Hukkunud Nukkude Saar

Mehhikos, umbes 20 kilomeetri kaugusel pealinnast Mexicost, asub pelutav koht – hispaania keeles La Isla de las Munecas, tõlkes Nukkude Saar. Kohalikus rahvakeeles pannakse sellele aga üks täiend juurde – Hukkunud Nukkude Saar.

Laiema tuntuse sai see tänu Julian Santana Barrerole, juurviljakasvatajale ja -kaupmehele, kes elas seal möödunud sajandil. Vanemate põliselanike meenutuste põhjal oli see häbelik, sõnaaher mees, kes suhtles inimestega vaid turukontaktide tasemel. Kõik muutus 1950-ndatel, mil Barrero hakkas korduvalt nägema ühte ja sama painajalikku und. Selles palus kunagi Tescoco järve uppunud väike tüdruk tungivalt, et mees asuks elama järve väikesaarele.
Mehhiko põliselanike uskumustes, tänu hispaania konkistadooride ja kohalike indiaanihõimude segunemisele, on veel elus nii mõnedki uskumused iidsetest aegadest. Kuigi truualamlikud katoliiklased, peavad nad au sees surnute kultust, usuvad meie ja hauataguse maailma naabrusse ja võimalusse suhelda kadunute hingedega. Veendumuses, et suhtles unes just ühega neist ja kartes karistust, kui ta manitsust ei järgi, jättis Julian Barrero pere maha ja asus ümber inimtühjale, võsarägusse kasvanud saarele. Järve lähiümbruse elanikud pidasid seda saart neetud paigaks ja Barrerot hulluks, sest legendi kohaselt toimetasid saarel ainult vaimud. Aga mees oli kindel, et ainult seal pääseb ta painavast unenäost.

Nukkude kalmistu
Esialgu unenägu ei kadunud. Aga varsti leidis Barrero oma hüti lähedalt lõhutud, ühekäelise nuku. Pidades seda märgiks, seadis ta nuku kordaja riputas selle puu otsa oma hüti kõrval. Aitas – kummitus enam unenägudesse ei ilmunud. Mõni aeg hiljem hakkasid ta unenägusid taas külastama kõikvõimalike kadunute vaimud. Justnagu sisemise käsu ajel otsis Barrero järgmise katkise nuku ja asetas selle esimese kõrvale, siis veel järgmise… Sestpeale hakkaski ta kõikjalt, nii prügimägedelt kui laste mänguväljakutelt, otsima väljapraagitud, kõlbmatuid nukke ja tõi need endistele seltsiks.

Teda naerdi, peeti pöördumatult hulluks, aga kui paljud järve kallaste küladest, keda olid vaevanud analoogilised unenäod, nendest vabanesid, hakkasid inimesed ise Barrerole räsitud nukke tooma. Erak ei pannud neid üles kuis juhtub, vaid konkreetse eksemplari konkreetsesse kohta. Millisel põhimõttel, seda ei osanud ta selgitada – lihtsalt teadis, et nii peab, ja kõik. Nõnda moodustab osa eksponaatidest nagu kobara, mõned istuvad uhkes üksinduses oma oksal, mõned võsarägastikus, nii et neid pole õieti nähagi. Ka on sandistatud nukkudega täidetud kokku kolm Barrero hurtsikut.
Viimastel eluaastatel ta saarelt enam peaaegu ei lahkunud, kartes, et vaimud teda selle eest karistavad. Kuni aastal 2001, 87-aastasena, uppus Tescoco järve. Kohalike kinnitusel täpselt samasse paika, kuhu see väike tüdrukki, kes talle esimestes unenägudes ilmus. Enne surma laulis erak pidevalt ja valjul häälel, enesejulgustuseks sellepärast, et summutada uppunute hääli, kes teda pidevalt kutsuvad…
Uurijate kinnitusel oli aastat 500 tagasi asteekidel tavaks tuua inimohvreid oma vihmajumalale Tlalocule, kindlustamaks head viljasaaki ja turvalisust. Tescocosse heideti tema meeleheaks väikeseid lapsi, kusjuures põuastel aastatel viidi rituaal läbi korduvalt. Nii et võimalik, et nende rahu leidmata hinged olidki need, kes Barrerot vaevasid, ja nukkude kogumise ning nende ülesseadmisega püüdis ta neilt lepitust saada. Lapsed jäävad lasteks ka pärast surma, nõnda said lahkunud ilmselt hingerahu just lõhutud leludest – samasugustest õnnetutest nagu nad ise.

* * *

Kohalike palvete peale (et hukkunute hinged neid taas kummitama ei tuleks) võttis onu müstilise kollektsiooni hooldamise enese peale Barrero vennapoeg Anastasio oma perega. Tänu nende püüdlustele jätkub hukkunud nukkude arv kasvamist. Uus ülevaataja korrastas saare, paigutas kõikjale lillepotte ja püstitas risti kohta, kus Barrero uppus.
On organiseeritud ekskursioonide vastuvõtmine ja saar on kantud Mehhiko vaatamisväärsuste nimestikku. Hüttides ei ööbita kunagi, ja seni on Julian Barrero jäänud ainsaks, kes julges saarel elada. Paljud ümberkaudsetest elanikest usuvad jätkuvalt, et don Julian Santana õnnis vaim elab seal edasi ja tagab neile head suhted uppunute hingedega, et neil ei tekiks kiusatust elavaid hirmutama tulla.

MAAJA