Hannoveri meestetapja Friedrich Haarmann

„Warte, warte nur ein Weilchen,
dann kommt Haarmann auch zu Dir,
mit dem kleinen Hackebeilchen
und macht Leberwurst aus Dir! ”*

*„Oota vaid veel pisut, kohe tuleb Haarmann ka sinu juurde ja oma väikese kirvekesega teeb sinust maksavorsti!”

Niisuguse vemmalvärsiga hirmutati 1924. aastal Saksamaal lapsi pärast Karl Denke tapatööde avalikus tulemist, hiljem lasti see käiku Friedrich Haarmanni kohta.

1924. aastal äratasid teated Hannoveris tabatud sarimõrvarist Saksamaa avalikkuse suurt tähelepanu. 17. mail 1924 leidsid mängivad lapsed Leine jõest inimese kolba. Kolm päeva hiljem leiti samast kohast teine kolp. Veel kaks kolpa leiti 13. juunil. Üheks kahtlusaluseks oli Friedrich (lühendatult ka Fritz) Haarmann, keda seostati juba mitme aasta vältel noorte meeste kadumisega.
23. juunil 1924 arreteeriti Hannoveris 45-aastane Friedrich Haarmann, keda süüdistati kümnete noorte meeste tapmises. Haarmanni räpasest mansardkorterist Rote Reihe 4 ei leitud esialgu midagi sellist, mis oleks andnud alust meest mõrvades süüdistada. Leiti ainult mõned noortele meestele kuulunud rõiva- ja pesuesemed. Kuna Haarmann ja tema kaaslane Hans Grans tegelesid kasutatud rõivastega äritsemisega, ei piisanud neist esemetest, et esitada mõlemale mehele mõrvasüüdistus. Sellepärast kutsus politsei ajakirjanduse kaudu rahvast üles, et inimesed tuleksid vaatama jõest leitud kolpasid ja Haarmanni korterist leitud rõivaid. Ka paluti endast teatada kõigil neil, kes olid kas Haarmanni või Gransi käest rõivaid ostnud. Politsei hakkas Haarmanni tundnud inimesi üle kuulama. Ka 1. juuliks oli kutsutud mitu tunnistajat. Oli pime juhus, et politseipresiidiumis kohtusid 1924. aasta aprillis kadunuks jäänud 18-aastase õpipoisi Robert Witzeli ema ja Haarmanni viimane koduabiline, proua Engel koos kasupojaga. Proua Witzel tundis Engeli kasupoja seljas ära oma poja ülikonna. Küsitlemisel Engel tunnistas, et oli selle ostnud Haarmannilt. Kui Haarmannilt ülikonna päritolu kohta aru päriti, ei hakanud ta enam puiklema, vaid tunnistas oma süü üles ja vabandas naiseliku häälega: „Kui mul hoog peale tuleb, siis see juhtubki…” Hoog, täpsemalt tapahimu, tuli Haarmannile peale vähemalt 27 korral…

Olles noormehe oma korterisse meelitanud, asus Haarmann ohvrit „võrgutama”. See algas suudlustega, läks edasi kallistusteks, aga kui Haarmann seksuaalselt erutus, läks ta peast segi.
„Mul ei olnud kavas poisse tappa,“ selgitas Haarmann hiljem ülekuulamisel.
„Ma tunnen ka poisse, kes ikka ja jälle mu kodus käisid. Siis püüdsin ma neid iseenda eest kaitsta. Ma teadsin, mis juhtub, kui mul hoog peale tuleb. Ma karjusin ja ütlesin neile, et ärgu muutku mind metsikuks, sest kui ma aru kaotasin, hammustasin ma neid kaelast ja imesin seda. Ma hammustasin läbi nende aadamaõuna, samal ajal neid kätega kägistades.“
Kui Haarmann sai seksuaalse rahulduse, olid poiste hingamisteed kinni pigistatud. Haarmanni armastus väga noorte poiste vastu tulenes esmajoones sellest, et ta jälestas kehakarvu. Samuti oli otsustav tegur, et nooruki aadamaõun polnud veel kõvaks sõlmeks muutunud. Pehmet kõri oli kergem läbistada ja purustada.
Kui Haarmann oma seksuaalsest transist väljus, algas tal halvim osa õhtustest sündmustest. Surnukeha ja kõik tõendid eelnenud jõhkra tapmise kohta tuli kõrvaldada, enne kui naabrid avastavad, mis on juhtunud, ja politsei kutsuvad. „Ma varisesin surnukeha nähes kokku. Seejärel tegin tassi musta kohvi, panin surnu põrandale ja katsin ta näo kangatükiga. Siis ei jõllitanud ta mulle enam niimoodi otsa,“ rääkis Haarmann hiljem.
„Ma kartsin alati tööd, mis mul nüüd ees seisis. Sellest hoolimata oli minu kirg ikka ja jälle tugevam kui õudus, et pean surnukeha tükeldama.“
Haarmann eemaldas kõigepealt sisikonna ja viskas selle suurde ämbrisse. Seejärel lõikas ta maha oma ohvrite jalad ja eemaldas luudelt liha. Sisikonna viskas Haarmann maja ühiskemmergusse.
Nagu paljudes teistes korterites, polnud ka tema väikeses ühe magamistoaga korteris tualetti. Paljud naabrid imestasid tema sagedaste kemmergus käikude üle. Nad meenutasid, et mõnel päeval läks ta oma uriiniämbriga alla õue neli korda tunni aja jooksul. Seda, et ta ämbri kemmergusse minnes kaasa võttis, ei pidanud aga ükski naaber veidraks, sest ka nemad tegid sageli nii. Kui paljud korterid pidid üht käimlat jagama, võis kergesti tekkida järjekord ja sestap pidid ülakorruse asukad ämbrit kasutama ja ootama, kuni käimla vabaneb, et sisu ära visata.
Liha, mille Haarmann oli keha küljest lahti lõiganud, tükeldas ta väikesteks kuubikuteks või tegi hakklihaks. See oli kõva valuuta, millega sai maksta näiteks majaperemehele, pesunaisele või sõpradele ja tuttavatele, kellele ta teene võlgu oli. Haarmann selgitas oma lihakundedele, et kaup pärineb tema tapamajast Hannoveri äärelinnas ja ta müüb seda soodsa hinnaga. Liha oli poole võrra odavam kui hobuseliha, millega paljud toona rahulduma pidid.

Korteris tagasi olles eemaldas Haarmann kolbalt juuksed ja kogu näo, enne kui selle täpselt oma elukoha taga voolavasse Leine jõkke viskas. Kondid läksid sama teed.
Laiba tükeldamine väikeses korteris ja kõigi jälgede kaotamine olid Haarmanni ühed suurimad mured. Ta ei elanud kaugeltki üksi. Vastupidi, korter kihas enamikul nädalapäevil elust. Ka Grans elas siinsamas, kui ta just pisikuritegude eest kongis ei istunud, ja lisaks käisid sageli külas kaks Gransi sõbratari, prostituudid Ründe Elli ja Lange Dörchen. Viimane sai ka pisut raha Haarmanni korteri koristamise eest.
Ühel päeval, kui ta koristamise eesmärgil läbi astus, häiris ta ilmselgelt meest mingi toimingu juures. „Ilus noor Berliinist pärit klaverimängija, kellega me kõik olime eelmisel päeval linnas koos olnud, lebas pooleldi rõivastatult voodis. Noormees oli näost täiesti valge. Ma kartsin teada saada, mis temaga valesti on,“ rääkis Dörchen, kui ta oma sõbraga hiljem Hannoveri politseijaoskonda läks.
Haarmann ütles selgituseks, et noormees peab lihtsalt magama. Ta palus Dörchenil tulla tagasi pärastlõunal, aga kui naine uuesti läbi astus, ei lasknud mees teda ikkagi sisse.
„Ma olen hõivatud, astu hiljem läbi,“ hüüdis ta naisele läbi kinnise ukse.
„Kui ma õhtul tagasi tulin, olid kõik aknad lahti. Oli selgesti näha, et Haarmann oli juba kõikjal küürinud ja nühkinud. Ta higistas ja oli ülimalt erutatud. Seejärel küsis ta minult: „Dörchen, kas sinu arust lõhnab siin halvasti?“ Voodil olid noore berliinlase rõivad ning ma karjusin ja hüüdsin: „Mis temaga juhtus?” Vastuseks kõlas, et noormees oli sõitnud Hamburgi. Ta soovis ringreisi jaoks endale teisi rõivaid ja nad tegid vahetustehingu, kuigi Haarmann pidi pisut raha peale maksma, nagu ta selgitas.“
„Kui Hans Grans ja Elli tulid, püüdsid nii Haarmann kui ka Grans meid rahustada,“ ütles Dörchen.
„Kahe päeva pärast võtsin Elli endaga kaasa, kui Haarmanni juurde koristama läksin. Me kasutasime võimalust korter läbi otsida. Sahtlist leidsime berliinlase rahakoti. Trepi alt avastasime verise põlle ja suure kausi lihatükkidega. Elli ja mina võtsime mõlemad kaks suurt lihatükki, mõlemal karvad peal. Me viisime need politseiinspektor Müllerile.“
Politseiinspektor kuulas uskumatult seda lugu ja viis seejärel kaks daami ja liha kohtuarsti juurde. Arst keeldus liha mikroskoobi alla panemast. Irvitades ütles ta: „Isegi pime näeb, et see on sealiha.“
Sellest hoolimata organiseeris Müller Haarmanni korteris läbiotsimise. Midagi kahtlast ei leitud. Vahepeal olid kõik jäljed berliinlasest hävitatud. Taas libises Haarmann lõksust välja…
Tapetute pead viskas ta aknast välja majast mööda voolavasse Leine jõkke. Tema kuritegude kaasteadja ja homopartner, 24-aastane Hans Grans, võis ohvrite riided, mis talle meele järgi olid, endale võtta. Ülejäänud müüs Grans turul maha.
Üks mõrv teise järel jäi avastamata ja Haarmann hakkas peagi end puutumatuna tundma. Ta tähistas oma kasumlikku topeltelu koos noore Hans Gransiga, keda ta armastas rohkem kui kedagi muud maa peal.

Kahekesi läksid nad sageli välja ning jõid ja sõid Haarmanni kulul. Hiljem saabusid nad tagasi koju korterisse ja armatsesid kogu öö. Grans oli piisavalt tark, et akti ajal kätega ümber Haarmanni randmete hoida, et too ei saaks erutuse ajal tema kõri ja aadamaõuna kallale minna.
Sarimõrvar Haarmanni lõpp koitis 17. mail 1924, mil lapsed suplesid Leine jões Haarmanni elukoha läheduses ja sattusid õudsele avastusele. Lapsed leidsid jõe madalast veest ühe inimkolba ja peagi sumises kogu Hannover värvikatest õuduslugudest, et vanalinnas juhtuvad salapärased asjad. Ringlesid kuuldused verejanuliste libahuntide öistest retkedest ning need said hoogu juurde, kui kolm päeva hiljem leiti jõest veel üks kolp ja 13. juunil kaks vigastatud pealuud.
Pärast põhjalikku uurimist suutis kohtuarst viimaks tuvastada, et kõik neli kolpa kuulusid noortele meestele. Seetõttu keskendas politsei oma uurimise nüüd Hannoveri homoseksuaalide ringkonnale. Kadunud inimeste pereliikmed paluti politseijaoskonda, et pealuude päritolu kindlaks teha. See oli tohutu töö. Ainuüksi 1923. aastal kadus jäljetult üle 600 inimese.
Sugugi kõik, kes kadunuks jäid, polnud mõrvaohvrid. Osa pages ise võlgade ja lootusetuse eest surmaöhe. Osa põgenes välismaale. Siiski leidus ka neid, kellest said kuriteoohvrid karmidel aegadel, mil vaesunud Saksa ühiskond oli koost lagunemas.
Juulis võttis politsei ette ulatusliku otsimisaktsiooni, mille käigus leiti Leine jõest 285 inimluud või nende tükke. Luude uurimine näitas, et nende hulgas oli 22 parema reieluu tükki. Kõik luud kuulusid noortele meestele.
Nüüd ei saanud politsei üht oma abivalmimat koputajat enam eirata. Haarmann oli tuntud homoseksuaalsete kalduvuste poolest, tal oli pidev paturegister ja 1918. aastal oli teda kaks korda kahtlustatud murdeealiste poiste seletamatus kadumises. Kaks politseinikku pandi Haarmanni jälitama lootuses, et nad suudavad ta teolt tabada. Kuna kahtlusalune aga tundis Hannoveris nägupidi kõiki politseinikke, toodi selleks kaks detektiivi Berliinist, kes hakkasid tegutsema erariietes.
Mõne päeva pärast Haarmann vahistati ootamatult. Vahistamine ei toimunud, nagu loodeti, uue mõrvakatse ajal, vaid politseijaoskonnas, kuhu Haarmann oli saabunud, et raporteerida illegaalsete dokumentidega reisivast murdeealisest. Poiss kinnitas, et oli mitu ööd veetnud koos Haarmanniga, kes oli sundinud teda „ebaloomulikule porduelule“ ja ähvardanud lõpuks, pannes noa kõrile. Kuna politseinik teadis, et keskealine härra on juba jälgimise all, menetles ta asja edasi ja pidas Haarmanni kinni.
Politsei korraldas kohe põhjaliku läbiotsimise Haarmanni korteris. Nad leidsid mitu vereplekki voodis ja nugadel ning rõivaid, mis ilmselgelt pärinesid erineva kehaehitusega meestelt. Korterist leidis politsei ka käsivändaga hakklihamasina.
Uuringud näitasid peagi, et vereplekid esindavad kõiki nelja inimvere rühma, nii et vähemalt neli ohvrit olid pööningukambris oma elu jätnud.

Kui süüdistaja Lange alustas Haarmanni ülekuulamistega, eitas kahtlusalune kindlalt, et on kedagi oma korteris tapnud. Ta tunnistas ainult, et on seksinud paljude meestega.
Lange oli aga veendunud, et Haarmann vastutab Leine jõest välja ilmunud pealuude eest. Püüdes ohvreid tuvastada, tegi ta filmi, mida näidati Hannoveri kinodes. Filmis nägid kinovaatajad Haarmanni politseifotosid kübaraga ja ilma. Kõiki, kes olid temalt rõivaid ostnud või saanud, kutsuti riideesemeid politseile üle andma. Riided võisid aidata politseil endisi omanikke leida. Politseile anti üle sadu rõivaesemeid. Suur barakk, mis tavaliselt majutas kuni 300 kodutut, tehti tühjaks ja peagi täitus see sadade pintsakute, kampsunite ja pükstega.
Süüdistaja tegi kõik, mida suutis, et Haarmanni survestada. Ta määras kõik ülekuulamised hilisõhtule, mil Haarmann oli kurnatud. Ta andis kahtlusalusele kõhulahtistit, et teda nõrgestada. Kambrisse, kus ülekuulamised aset leidsid, riputas ta neli pealuud. Lange pani punased paberid silmaaukude ette ja süütas pealuus küünla. Seejärel rääkis ta Haarmannile, et surnute hinged ei anna talle rahu enne, kui ta üles tunnistab.
Need võtted olid seaduslikkuse piiril, Saksa seaduste järgi oli piinamine politsei ülekuulamisel keelatud, kuid süüdistaja Lange oli meeleheitel. Siiani oli tal ainult kaudseid tõendeid, et Haarmann oli mõrvar – tal polnud tunnistajaid ega süütõendeid. Vahistatu tuli sundida kuriteod üles tunnistama, et õnnestuks määrata talle kõige rangem seaduslik karistus – surm giljotiinil.
Lange mäletas selgelt, kuidas Haarmann haaras temal ja teisel ülekuulajal Rätzil käest kinni ja küsis vaikselt: „Kui ma üles tunnistan, kas mul lubatakse lõpuks magada ilma pealuudeta kambris?“
„Me mõlemad surusime tema kätt, öeldes, et seda lubatakse tal teha, ja siis lasime tal rääkida,“ meenutas Lange.
Kõigepealt tunnistas Haarmann üles neli uurimisalust mõrva ja lisas Friedel Rothe oma, mis oli toime pandud 1918. aastal. Seejärel kuuenda ja seitsmenda mõrva, viimane neist sooritatud ainult kuus nädalat enne seda, kui politsei ta vahistas. Ohvrite nimekiri kasvas. Mõnd neist oli pikka aega taga otsitud, teisi mitte, sest sugulased uskusid, et nad on lihtsalt linnast lahkunud. Haarmann ei suutnud või ei tahtnud öelda, kui palju ta kokku mõrvanud on.
„Võib-olla oli seda 30, võib olla 40. Ma ei tea,“ ütles Haarmann, kes ei suutnud noormeeste välimust kirjeldada. Kui Lange rääkis veel ühest kadunud poisist, keda tunnistajad olid näinud Haarmanni seltskonnas, ütles sarimõrvar hääletult: „Lisage ta nimekirja.“
Samuti selgitas ta detailselt, kuidas ta oli poisid mõrvanud ja tükeldanud ning kuhu oli visanud pealuud ja kondid jões.
Ülekuulamine jätkus päev päeva järel. Pärast üheksat kurnavat päeva toimus juhuslikult läbimurre.

Proua Witzel saabus politseijaoskonda, et uuesti teatada oma 18-aastase poja Roberti kadumisest. Juba aprillis oli ta politseile tema kadumisest teada andnud. Pärast ajakirjanduse artikleid Haarmannist oli naise teine murdeealine poeg rääkinud, et mõlemad vennad tundsid seda meest linnakeskuse ööelust. Nüüd oli naine tõsiselt hirmul, et Robert on Haarmanni ohvrite seas.
Kui proua Witzel jaoskonnas ootas, saabus sinna ka Haarmanni majaperenaine proua Engels koos oma kasupojaga. Nad mõlemad pidid tooma rõivad, mille olid üüriliselt saanud või ostnud. Äkki kargas proua Witzel püsti ja läks Engelsi kasupoja juurde, kes kandis tema armsa Roberti kõige peenemat ülikonda. Proua Engels tunnistas, et on selle ostnud Haarmannilt, ja politseijaoskonna ooteruumis voolasid pisarad.
Südaööl teavitas Lange kurnatud ja julgusetut Haarmanni ooteruumis juhtunust ja lõpuks mees murdus.
Kuigi eeluurimise ja kohtuprotsessi käigus kogunes Haarmanni iga ohvri kohta keskmiselt kaheksa toimikutäit materjali, ei selgunud tollal, mida maniakk tapetute lihaga tegi. On arusaadav, miks kohus pidas vajalikuks varjata jubedat tõsiasja: Haarmann müüs tapetute liha puudustkannatavatele inimestele loomaliha pähe.
Esimese mõrva sooritas Haarmann 1918. aastal. 1923. aastast kuni 14. juunini 1924 tappis ta 27 meest, kellest noorim oli 10- ja vanim 22-aastane. Noil aastatel oli Haarmann teine Saksamaal tabatud sarimõrvar. 1921. aasta augustis tabati Berliinis 56-aastane Carl Grossmann, keda süüdistati 20 naise tapmises. Ta tegi oma ohvrite lihast vorsti ja müüs seda. Grossmanni ohvriteks olid sissekirjutuseta naised, keda maniakk suutis kerge vaevaga enda juurde koju meelitada. Mõrvar tabati otse teolt. Tõsi, 1922. aastal toimunud kohtuprotsessil suudeti tõestada vaid kolme naise tapmist.
Nagu öeldud, salgas kohus kõik Haarmanni kohtuprotsessi võikad üksikasjad maha ega tahtnud kuidagi endise politseinuhi elajalike kuritegude tausta valgustada. Nii spekuleeris press infopuudusel põhiliselt sensatsioonimaiguliste väljamõeldistega. Berliini politseipresident Bernhard Weiss sõitis ise Hamburgi asja uurima.
19. detsembril 1924 avaldas ta Haarmanni kongis ja hiljem kohtusaalis tehtud tähelepanekud ajalehes „Berliner Zeitung”. Need võiks lühidalt kokku võtta järgmiselt: „Haarmann on kriminaalne fenomen, millesarnast kaasaegne kriminalistika ei tunne. Ta on segu pehmest loomusest ja brutaalsusest. Ta nutab, kui ta oma emast räägib, samas aga kirjeldab jäise osavõtmatusega hammustusi oma ohvrite kaelal. Tema kaasosalise Hans Gransi puhul on tegu nutika, kainelt kalkuleeriva tüübiga, omakasupüüdliku elukutselise kurjategijaga, Haarmanni kulul vegeteerinud päevavargaga.”

Pärast Esimese maailmasõja lõppu toimusid protestantliku kõlblusefassaadi taga üsna räpased teod. Raudteejaamast oli saanud kogu Hannoveri musta turu keskus. Inflatsiooni pealt teeninud elumehed prassisid raudteejaama lähikonnas asuvates kõrtsides oma raha maha. Patuse elu sõlmpunktiks kujunes aga Hannoveri maaliline vanalinn, kus oli palju armetuid öömaju. Siin pesitses koos teiste väikeste sulidega ka töötu Haarmann, kes oli oma nooruse veetnud vanglates ja hullumajades. Just temast tegi politsei 1918. aastal oma nuhi. Haarmann „patrullis” jaamahoone ümbruses, ootesaalides ja homode kohtumispaikades ning andis politseile välja vargaid, pettureid ja homoprostituute. Raudteejaama politseinikud tervitasid ametitõendit omavat Haarmanni aupaklikult.
Kindlustanud sel viisil oma julgeoleku, asus Haarmann ohtu kartmata otsima ohvreid, et neid oma mansardkorrusel asuvasse korterisse meelitada. Maniaki põhiliseks „jahimaaks” olid raudteejaama ooteruumid.
„Sa ootad ilmselt hommikust rongi,” kõnetas ta noorukit. „Tule minuga kaasa, ma annan sulle öömaja,” ning näitas usalduse võitmiseks oma politseimärki. Paha aimamata läks järjekordne ohver Leine jõe ääres asuvasse vanasse majja.
Kui kahtlus lõpuks Haarmannile langes, oli tal lihtne oma politseinikest sõpru petta. Kõikidele sellesuunalistele vihjetele vastasid ametnikud vastuvaidlemist välistava väitega: „Homoseksualistid ei ole sadistid. Järelikult ei ole ta ka mõrvar!”
Juhtum jõudis viimaks kohtu ette 1924. aasta detsembris ja oli algusest peale aruteluteemaks kogu Weimari vabariigis. Publik võttis kohtusse kaasa teatribinoklid, et koletist lähemalt silmitseda, ja kõik ajalehed avaldasid eriväljaandeid. Juhtumis oli kõike, mis rahvast paelus: seksi, surma ja perverssust.

Kümne päeva pärast oli selge, et Haarmann mõistetakse süüdi kahekümne neljas neist 27 mõrvast, mida politsei talle süüks pani. Meeleheitel, et tema suur armastus Hans Grans püüdis häbitult oma nahka päästa, eitades igasugust süüd, plahvatas Haarman lõpuks: „Grans mitte ainult ei toonud poisse minu meeleheaks, et ma nad tappa saaksin. Ta mitte ainult ei õpetanud poisse mind erutama. Grans mitte ainult ei kalkuleerinud minu pöörasust ega töötanud päevi, et panna mind tapma, et ta uued püksid saaks. Grans tappis ise!“ Grans sai surmanuhtluse mõrvale õhutamise eest, mis hiljem muudeti siiski vanglakaristuseks.
Protsessi käigus püüdsid nii prokurör kui ka kohtunik kõigest väest maha salata, et kihumõrvar Haarmann oli politseiga seotud.
Kuid leidus üks inimene, kes püüdis Haarmanni kuritegusid psühholoogiliselt analüüsida, laskmata ennast ebaobjektiivse kohtu ja sõnaohtra pressi vassimistest eksitada. See mees oli juudi rahvusest filosoofiaprofessor Theodor Lessing (1872–1933). Lessing kogus Haarmanni juhtumi kohta materjali ja pakkus ennast kohtule eksperdiks. Kuid kõrk ja ennasttäis õigusemõistmiskants ei tahtnud ühest juudi „följetonistist” midagi teada. (Ärgem unustagem, et tollal oli psühholoog veel sõimusõna!) Nii öeldigi Lessingi abist ära, hiljem keelati tal osaleda protsessil ka vaatlejana. Sellest hoolimata analüüsis Lessing Haarmanni fenomeni täpsemalt kui ükski tema kaasaegsetest. Lessingi arvates peitub inimeses mõrvarlik loom, agressiivne nagu Haarmann, kuid tänu kultuuri mõjule on see taltunud. Peaks aga ühiskond koost lagunema — nii nagu see juhtus Esimese maailmasõja ajal —, ilmuvad otsekohe välja elajalikud mõrtsukad. Tagurlik ja upsakas Hannoveri kohus ning parempoolne press ei tahtnud sellisest teooriast midagi teada.

Ainult üks ajaleht – „Prager Tagblatt” – oli valmis avaldama Lessingi reportaaže kohtuprotsessist. Lessing heitis kohtunikele ette, et nad ei ole Haarmanni kuritegude psühholoogilise tausta selgitamiseks midagi ette võtnud. Pärast niisugust mõtteavaldust ei lastud Lessingit enam kohtusaali. See aga ei takistanud teda Haarmanni juhtumiga edasi tegelemast. Lessing osutus sõnavõimsaks analüütikuks. Nii kirjeldas ta oma raamatus „Haarmann. Ühe libahundi lugu” maniaki ning tolle armukese, noore ja alatu Hans Gransi suhteid. Lessingi väljendust mööda kasutas viimane nagu „hüään” ära Haarmanni rahalist toetust. Maniakk aga toetas noort vurlet selleks, et teda enda poole võita.
Enamasti on sarimõrvarid väga introvertsed, pelglikud unistajad, kellel on tõsiseid suhtlemisraskusi, ja mitte ainult vastassugupoolega. Nad jätavad sageli kummalise inimese mulje, kellest kui veidrikust eemale hoitakse või keda koguni pilgatakse. Sageli ei ole sarimõrvarite välimuses midagi tähelepanuäratavat. Poistetapjat Haarmanni tema kongis külastanud Theodor Lessing kirjeldas mõrvarit nii: „Pundunud ümaras näos vilgub paar sõbralikke loomasilmi, nina on nagu mugul, topeltlõug vajub särgikraele.” Lessingi sõnul sarnanes Haarmann pigem härjapõlvlase kui massimõrvariga.
„Saatanlik kavalus ebainimliku tungi teenistuses,” nii iseloomustas ta sarimõrvar Friedrichi Haarmanni.
Parempoolsed ei andestanud Lessingile tema tähelepanekuid, eriti aga seda, et ta ründas „Prager Tagblattis” 1925. aastal presidendiks valitud kulissidetagust mannetut kuju Hindenburgi. Fanaatilised saksa natsionalistid hakkasid Lessingit taga kiusama. Üliõpilased katkestasid tema loenguid hüüetega: „Juut välja Palestiinasse!” 31. mail 1926 sundisid natsionalistidest tudengid Lessingit loengu katkestama. Neile aplodeeris kogu reaktsiooniline Saksamaa.
Parempoolse pressi survel oli Lessing sunnitud oma loengutest loobuma ja ülikoolist lahkuma. 1933. aastal tapsid natsid Tšehhoslovakkiasse eksiili asunud Lessingi.
Psühhiaatrilise ekspertiisi tegemine usaldati professor Ernst Schultzele. 1924. aasta augusti algas Göttingeni psühhiaatriahaiglas kuus nädalat kestnud uurimine. 1. oktoobril 1924 tunnistas Schultze oma eksperthinnangus Haarmanni süüdivaks ja oma tegude eest vastutavaks.

Fritz Haarmann sai paljud oma destruktiivsed mõtted kaasa kodust. Purjus ja vägivaldne isa ning vaimse häirega vanem vend. Väikese poisina kuritarvitati Fritz Haarmanni seksuaalselt tema lapsepõlvekodus. Palju osutab sellele, et peasüüdlane oli ta vanem vend. Lisaks oli Haarmannil probleemne suhe isaga. Vana Haarmann oli tige joodikust kraakleja, kes lausa vihkas noorimat oma kuuest pojast. Tolle pärast jäi ta ilma oma naise tähelepanust, kuna poeg röövis emalt selle kõik endale. Isa lõi Fritzi sageli ja ähvardas ta igaveseks vaimuhaiglasse kinni panna.
16-aastaselt läks Fritz Haarmann sõjaväkke, kuid lahkus sealt kiiresti pärast vaimset kokkuvarisemist, nagu arstid nimetasid sümptomeid, mis olid segu vaimsest häiritusest ja langetõvehoogudest.
17-aastasena oli ta esimest korda kohtu all, süüdistatuna lastega seksimises oma isakodu keldris.
Seoses kohtuasjaga kuulutati Haarmann vaimuhaigeks ja viidi ühte Hildesheimi vaimuhaiglasse, kust ta kaheksa kuu pärast põgenes.
Riisumine, vargus, pettus, vägivald ja moraalsed kuriteod täitsid Haarmanni elu järgmised 25 aastat. Kokku veetis ta üle kolmandiku oma elust vanglas ja sai 17 süüdimõistvat kohtuotsust, enne kui sarimõrvarina paljastati.
Kohtuprotsess Friedrich Haarmanni ja Hans Gransi Hannoveri maakohtus algas 4. detsembril. Selgusetuks jäi, kuidas Haarmann oma ohvrid tappis. Maniakk ise rääkis ülekuulamiste alguses, et ta ei mäleta täpselt, kuidas ta kedagi tappis. Hiljem andis vastukäivaid tunnistusi. Kord rääkis ta, et tappis ohvri hammustusega kõrri, kui see ei õnnestunud, siis olevat ta ohvri kägistanud. Ka nautis ta silmanähtavalt temale kohtus osaks saanud tähelepanu. Haarmannile inkrimineeritud 27 mõrvast suutis kohus tõestada 24.
19. detsembril 1924 tunnistas kohus Haarmanni süüdi 24 inimese tapmises ja mõistis talle surmanuhtluse. Surmamõistetud Haarmann hüüdis vandekohtunikele: „Tehke lühidalt, jõuludeks tahan ma olla taevas oma ema juures.”
Haarmanni viimane soov oli, et tema hauakivil seisaksid sõnad „Siin lamab sarimõrvar Haarmann“. Ta palus ka valvuritelt, et saaks oma viimase öö veeta Gransiga. Mõlema palve täitmisest keelduti.
19. aprillil 1925 kell 6 hommikul giljotineeriti Friedrich Haarmann Hannoveri vangla õues. Tema pead säilitatakse tänapäevani Göttingenis, nelja ajulõiku aga Münchenis. Haarmanni lahkamisel leiti, et tema ajukelme oli mitmes kohas kasvanud ajukapsli külge. Hilisemad uuringud on näidanud, et ka aju defektid, teatud haigused või ajutraumad võivad mõjutada inimese käitumist, muuta teda agressiivseks ja tapahimuliseks. Kuid see on juba teine teema, millel me siinkohal ei peatu.
Haarmann oli esimene sarimõrvar noil aastatel, kes oli oma „turuväärtusest” täiesti teadlik. „Kui ma niisama oleksin surnud, siis oleks mind maha maetud ja keegi poleks minust midagi teadnud, nüüd aga – Ameerikas, Hiinas, Jaapanis ja Türgis – mind tuntakse kõikjal,” rääkis Haarmann vanglas. Ta soovis, et teda oleks hukatud surisevate kaamerate ees. „Siis oleksid kõik inimesed näinud, et ma olen surnud. Ameerikas oleks mind kinos näidatud, sest ma olen ju üsna kuulus!” kelkis Haarmann. Ka kavatses ta romaani kirjutada. „Jaa, seda ma teen, me müüme raamatu maha ja teenime palju raha, meist saavad miljonärid.” Honorari eest saadud raha eest oleks tulnud talle püstitada mälestussammas. „See oleks vaatamisväärsus ka veel tuhande aasta pärast, inimesed tulevad ja imetlevad seda.”
Grans pääses napilt surmanuhtlusest, kuid Haarmanni juhtum jälitas teda kogu ülejäänud elu.
Hans Grans kui kuritegude kaasteadja mõisteti 12 aastaks sunnitööle. Eriti suurt kaalu omasid Haarmanni süüdistused tema vastu.
Mõni päev pärast kohtuotsust toimus aga ootamatu pööre. Gransi isa tuli politseisse kirjaga, mis Haarmannil oli õnnestunud vanglast välja smugeldada. Kirjas kirjutas sarimõrvar, et valetas Hans Gransi rolli kohta tapmistes, et ise kergemini pääseda. Haarmann rõhutas, et tegelikult ei teadnud Grans tapmistest midagi. Kiri oli otsene põhjus, miks Gransi juhtum lõpetati. Apellatsioonikohus määras ta 12 aastaks vanglasse.
1937. aastal viisid natsid Gransi vanglast Sachsenhauseni koonduslaagrisse, kuna ta oli homoseksuaal ja süüdi mitmes kuriteos. Raskes seisundis Grans elas kinnipidamise üle ja vabastati 22. aprillil 1945. Ta läks tagasi Hannoveri, abiellus ning elas kuni surmani 1975. aastal müürsepa ja hiljem kioskiomanikuna. Ühes intervjuus vahetult enne oma surma kinnitas Grans, et on süütult süüdi mõistetud. Ta kinnitas, et polnud kunagi Haarmanniga lähedane ega aidanud eales tal poisse püüda ega teadnud midagi mõrvadest.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Sarimõrvar Carl Grossmann
Papa Denke – Münsterbergi inimsööja
Poistetapja Adolf Seefeldt – onu Tikk-Takk
Düsseldorfi vampiir Peter Kürten