Pagulased – Saksamaa pühad lehmad

Järgneva lugekirja autor on päritolult tšehhitar, kes on peaaegu kolmkümmend aastat elanud Saksamaal. Sakslasest abikaasa ning töötamine ja elamine sakslaste hulgas on temast teinud sakslanna. Tšehhi infoportaalile Seznam.cz usaldas ta oma argipäevamured, mis tulid Saksamaale koos immigrantidega. Ta soovib jääda anonüümseks, sest kardab saksa tsensuuriametnikke.

Ma ei suutnud kaua aega mõista, kuidas on maal nii palju türklasi – kes neid seal vastu võttis, miks enamus neist ei tööta, vaid võtavad riigilt sotsiaaltoetusi. Töötasin statistikaametis ja väljaspool tööaega käisin küsitlusankeetidega kodudes lisa teenimas (ühe täidetud küsimustiku eest maksti 5 eurot). Käisin läbi palju kodusid, kus elasid välismaalased – sotsiaalkorterites.
Sellest, mida kõike ma seal kuulsin, oleks võinud romaani kirjutada – saksa keelt pole nad ära õppinud, kuigi on Saksamaal elanud kümneid aastaid, ainult nende lapsed rääkisid, sest pidid keelt koolis õppima. Enamus neist ei teadnud laste sünnipäevi (sageli lugesid lapsed ise seda dokumentidest, kui emad ei teadnud). Enamasti ei teadnud vanemad ka oma sünniaega – meie statistikas oli kõige rohkem vastajaid sünnipäevaga 1. jaanuar – see märgiti kõigile, kes ise ei teadnud.

Minu tööleasumisel riigiametisse oli minu töölepingus punkt: kui juhtun ütlema ükskõik mida negatiivset näiteks türklaste kohta, siis järgneb kohe vallandamine. Minu hea tuttav töötab rõivakaupluses. Ükskord läksin teda vaatama, poes ei olnud just palju inimesi ja saime vahetada mõned sõnad. Seejuures märkasin tõmmut pearätiga „välismaalannat“ lehvivas mitmekihilises seelikus, kes hoidis käes mingit sviitrit või trikood ja sidus seda nobedasti seeliku alla ümber jala. Teda ei häirinud üldse, et ma teda vaatan.
Ütlesin seda kohe oma tuttavale, aga tema ainult lõi käega ja ütles: meil on juhatajalt käsk, et mitte sellest välja teha ja tuleb lasta neil minna. Kui aga kutsuda politsei, on ka see asjatu – politsei neid kinni ei pea ja laseb minna! Need immigrandid said selle loomulikult väga kiiresti selgeks ning taolisi juhtumeid on sadu ja sadu; olin ise juures, kui kassa juures seisis immigrant kalli nahkjopega ja ulatas kassiirile 20 eurot. Kui kassiir talle küsivalt otsa vaatas, kostis immigrant: Bezahlen Mutti Merkel – seega: las maksab emme Merkel. Ootasin, mis saab edasi. Kassiir tahtis tolle jope koos kotiga ära võtta, kohale ilmus turvamees ja andis kassiirile ühemõttelise pealiigutusega mõista, et see immigrant tuleb minema lasta.
Elan koos mehega väikeses maa-asulas, kuhu kahjuks ka nemad (ainult noored mehed) kolisid – neid on meil seal kolmekümne ümber (keegi ei küsi külalt, kuidas meil rahadega on, lihtsalt antakse korraldus, et tuleb nii ja nii palju Flüchtlinge (põgenikud) vastu võtta ja kõik. Meil külas on suured probleemid internetiga, kõik on vananenud, tahtsime samuti uuendada kohutavas seisukorras oleva tänava, aga ei saa midagi – raha kulub põgenike peale.
Algul, kui nad meie juurde saabusid, ei olnud neid eriti näha, nad kartsid isegi bussi, kuid nüüd on nad juba väga iseteadlikud, hästi ja kallilt riides. Ka meil külas leidus kohe hulk vabatahtlikke, kes veavad neid arsti juurde või ostlema, kuigi nad võiksid sõita bussiga, mis on neile tasuta. Meil on külas ilus muruplats, mille eest me hoolitseme, et kõik oleks puhas ja korras. Nemad aga sülitavad kõigele sellele, „lühendavad“ oma teed just üle selle haljasala, tatistavad enda ümber, suvel tegid keset platsi isegi lõkke. Sakslased ainult vaatasid pealt ja mitte keegi ei julgenud sõnagi öelda. Kui mina hakkasin protesteerima, vaigistati mind kohe, et nemad on ju vaesekesed, küll õpivad keele selgeks, integreeruvad ja kindlasti muutuvad. Selgus, et kahel kolmandikul neist noortest meestest ei olnud isegi mitte algharidust ja see, mis neil oli, oli umbes meie esimese klassi tasemel.

Mida kõike nad riigilt saavad? Lisaks kuupiletile kuhu iganes saavad nad ka 80 eurose telefonikaardi. Hesseni lähedal oleva lõbustuspargi väravas ripub plakat: täiskasvanutele sissepääs 15 eurot, lapsed 10 eurot, koerad 2 eurot ja põgenikud 0 eurot.
Meie maja vastas on küla ainus pood – pagariäri ja selle seinal on sigaretiautomaat. Algul, kui nad möödunud aastal meie juurde ilmusid (st toodi), tegid nad seal paar korda kõva lärmi, püüdsid automaati sisse murda ja tagusid seda. Aga ennäe imet – õige varsti said nad mingi „võlukaardi“ ja automaat annab neile lahkelt sigarette. Nad peavad sinna sisse torkama isikutunnistuse, ilma selleta ei saa. Ma ei tea üldse, kuidas need neile nii ruttu anti – nad pole kõik veel täisealisedki. Suitsupaki rebivad kohe kohapeal puruks, paberitükid ja konid loobivad enda ümber laiali, kuigi igal pool on prügikastid).
Enne kui nad tulid, kutsus kohalik ajaleht üles annetama neile riideid, jalgrattaid, lapsevankreid. Tõepoolest, nende 30 hulgas oli ka kaks noorukest tütarlast, moslemit pikkade kleitide ja pearättidega ning mõlemad jäid aasta jooksul rasedaks ja sünnitasid. Loomulikult leidus „heategijaid“ – kiriku ette kuhjus iga päev hunnikute viisi karpe ja kotte riietega, tohutu hulk jalgrattaid lastele, täiskasvanutele, kolmerattalisi… Lõppes see asi nii, et riideid neist mitte keegi ei võtnud, kogu see kraam seisis seal vihma käes. Täna käivad nad kallites firmariietes meie raha eest. Jalgrattad aga roostetavad seal tänaseni, kellelgi pole huvi.

Juba natukese aja pärast seisis ajalehes: kel võimalik, palume põgenike jaoks annetada korralikke arvuteid. Tagatipuks ostis külakogukond ise neile jõulude paiku viis uut tahvelarvutit. Mis puutub naistesse, siis need on nende jaoks midagi väga madalat. Nagu oli näha, need kaks naist „tohtisid“ käia ainult nende taga, mitte aga kõrval. Kui mina sõidan mõnikord koos nendega bussiga linna (sinna sõidavad nad kõik iga päev, sest külas on ju igav), siis niipea, kui buss tuleb, lükatakse meid kohalikke, nii vanu kui noori, jõhkralt kõrvale ja trügitakse sisse. Nad ei käi ringi ükshaaval, neid on näha ainult jõukudena. Kogunevad nad peamiselt raudteejaama juures, varem võis seal näha kodutuid, tulnukad on aga need kodutud mingil viisil „välja tõrjunud“ ja laiutavad nüüd seal hordide kaupa. Nii ka jalakäijate tsoonis, kus varem nautisid kevadpäikest peamiselt pensionärid, ei leidu enam ühtki vaba pinki, kõikjal on „nemad“ ja vahivad irvitades sakslasi (loomulikult peamiselt noori tütarlapsi). Nad on tõesti enam kui ebameeldivad.

Tunnuspildil: Sakslased on otsustanud lasta oma vähesegi rahvusliku eneseväärikuse ülbetel araabia anastajatel mutta tampida. Okupantide plakatil on kiri: „Me nõuame rohkem raha”.

August 2018

Tšehhi keelest: Toomas Tutt

NB! Loe ka:
Kes suudaks sakslasi mõista ehk mis on Canossa-sündroom