elon Muski Marsile koloonia rajamine ei kuulu mitte ulme, vaid pigem psühhiaatria valdkonda, kuid just hulluarsti vastuvõtule pole Musk jõudnud…
Elu võimalikkus universumis on ebatõenäoline lotovõit
„Viimaste aastakümnete jooksul on üha rohkem astronoome avaldanud arvamust, et tõenäoliselt leidub tähtedel maaväliseid tsivilisatsioone,” teatas aastal 1999 „The New York Times”. „Selline usk maavälistesse olenditesse pole inspireerinud mitte ainult loendamatul hulgal raamatuid, filme ja telesaateid looma, vaid selle nimel on tehtud ka ulatuslikke teaduslikke uuringuid, kus kasutatakse tohutuid paraboolantenne, mis püüavad leida kosmoseavarustest intelligentsete olendite saadetud nõrgemaidki raadiosignaale.”
Elame üsna noores universumis ja elu teke Maal võib väga vabalt olla ainulaadne sündmus. Kui muudes paikades peakski leiduma primitiivset elu, on see vaevalt intelligentsuseni arenenud. Nii kõlab nende teadlaste seisukoht, kes ei usu, et elu otsimisest mujalt universumist kasu on.
Teadlased, nagu astronoom Donald Brownleen ja paleontoloog Peter D. Ward, juhivad tähelepanu ka sellele, et kuigi Maal tekkis elu kiiresti, läks siiski kolm miljardit aastat, enne kui see arenes ainuraksetest organismidest inimeseks. See viitab asjaolule, et hüpe ainuraksete eluvormide juurest hulkraksete juurde on ülimalt keeruline ja seda juhtub üliharva. Eriti seepärast, et enamikul planeetidel – erinevalt Maast – ei ole olnud miljardeid aastaid rahulikku aega, mil elu oleks võinud areneda. Dramaatilised kosmilised sündmused – meteoriiditabamused, gammakiirguse pursked ja supernoovaplahvatused – hävitavad elu enne, kui jõuab tekkida intelligentsus.
Kõik sellised uuringud võivad tõenäoliselt luhta minna, ütlevad raamatu „Rare Earth” autorid, tunnustatud teadlased dr. Peter D. Ward ja dr. Donald C. Brownlee. Nende sõnul näitavad astronoomia-, paleontoloogia- ja geoloogiaalased uued leiud, et „Maa ehitus ja stabiilsus on äärmiselt tavatud” ning et kuskil mujal pole keerukate eluvormide eksisteerimiseks sobivaid tingimusi. „Oleme lõpuks välja öelnud selle, millele paljud on juba pikka aega mõelnud – et kompleksne elu on ülimalt haruldane nähtus,” lausus dr. Ward. Dr. Brownlee lisab: „Inimesed arvavad, et Päike on tavaline täht. See pole tõsi. Peaaegu kõik teised keskkonnad universumis on eluks sobimatud. Vaid Eedeni aia sarnastes paikades nagu Maa on elu võimalik.”
Ajakirja „Sky and Telescope“ pikaajaline peatoimetaja Robert Naeye kirjeldab asja nii: „Maa peal on hulk ebatõenäolisi sündmusi täiesti õigel viisil kokku langenud ja nii meie eksistentsi taganud. See on sama kui oleksime võitnud miljoni dollari suuruse lotovõidu miljon korda järjest. Kõige kindlam on järeldada, et oleme tohutus kosmilises ookeanis üksi.“
Kurb, aga tõsi!
0,0000000000078125%. Nii väike on võimalus, et niisuguse Maa tekkimise võimalus, nagu meie koduplaneet praegu on. Tänu üheksale õnnelikule juhusele on meil väike kosmiline oaas.
Astrofüüsikute uus religioon: EKSOPLANEEDID!
4670 valgusaasta kaugusel Maast avastasid astronoomid planeedisüsteemi, milles on kokku seitse super-Maad. Sedasi nimetatakse eksoplaneete, mis on suuremad kui Maa ja väiksemad kui meie Päikeseüsteemi väikseim hiidplaneet Neptuun. Esimesed kolm eksoplaneeti avastati tähe Keplert-385 ümber tiirlemast juba 2014. aastal. Astronoomid on kosmoseteleskoobi andmeid uuesti analüüsinud ja leidnud, et tähe Kepler-385 ümber on võõraid maailmu lausa seitse. Astronoomide analüüsid näitavad, et kaks esimest planeeti, Kepler-385 b ja c, on tõenäoliselt Maast õige veidi suuremad ja hõreda atmosfääriga kiviplaneedid. Ülejäänud viis planeeti on igaüks umbes kaks korda suuremad kui Maa ja neil on tihe atmosfäär. Astrofüüsikud palvetavad nüüd hommikust õhtuni, et nendel planeetidel oleks mingisugusedki eluvormid.
Peter Hagen
Tunnuspildil: Eks unistada on ilus, kuid inimvõimed ja meie tehnilised võimalused on midagi muud.
NB! Loe ka:
Juri Gagarin – Maa külgetõmbejõu vang
Apollo 13: „Houston, meil on probleem!” (1970)
Challenger – katastroof „ettenähtud ajal” (1986)
Kosmosesüstiku Columbia hukkumine (2003)
