Casanova – ajaloo kuulsaim seelikukütt

Kuigi Giacomo Giacomo Casanova (1725–1799) ei olnud eriti rafineeritud või vastupidav armuke, on tema nimi kujunenud seelikuküti sünonüümiks.

Casanova oli 1,87 m pikk (teistel andmetel oli ta aga hoopis lühikest kasvu), tumedate juuste ja elavate silmadega. Kirjelduste järgi olevat ta olnud ilus mees, kuid temast tehtud portreedel ei jäta ta oma pika ja terava ninaga küll muljet vastupandamatust võrgutajast.
Mitte seksuaalsed võimed ei avanud Casanovale loendamatute magamistubade uksi, vaid sarm ja viis, kuidas ta naisi kohtles. Ta oli suurepärane, mõistev, osavõtlik ja kannatlik kuulaja. Casanova teadis väga hästi, et tee naise magamistuppa viib läbi tema südame ja kõrvade.

Giacomo Casanova sündis 2. aprillil 1725 Veneetsias, ta oli madalat päritolu ja kannatas sellepärast eluaeg alaväärsuskompleksi all. Tema ema oli näitleja, isa tantsija. Tänu ema ühe aadlikust armukese rahalisele toetusele sai Casanova Paduas õigusteadust õppida ja hiljem pühitseti ta isegi katoliku preestriks. Kõigest 17-aastaselt oli Casanova juba õigusteaduste doktor ning tal oleks olnud ees hiilgav karjäär, kui mitte tema rahutu loomus poleks teda sundinud rändama ühest kohast teise, et kõikvõimalikel aladel eksperimenteerida ja uusi ameteid proovida. Edasi astus ta seminari, soovides saada preestrikutset, kuid armuseikluste pärast heideti kirikukoolist välja. Sellest ajast peale algasid Casanova rännuaastad. Ta üritas ta Itaalias ja Prantsusmaal läbi lüüa arstina, pankurina ja apteekrina. Muide, tema olevatki olnud see, kes Prantsusmaal mõtles välja riigiloterii.
Casanova polnud iseloomu poolest sugugi selline õilishing, kellena ta püüdis ennast näidata. Kõik tema ettevõtmised äpardusid, kuna ta oli endast liiga heal arvamusel. Peale selle oli ta sündinud aferist ja petis, kulutades suurema osa ajast politsei ja ametnike eest põgenemisele.
Kord Veneetsias tõstis Casanova üles trepile kukkunud kirja, mille oli kaotanud senaator Bragadino. Viisakust hinnanud senaator tegi Casanovale ettepaneku sõita edasi koos temaga. Reisi ajal hakkas senaatoril paha ja Casanova hoolitses selle eest, et aukandja õnnelikult koju jõuaks. Senaator palus Casanoval olla tema külaline, nähes temas saladuslikke jõude, mille olemasolusse kindlalt uskus. Casanova võttis pakkumise vastu ja hakkas jõudehetkil tegelema tõsiselt maagiaga. Tema vempude ohvrid kaebasid küll võimudele, kuid süüdistatu pääses kergesti igasugusest vastutusest. Lõpuks esitas Veneetsia politsei talle siiski süüdistuse nõidumises ja Casanova paigutati Doodžide palee vangla õuduste poolest kuulsasse tinakambrisse.
Siin ilmnes, et Casanova polnud asjata tegelnud maagia probleemidega. Raske on hinnata maagiliste jõudude osa, kuid pärast 15-kuulist vangistuses viibimist põgenes Casanova 31. oktoobri 1756 keskööl kasematist, mis oli suletud mitme lukuga. Vangla tinakatusest murdis ta endale käigu vabadusse. Casanova ennekuulmatu põgenemine tekitas kogu Euroopas palju käraja suurendas veelgi avantüristi kuulsust.
Oma lõputuna näival teekonnal mööda Euroopa kõrgaadlike losse oli tal vähemalt tema enda sõnul peaaegu iga päev mõni erootiline seiklus, mille ta hoolega oma päevikusse kirja pani. Tema vallutuste nimekiri on pikk. Ühe lesestunud parunessi mõisas veetis Casanova koguni kaks aastat, teenides oma emandat okultistina. Paruness oli äärmiselt müstikalembene ja Casanova mustkunstitrikkidest lausa võlutud. Öösiti pidi ta küll jagama voodit oma suursuguse võõrustajaga, kuid päeval jätkus tal aega, et kõiki lossi teenijannasid üksteise järel ära võrgutada. Kui aga14-aastane kammerneitsi temast käima peale sai, tuli tal kähku jalga lasta.

Casanova vallutuste nimekiri võib tõsiselt hämmastada ainult ülitruud perekonnainimest. Kolmekümne üheksa aasta jooksul oli Casanoval 122 naist. Seega olid vallutused üsna tagasihoidlikud – kõigest kolm armulugu aastas. Vaatamata sellele oli südametevallutuste nimekiri selle seltskonnalõvi eriharrastus, mida peeti ääretu põhjalikkusega, jäädvustades peensusi, sest hiilgav võitude nimekiri tagas alati uue edu.
Armastus oli Casanova elu kõrgemaid aateid, mis tegi ta kuulsaks. Kuid tema romaanid ei lõppenud iialgi pulmaga, hüvede ülistamise või pattude paljastamisega. Teda köitis ning õigustas vaba ja piiritu loomulik tundmus, mille kohta ta ütles ise: ,,Ma armastasin naisi meeletult, kuid eelistasin neile alati vabadust.”
Casanova oli naiste suhtes tähelepanelik ja helde. Peamine oli aga see, et ta pidevalt rääkis, rääkis kõigest maailmas: armastusest, arstiteadusest, poliitikast, põllumajandusest. Tundus, et ta teab kõike kõigest ning alati jälgis ta põhimõtet, mille oli juba sadakond aastat varem sõnastanud prantsuse kirjanik – moralist Francois de La Rochefoucauld: tark inimene võib olla armunud nagu meeletu, kuid mitte nagu loll.
Kui ühist keelt ei olnud, siis keeldus Casanova armusuhtest. Koid tehti talle ettepanek veeta öö kuulsa kurtisaani Kitty Fisheriga, kes tavaliselt nõudis kliendilt tuhat tukatit öö eest. Casanova keeldus, sest ei osanud inglise keelt, aga armastust suhtlemiseta ei pidanud ta krossi väärilisekski. Ta alustas naistega meeleldi psühholoogilist mängu, ajas nad naerma, intrigeeris, häbistas, hämmastas ja ülistas neid. Ta meelitas, vahel lihtsalt käis niikaua peale, kuni sai oma tahtmise. Kaunite silmade pärast võis ta sõita linnast linna, tõmmata selga teenrilivree, et teenindada meeldima hakanud daami. Kuid sageli läks kõik palju lihtsamini. ,,Mulle pakkus huvi, kas ta ärkab. Ise ma riietusin lahti ja heitsin ta kõrvale, muu aga on sõnadetagi selge.”
Mis naistesse puutub, siis ei olnud Casanoval kindlat maitset ja vanemaks saades muutus üha vähem valivaks, magades igaühega, kes teda himustas. Tänu oma sarmile ja mesikeelsele jutule ei valmistanud Casanovale mingeid raskusi saada voodisse ettekandjaid ja teenijannasid, kuid tema keelituste võrku langesid ka aadlidaamid, abielunaised või lihtsalt igavlevad kodanlased. Casanovas olid peidus peen tundmus ja lihahimu, õilsaimad suhted ja rahalised kaalutlused. Ta ostis meeldivaid tütarlapsi (eriti huvitasid teda noored kleenukesed brünetid), õpetas neile armukunsti ja seltskondlikku käitumist, seejärel aga loovutas suure materiaalse kasuga teistele – pankuritele, aukandjatele, isegi kuningale. Pole põhjust uskuda Casanova kinnitusi, et ta tegi seda omakasupüüdmatult, ainult vaeste tütarlaste õnne nimel. Kupeldamine oli Casanova alaline ja kindel sissetulekuallikas. Pole midagi imestada, sest ühiskond ise dikteeris talle käitumisnormid. Louis XV oli Prantsusmaa muutnud hiiglaslikuks haaremiks, riigi kõikidest osadest ja isegi välismaalt sõitsid kohale kaunitarid, aga vanemad toimetasid tütreid Versailles’sse, et need kuninga jalutuskäikude ajal monarhile silma hakkaksid.

Pärast seiklusrikkaid rännakuid Euroopa eri paigus jõudis Casanova Berliini, kus pääses Preisi kuninga Friedrich Suure vastuvõtule. Berliinis pakuti talle kadetikorpuse ülema ametikohta, millest seikleja aga loobus, eelistades jätkata rännuteed ja külastada Venemaale. Seal oli ka mitu homoseksuaalset seiklust. Vallatlemised noorte meestega täidavad tema päevikutes palju lehekülgi. Pole mingit kahtlust, et Casanova oli biseksualist, kes karjakaupa naisi võrgutades püüdis leida oma seksuaalset identiteeti. Peterburis üritas armuseiklusi kollektsioneeriv Casanova asjatult pääseda keisrinna Katariina II õukonda. Paraku polnud rõugearmiline ja terava ninaga seelikukütt imperaatori maitse, sest Katariina valis endale armukesi pikka kasvu, lihaseliste ja mehiste kaardiväelaste hulgast.
Mitu naist Casanova käest läbi käis? Oma memuaarides kirjeldab ta umbes 140 naist, keda tal õnnestus voodisse keelitada, kuigi ta ise olevat kord tunnistanud, et tegelik arv on neli-viis korda suurem. Oma mälestustes olevat Casanova teinud vallutustest valiku, sest ta ei pidanud vajalikuks kirjeldada üheööseiklusi või kiireid numbreid.
Paraku tegid aastad oma töö ja Casanova väsis ringirändamisest. Põetud suguhaigused olid tema kehale jäljed jätnud ja ka potents hakkas langema. Kuna Casanoval polnud mingeid sääste, hakkas ta lõpuks oma ainelise olukorra pärast muretsema. Asjatult püüdis ta Kuramaa vürstikodades õukonnaametniku kohta saada. Pettununa pöördus ta lõpuks oma kodulinna Veneetsiasse tagasi, kust hakkas Euroopa vürstikodadele palvekirju saatma.
Veel kord naeratas Casanovale õnn, kui 1785. aastal pakkus tema sugulane krahv Waldstein talle oma Böömimaal (praegu maakond Tšehhias) asuvas Duxi lossis koduraamatukoguhoidja kohta. Lõpuks ometi oli Casanova oma vanaduspäevad kindlustanud ja leidnud sisemise rahu. Kuid siis tuli talle peale kohutav igavus ning et mitte hulluks minna, hakkas ta arsti soovitusel oma mälestusi kirja panema. Casanova kirjutas 10–12 tundi päevas. Elumehe kaheteistkümnesse köitesse kogutud memuaarides on erootiliste seikluste kirjeldamisele pühendatud siiski ehk vaid üks viiendik. Pigem annavad tema mälestused suurepärase ajaloolise ülevaate tolle aja elu-olust Euroopas. See oli häbitu ja erootiline ajastu. Nälg, seksuaalsus ja vihkamine olevat inimese kolm põhilist vajadust, kirjutas Casanova. Ainuke, mis inimest loomast eraldab, on lõbu, lõbu ja veel kord lõbu. Intsest polnud tollal mingi patt. Vanusepiiranguid seksimisel ei tuntud. 11-aastane tüdruk võis olla palju kogenum kui temast kaks aastat vanem õde. Kõige suurem tabu oli onaneerimine. Isegi Casanova uskus selle tervistkahjustavasse mõjusse. Sõnaga „armastus” käis Casanova ümber pillavalt, ta vandus igavest armastust igaühele, ükskõik, kas see kestis kolm kuud või ainult ühe öö.
4. juunil 1798 Casanova suri – mees, kes tema enda sõnul oli alati olnud „oma tunnete ori”.
Kuigi memuaarid ilmusid alles 30 aastat pärast nende kirjapanemist, muutsid need pikantsed meenutused ja rohked armuseiklused Ciacomo Casanova nime surematuks. Tegelikult ootavad Casanova mälestused alles kirjastajat, sest oma aja ranged tavad ei lasknud neid trükkida täies ulatuses. Tänapäeval on aga probleemiks nende memuaaride mahukus.
Oma mälestustega on Casanova läinud ajalukku kui ajaloo suurim seelikukütt. Psühhiaatrilist terminoloogiat on võrgutaja aga rikastanud terminiga Casanova-kompleks. Temasugune mees ei tundnud mingit erilist kiindumust naiste vastu. Tal polnud mõtteski mõnda naist õnnelikuks teha. Naisi vallutades püüdis ta veenda vaid iseennast, et ta on veetlev ja potentne. Väga tõenäoline, et Casanova puhul oli tegemist mehega, kes püüdis naistele kõrgendatud tähelepanu osutades suruda alla homoseksuaalsust (Casanova eputav-peenutsev käitumine ja oskus naistega naistejuttu ajada lubab seda üsna kindlalt oletada.)
Tegelikult oli ajaloo suurim seelikukütt autoerotist, psühhopaatiline eneseimetleja, kes kollektsioneeris armuseiklusi, nagu mõni mees kogub postmarke. Casanova armastas vaid iseennast, naiste poolehoiuavaldusi ja andumist vajas ta ainult oma ego turgutamiseks, oma mina upitamiseks iseenda silmis. Memuaarides ütlebki Casanova otse välja: „Vähimagi häbipunata olen ma kindlaks teinud, et ma armastan iseennast rohkem kui ühtegi teist inimest.” Mis puutub aga Casanova päevikutesse, kus olid kirjas kõik tähtsamad vallutused, siis selles osas ei erine ta mitte millegi poolest neist maniakkidest ja pervertidest, kellele pakub suurt rahuldust oma erootilisi ülestähendusi korduvalt lugeda ja kogetud seksuaalseid elamusi kokku arvutada.
Casanova ise on saanud paljude jutustuste, romaanide ja draamateoste kangelaseks. Üksnes 20. sajandil on tema raamatute järgi tehtud mitu filmi, milles on mänginud kuulsad näitlejad. Teiste seas on üldiselt tunnustatud šedööver – kuulsa itaalia filmirežissööri Federico Fellini 1976. aastal lavastatud film „Casanova”, milles lavastaja kujutab Casanoval kui andekat inimest, kes püüab asjatult rakendada oma andeid, kuid teda ümbritsevas keskkonnas on nõudmine ainult tema seksuaalse energia järele.
Nii on reaalselt elanud inimesest, kuulsast avantüristist ja armukesest saanud omapärane kirjanduslik müüt.

©Peter Hagen