Hüvasti, Krimm! (galerii)
Kunagi oli Krimm nõukogude inimestele sama mis ameeriklastele Florida. Kliima Krimmis on fantastiline, mändide lõhn Artekis aga lausa uimastav…
Kuid kellele kuulub Krimm?

19. veebruaril 1954, seoses 300 aasta möödumisega Ukraina ühinemisest Venemaaga, anti Krimmi oblast NSVL Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi otsusega, millel K. Vorošilovi allkiri, üle Ukraina NSV-le. Otsuse kinnitas 26. märtsil NSVL Liidu Ülemnõukogu. Veelgi omapärasem oli Moskva poolt see, et Ukraina arvati 1945. aastal eraldi ÜRO liikmeks. (Koos Ukraina ja Valgevenega sai N. Liit ÜROs kolm häält!) Koos Krimmi oblastiga sai Ukraina NSV faktiliselt ka Sevastopoli linna, mis juriidiliselt siiski kinnitamist pole leidnud. Sevastopol on olnud ajalooliselt Venemaa sõjalaevastiku Musta mere laevastiku peabaas. Krimmi „kinkimisega” Ukrainale rikkus N. Hruštšovi valitsus tegelikult 1954. aastal kehtinud NSVL konstitutsiooni, sest põhiseaduse § 22 järgi oli Krimm Vene NFSV osa. Põhiseaduses § 18 on aga kirjas: Liiduvabariikide territooriumi ei või muuta ilma nende nõusolekuta. Ei Ukraina ega Krimmi elanike hulgas korraldatud referendumit.
– – –
19 февраля 1954 года, в связи с 300-летием присоединения Украины к России, решением Президиума Верховного Совета СССР, подписанным К. Ворошиловым, Крымская область была передана в состав Украинской ССР. Это решение было утверждено Верховным Советом СССР 26 марта. Еще более своеобразным было признание Москвой Украины в качестве отдельного члена Организации Объединенных Наций в 1945 году. (Вместе с Украиной и Беларусью Советский Союз имел три голоса в ООН!) Вместе с Крымской областью Украинская ССР де-факто получила и город Севастополь, что, однако, не было подтверждено юридически. Севастополь исторически был штаб-квартирой Черноморского флота России. Передав Крым Украине, правительство Н. Хрущева фактически нарушило Конституцию СССР 1954 года, поскольку согласно § 22 Конституции Крым входил в состав Российской СФСР. § 18 Конституции: территория федеративных республик не может быть изменена без их согласия. Референдум среди населения Украины и Крыма не проводился.
– – –

Am 19. Februar 1954, anlässlich des 300. Jahrestages des Beitritts der Ukraine zu Russland, wurde die Oblast Krim durch einen Beschluss des Präsidiums des Obersten Sowjets der UdSSR, unterzeichnet von Kliment Woroschilow, an die Ukrainische SSR übertragen. Der Beschluss wurde vom Obersten Sowjet der UdSSR am 26. März gebilligt. Noch merkwürdiger war die Anerkennung der Ukraine durch Moskau als eigenständiges Mitglied der Vereinten Nationen im Jahr 1945. (Zusammen mit der Ukraine und Weißrussland hatte die Sowjetunion drei Stimmen in der UNO!) Zusammen mit der Oblast Krim erhielt die Ukrainische SSR de facto auch die Stadt Sewastopol, was jedoch rechtlich nicht bestätigt wurde. Sewastopol war in der Vergangenheit das Hauptquartier der russischen Schwarzmeerflotte. Mit der „Schenkung“ der Krim an die Ukraine verstieß die Regierung Chruschtschow faktisch gegen die Verfassung der UdSSR von 1954, da die Krim gemäß § 22 der Verfassung Teil der russischen NFSR war. § 18 der Verfassung besagt, dass das Gebiet der föderalen Republiken nicht ohne deren Zustimmung geändert werden darf. Weder die Ukraine noch die Krim waren Gegenstand eines Referendums.
– – –
On February 19, 1954, on the occasion of the 300th anniversary of Ukraine’s accession to Russia, the Crimean oblast was transferred to the Ukrainian SSR by a decision of the Presidium of the Supreme Soviet of the USSR, signed by Kliment Voroshilov. The decision was approved by the Supreme Soviet of the USSR on 26 March. Even stranger was Moscow’s recognition of Ukraine as an independent member of the United Nations in 1945 (together with Ukraine and Belarus, the Soviet Union had three votes in the UN!) Along with the Crimean Oblast, the Ukrainian SSR also de facto received the city of Sevastopol, although this was not legally confirmed. In the past, Sevastopol was the headquarters of the Russian Black Sea Fleet. By ‘donating’ Crimea to Ukraine, the Khrushchev government was in effect violating the 1954 Constitution of the USSR, as Crimea was part of the Russian NFSR under § 22 of the Constitution. §18 of the Constitution stipulates that the territory of the constituent republics may not be changed without their consent. No referendum was held in either Ukraine or Crimea.
* * *
Puhkus Krimmis oli odav. Ööpäev korteris maksis kõigest 1 rubla (hotelle oli väga vähe). Söök – kuigi solk – oli samuti odav. Kaug-Idas või Põhjas töötavad inimesed eelistasid Krimmi sõita rongiga, sest rongisõiduks kulunud aeg lisati puhkusele juurde. Tavaliselt veedeti Krimmis kogu puhkus. Nüüd on kõik muutunud, Krimmist ei taha isegi vaene venelane enam midagi kuulda. Piirid on avatud, teed lahti ja eriti need, kes varematel aegadel välismaale ei pääsenud tõmbavad nüüd mööda maailma ringi, et kaotatut ja saamata jäänut tasa teha.
11. märtsil 2014 võttis Krimmi Vabariigi Ülemnõukogu vastu iseseisvusdeklaratsiooni. 16. märtsil 2014 toimus Krimmi Vabariigis Ukraina ning enamiku kolmandate riikide poolt ebaseaduslikuks peetav referendum, kus 96,77% hääletanuist hääletas Venemaaga liitumise poolt. (Ei tohi unustada, et etnilisi ukrainlasi oli Krimmis kõigest 11%.) Festival Simferoopoli tänavatel aasta hiljem ei suutnud aga varjata isolatsiooni, millesse poolsaar sattunud oli. Ehkki Krimmis elavad venelased olid üliõnnelikud, et nad on taas osake emakesest Venemaast, oli poolsaare majanduselu pikka aega täielikult halvatud…
Jalta ranna ääres asuv McDonaldsi restoran oli kunagi siinkandi kõige suurema liiklusega jalutuspaik. Nüüd on see suletud, uksel kulunud sildike „suletud meist mitte sõltuvatel põhjustel.“
McDonald’s ei ole sugugi ainuke rahvusvaheline ettevõte, mis Krimmist lahkus. Neid on palju. Teiste seas PayPal, Amazon ja isegi mitmed Venemaa pangad.
Kunagine edukas kuurortlinn on muust maailmast eraldatud. Mobiiltelefonidega piirkonnast välja helistamine on väga keeruline. Krediitkaartidega maksta ei saa.
Visa ja MasterCard on mõlemad Krimmis lõpetanud tegevuse, mis mõjub regiooni majandusele eriti halvavalt. Ettevõtted ei saa teha ülekandeid ega saa ülekandeid ka kätte.
Ainuke maismaad mööda kulgev tee Ukrainasse suleti Kiievi võimude poolt, toiduainete hinnad on läinud lakke, turistide arv on drastiliselt vähenenud ning 3G mobiiliteenus ei tööta. Poolsaarel on ka vähe joogivett (probleeme joogiveega oli juba nõukogude ajal) ning probleeme on elektriga. Üle 80% neist hüvedest tuli Ukrainast.
Siinne majandus on saanud kahjustada ka sanktsioonide tõttu, mille USA ja Euroopa Liit on kehtestanud. Turismivaldkonnas on samuti lood kehvad. Võrreldes 2013. aastaga kukkus turistide arv 2015. aastaks poole võrra. Varematel aegadel külastas Krimmi keskmiselt 6 miljonit inimest aastas.
Ukraina ametnikud panid seisma rongiliikluse ning piiril on kontrollpunktid, mis ei lase sisse Krimmi poolt tulevaid autosid.
Krimmi saab reisida lennuki või praamiga, kuid järjekorrad on mõlemal puhul väga suured. Praamijärjekorras ootavad tihti tuhanded autod ülesõitu.
Venemaa lõi panga, et kohalikke aidata ning on lubas Krimmi ja Venemaa vahele üle Kertši väina ehitada silla. Selle 3,7-miljardilise eelarvega ehitise sai endale Arkady Rotenbergi ettevõte. Sild saigi valmis, kuid Krimm ei muutunud sellest vene turistide jaoks ahvatlevamaks. Krimm venelasi enam ei huvita, maailm on avatud ja on palju põnevamaid paiku, kus oma puhkus veeta.
Krimmi põllumajanduski ei ole jäänud puutumata. Ukraina keeras kinni veekraanid, kust kaudu jooksis 85% piirkonna värskest veest. Joogiveepuudust veel ei ole, aga riisisaak ning 35% juurviljasaagist läks kaotsi küll.
Poolsaar on sunnitud nüüd kaupu ostma vaid Venemaalt. Transpordiprobleemid ning Venemaa enda majanduslikud probleemid tähendavad aga seda, et toidu hinnad kasvasid kõigest aastaga peaaegu 2,5 korda.
Vahel tuleb seda toitu süüa küünlavalgel, sest elektrit saadakse Ukrainalt ning katkestusi on palju. Ühe katkestuse ajal suri kohalik krokodill, kes ei talunud krõbedat talvekülma.
2015. aasta märtsi alguses palus Jalta linnapea Andrei Rostenko, hoolimata aina süvenevast USA-vihast, et McDonald’s piirkonda tagasi tuleks. Lähim koht, kust Big Maci osta saab, asub siiani siiski kas Venemaa teistes piirkondades või Ukrainas.
* * *
Kui Krimmi tagasivõtmise alguses, 2014. aastal Venemaa poolt, lubas Ukraina Maidani-järgne ja järjekorras viies president Petro Porošenko oma valimiskampaanias, et sõda lõpetatakse mõne päevaga, siis 2018. aastal vabandas ta oma sõnade eest. Ühegi presidendikandidaadi valimiskampaanias ei ole enam olnud konkreetset plaani, kuidas tuua Krimm tagasi Ukraina rüppe. Ütleme ausalt, et rohkem plaane ei olnudki, loodeti vaid, et välismaailma sanktsioonid hakkavad tööle ja Venemaa ei jõua enam Krimmi toetada või et Venemaa loobub Krimmist vabatahtlikult. Või et lõpuks saab Ukraina nii edukaks riigiks, et Krimm tahab ise Ukraina koosseisu tagasi tulla, mis on muidugi absurdne lootus, sest Krimmis on ülekaalus etnilised venelased, keda mingi Ukraina ei koti. Või otsustab Putin näiliselt eluaegsest võimust loobuda või ta kukutatakse, mis tundub sama ebatõenäoline kui eelmised variandid. Pealegi ei ole isegi opositsioonipoliitikud lubanud selgelt Krimmi tagastamist.

„Krimm ei ole võileib, et seda edasi-tagasi anda,“ ütles kunagi intervjuus opositsionäär Aleksei Navalnõi (1976–1224). On ütlematagi selge, et Venemaa opositsioon ei tähenda automaatselt koalitsiooni Ukrainaga. Maailm ei tunnistanud Krimmi okupeerimist ja oli sügavalt mures, aga toimivat plaani lisaks sanktsioonide pikaajalisele mõjule ei olnud kellelgi. Muide, maailm pole tänini tunnustanud ka Põhja-Küprose okupeeerimist Türgi poolt. Ja siis? Türgi ei kavatsegi vallutatud alast loobuda!
Samas oli Krimm Venemaale vaid esimene katsetus, kui kaugele võib minna. Pärast Abhaasiat, Osseetiat, Gruusiat ja Krimmi selgus, et see piir on veel kaugel. Milleks muretseda tulevaste sanktsioonide pärast, kui sisepoliitiliselt toetust tõstev sõda kergitab reitingut siin ja praegu?
Mõned kuud pärast Krimmi okupeerimist algas Venemaa pealetung Donetskile ja Luganskile ning hakati looma nn rahvavabariike. Võib palju kirjutada sellest, kuidas kaardile joonistati Novorossija ehk Uus-Venemaa koosseisu ka Odessa ja Dnipro, kuidas maabusid „rohelised mehikesed“ ja kuidas kaitsti Donetski lennujaama. Donetsk ja Lugansk koos oma umbes 5% Ukraina territooriumiga said kohalike klannide ning Venemaa poolt toetatud vabatahtlike ja sõjaväeosade okupeeritud piirkonnaks, kuigi veel üllatavalt kaua käis vaidlus, kas Venemaa on konflikti osaline või ei. Venemaa muidugi eitas kõike. Kuni paljude ümberlükkamatute tõendite saabumiseni oli hulga mugavam uskuda, et tegemist on kohalike klannide isetegevusega. Kindel teadmine tähendab ju kohustust reageerida, aga see omakorda tähendab otsuseid ja tegusid, mis võivad olla ebamugavad, aga ka ebapopulaarsed.
Isetegevust muidugi ei olnud. Tasapisi hakkas usutavatest ja uskumatutest allikatest kogunema fakte Vene riigi ja regulaarvägede osalusest sõjas, mida Venemaa nii innukalt eitas. Aga inimfaktori ennustamatust on raske ülehinnata ja seekord oli inimfaktori nimeks Artjom.

13. juunil 2014 nähti Donetski territooriumil Vene tankikolonne. Kuigi Ukraina sõjaväel ei olnud selliseid tanke ega varustust, eitas Venemaa oma osalust. Kuni hommikul saabus tööpostile Vene piirivalvur Artjom. Artjom oli, oh õnnetust, aktiivne Instagrami kasutaja. Noor piirivalvur tuli kaastöötajatele külla ja nägi piiriületuspunktis Vene tanke. Kuigi Vene vägedele ja piirivalvuritele oli kindlasti antud korraldus kõike eitada, olid juhised Artjomist ilmselt vaba päeva tõttu mööda läinud. „Täna on kaks aastat, kui olen siin töötanud. Mida iganes, aga sellist pilti ma tollipunkti tulles küll ei oodanud,“ kirjutas noor piirivalvur, lisades foto tankidega piiriületuspunktis.
„Tänan, Artjom!“ ohkasid õnnelikult kogu Ukraina poliitikaväli ja ajakirjandus, salvestades kiiresti tõendid Vene sõjavarustuse seismisest Ukraina piiriületuspunktis. Kuigi noormehele tehti ilmselt kähku selgeks, et ta eksis, ja ta sulges Instagrami, hakkas foto elama oma elu. Sellest sai esimene fotograafiline tõend, et sõjatehnika tuli just Venemaalt.
Augustis 2014 tuvastati juba 80 märgistamata tanki ja militaarsõiduki piiriületus. Augustis 2015 kinnitas ka OSCE, et Venemaa sõnul humanitaarmissioonide sildi all viidi Ukrainast ära teatud seadmeid ja hukkunud Vene sõjaväelaste surnukehi ning toodi sisse sõjaväevarustust Vene palgasõduritele ja regulaararmeele. Detsembris 2015 tunnistas juba ka Venemaa, et eriüksused on kohal Donetskis ja Luganskis.
Tunnistati, aga lahendust ei leitud. Ei leitud ka siis, kui hakati represseerima krimmitatarlasi ja teisitimõtlejaid ning andma välja Vene passe. Jõu kasutamine ei olnud lahendus, välismaailm püsis mures, aga 2021. aasta lõpus ei olnud veel selgeid plaane ega ole tänini, kuidas tuua Krimm tagasi Ukraina koosseisu.
Septembris 2020 läks Ukrainas kooli esimene põlvkond, kes on kasvanud ilma Krimmita ja kellest enamiku vanemad ei ole enam viinud lapsi suviti Ukraina Jalta või Sevastopoli rannakuurortidesse. Nagu Krimmiski läks kogu Ukrainas kooli see põlvkond, kelle jaoks on poolsaarel kogu nende eluaja vältel kehtinud praegune Vene võim.
Ajalool on aga omadus muutuda. Okupeeritud territooriumide peatükk ei ole veel suletud paljudel põhjustel, alates põhimõttelistest ja juriidilistest ning lõpetades faktiga, et Krimmi poolsaare veetarned sõltuvad Ukrainast ja seda probleemi ei lahenda isegi mitte rutakalt ehitatud Kertši sild.
24. veebruaril 2022 alustas Venemaa täiemahulist sõda Ukraina vastu, sõda, mille tulemused pole veel teada, kuid kuidas see sõda ka ei lõppeks, kuid üks on selge, Krimmi ei saa Ukraina enam kunagi tagasi, seda enam et Krimm pole ajalooliselt kunagi kuulunud Ukrainale, läbi aegade pole Krimmi ajalool Ukrainaga vähimatki pistmist.
Peter Hagen
NB: Loe ka:
Ukraina keeruline ja vastuoluline ajalugu
NSV Liidu lõpp (2 galeriid)
Džohhar Dudajev: „Russism on kõige inimvihkajalikum ideoloogia!”
Miks venelased sõimavad ukrainlasi fašistideks ja banderalasteks?