Grupiseks

Grupiseksi ajalooline algvorm oli kultuseorgia, jumalateenistus, millest oli pikemalt juttu juba ühes eelnevas peatükis. Kui algusaegadel kasvas püha talitus vaid vahetevahel üle grupiseksiks, siis hiljem võis usutseremoonia muutuda juba pelgalt seksorgia pidamise ettekäändeks.

Meelehea pakkumine kreeka ja rooma jumalustele, kellele inimene oli andnud näo oma ettekujutuste järgi, muutus elurõõmsas ja kombelõdvas ühiskonnas peagi erootilise sisuga seltskonnalõbustuste korraldamise ajendiks. Vaheldust ja naudingut pakkusid ka lõbumajad, mida linnades leidus arvukalt. Ka see, et tavaline seltskondlik koosviibimine lõppes üleüldise orgiaga, ei olnud Vana-Kreekas ja Vana-Roomas põrmugi haruldane. Antiikaegne komme lamada pidusöögi ajal klinedel sobis väga hästi kokku nõudlike meeskülaliste sooviga mitte piirduda elunautimisel ainult hõrgutavate söökide ja jookidega. Kui pikka aega oli sellistel ohjeldamatutel seltskonnapidudel osalemine naiste seas üksnes kõlvatute hetääride privileeg, siis hilishellenistlikul ja rooma ajal leidis aset naiste üha ulatuslikum emantsipeerumine. Grupiseksist sai ka kõrge sotsiaalse seisundiga daamide jaoks täiesti lubatud ja koguni väga armastatud meelelahutus. Nii mõnigi oma kehvapoolse mehejõuga abikaasast tüdinud daam pidas majapidamises tervet karja lihaseliste kehadega meesorje, kellel polnud ühtegi muud ülesannet peale selle, et lasta ennast  perenaisel hellitada. Jõukad mehed hankisid tihtipeale terve hulga voodikaaslasi, kelle ülesanne oli hoolitseda oma isanda suguiha rahuldamise eest. Tihti anti magamistoa teenijannasid külalistelegi proovida. Majaperenaine ja tema teenijaskond eelistasid sellistel puhkudel meesteseltskonna omaette jätta ja külaliste ette üldse mitte ilmuda. Küll aga ei hoidnud naised meestest eemale avalikes saunades ja massaažisalongides. Nende hulgas oli ka selliseid, mis olid määratud ainult meestele, kujutades endast tõelist homoseksualismi tallermaad. Samas leidus küllaldaselt segaasutusi, milles mõlemast soost külaliste lõõgastuse ja meelelahutuse eest hoolitses nii mees- kui ka naissoost personal.

Osa sellest kuumaverelisest saunaerootikast pääses kaudset teed pidi ka naudinguvaenuliku varakristluse käest. Kui pärast esimeste kristlike sajandite kehavaenulikkust taasavastati soojaveevannide tervistav mõju, tekkis kuulsates supluspaikades ja peagi ka mujal arenevates linnades tõeline saunabuum. Saunavõlvide all suhtlesid mehed ja naised ebatavalise vabameelsusega, mis viis vahel välja ka grupiseksini. Taolised avalikud saunad olid sageli litsentsitud bordellide juurdeehitised.
Äärmiselt tähtis roll oli grupiseksil muidugi sõdurielus. Algava uusaja suured palgasõduriarmeed vedasid teatavasti endaga kaasas terveid karju nn. voorinaisi, kelle telkidest võis uljas ja seksihimuline sõjamees leida kõike, mida hing ihaldas. Muidugi tuli ette ka seda, et mitu lõbusat sangarit lahke libuga üheskoos vallatlesid. Tõeliselt palavaks läks elu aga alles pordumajades, kui sõjavägi juhtus vahel mõnes linnas peatuma.
Teine ulatusliku seksuaalse vabameelsuse areeniks olid karnevalid ja vastlapäevapidustused, mis kujutasid endast omaaegsete satüriaaliate jäänukit. Maskidega varjatult kasutasid mehed ja naised algul eelkõige Itaalia linnas Veneetsias, kuid hilisemal ajal ka põhja pool Alpe meelsasti vabadusi, mis oleksid igal teisel aastaajal toonud endaga kaasa ülirangeid kiriklikke karistusi. Saksa ja Skandinaavia aladel tunti veel ühte üritust, mis andis seksuaalse promiskuiteedi võimaluse eelkõige noortele. Jutt on nn. vigiiliaöödest. Need olid tähtsatele pühadele eelnevad ööd, mil õhtul hilja ja hommikul vara toimusid jumalateenistused. Suvisel ajal ei läinud noored ööseks koju, vaid kogunesid kirikute ümber, veetes vabas õhus lõkete ääres aega tantsude ja mängudega. Nende käigus vahetati ka mitmesuguseid intiimsusi, mis kasvasid tihti üle tõeliseks grupiseksiks. Kui noored juhtusid endale liiga palju lubama, riskisid nad küll karmide karistustega, kuid tavaliselt vaadati sellistele üleastumistele siiski läbi sõrmede.

Hilisemal, kõlvatute õukonnalõbustuste ajajärgul muutus seks kui seltskonnamäng eelkõige feodaalkihi armastatud ajaviiteks. Nendele, kelle elu peamine sisu oli meeleheitlik ja ühteaegu lootusetu võitlus igavuse vastu, muutus grupierootika peagi tänuväärt vahelduseks tüütutele luksusepäevadele. Nii näiteks ei piirdutud buduaarides ja salongides harrastatavates hasartmängudes pelgalt suurte rahasummade peale mängimisega, vaid nii mõnigi hellitatud daam seadis vahel mängu võitjale auhinnaks enda ja oma rafineeritud oskused. Suurima kuulsuse kõrgklassi grupiseksi alal saavutasid aga nn. Hirvepargi orgiad. Kaval proua de Pompadour oli seadnud oma kuningliku kallima jaoks sisse väikese armulossi, kus ta ergutas monarhi nüristuma kippuvaid kirgi karja verinoorte tüdrukutega. Kui kaasaegsete autorite kirjeldusi uskuda, siis võis seal kõige sagedamini näha lesbiliste näitsikute intiimstseenide esitusi, millega kogenud markiisi hoolega väljavalitud tüdrukud erutasid kuninga ja vahel ka valitud õukondlaste kirgi.
Pariisi aadlisalongideski olid kõik erootika vormid au sees. Nii mõnigi himur daam laskis toatüdrukutel ja teistel teenijannadel oma buduaaris seelikut kergitada või rindu paljastada, et pakkuda erootilist meelelahutust üksteisele või valitud külalistele. Eriti populaarsed olid aga mustanahalised lakeid. Musta lihaselise keha kokkumäng õrna valge naiseihuga erutas nii mõndagi daami ülimal määral. Kurikuulus markii de Sade on taolisi stseene oma teostes korduvalt kirjeldanud. Oma tuntuimas raamatus „Soodoma 120 päeva” (on täies mahus avaldatud ajakirjas „Maaja”) kirjeldab sadismile nime andnud markii detailitruult iseäralikke grupiseksorgiaid, milles on selgesti esiplaanil passiivsele osalisele valu tekitamine. Nende romaanide peamine kangelane on noor süütu tüdruk, keda võrgutatakse, igal võimalikult viisil piinatakse ning kõikvõimalike lõbude ja tujude objektiks alandatakse. Valikuvõimalused, mida de Sade oma ohvritele välja pakub, on kurvad: nad kas muutuvad samasugusteks koletisteks nagu nende orjastajad või leiab nende kurb ja piinarikas elu viimaks kuulsusetu lõpu. Oma õelat, totaalset amoraalsust propageerivat fantaasiat põhjendab de Sade järgmisel küsitaval viisil: „Kui sa tahad garanteerida seda, et sa jätad oma erootilisele objektile kestva mulje, pead sa keskenduma oma kiretoimingutes valule ja mitte lõbule. Naistel on tihti kalduvus teeselda naudingut, isegi kui nad seda ei tunne. Aga valu on alati ehtne, seda teeselda ei saa…”

Nagu de Sade toonitab, on tema esmane eesmärk rahuldada võimalikult täielikult inimese tungi ennast maksma panna. Nii on ta teatavas mõttes alusepanija kurikuulsale üliinimese teooriale, mis on Nietzsche filosoofiast toetatuna jätnud inimkonna ajalukku oma sünged jäljed.
Kui Prantsuse revolutsiooni eelses Euroopas oli grupiseks pigem feodaalseltskonna privileeg, siis muutus ta revolutsiooniaastatel vähemasti Prantsusmaal massifenomeniks. Lööksõnade liberté (vabadus) ja égalité (võrdsus) all propageeriti ka üleüldist vaba armastust. Elanikkond, kes oli kaua aega allunud kõikvõimsa kiriku rangetele moraalireeglitele ja pidanud pealt vaatama, kuidas kõrgemad seisused pidasid enda iseenesestmõistetavaks privileegiks seda, mis alamatele ei olnud teps mitte lubatud, heitsid koos seisusekorraga endalt ka moraalinormide korseti, mis oli neid aastasadu pigistanud. Vaba armastus muutus moeasjaks ja ilma igasuguse piinlikkuseta kohtusid giljotiini varjus paarid ja grupid, et maitsta lisaks aristokraatide massitapmiste verejanulisele lõbule ka mitte põrmugi vähem intensiivseid seksuaalvabaduse rõõme.
Koos vana ühiskonnakorraga visati üle parda igasugune häbitunne. Uued revolutsioonijumalannad tähistasid lõdva seelikukummiga oma uut vabadust ja ajasid oma jalad laiali iga mehe ees, kes kandis revolutsionääride kokardit, tegemata vahet sankülottidel, žirondiinidel ja jakobiinidel. Terve Pariis oli erootikast tulvil. Paarid kohtusid aadlike rüüstatud majade sissekäikudes. Tihti ründasid naiskodanikud tervete gruppidena otsustavalt isamaa kaitsjaid (nii kutsuti Rahvuskaardi liikmeid) ja lausa rebisid neil püksid jalast, otsekui oleks see kõige loomulikum asi maailmas. Nendel tormilistel aastatel armatseti ja hoorati Prantsusmaal rohkem kui ühelgi sajandil enne või pärast. See häbitu tegutsemine leidis aset eeskätt arvukates kohvikutes ja lokaalides, kuid ka rikaste käest vallutatud aedades ja parkides ning muidugi ruumikas kuningalossis, millest Pariisi libud tegid oma peakorteri. Toome lugejani ühe kaasaegse autori kirjelduse:

„Kired triumfeerisid kõikjal. Ei olnud sugugi haruldane vaatepilt, kui kaks või kolm teenistusvalmis armastusemuusat amelesid avalikus kohas kõikide inimeste silme all noore mehega, keda olid alles äsja tänaval kohanud. Kui kogu rahvas Marsi väljakul juubeldas, ei kujunenud see mitte ainult üleüldise vennastumise peoks, vaid hoopis suuremal määral üleüldise ohjeldamatu armastuse orgiaks. Mehed ja naised paaritusid häbenemata kõikide silme all ja tihti võis näha, kuidas grupp naisi tantsides ja lauldes siia-sinna liikus ning ennast igale ettesattuvale meesterahvale kaela heitis. Enamgi veel, nad ei kõhelnud ka neile käsi püksi toppimast, et tuua päevavalgele kehaosa, mida nad üle kõige himustasid. Nii võis mõnigi kord näha, kuidas üks ja sama mees pani üksteise järel pikali kolm või neli taolist himurat nümfi, võisteldes oma sõpradega selles, kes taolises kiimalises mängus kõige kauem vastu suudab pidada.”
Kuid ei möödunud kaua aega ja masside tormiline kirejoovastus vaibus, taandudes uute, peamiselt Inglismaalt pärinevate kodanlike moraalinormide ees, mis seadsid põlu alla mis tahes seksuaalse eneseväljenduse ja koguni igasuguse naisekeha paljastamise. Pärast ohjeldamatu vabameelsuse aastaid nööriti kombekuse korsett seda tugevamini jälle kinni.
See ei tähendanud muidugi veel seda, et igasugused erootilised vallatused oleksid nüüd täielikult lakanud. Vastupidi, just see, et suguelule sai sellel pirtsakuse sajandil osaks totaalne rõhumine, viis paradoksaalsel kombel tõelisele ohjeldamatu seksuaalsuse buumile. Bordellide äri õitses enneolematult hästi ning galantsete kokottide salongides ja luksusrestoranide privaatkambrites, aga ka kohvikute tagatubades ja arvukates tunnihotellides toimus kõik see kõlvatu tegevus, mis leidis jäädvustamist sellistes pornograafilistes teostes nagu „Ühe lauljanna memuaarid” või ka „Josephine Mutzenbacher” (avaldatud ajakirjas „Maaja” pealkirja all „Ühe Viini hoora elulugu”).

Lõviosa tolle perioodi seksuaalsest aktiivsusest langes sõjaväelaste arvele. Kõikjal, kus toimus midagi huvitavat, oli näha ka mundrikandjaid kas leitnante, allohvitsere või isegi lihtsaid jefreitoreid. Eriti tänuväärt võimalust üleüldiseks seksuaalseks vallatuseks pakkusid Pariisi griseti- või Viini pesunaiseballid. Seal juhtus tihti, et hilisel tunnil sattusid kuhugi tagatuppa või garderoobi korraga kokku mitu paari, kes proovisid üksteisega järele kõikvõimalikud seksuaalsed mängud kuni vahekorrani välja. Iseäranis relvavennad garnisonilinnadest kasutasid meelsasti võimalusi ühiseks „naisteskäimiseks”, et hiljem sõpraderingis oma seksuaalsete seiklustega uhkeldada.
Kui suured vastlapeod ja karnevalid kujutasid endast n-ö poolilmaorgiate kõrgpunkti, siis lokaalide tagatubades toimus see, mida me tänapäeval nimetame grupiseksiks, aastaringselt. Ka prestiižikate luksusrestoranide privaatruumides ei olnud kolmekesi või neljakesi veedetud intiimsed õhtud mingi haruldus.
Kui algas Esimene maailmasõda, mis tõi kaasa feodaal-kodanliku maailmakorra kokkuvarisemise, sööstis kogu Euroopa veel kord üleüldise seksuaalse ohjeldamatuse keerisesse. Nüüd andis esmajoones tooni tõusvate kino- ja revüütähtede armuelu ning nende väidetavalt läbi ja lõhki kõlvatu elustiil. Peamiselt tegeldi grupiseksiga nn. kõrgklassi bordellides, kuid ka amatöörprostituudid, keda oli suurlinnades kahe maalimasõja vahel eriti arvukalt, pakkusid oma kundedele tihtilugu mitme osavõtjaga meelelahutust. Suure populaarsuse saavutasid intiimsed peod, mida korraldati öölokaalide ja show-baaride tagatubades. Seejuures oli muidugi möödapääsmatu teatav diskreetsus, et mitte kupeldamise ja salaprostitutsiooni eest kohtukulli ette sattuda.

Inglismaal edendasid grupiseksi nn. privaatklubid, mis olid väga populaarsed esmajoones jõuka ülemkihi hulgas. Kopsakad liikmemaksud ja osavõtjatelt nõutav range diskreetsus pidid tagama liikmetele maksimaalse julgeoleku. Klubisid oli kaht liiki. Ühel juhul oli tegemist lõbumajataolise asutusega, mida tavaliselt juhatas vastava ala töökogemustega bordelliperenaine. Erinevus tavalisest bordellist seisnes vaid selles, et klientideks ei võetud mitte kõiki soovijaid, vaid neid valiti äärmise hoolega. Ainult see, keda peeti klubisse vastuvõtmise vääriliseks, sai nautida suletud uste taga peetavaid kirglikke pidusid.
Suureneva seksuaalse liberaliseerumisega, mis toimus Euroopas eelkõige Teisele maailmasõjale järgnenud aastatel, kadusid laiades rahvahulkades paljud kasvatusest tingitud tabud ja eelarvamused, taandudes seksuaalsete vajaduste vaba avaldumise ees. Seksiga seotud seisukohtadest ja soovidest rääkimist ei peetud enam kõlvatuks. Pärast esimest suurt valgustuslainet, mis voogas üle Lääne-Euroopa 1960. aastate lõpus, tohtis naine vabalt väljendada oma soovi seksuaalse rahulduse saamiseks. Inimesed hakkasid järele mõtlema seksuaalsuse ja selle iga inimese jaoks optimaalse realiseerimise üle. Seksist sai nüüd ka tavainimese jaoks kirglik mäng paljude variantidega. Tänu Beate Uhse, Oswald Kolle jt. jõupingutustele hakati varsti täiesti avalikult arutlema suguühte asendite ja eri eelmängutehnikate üle, naised aga kuulutasid oma loomulikku õigust orgasmile. Masturbatsioon ei olnud peagi enam surmapatt, vaid abivahend, mida mees ja naine võisid vajaduse korral häbenemata kasutada.

Seksuaalsete vajaduste vaba väljaelamine muutus loomulikult veelgi hõlpsamaks siis, kui leiutati võrdlemisi kindlad rasestumisvastased vahendid. Võimalus nautida seksi, ilma et oleks vaja vastutada ebameeldivate tagajärgede eest, tingis suguelu tohutu intensiivistumise. Partnerivahetus ja grupiseks ei olnud enam nende ühiskonnast eemalseisvate gruppide või jõuka ülemkihi privileeg, kes kumbki moraalinormidest väga palju ei hoolinud. Seks mitme partneriga muutus laiades rahvahulkades vähemalt kõneaineks ja seksuaalselt aktiivsele sõjajärgsele põlvkonnale olid nad varsti suguelu iseenesestmõistetav osa. Peagi läksid Euroopa riikides moodi seksialased küsitlused ja uuringud. Need näitasid, et suhteliselt suur osa elanikkonnast – kõige rohkem kõrgema haridustasemega linnaelanikud – suhtusid seksialastesse eksperimentidesse täiesti positiivselt. Kui ka mitte just oma kodus, siis „ilusaimal aastaajal”, s.t. puhkusel oldi väga vabalt valmis midagi ebatavalist ette võtma. Ettevõtlikud ja edule orienteeritud mehed avastasid peagi nn. seksiturismi ja lasksid võluvatel idamaistel voodivirtuoosidel Tais jt. eksootilistes maades ennast erootika kõrgema pilotaažiga hellitada. Eneseteadvad ja seiklushimulised noored naised omandasid aga uusi romantilisi kogemusi, proovides oma mõju tõmmude lõunamaa meeste peal.
Erilise tähtsuse omandas seksuaalne komponent ärielus. Mõnelegi edukale tehingule võis järgneda pidu kitsamas ringis, milles oli tähtis roll nn. telefonitüdrukutel. „Hulludel seitsmekümnendatel” läks nii mõnigi äribankett mõnes viietärnihotellis üle rohkem või vähem intensiivseks seksorgiaks.
Tollal veel peaaegu kõikvõimas tsensuur, samuti nn. pornoparagrahv hoolitsesid selle eest, et niisuguste privaatsete seksipidude üksikasjad päris „naturaalsel kujul” avalikkuse ette ei jõudnud. Siiski olid vastavad reportaažid kollases ajakirjanduses piisavalt üksikasjalikud, et äratada lugejate fantaasiat ja vahel ka jäljendamissoovi. Alastipidu rooma patriitsi villas koos võluvaimate tippmodellidega, keda Itaalia suurejoonelisel filmipealinnal pakkuda oli; „Satyriconi”-stiilis seksi-maskiballid; moedemonstratsioonid, kus paljast ihu esitleti rohkem kui riiet; pillavad peod luksusjahtide pardal, millel kenad meelelahutajaneiud ei kõhelnud panemast mängu oma intiimseid võlusid võitlemaks ihaldatud karjääri eest foto-, moemodelli või filmitähena – need olid sündmused, mis erutasid Euroopa eri maades eelkõige lugematute naiste fantaasiat ja andsid neile ettekujutuse nn. magusast elust. Igatahes mõjutas nende kõmulookangelaste eeskuju oluliselt laiade rahvamasside mõttelaadi kujunemist.

Sellele lisandus juba mainitud tohutu seksuaalse valgustuse laine, mis algas USA-s, kuid mõjutas peagi ka Euroopa maades nii meeste kui naiste soove ja unelmaid. Kiiresti muutusid bestselleriks iga liiki erootilised raamatud. Inimestel oli vaja kaotatut tasa teha. Nii omandasid „Kamasuutra” poosid tavakodaniku lugemislaual sama kindla koha kui Kinsey ja Mastersi uurimus. Viimane leidis innukat jäljendamist arvukates küsitlustes.
Kõik need asjaolud soodustasid seksialaste tõekspidamiste põhjalikku ümberkujunemist. See, mis endistel aegadel võis saada võimalikuks ainult (tihti katastroofiliste tagajärgedega) kõrvalehüppega, tungis nüüd paljudes suhetes mõlema partneri iharate mõtete keskpunkti. Milleks siis veel olid inimesel sõbrad, kellel ju lõppude lõpuks olid samasugused seksialased tõekspidamised ja unistused? Sellest ajast, kui „abielu kunst” oli muutunud suuremal või väiksemal määral fantaasiarikkaks mõnugümnastikaks, mille kohta arvukatest trükistest võis leida täpseid juhendeid, kuidas see käib, olid seksitabud vähemalt inimeste peadest peaaegu täielikult kadunud. Seks kõikide oma variatsioonidega oli ühtäkki kõikide suus. Sellistele küsimustele nagu „Kuidas saan ma pakkuda oma partnerile täiuslikku orgasmi?”, „Kuidas pikendada suguakti kestust?” või „Millised eelmängutehnikad meeldivad naistele kõige rohkem?” anti kõiksugu raamatutes ja ajakirjades rohkem või vähem kompetentsed ja põhjalikud vastused. Enesestki mõista räägiti seksist ka sõprade ja tuttavate ringis. Seni võis seks olla kõneaineks äärmisel juhul meestele ja sedagi tavaliselt hilisel tunnil pärast vastava alkoholikoguse äratarvitamist. Pärast seksi muutumist salongikõlblikuks ei häbenenud aga naisedki enam sõbrannade seltskonnas oma kõige intiimsemaid saladusi välja lobisemast. Lisaks aitasid nad üksteist oma kogemuste ja nõuannetega, et jõuda selle kõige ihaldatuma eesmärgi – täiusliku orgasmini.
Moraaliteoreetikud kuulutasid: „Suguelu ja eelkõige seksuaalne nauding on võimalik ainult kahe inimese püsiva suhte baasil.” Naudingupraktikud aga väitsid vastu: „Seksuaalne nauding ja seksuaalsed mängud on elus tihti alles paarisuhte lähtepunkt ning nad on juba iseenesest positiivsed, sest rahuldavad inimese üht põhivajadust.”

©Peter Hagen