Hurrikaan Andrew (august 1992)

14. augustil 1992 liikus Aafrika läänerannikult Atlandi ookeani kohale pilvitus, milles polnud midagi ebatüüpilist. Hurrikaanihooajal, mis kestab juunist novembrini, ilmuvad selles regioonis iga kolme-nelja päeva tagant pilvemoodustised, mis passaatidest tõugatuna liiguvad Ameerika suunas. Ainult iga seitsmes sellisest pilvekuhilast muutub hurrikaaniks.

Nagu ikka, võis ka see „hurrikaanimaim” areneda ja kasvada ainult soodsates tingimustes. Hurrikaane kirjeldavas peatükis oli juba juttu, et vee soojus ookeani pinnakihtides peab olema vähemalt 26 °C või rohkem ja õhk ookeani kohal väga soe ja niiske. Soe veekiht peab ulatuma vähemalt 60 m sügavusele, sest tormilaineid tekitades jahutab hurrikaan mere pinda mõne kraadi võrra. Nii mõnigi hurrikaan on merevee jahtumise tagajärjel hingusele läinud. Kui aga hurrikaan saab alguse Roheneemesaarte piirkonnas, siis seal on vesi piisavalt soe, et keeristormile „elu sisse puhuda”.
48 tundi hiljem määratleti Roheneemesaarte piirkonnas olev moodustis meteosatelliidi vahendusel troopiliseks madalrõhkkonnaks. Samal ajal vallandus hurrikaani tekitavate tegurite ahelreakatsioon. Hurrikaani moodustumisele aitasid kaasa ka 1992. aasta augustis Atlandi ookeani selle osa kohal valitsenud tuuled, mis puhusid suhteliselt ühtlaselt kogu troposfääri ulatuses. Kui tuuled puhuvad suurtes kõrgustes liiga kiiresti või teises suunas kui madalamal puhuvad passaattuuled, siis raugeb „maimukese” jõud juba eos. Ilma tõusvate soojade õhuvooludeta tsükloni keskme läheduses ahelreaktsioon katkeb. Näiteks novembris tekib Atlandi ookeani kohal väga harva hurrikaane, sest jugavoolud (neist on juttu eraldi peatükis) takistavad sooja õhu kerkimist ja troopilise tormi väljakujunemist.
Tulevane hurrikaan Andrew kasutas kõiki soodsaid tingimusi. Kuna õhurõhk jätkas langemist, hakkas õhk kiiremini pöörlema. Tuulte kiirus tõusis umbes 60 kilomeetrini tunnis, mis tähendas seda, et tekkinud troopiline depressioon oli tugevnenud troopiliseks tormiks. 17. augustil sai juba üle poole Atlandi jõudnud troopiline torm endale nimeks Andrew. Järgmised viis päeva ei märganud meteoroloogid midagi niisugust, mis oleks andnud põhjust muretsemiseks. Ilma suuremat hoogu kogumata rühkis Andrew loodesse ning võis arvata, et ta peatselt laguneb.
23. augusti öösel muutus olukord radikaalselt. Andrew muutis kurssi ning liikus otse Bahama ja Florida suunas. Tuulte kiirus ulatus 117 kilomeetrini tunnis, mis ületas piiri, mil troopiline torm läheb üle hurrikaaniks.

Troopilise keeristormi läbimõõt ei anna alati ettekujutust tema tugevusest. Kuid võrreldes hurrikaan Camille’iga (1969) ja tsüklon Tracyga (1974), oli Andrew suhteliselt väike – tema silma ümber oli tormituulte kiirus „ainult” 160 km/h.
Tänu hurrikaani ümber valitsevale tuulevaikusele arenes Andrew takistamatult. Samal ajal asetses põhjas ulatuslik kõrgrõhkkonnaala. Andrew, nagu iga teinegi hurrikaan, jätkas oma liikumist läände Miami suunas. Kui aga Ameerika Ühendriikide kaguranniku lähedal poleks laiunud kõrgrõhuala, oleks Andrew võib-olla pöördunud kohe põhja ning suundunud Põhja-Atlandile. Õnnetuseks pöördus Andrew põhja poole alles Bahama, Florida ja Lousiana kohal, mis oli liiga hilja.
Andrew soojamehhanism tugevnes ning kiiremini puhuvad tuuled saavutasid tugevuse, mis tegi neil võimatuks tsentrumisse pääsemise. See viis tüüpilise väljakujunenud hurrikaani tunnuse – silma tekkimisele. See keset tormi asuv täielik vaikuseala, mis võib olla 8- kuni 80-kilomeetrise läbimõõduga, vangistab endasse sageli arvutuid merelinde. Tormi silmas taevas mõnikord selgineb ja selge vaikus paneb inimesi uskuma, et torm on juba möödas. Suure Miami hurrikaani ajal 1926. aastal lahkusid inimesed silma kohalejõudmisel hotellidest ning mõned läksid isegi randa päikest võtma või merre ujuma. Teised jällegi uudistasid hurrikaani kahjustusi. 40 minutit hiljem tappis tagasipöördunud hurrikaan rohkem kui sada kergemeelset puhkajat.
Hurrikaani keskmesse sattunud meremehed ei lase aga ennast sinisest taevast eksitada, seda enam, et lained võivad silmas olla täiesti kaootilised. 1869. aastal Hiina meres taifuuni silma sattunud laeva kapten meenutas hiljem, et „kohutavalt ulguv tuul vaikis äkki, vesi aga kuhjus mõlemal pool laeva püramiidjatesse moodustistesse, mis olid kõrged nagu mäed. Need vahutasid ja lagunesid laiali, nagu oleks keegi neid selles hiigelkatlas kulbiga seganud”.
Silma nähtamatus seinas kõigest mõne tuhande meetri kõrgusel merepinnast saavutavad hurrikaanituuled oma maksimaalse kiiruse. See on üks paljudest erinevustest sooja tsentrumiga hurrikaani ja külma tsentrumiga keskmise tugevusega tormi vahel. Viimase tugevus suureneb koos kõrgusega, sest tema rõhuerinevused suurenevad samuti kõrguse suurenedes. Hurrikaanis aga võivad maksimaalsete kiirustega iilid ulatuda ookeani pinnani. Andrew oli võimeline tekitama oma silma seinas tuuli kiirusega 250 km/h. Hurrikaani edenemise üheks põhjuseks oli tempo, millega kulges tema arengut soodustav ahelreaktsioon. Õhurõhu kiire langus silmas näib olevat üheks oluliseks tugeva hurrikaani väljakujunemise eelduseks. Vaikses ookeanis märatsenud taifuun Forrest, mis oli teadaolevatest suuremaid, langes õhurõhk vähem kui ühe ööpäeva jooksul 975 millibaarilt 875 millibaarile ning tuul tugevnes paiguti 115 kilomeetrilt tunnis 265 kilomeetrile. Sama arengu tegid läbi Atlandi hurrikaanid Camille 1969., Allen 1980. ja Gilbert 1989. aastal. Ka Andrew’ silma rõhk langes kiiresti. Esimese poolteise päeva jooksul liikus väljakujunenud hurrikaan Andrew ookeani kohal, mille vee temperatuur oli üle 30 °C. Õhurõhk tema keskmes langes peaaegu kaheksa protsenti ning pilvemüürist silmaseina läbimõõt ahenes kaheksale kilomeetrile, millest piisas, et tsentrumis möllavate püsituulte kiirust kahekordistada. Tugevad tuuled ja madal õhurõhk (921 millibaari) muutsid Andrew’ viienda kategooria hurrikaaniks.
Kaks päeva hiljem liikus Andrew’ silm üle Eleuthera saare, seejärel üle Berry saarte. Siin ajas torm üles seitsme meetri kõrguse tõusulaine, kuid kohtas samas oma esimest tõsist takistust: suurt Bahama madalikku.

Kuigi seal on vesi soojem kui ookeanis, on seal mõõna ajal sügavus ainult poolteist meetrit. Andrew soojusmehhanism ei olnud küllalt tugev ja keeristorm hakkas energiat kaotama. Kolme tunni jooksul tõusis silmas õhurõhk ja tuulte kiirus silmaseinas alanes 185 kilomeetrini tunnis.
Floridale lähenev ja nõrgenev Andrew andis lootust, et kõige halvem jääb ära. Kuid hurrikaani teine silma sein tõmbus kiiresti esimese ümber. 24. augusti päikesetõusu ajaks oli hurrikaanil jälle ainult üks silma sein, milles puhusid tuuled kiirusega 225 km/h. Kell 5.05 kohaliku aja järgi ületas silm Homestead Air Force’i baasi ida pool. Hurrikaan liikus edasi umbes 32 km/h. Väike ja kiire Andrew laskis Florida kohal alla ainult 175 mm sademeid. Torm tõstis kaugel Biscaia lahes vee küll rekordilisele kõrgusele (5,07 m), kuid suurem raju läks Miami Beachist ja teistest tihedalt asustatud paikadest mööda.
Tänu õigeaegsele hoiatusele jõuti evakueerida rohkem kui miljon inimest ja hukkunute arv piirdus 43-ga.
Kuid Andrew’ tuuled tegid maismaale jõudes halastamatut hävitustööd ning tema põhjapoolsed lääne suunas puhuvad tuuled muutusid hurrikaani edasi liikudes üha tugevamaks.
Kiired hurrikaanid tungivad kaugemale maismaale kui aeglased. Jõuline Hazel säilitas 1954. aastal liikumiskiiruse 95 km/h ka pärast seda, kui ta oli jõudnud Põhja-Carolinasse ning tema silm püsis kuni Torontoni. Kiire hurrikaan Opal tõi 1995. aastal tormituuli isegi Atlanta eeslinnadesse. On teada, et maismaa pidurdab hurrikaani hoogu isegi rohkem kui külm vesi. Andrew’d selline saatus ei tabanud, sest ta kulutas neli tundi soise Lõuna-Florida ületamiseks. Ainult pisut nõrgenenuna saavutasid hurrikaani tuuled Mehhiko lahe kohal taas kiiruseks 190 km/h. Terrebonne’i lahes olid lained 9 m, kohati isegi 19,5 m kõrgused. Lõpuks pöördus hurrikaan põhja ning jõudis 26. augustil Louisianas 30 km Morgan Cityst lääne pool mandrile, tappes kaheksa inimest. Andrew’ teekond oli lõppenud. Vaevalt üks päev pärast tema maismaale jõudmist ei olnud hurrikaan enam tugevam kui tavaline troopiline madalrõhkkond. Kuid nii nagu teisedki troopilised keeristormid, pidi ka Andrew kõigepealt vabanema oma üleküllastunud niiskusest. Kui nõrgenev hurrikaan Camille 1969. aastal mandrile jõudis, põhjustasid tohutud äikesevihmad Jamesi jõe üle kallaste tõusmise. Rohkem kui sada inimest hukkus öösel ootamatus üleujutuses ning mägedes tekkinud maalihete tagajärjel. Üleujutusi ei põhjusta mitte ainult tugevad hurrikaanid. Keeristorm Alberto, mis oli Andrew’st tunduvalt nõrgem, rippus 1994. aastal nõrkades tuultes Georgia kohal. Alberto oli Mehhiko lahest kogunud tohutul hulgal vett ning põhjustas Georgias selle osariigi ajaloo kõige suurema vihmasaju. Äkilised üleujutused purustasid üle 100 tammi ja tapsid 30 inimest. Materiaalset kahju hinnati 500 miljonile dollarile. Samal aastal möllanud hurrikaan Gordon tõi endaga kaasa tohutu paduvihma, mille tagajärjel tekkinud mudavooludes hukkus Haitil üle tuhande inimese.
Keeristorm Andrew tõi USA kaguosasse kaasa 250 mm sademeid, kuid see on tühine hulk võrreldes Albertoga, mis kaks aastat hiljem tõi Georgiasse 675 mm sademeid. Muus osas oli Andrew’ tekitatud kahju tohutu. Ainuüksi Floridas oli purustatud või raskesti vigastatud peaaegu sada tuhat elamut. Hurrikaan purustas umbes 2000 km elektri- ja telefoniliine. Louisiana ranniku lähedal purustasid 18 m kõrgused lained mitu naftapuurimisplatvormi ja väikelinn Homestead ning selle naabruses asuv õhujõududebaas tehti maatasa.
Materiaalset kahju hinnati 25 miljardile dollarile. Taas oli troopiline keeristorm näidanud oma surmavat jõudu, jättes maha laastatud maa.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Galvestoni hurrikaan 1900
Hurrikaan Katrina, USA, august-september (2005)